Ukraina presidendivalimised

Tartu värskelt remonditud lennujaamas marsivad sinistes jopedes airBalticu stuujardid ja piloodid muste kotte käest hoides lumisele lennuväljale lumise fokkeri suunas, mis peaks meid Ritaga Riiga lennutama.

„Hetkel meie lend viibib seni kuni lennuk on lumest puhastatud,“ kõlab piloodi krõbisev hääl. Aknast ei paista midagi muud kui roosa vedelik, millega lennukit pestakse. Ka peale õhkutõusmist ei ole muud näha kui valget. Maa on lumine, sajab lund veel taevast juurdegi ning terve ilm on valge. Ka Riias on sama seis. AirBalticu pardajakiri aga kirjutab sellest, et Eesti üle aegade vaadatuim film on Viinme Relikvija ning rahvustoit on rosolje sult. Kirjapilt täpselt selline ongi.

Kiievis võtab meid vastu musta nokatsiga taksist Gennaadi ja lumme mattunud linn. Lühikese ajaga on maha sadanud nii palju lund, et mõni auto on lausa hange ära uppunud, linna mägisemas kandis jalutavad lumelaudu kaenlas hoidvad noored, kes teel mäele või juba sealt tulnud. Terve linn on täis valimisreklaame – Janukovitš soovib head alanud aastat, Julia pilte ehib pika silla iga post ning ühel suuremal plagul naeratab blond punupatsiga naine valget tiigrit paitades.

„Oh pole siin mingit grippi. Kõik on ainult valimiste jama. Terve linn on nende (presidendikandiaatide) nägusid täis,“ jutustab Gennaadi oranžika auto rooli keerates. 17. jaanuaril valib rahvas Ukrainas uue presidendi. Kes täpselt pea kahekümnest kandidaadist valituks võib saada ei oska veel keegi öelda. Ka täpset kandidaatide arvu ei oska inimesed nimetada. Arvatasti ei saa ka presidenti esimese vooruga valitud, sest kandidaatide rohkus ei võimalda koguda 51% häältest.

„Eks neid voore võib jälle mitu tulla,“ arvab Gennaadi.

Rongisõit Kiievist Krimmi läheb ruttu, kõigest 12 tundi. Kodus ootab meid ees Baškiirist pärit tatarlane, kes tahab eestlaste kohta uurida.

„Ma käin mööda ilma, mind huvitavad keeled, ajalugu ja etnograafia. Minu riigis aga pole kellelegi vaja seda, mida ma teen,“ räägib rasvunud juustega ümmarguste prillidega Viard Ahmetov vaikselt. Natuke imeliku mulje jättev mees jääb lõpuks taresse ööbima. Ritale seletab muuseas, et teda huvitab Eesti ning ta hea meelega leiaks omale eesti tüdruku, et saaks siis abielluda ja Eestisse elama minna. Kuigi peagi saab Viardil viisa läbi, ta Krasnodarkast nii pea ei lahku. Ma hoian temast heaga eemale.

Vihmases Krasnodarkas, kus puudel suured pungad, muru roheline võib samuti silmata märke ees ootavatest valimistest. Klubi juhataja Tanja palub tarest pinke laenuks, sest velskripunktis üles seatavates ruumides ei ole piisavalt istekohti. Klubis seekord valimised ei toimu, kõledas hoones on liiga külm. Ka tänavune aastavahetuspidu jäi klubis ära – massiüritused olid gripiperioodil keelatud. Isegi bussis ripub juhil peegli küljes roheline näomask.

Kui Ukrainast lahkudes olid kõik koolid kinni, siis sama seis on ka nüüd. Gripiepideemia tõttu hakkab õppetöö plaanitust nädal hiljem. Täpselt päev peale valimisi. Nii räägivad inimesed küla peal paratamatult, et suletud koolid on seotud valimiskampaaniatega. Vajalike valimisjaoskondande loomiseks on suletud kool üks võimalus õpilased eest ära saada ning ka riigi raha natukene kokku hoida.

Külapoes silman härrat, kellel mantlihõlma kinnitatud Janukovitši valimiskampaania sinine märk ning laste pinalitest tulevad välja samanimelised sinised pastakad. Aleksandrovka turuplatsil lehvib Janukovitši sinine lipp.

Julia saatis aga Ritale kirja, et tõstab pensioni. Janukovitš jällegi pidi kolmanda lapse sünni puhul lubama 100 000 grivnat toetust.

