Miilits, kontrollid, suletud ärid

„Sa ikka tead, et Ukraina on üks imelik ja veider maa?“ küsis üks päev Aljona kui juttu oli sellest, et varem koolides üle maa puudus neljas klass. Peale kolmandat asusid lapsed kohe viiendasse klassi õppima. Järgmisel aastal ei olegi üheski koolis 11. klassi ehk lõpetajaid. Vaatamata kõigele tuleb ikka ja jälle tõdeda, et see on ikka üks veider maa küll. No tõesti. Nüüd on inimesed kõik ärevuses ja pea paanikas. Kõigil küsimuse miks, kuidas, kus. Juba paar viimast päeva ei julge Samira poodi lahti teha, sest pidid kontrollid ringi käima. Nii ta istub lähedal asuva maja lavotška peal ja avab uksed ainult siis, kui kindel ostja tuleb. Kiievist tulnud tähtsate kontrollide pärast on aga Kurmani äridest nagu katk üle käinud – ustel, akendel valged luugid ees, suurel turul letid tühjad, raudteejaama juures turul polnud tavalisi telkegi püsti, ainult üksikud memmed-taadid juur-puuvilju müümas. „Nõutakse 50 tuhat grivnat, siis võib äri pidada. Kust minul selline raha võtta?“ kurdab loomatoidu müüja Ritale. Müüja avab putka uksed ainult korraks, et vajalik kaup anda ning siis istub uuesti natuke maad eemal asuva rolleri peale. Leivapoes on järjekord pea uksest välja. Levib jutt, et vähemalt järgmised kaks päeva ei ole kuskilt lootust leiba saada. Vormikandjate konsentratsioon on suurenenud märkimisväärselt. Juba Kurmanisse sõites paistab punaste joonte ja läikivate kuldsete nööpidega siniste lohvakate pükste ja pintsakute kandjaid tunduvalt rohkem kui tavaliselt. Nii peabki paarikümne kilomeetrisel sõidul Eediku punase žiguli musta-valge sauaga vehkija kinni. „Miks teil see ratas sedasi viltu ja laperdav on?“ küsib kiirusemõõtjat käes hoides tumedapäine turske mees. Järjekorras teine kontroll siis. Läheb mõni kilomeeter mööda kui kolmas kord sau välgub. Kui varem läks Eedik autost välja, et istme alt dokumente kätte saada, siis seekord käsutatakse ka eesistmel olnud Sergei välja. Mehed kutsutakse tunnistajateks, sest tee ääres seisvast hõbehallist Volgast leidsid mendid puutoki, mis juhi sõnul kokkupandav piljardikii. Mendid aga tahavad leiu ekspertiisi saata. Võib ju olla sellega kedagi pekstud või tapetud või äkki lahtikruvitava kii sisse mahub narkootikume. Nii pidid Sergei ja Eedik neljale protokollile oma allkirjad andma, et nad olid tunnistajateks kui miilits imeliku eseme konfiskeeris. Kui hommikupoole olid mendid Kurmani lähedal asuvates külades, siis peale lõunat juba käivad mehed Krasnodarkas majast majja. Samaka ajajad ning suitsumüüjad panevad oma majale üldse luku ette ning lähevad naabri juurde olukorda jälgima. „Millega naabrid tegelevad? On nad joodikud? Narkomaanid? Kas öisel ajal ei käi purjus inimesed tülitamas?“ küsivad härrad miilitsad külarahvalt. Kontrollivad ega põldudel ei kasva kanepit ja moone. Jutud võõraste tegevusest levivad mööda küla kulutulena ning nii on õhtuks tervel külal teada, et ühe mehe viisid mendid kuskile Jelenovka poole minema. Ainult minema viidud Valdeku emale ei julge sellest keegi sõnagi lausuda. Piima kokkuostja Dima ei julge sellisel päeval oma vana logiseva koliseva sinise žiguliga kuskile sõita. Tema isa teeb halli volkswageniga tavapärast ringi. „Krasnogvardeiski rajooni saadeti Kiievist 1200 mundrikandjat,“ teab siilisoenguga mees rääkida. Samira aga juba teab, et Aleksandrovkasse jäävad miilitsad neljaks päevaks. Ööbivad seal ühiselamus, endises külalistemajas. Naabri-Aino aga ei tule väljagi kui suure miilitsamütsiga mees aia taga karjub. Hiljem kui aga purjus mees ja poeg Gena lavotškale istuma ja tinistama läevad, siis kostub proua hädaldamine ja karjumine võidu üle küla haukuvate koertega.