Seiklused Hiiumaal rattaga ratsutades

Eellugu sai alguse ühel kolmapäevasel õhtul kui istun juuksuris, peas selline mudamaski meenutav värvipläga. Telefonikõne kauguselt saabub kutse juubelile. Miks mitte - hea söök ja jook, meeldiv seltskond, mida veel vaja. Ongi käes reede, tööl pakin viimased asjad, autole hääled sisse ja pealinnast suund Tartusse. Kui veel pidu hakkab alles tuure koguma, siis on aeg hoopis tagasi Tallinna sõita, sest hommikul ootab juba Hiiumaa rattanädalavahetus. Kolm ja pool tundi und ei aita asjale kaasa ja nii söödan bensiinijaamas masinasse juba aegunud kliendikaardi. 

Seiklused jätkuvad Rohukülas. “No selle pesukausi peale me küll ei mahu,” arvab E kui näeb Harilaidu sadamasse tulemas. Tundub, et kell 10 praam ei välju, sest autode pealesõit läheb uuel firmal aeglaselt, aga oh imet, praam sõidabki minema veel enne kui sellele lähedalegi jõuame. 

“Niih, kellega ma möliseda saan?” tunnen endas protestilainet tõusmas. Neoonvärvides praamifirma töötajateni veel ei jõuagi, kui kõrval reas seisva auto juht tõmbab signaalitamise ja vehkimisega ootamatult tähelepanu - meie taga oleva valge auto juht ei märka, et natuke liiga lähedal on ja vajub tagant otsa. Õnnelikult siiski ja stangelt ehk toksab ainult natukene tolmu maha.

Madala veetaseme tõttu sassi läinud graafiku probleemidele tuleb lahendus natuke kui tunniga pärast paari uudist meedias. Regulale tõmmatakse hääled sisse ja natukene mööda põhja kraapides sõidabki Hiiumaale. Arvutame aega, et kas peaks juba praamil rattariided selga ajama ja kohe starti lendama või jääb kohapeal kümme minutit riietumiseks. Rattariietes 40 minutit autoistet soojendada ei tundu kõige parem plaan. 

Suhteliselt lendstart tuleb 50 kilomeetrisele mereääre sõidule. Esimesed viis kilomeetrit kulgeb rahulikult pundis, kuid järsku ühe lageraie peal nuuskan nina ja nägu läheb huule kohal kuidagi soojaks. Ongi juba punane kapsas ninast väljas. K-ga jääme maha, topin taskurätikunutsaka ninna ja kütame minema. Sel sõidul ei ole rada märgistatud ning gruppi juhivad rada teadvad mehed. Me seda meest ei näe, sõidame siis umbes ja loodame, et ehk ikka jõuame sinna, kuhu kõik teised väntavad. Saame kollase tuulekaga väntaja kätte, ta aeg-ajal konsulteerib telefonitsi korraldajatega, et kuidas see rada kulgeb ja kas eramaa märgi alt ikka tohib läbi sõita. Pärast esimest kiiruskatset saame ka tervisesõitjate pundi kätte. Mulle pakuti nuuskpiiritust, keeldun viisakalt ja küsin meedikult varusid, juhuks kui ninast uuesti verd lahmama hakkab.

Edasi juba kulgeme grupis rahulikus tempos. Mõned korrad küll hakkame K-ga paugutama ees ja nii sõidame kogemata ka õigetest teeotsadest mööda, aga on ju pidurid ja ka ratast saab ringi pöörata. Tulebki ainult kilomeetreid juurde.

Õhtul tulemusi vaadates selgub, et K, kes oli tervisesõidul ei saanudki aega kirja ja märge, et on ainult startinud. Tuleb välja, et kui võistlussõidul lugesid kolm kiiruskatset ja nende aegade liitmine, siis tervisesõidul läks arvesse kogu aeg ja oleks pidanud ka lõpus üle joone sõitma, mitte stardi-finiši lähedal parkiva auto juurde otsejoones minema.