Hetkel aga on nii mitmeski valdkonnas riigis seisak. Kõik ootavad valimiste möödumist ning uusi tuuli. Nii ei ole ka Krimmi kuurortlinnades mingit ehitustegevust ja töötajatel tuleb nõutult kodus istuda.

***

Ei ole miski siin riigis selge ja konkreetne. Kui kolmapäeva hommikul Feodossia kesklinnas tänavanurgal seisan saan teada, et vaatamata varem öeldule hakkab kool ikkagi 18. jaanuari asemel neli päeva varem pihta.

„Meile tuli täna järsku telegramm ja homme hakkab õppetöö,“ selgitab Irina Suprun telefonis.

Feodossia on linn Krimmi poolsaare idakaldal. Mereäärne kena linnake, kuid asjaolu, et kohaliku kooli leidmine tekitab kole palju segadust, tänavad on auklikud ja porised, ei jää linnakesest just kõige positiivsem mulje. Gümnaasium number üks aga on kohalik eliitkool.

„Meil on tavaliselt konkurss kaks last ühele kohale,“ räägib heledapäine direktor Nadežda Ivanovna oma juhitava prantsuse keele kallakuga õppeasutuse kohta. Kool on tõesti kena ning heas korras.

Feodossiast sõit Jaltasse pisikese liinibussiga võtab aega rohkem kui neli tundi. Mägedest vaade õhtu tuledesäras Jaltale on kui vaataks väikest nukulinna peopesal. Talv küll, kuid roheliste palmidega mereäärses linnas sajab päev otsa vihma. Paduvihma. Merepinnast kahe kilomeetri kõrgustel mäetippudel aga laiutab lumi.

„Mõnikord ei vea, nii et kinni hoia pea. Õnn on heitlik, viltu veab. Õige siis on see kui sa midagi ei tee, istu soos silmini,“ meenuvad Dagö lauluread kui Livaadias jalutades tunnen kuidas vasaku jala varvaste vahel saapa sees üha rohkem vesi lirtsub. Kontsaplekk on ka kuskile kadunud. Kotist välja kougitud fotoaparaat ainult piiksub ning sisse ei lülitu. Peagi kaob ka teise saapa kontsaplekk. Vähemalt on tasakaal. Vana kalendri järgi aastavahetuse puhul jooksevad mööda linna lapsed, et meie mõistes sanditada ja siis omale kilekotti täita kommide, õunte ja saiakestega. Ka kõlab kuskilt ilutulestiku pauke.

Pühapäev on siin suur ja tähtis päev. Ka Rita otsib varakult endale ja Sergeile riided valmis, pass taskusse ning lõikava tuulega jalutame Fappi (kohalik velskripunkt), kus saab hääletada 18 presidendiks pürgiva kandidaadi seast lemmiku poolt. Lörtsikihiga kaetud porist tänavat pidid on Fapi juurde minejaid hulga. Veel rohkem on aga inimesi valge majakese juures. Juba möödunud õhtust valvab miilitis kohale toodud valimissedeleid. Nüüd seisavad sinistes vormides mehed ukse juures. Lapilises sinises sõjaväelase riietuses valvur jalutab ukse ees edasi-tagasi. Ka heidab möödujatele jälgiva pilgu tuletõrje ametnik. Nii mitmelgi inimesel on nimesilt rinnas ning selle küljes kõlkumas valge näomask. Kui varem oli Fapi koridori sein kaetud haigustest pajatavate värviliste stendidega, siis nüüd on seinad kaetud preisdendikandidaatide näopiltide ja nende tutvustusega. Valimisruumis seina ääres istuvad naised pikal pingil, käes paberid ning järjekordselt tuttavad valged näomaskid. Iga kandidaadi kohta on seina ääres olukorda järgimas ja istumas kolm inimest. Kõik kenasti vastava kandidaadi valimiseelarvest kinni makstud. (Vastavalt parteile saavad inimesed alates hommikul kaheksast kuni häälte lugemise lõpuni istumise eest 200-500 grivnat).

„Meie peaks just oma kandidaadi poolt hääletama,“ poetab vaikselt üks seina ääres istuja. Lisaks on nende kohustuseks uurida, kelle poolt inimesed hääletavad. Kui näidata ei taha, siis peaksid inimesed valimissedelil näpuga näitama. Salajased valimised siis.

