Kui juba vussi hakkab minema, siis korralikult. Käisin üks nädalavahetus Ungaris. Tuli selline kiire minek, et hambahari ja puhtad sokid kaasa ja juba ärkasingi Budapesti lennujaamas. Siuh siia ja siuh sinna, oli päris asjalik nädalavahetus.
"Sa veidralt räägid nagu oleks lõuad kanged," teatas Budapesti tänaval üks mitmest britist kui küsisid minu käest juhisedi, et staadionile jõuda. Kolm korda küsis enne kui ma ta aktsendist aru sain. Kolasin linnas ja siis tuli piinarikas lennujaama sõit. Parkimismajas selgus, et üldiselt saab kaardiga maksta, aga sel hetkel kui mina seda soovisin, tegi masin mõttepausi. Otseloomulikult siis ei ole ühtegi pangaautomaati läheduses kui neid kõige rohkem vaja. Nagu meelega on need kuskile kaugele ära peidetud. GPS, millega ma muidu väga hästi läbi sain ja pikal autosõidul vestluskaaslasena kasutasin, mõtles just sel hetkel hakata nalja tegema ja juhatama mind niisama ringi sõitmisele mööda Budapesti. Bensiinijaama tankija irvitas küll hoolega kui autoga kohale sõitsin, aga endal polnud õrna aimugi kummal pool siis bensiinipaagi luuk. Ja pealegi oli veel diiselmootoriga masin. Kui müüja rääkis tag
aruumis telefoniga, siis tankija mõtles, et peseb aknad ka puhtaks. Eriti aegluubis.Silmapiiril liuglev lennuk oli kinnituseks, et suund ikka õige. Kui muidu oli kiirteel kiirusepiirang 130 ja keegi sellest kinni ei pidanud, siis nüüd olid kõik liiklejad eriti hoolikad ja venisid nagu teod. Jõudsin ikka lennujaama ja sain ka kohe auto pargitud, aga rendifirma poisse ei kuskil. Läinud teised just esimesse terminali. Hea, et nende letti auku ei trummeldanud sõrmedega. Päris viimane ei olnud check-in'i tegijatest, aga maailma pikim turvajärjekord on küll Budapestis. Ootajatele jagati vett ja kaheeuroseid kuponge, et odavamalt saaks midagi nende poodidest osta. Kui keegi Budapesti läheb, võib teada anda, aasta lõpuni saab kupongi veel kasutada. Ma läksin kohe turvakontrolliast lennukisse, sest juba närviline tädi luges valjuhääldis nimesid.
Aga tagasi ikka jõudsin.