Pühapäev tõotab rahulik 15-kilomeetrine ring tulla. Võistlejate start peaks olema kell 12 ja kümme minutit hiljem tervisesõitjate. Kui aga ka korvi ja pasunaga külamehed juba minust ja K-st, kes me starti vaatame, mööda sõidavad, oli selge, et siiski korraga on kõigi start. Jalad pedaalidele ja minema. Esimesed viis on andmine, et ikka saaks ettepoole, mis siis, et tervisesõit. Korraks jään raja ääres rattaga sahmerdavat poissi vaatama ja uurima, kas kõik korras, aga nii ei vaatagi, kuhu rada läheb ja endalegi üllatuseks lõikan. K veel imestab, et kuidas ma nii märkamatult temast ette sain.

Kauaks seda õnne ei ole, sest väntamine läheb jube raskeks ja tühi tagumine rehv loperdab üle kivide. Lõpuni oli veel umbes viis kilomeetrit. Loomulikult on sadulakott koos kogu varukrempliga autos, sest eelmise päeva lendstart ei võimaldanud kõiki vidinaid kohe külge panna. Ühe kilomeetri jalutan ja jooksen, kuid siis saab villand ja pisemat teed pidi saan otsemalt finišisse. Selgub, et nagu väikse koha asi ikka, siis meediku rolliks on ka tehnilist abi pakkuda.

Veetase on tõusnud ja kuigi meil on enne südaööd väljuvale praamile pilet, mahume siiski ka varasema peale kenasti ära. Sõpru koju viies selgub, et nende kodutänav on kinni pandud. Arvava, et äkki on läheduses oleva uusehitise torudeprobleem, mida viimasel ajal ikka juhtunud. Ei ole, sest tänavale on parkima jäänud ainult üks auto, see ka K oma. Öös on ootamas filmivõtted hoopiski. Ongi elu nagu filmis.

Terminal

Telefonikõne:

-Helistan teile panga poolt, teil on terminal tellitud.

- Ehm, mis terminal?

- No makseterminal.

- Ehm, kellele te helistada tahate? Ma ei taha mingit terminali.

-Söögitakso OÜ.

-Pole päris õige koht.

Härra Toivo

Telefonikõne:

-Jaa, Tiina kuuleb.

-Palun härra Toivot.

-Vabandust, teil on vale number.

-Ahsoo, aga sina oled Tiina jah.

-Nii on.

-Nii kena tütarlapse nimi. Kas ma võin mõnikord veel helistada?

-No vaatame seda asja.

-Jaja. No näed ei teadnudki, et sedasi valesti satun.

-Vast ikka leiate õige numbri.

-No muidugi, see ainult päevade küsimus.

-Soovin edu.

-Jajaa, ära siis pikka viha pea.

-Kindlasti mitte. Kõike head.

-Jajaa. Vabandust ja kõike head!

Järjekordne peatuspunkt

Et siis Brasiilia elu sai märkamatult läbi. Mitte küll ehk igaveseks, kes teab, millal sinna tagasi satun, aga nüüd jällegi uus peatus, kus elurong korraks seisma jäänud. Või siis just teine raudtee ja rong, millele peale hüppasin. Sihtpunkti veel ei tea, aga küll see sõidu käigus selgub. Või siis kui piletita sõidu pärast kuskil tundmatus kohas keset tühje välju, kus tuul koriseb maha tõstetakse. Aga enne kui Brasiilia seiklusi hakkan vaikselt meenutama...

Higistavad jõuluvanad

Pildikene vanalinna Pelourinhos. Vanalinna nimi tähendab piinamisposti, mis oli püsti kunagisel orjaturul. Salvador oli siis peamine koht, kuhu Aafrikast saabunud orjad veeti.
Ühe torniga kirik. Lugu järgmine, et selle kiriku üks torn on ehitamata. Oli mingi raha teema.


Kookospähklid on väga head. Kõigepealt saab sisu ära juua, siis lasta kookospähkel puruks ja siis natukene seest kraapida valget asja ja süüa.


Poodud jõuluvana. Imelik on näha paksus vammuses vanameest sirava päikese all.