Suure ruumi nurgas on kaks siniste kardinatega kabiini, mille taga paberilehel sobivasse kohta saab linnukest teha. Akna alla Ukraina ja Krimmi lipu all seisavad kaks ukraina vapiga kaunistatud klaaskasti, mille pühjas valged paberilehed.

„Tütarlaps, mis te siin pildistate!“ kurjustab järsku üks meesterahvas. Seda kuuldes tõuseb mustas kleidis naisterahvas laua tagant püsti ja lükkab mu ruumist välja. Ka Ritaga hakkavad külainimesed pahandama, et ta käseks mul pildistamine lõpetada.

„Siin ei tohi filmid ja pildistada!“ pahandab klubijuhataja Tanja. Vana pressikaart ajab kõik korda.

„No eks sa nagu meie oma inimene ka juba,“ leiab Tanja lohtuvalt.

Andmed pannakse ruudulisse vihikusse kirja ning ärevusse läinud miilitsad taanduvad vaikselt ukse juurde tagasi.

Kahjuks telefoni ei anna katki läinud fotokaga võrrelda. Tulemus pole tekkinud ärevust ja saginat karvavõrdki väärt.

Järgmine päev, mil üle pika aja jälle maa külmast krõbe ning siin-seal näha väikseid lumelaike, arutavad rättidega memmekesed bussipeatuses valimistulemusi.

„Noh, olite seal hommikuni?“ küsib kollase rätiga naine vestluskaaslaselt, kes oli valimisjaoskonnas üheks jälgijaks.

„Ah, poole 11 olid hääled juba loetud,“ ütleb valge rätiga proua muuseas.

Ka lapsi ei ole pühapäevased valimised külmaks jätnud. Nii jalutab peatusesse tüdruk, kel kaela ümber seotud Janukovitšit toetav sinine sall.

„Ka mina olen Janukovitši poolt,“ seletab trullakas esimesek klassi Vitja energiliselt. Peagi aga suunab oma tähelepanu seljast alla vajuvale kotile.

Stepiküla paistab

Päris veel ei paista aga asjad on läinud viimasel ajal üpris hästi. 7. jaanuar siis radulinnuke viib meid Ritaga üle Riia Kiievisse.
Just mõni aeg tagasi sain ka passi oma viisaga kätte. Kultuuriviisa siis seekord. Saatkonnas käik aga oli jälle anekdoot omaette.
Kui Tartust poole seitsmese rongiga pealinna jõudsin, vudisin kohe Kadriorgu saatkonda. Jõuan valge maja juurde ja mis ma näen. Must raudne värav kinni. Loen ukraina ja vene keeles valge paberi pealt, et pühade ajal on saatkond kinni ja ka jaanuari alguses. Unine ka, nii ei raali kohe välja, mis teha võiks. Natuke enesega nõu pidamist ja väravaposti kellale maandub sõrm. Helisev naisterahvahääl palub sisse tulla. Ütleb nagu veel midagi, aga see läheb juba kõrvust mööda. Kui passiga saatkonnast välja jalutan taipan, et vast heledapäine naisterahvas palus värav lahti jätta. Mis nüüd siis? Lõksus. Sekretär on ka kuhugi taharuumidesse kadunud, et paluks tal värav avada. Möödujatel võis küll huvitav olla jälgida, kuidas raudvarbade vahelt tuleb käsi ning vajutab musta kellanuppu. Ja välja ma saan!

Päikesepuudus

Jätkuvalt Eestis. Viisat veel ei ole, kuid sõrmed ja varbad ristis loodan parimat. 1. detsembril aga käisid Krasnodarka küla lapsed mööda küla sanditamas. Gripi pärast oli kool 23. novembrini kinni, aga nüüd jälle sai õppetöö alata. Millal need ärajäänud kolm nädalat järgi tehakse, ei olegi veel teada. Samas Aleksandrovka pool kooli pidi ikka olema nagu hundilaut, oodatud ja lubatud küttesüsteemi saamine võtab aega. Nagu ka kõik muud asjad seal poolsaarel venivad aeglaselt.
Sellist Eesti ilma vaadates oleks küll hea meelega Krimmi päikesepaiste käes. Hallid ilmad on ikka üpris masendavad. Varem ei märganud seda, et päiksest tekib nii suur puudus kui ikka nädalaid seda kollast kera ei paista.
Mis siis paari kuuga siin muutunud on?
Märkasin, et teenindustöös paistab rohkem mehi olevat. Varasemast ajast, mil rohkem aega Eestis veetsin, siis meeshingi ei märganud just eriti poekassades või kõige tavalistemas söögikohtades nii palju ringi sibamas kui nüüd.
Tallinna busside reisisaatjad on kummaline nähtus.
"Teate, öelge oma ülemustele, et pole neist inimestest, kes peaks pensionäridele istet pakkuma, midagi kasu," pahandas proua trollis juhile. Samal ajal sinise vestiga härra vangutas pead ja muigas kummaliselt.
Järjekordsetest uutest telesaadetest, millest pidevalt mitmed netilehed pasundavad, ei tasu rääkidagi. Mõnes asjas aga kisub ka Eesti kummaliseks kohaks. Veidruste sarnasused Krimmiga ei ole kaugel.

