Jätkuvalt Eestis. Viisat veel ei ole, kuid sõrmed ja varbad ristis loodan parimat. 1. detsembril aga käisid Krasnodarka küla lapsed mööda küla sanditamas. Gripi pärast oli kool 23. novembrini kinni, aga nüüd jälle sai õppetöö alata. Millal need ärajäänud kolm nädalat järgi tehakse, ei olegi veel teada. Samas Aleksandrovka pool kooli pidi ikka olema nagu hundilaut, oodatud ja lubatud küttesüsteemi saamine võtab aega. Nagu ka kõik muud asjad seal poolsaarel venivad aeglaselt.
Sellist Eesti ilma vaadates oleks küll hea meelega Krimmi päikesepaiste käes. Hallid ilmad on ikka üpris masendavad. Varem ei märganud seda, et päiksest tekib nii suur puudus kui ikka nädalaid seda kollast kera ei paista.
Mis siis paari kuuga siin muutunud on?
Märkasin, et teenindustöös paistab rohkem mehi olevat. Varasemast ajast, mil rohkem aega Eestis veetsin, siis meeshingi ei märganud just eriti poekassades või kõige tavalistemas söögikohtades nii palju ringi sibamas kui nüüd.
Tallinna busside reisisaatjad on kummaline nähtus.
"Teate, öelge oma ülemustele, et pole neist inimestest, kes peaks pensionäridele istet pakkuma, midagi kasu," pahandas proua trollis juhile. Samal ajal sinise vestiga härra vangutas pead ja muigas kummaliselt.
Järjekordsetest uutest telesaadetest, millest pidevalt mitmed netilehed pasundavad, ei tasu rääkidagi. Mõnes asjas aga kisub ka Eesti kummaliseks kohaks. Veidruste sarnasused Krimmiga ei ole kaugel.
No comments:
Post a Comment