Tuletorn linna servas.

No ei saa selle kirjutamisega kohe mitte kuidagi vedama. Järgmine kord.

Esmapilk Salvadorile

Jutuke tuleb järgmine kord...

Pilguheit Iisraeli ja Jordaaniasse

Oli küll idee Keeniasse minna, aga läks nii nagu heade plaanidega alati. Sellisel ajal saab mõistliku hinnaga lennada päikesemaades Egiptusesse ja Kanaaridele. Tundub ju liiga tüüpiline kant, kuhu minna. Punase mere ääres asuv Iistaeli kuurortlinn Eilat kõlab ju tunduvalt põnevam.

Negevi kõrbe lõunapiiril asuv linnake pakub kõike, mis rannapuhkuseks tarvis võib olla. Palav ilm ja lausa 33 kraadi õhusooja, korallidega ja värvilistest kaladest kihav soe merevesi. Eilat, mille keskele aeg-ajalt potsatavad suured lennukid, sest asub suht kesklinnas ju siselendude lennuväli, on rohkem vene turistide pärusmaa, nii meenutavad kirevad kaubaletid rannapromenaadil tüüpilisi slaavilikke turge. Ka poodides ja söökohtades saab kergemini hakkama vene kui inglise keeles.

Kui viietunnise lennu järel Iisraelis raudlinnust välja astuda võtab reisijaid vastu turvamees, kes laksab järjest küsimusi a la kuhu, miks ja kellega. Harjumatu küll, aga riigist lahkumine on veelgi lõbusam.

Üleüldse on politseinike, turvameeste ja sõjaväelaste konsentratsioon üpriski suur. Kuigi peamised Iisraeli tutvustavad reisiraamatud kirjutavad, et suurem tõenäosus on liikluses hukka saada kui terrorirünnakus, siis hotellide ja kaubanduskeskuste turvakontrollid kinnitavad seda tähelepanekut. Autod küll ei tuututa nii hirmsasi nagu naaberriigis Egiptuses aga turvaline on uhkes kaubamajas, kus kõik teenindajad vastavad vene keeles, olla, kui teada, et enne tuleb ukse juures olnud turvamehele käekott koos peale rannaskäiku sinna jäänud aluspesuga ette näidata.

Kuna Eilat on lähedal nii Egiptuse kui Jordaania piirile, siis ei ole rakse võtta ette päevane reis Jordaania peamisesse vaatamisväärsusesse Petrasse. Kuigi reisikorraldajad kerivad kahe tunni autosõidu tee kaugusel asuva ühe seitsme uuema maailmaimena tuntud liivakivisse loodud koobaslinna külastamise hinnad aasta-aastalt ühe kallimaks, tuleb omal käel kohale sõit tunduvalt odavam.

Kui hommikul viie ajal uniste silmadega Jordaania piirile, mis linnast kolme kilomeetri kaugusel, jõuame, teatab info piiriületusest, et riiki ei või viia joogivett ja toitu. Meil on käes tilpnemas just hotellist saadud hommikusöögikarbike, milles kook, köögiviljakotlett, paar keedetud muna, õuna, mandariin ja salat. Iisraelist väljumiseks tuleb maksta üle 90 kohaliku raha. Jordaania piirivalvur, kes kõik passid tembeldab ja käsitsi sinna veel viisa ka täidab, ei tahagi viisatasu. Selle-eest väravast väljudes kargab platsi turske valge pluusiga mees, kes pakub taksoga Petrasse sõitu üüratu hinnaga. Kaupleme.

„Selle atuoga me küll kaugele ei jõua, bens saab ju otsa,“ kommenteerib juhi kõrval istuv K. Jõuame Agava linna väiksele kõrvaltänavale, kus ootamas roheline takso.

„See on teie tänane autojuht,“ tutvustakse meile tumedate päikeseprillidega üle pea kammitud pikematega juustega meest, kellel väikese sõrme ja pöidla küüned eriti pikad.