Ukraina seagripi paanika

Nüüd siis on tervet seda riiki tabanud suur paanika seagripi ees. Koolid pandi kolmeks nädalaks kinni, Julia hoiatas uudistes, et riigist kuskile inimesi ei lasta. Lääne-Ukraina linnu on sisse- ja väljasõiduks suletud. Inimesed käivad ringi marlimaskides.
"Anke mulle mask. Julia ju käskis, et kõigis apteekides peab maske olema müügil," kurtis mees Pervomaiski apteegis kui apteeker teates, et neil ei ole mitte ühtegi näomaski müüa.
Inimese müüvad paaniliselt oma rongipileteid tagasi, sest gripiohus ei pidanud rongid enam kõigis jaamades peatuma, eriti neis üheksas, kus on suurem epideemia.
Meie Ritaga asume loodetavasti täna Kiievi poole teele. Eesti saatkonnast soovitati meil maskid ette panna ja ennas gripikolli eest kaitsta.
Vene telekanalid aga kommenteerivad seda gripipaanikat lähenevate presidenti valimistega. Võta sa kinni, mis jama on. Haigestunute ja surnute arvud on erinevates telekanalites hoopis erinevad.
Eile õhtul aga näitas Pervõi kanal saadet Urmas Otist - tuntud ja salapärane saatejuht. Huvitav saade, kuid natuke imelik oli, et keegi näitleja oli otsitud Urmas Oti häälega üksikuid kommentaare lugema nagu oleks veel Otiga intervjuu sees olnud. Eks see vist ole vene komme saadet teha.

Kuigi Aleksandrovka kool on samuti kinni, siis siin see gripiepideemia inimesi ei ole veel tabanud. Kuigi ilm läks järsku külmaks, üleöö miinus kraadid ja kõik puud viskasid ööga lehed maha ja täna isegi tuli kolm lumehelvest, siis on kuulda, et sellisest ootamatust ilmamuutusest inimesed külmetavad. Laupäeval aga pidasime tares karvnevali. Langes see küll halloweeni päevale, aga meie seostasime seda rohkem koolivaheaeja lõpuga (sel hetkel ei teadnud keegi, et see vaheaeg saab nõnda palju pikendust) ja läheneva mardipäevaga. Taresse kohale tulid nõiad, mustlasnaised, klounid (ka lapselapsega kaasa tulnud baba Vera värviti klouniks ning krapsakas memm tegi lastega kõik mängud kaasa), kassid, Malviinad ja ka üks Matrjoška.

Nüüd aga pöidlad pihku, et homme õhtuks Eestisse jõuaks kenasti!

Mitu meest mahub korraga rolleri peale?

Hetk enne pildistamist olid need tüübid tegelikult kõik neljakesi selle rolleri seljas. Ei tasu imestada, kui neel veel seal kuskil kartulikott ja elus kits ka peidus.