Sõit Petrasse kulgeb kuninga kiirteed pidi. Tõesti pea igale liiklusmärgile on kleebitud ka kuninga pilt. Rahakoti sõbralik ei ole Petra piletisüsteem. Et regiooni rohkem raha saada, siis nõutakse linna külastajatelt tavaliselt pea 90 eurot, kui aga veeta piirkonnas kaks päeva, on ühepäeva pilet 50 eurot. Ameeriklaste suurepärane idee ja soovitus Jordaaniale. Ja meie veel mõtlesime, et on ikka ihne kuningas.

Surnumeri ja Jeruusalemm asuvad Eilatist mõnisada kilomeetrit eemal, seega on kõige mõistlikum auto rentida ja ise kohale sõita. Teed on Iisraelis väga heas korras, lausa lust on sõita.

Surnumeri on tõesti surev meri, mis üha väiksemaks kuivab, ja võimalust sealses vees hõljuda ei pruugi tulevikus enam ollagi. Ujumisest ei anna maailma madalaimas kohas rääkidagi, sest üle 30%-lise soolasisaldusega vees tõuseb mingi hetk keha korgani plumps! pinnale. Siiski ei tasu hõljudes ajalehte lugema jääda, sest tuul on kerge tekkima ning võib kiiresti veemõnude nautija mere teisel kaldal asuva Jordaania poolele viia.

Surnumerest tuleb mööda käänulist mägiteed sõita üle kilomeetri kõrgemale, et heita pilk religioonidest ja kultuuridest pakatavale Jeruusalemmale. Vanalinna tänavatele, mille kivid on kõndijad aegade jooksul libedaks lihvinud, võib uitama jäädagi. Tänavad on ääristatud metallustega suletavate müügikohtadega ning aeg-ajalt tekib küsimus, kus üldse siis kohalikud ise elavad.

Judaismi, moslemi ja kristluse püha linn pakub peale usklite palju vaatamist ka kõigle teistele. Kuid kindlasti on hea oma silmaga ära näha Nutumüür, mille ääres tõesti nutetakse; Kolgata mägi, mis peidetud Kristuse hauakiriku hämarusse ja kaunistatud kulla ja karraga ning Templimägi, kus asub moslemitele tähtsuselt kolmas pühapaik maailmas Al-Aqsa mošee. Sinna meid siiski ei lubata, relvadega mehed väravatel teatavad, et paari päeva pärast lastakse jälle turiste ligi.

Kombekuse rikkujate kividega loopimine on ehk küll ajalukku jäänud, kuid siiski tasub austada pühapaikades nõutavat riietust ning ortotoksete juutide linnaossa, Mea Sherim, sattudes tasub hoolikalt mõelda, kas laiade mustade kübaratega habemed ja oimulokid lehvimas mööda tänavaid ringi tuiskavaid kohalikke elanikke ikka tasub pildistada. Kive neil eriti ei paista kuskilt haarata olevat, aga sõimu osaliseks võib küll saada.

Omette lusti pakub Jeruusalemma tänavarägastikest rendiautoga õige tee leidmine.

„Nüüd on valikud?“ kõlab igal ristil kui tuleb otsustada suund. Poolteist tundi tiirutamist ja ukerdamist ning eriti hästi jäävad meelde rohelise tulega valgustatud suur hotell ja kuningas Georgi tänav. Kolm kaarti ja lõpuks saab päästvaks suunaks Scopose mägi.

Tervele reisi tipphetked on aga ülipõhjalik turvakontroll riigist lahkumumisel. Kui niisama sõbra või sõbrannaga reisil olla, siis võib eeldada, et piirikontrollis lüüakse lahku, esitatakse tohutult küsimusi ja siis hiljem kontroll, kas mõlemad ikka rääkisid reisist ja teineteisest sama juttu.

Kummikinnastega läbi kompamine, mis oli Jordaaniast riiki sisenedes, siiski jääb kahtlastematele isikutele.

Viietunnise lennuga tagasi Tallinna sai lähemat tutvust teha ka lennuki WC ehituse ja detailidega. Keedumuna saab toidunimekirjast igaveseks maha tõmmata nüüd.