Miilits, kontrollid, suletud ärid

„Sa ikka tead, et Ukraina on üks imelik ja veider maa?“ küsis üks päev Aljona kui juttu oli sellest, et varem koolides üle maa puudus neljas klass. Peale kolmandat asusid lapsed kohe viiendasse klassi õppima. Järgmisel aastal ei olegi üheski koolis 11. klassi ehk lõpetajaid. Vaatamata kõigele tuleb ikka ja jälle tõdeda, et see on ikka üks veider maa küll. No tõesti. Nüüd on inimesed kõik ärevuses ja pea paanikas. Kõigil küsimuse miks, kuidas, kus. Juba paar viimast päeva ei julge Samira poodi lahti teha, sest pidid kontrollid ringi käima. Nii ta istub lähedal asuva maja lavotška peal ja avab uksed ainult siis, kui kindel ostja tuleb. Kiievist tulnud tähtsate kontrollide pärast on aga Kurmani äridest nagu katk üle käinud – ustel, akendel valged luugid ees, suurel turul letid tühjad, raudteejaama juures turul polnud tavalisi telkegi püsti, ainult üksikud memmed-taadid juur-puuvilju müümas. „Nõutakse 50 tuhat grivnat, siis võib äri pidada. Kust minul selline raha võtta?“ kurdab loomatoidu müüja Ritale. Müüja avab putka uksed ainult korraks, et vajalik kaup anda ning siis istub uuesti natuke maad eemal asuva rolleri peale. Leivapoes on järjekord pea uksest välja. Levib jutt, et vähemalt järgmised kaks päeva ei ole kuskilt lootust leiba saada. Vormikandjate konsentratsioon on suurenenud märkimisväärselt. Juba Kurmanisse sõites paistab punaste joonte ja läikivate kuldsete nööpidega siniste lohvakate pükste ja pintsakute kandjaid tunduvalt rohkem kui tavaliselt. Nii peabki paarikümne kilomeetrisel sõidul Eediku punase žiguli musta-valge sauaga vehkija kinni. „Miks teil see ratas sedasi viltu ja laperdav on?“ küsib kiirusemõõtjat käes hoides tumedapäine turske mees. Järjekorras teine kontroll siis. Läheb mõni kilomeeter mööda kui kolmas kord sau välgub. Kui varem läks Eedik autost välja, et istme alt dokumente kätte saada, siis seekord käsutatakse ka eesistmel olnud Sergei välja. Mehed kutsutakse tunnistajateks, sest tee ääres seisvast hõbehallist Volgast leidsid mendid puutoki, mis juhi sõnul kokkupandav piljardikii. Mendid aga tahavad leiu ekspertiisi saata. Võib ju olla sellega kedagi pekstud või tapetud või äkki lahtikruvitava kii sisse mahub narkootikume. Nii pidid Sergei ja Eedik neljale protokollile oma allkirjad andma, et nad olid tunnistajateks kui miilits imeliku eseme konfiskeeris. Kui hommikupoole olid mendid Kurmani lähedal asuvates külades, siis peale lõunat juba käivad mehed Krasnodarkas majast majja. Samaka ajajad ning suitsumüüjad panevad oma majale üldse luku ette ning lähevad naabri juurde olukorda jälgima. „Millega naabrid tegelevad? On nad joodikud? Narkomaanid? Kas öisel ajal ei käi purjus inimesed tülitamas?“ küsivad härrad miilitsad külarahvalt. Kontrollivad ega põldudel ei kasva kanepit ja moone. Jutud võõraste tegevusest levivad mööda küla kulutulena ning nii on õhtuks tervel külal teada, et ühe mehe viisid mendid kuskile Jelenovka poole minema. Ainult minema viidud Valdeku emale ei julge sellest keegi sõnagi lausuda. Piima kokkuostja Dima ei julge sellisel päeval oma vana logiseva koliseva sinise žiguliga kuskile sõita. Tema isa teeb halli volkswageniga tavapärast ringi. „Krasnogvardeiski rajooni saadeti Kiievist 1200 mundrikandjat,“ teab siilisoenguga mees rääkida. Samira aga juba teab, et Aleksandrovkasse jäävad miilitsad neljaks päevaks. Ööbivad seal ühiselamus, endises külalistemajas. Naabri-Aino aga ei tule väljagi kui suure miilitsamütsiga mees aia taga karjub. Hiljem kui aga purjus mees ja poeg Gena lavotškale istuma ja tinistama läevad, siis kostub proua hädaldamine ja karjumine võidu üle küla haukuvate koertega.

Kooli juubel ja õpetajate päev Krimmi moodi

Eelmine nädal möödus suurte sündmuste tähe all. Kõige pealt oli valmistumine selleks ehk iga päev peale tunde käisid lapsed mul tares proovides.

„Kas me saame veel laulda?“ küsis pruunide silmadega esimese klassi Darina kelmikalt kui oli koos Sveta ja Katjaga lõpetanud Põdra maja laulmise. Neljapäeva õhtul sai Rita kätte õnnitlused kolmelt Eesti ministrilt. Küll Rita hiljem ikka uuris, et kes ja mis see nüüd oli kui tähtsaid pabereid luges, endal õnnelik sära silmis.

Reede hommikul võtsid kõiki õpetajaid kooliuksel vastu lühikeste kleidikeste, valgete põllede ja suurte patsituttidega 11. klassi tüdrukud nelgiõie ja kaardiga. Kuigi kuna viimase hetkeni tundus kõik veel organiseerimata olevat, tähistati reedel Aleksandrovka koolis korraga õpetajate päeva ja kooli 125. juubelit. Kohalik süsteem lihtsalt näeb ette, et direktor kui juht tegeleb ja korraldab kõike isiklikult. Nii tuli tal ka natuke enne kontserdi algust kõrgetel tikk-kontsadel ronida redelile, mida mehed kinni hoidsid, ja kinnitada ukraina lipuvärvides kangad seina külge, kuigi tuul need üpris pea jälle lahti rebis. Vaatamata üha tugevamaks muutunud tuulele, said koolilapsed, külarahvas ja kaugemalt külalised vaadata kena kontserti. Küll esinesid peotantsijad Petrovkast, kohalikud külamemmed ja koolilapsed. Irina ja Sergei, kes mängis ka kitarri, esitasid kahekesi veel laulu ning kõik õpetajad rivistati kooli ette ühiseks popurriiks (välja arvatud eesti keele õpetaja). Kohe kui pisikesed õhupallid ja sätendavad paberiribad tuul mööda küla laiali puhus, tassisid poisid kooliõue suure tordi, mida eelmine päev olid kokad sööklas terve õhtu valmistanud. Sellega õpilaste pidu piirdus. Tähtsad külalised nagu näiteks kohaliku haridusosakonna natšalnik (jälle kas Vladimir või Sergei võis ta nimi olla ega meelde siis ei jää), kunagine kolhoosi esimees, kes uue kooli ehitamises kõvasti osales ning praegune selts soveti esimees, lisaks veel külalised Eestist, aukonsul Simferoopolist, eesti seltsi esindajad Sevastopolist ja Eupatooriast, said osa ekskursioonist mööda kooli. Väikesed peatused kooli taga grillplatsil vorstikeste ja kartuliga, liiklusväljakul ning sööklas kaetud laudade taga istet võetigi. Salatid, kartulipuder, plov, sakuskad, viinamarjad, viin, vein ja pidu algas.

Heleda poisipeaga kokk Sveta ainult kurtis, et toiduainete jaoks anti neile raha küll, kuid toite pidid nad kaks päeva omast vabast ajast valmistama. „Ma mõtlesin, et pidutsen ka siis koos teistega. Meile öeldi, et te kollektiiv, siis võite teistele pidu teha küll,“ väljendas ta oma solvumist ning vihtus koos õpetajatega tantsu.

Eelmisel aastal õpetajate päeval kimasin ma Šveitsi, kuid seekord oli kolleegidega tore koos aega veeta. Kui väljas hakkas juba hämarduma, siis asusin koos eestlastega lõunaranniku poole teele.

Oktoobrikuu ning sügisest annavad märku värvikirevad puud mägede külgedel. Krasnodarkas ju metsa ei ole, siis ei saa sügisest aimugi. Livaadia rannas oli sellisel mõnusal sügispäeval 24 kraadi sooja ning 21-kraadises meres käis nii mõnigi päevitaja lainetega jõudu katsumas. Jalta rannapromenaadil esinesid õhtusel ajal jalutajatele indiaanlased, Jack Sparrow kostüümis poppmuusik, mugavalt toolis istuv laule jorutav vanahärra, tulekeradega vehkivad noored ning neile taustamuusikat trummeldavad noored hipid ja klassikalist muusikat esitavad keelpillimängijad. Noorte jaoks populaarne kohtumis- ja joomispaigaks on seal kindlasti Lenini kuju jalam – trepid pudeleid ja muud sodi paksult täis.

Kuigi Jaltast Simferoopolisse käib troll, mille pilet maksab 12 grivnat, siis 20 grivnase piletiga marsutka sõidu valiku kaalub üles kohale jõudmine kõvasti üle tunni kiiremini. Krasnodarkas on aga jälle nagu kevad. Rohi tärkab ja maa kisub uuesti roheliseks peale suuri vihmasadusid.