Tagasi Krimmis

Teisipäev, 23. detsember 2008, kell 15.45
Istun Tallinn-Tartu rongis. Siin paar istet edasi on üks poisike, kes teel oma isa juurde Tamsallu ja vahva on vaadata, kuidas ta enda naabritega lobiseb. Muidugi poiss tegi pättust ka juba, ostis lühema otsa pileti, sest see ju odavam. Nii jättis ta piletimüüjale mainimata, et rongi astus ta juba Tallinnas ja ütles, et alustas hoopis Raasikult.
See selleks. Täna sai siis minu viisasaaga läbi. Hommikul anti saatkonnast pass koos värvilise paberiga lõpuks kätte. Muidugi on see viisa ikkagi ühekordne ja tähendab seda, et Krimmis algab mul saaga sissekirjutusega.
Hetkel aga mul käemusklid täitsa särisevad, sest vedasin paraja hunniku raamatuid ja erinevaid materjale Krimmi kaasa võtmiseks vanalinnast käe otsas raudteejaama – kaks kotti vasakul õlal, üks paremal ja kilekott raamatutega ka veel käe otsas. Eks näis, kas suudan kõik 20 kilo sekka ära mahutada või läheb üle.



Reede, 26. detsember, 2008, kell 17.56, Kiiev

Istun juba tuttavas söögikohas Kiievi vaksalis – siin on ikka ülimalt head vareenikud seentega. Tiramisu magustoit veel ootab oma järge. Tuleb meenutada, et viimati siin istudes tegin oma aega parajaks, nii ka see kord. Just mingi tüüp pani ühe pruuni kujukese laua peale, ei julge nagu puudutadagi, pärast peab veel ära ostma või tea, mis see kuju asi tähendab. Just korjas jälle ära selle vidina, selline müügistrateegia siis.
Aga kui viimati siia riiki saabudes võeti mind üpris soojalt vastu, siis täna on lood teised. Väljas kuus kraadi külma, lumi ja jää. Krimmis olla aga täna terve päev päike paistnud. Buss lennujaamast vaksalisse venis nagu tatt edasi, pidevalt ummikutes passides. Raudteejaamas jällegi selgus kurb tõsiasi, et inimesed kipuvad reisima suurtel kiirustel ja hulga kaupa ning sobivat rongipiletit kohe ei saanudki. Loodetavasti homme lõunaks nüüd ikka jõuan Dšankoisse – polegi seal varem veel olnud. Vähemalt minu unenägu sellest, et ühtegi rongipiletit järgmised kolm nädalat ei ole, ei läinud täide. Hetkel pean mõned tunnid ainult rongi väljumiseni ära molutama.
Aga see kuu Eestis läks ikka ülimalt kiiresti ja väga sisutihedalt. Viisa passis ja sedasi läks ka piiriületus üllatavalt kiiresti ja libedalt. Piirivalvurionu ainult uuris, kus ma töötan ja miks ma Kiievis üheski koolis ei tööta, vaid nii kaugel.
Hommikune bussisõit Tartust Tallinna oli ka üpris meeldejääv, eriti seik, mil ma üritasin tukkuda, kuid selja taga istunud pisike poiss arvas, et tore oleks minu pead patsutamisalusena kasutada. Lennukis selle-eest puudusid mul kõrvalistujad üldse, ees istuv mees üritas ainult korduvalt mu põlve oma seljatoega siniseks lüüa, vist ikka ebaõnnestus tal see.
Lennuki väljumine Tallinnas natuke viibis ning kui piirivalvest üks vunts check-in'i naisterahvale seletas, et nad ühe reisija pagasist huvitava vidina leidnud, siis mõtlesin kohe oma kotis olevale leivajahule ja lõngavärvidele. Kuid need ei osutunud siiski nii huvitavaks.
Kell 19.26
Kõht täis ja ikka samas kohas. Nüüd venib aeg nagu tatt. Rong läheb alles 22.49.



Pühapäev, 28. detsember, 2008, kell 15.57, Krasnodarka

Ja tagasi ma olengi jälle. Rongisõit Kiievist Dšankoisse möödus kolinal ehk siis magasin kupee ülemisel asemel ja aeg-ajalt raputas rong päris tugevalt. Aga ei olnud viga. Reisisin koos Vikaga, kes läks Šaparošiasse vanemate juurde aastavahetust veetma. Samas kohas läks maha ka seitsmenda koha härra, kes pidevalt suitsetas ja norskas. Number 5 koha Andrei aga oli tibakene nukra näoga, kui mu kotti rongist maha aidates kuulis, et ma Eestist pärit. „Oleks võinud varem öelda, oleks saanud pikemalt juttu ajada,“ teatas see mees, kes ise teel Simferopolisse Kahe Kapteni kõrtsi sõbraga üle pika aja juttu puhuma. Dšankois kohe jalutas mulle vastu karvamütsiga vana, kes kõlistas käes autovõtmeid ja pakkus, et sõidab, kuhu tarvis. Leppisime hinnas kokku ja nii ta oma helerohelisele žigulil mootori möirgama lõi ja libedust trotsides (nii mitmeski kohas vibeles auto tee peal nagu väike puuleht suure tuule käes) Krasnodarka poole teele asus. Dšankoi paistis tüüpiline linnake – lumi maas, katuseräästas pikad jääpurikad; suure ringi keskel õhukese lumekihiga kaetud punatähtedega tank seismas; üksikud vanad mehed ratastel väntamas nii, et hingeõhk külmas auramas; musta nokamütsiga mees kuusk õlal jalutamas; lilla karvamütsi ja mantliga naisterahvas tee ääres seismas, värvilises kilekotis kõrge jõuluehete torn.
Taksojuht seletas mulle, kuidas ta omal ajal lendur oli ning nii Riias, Vilniuses kui ka Tallinnas käinud. Nüüd aga elu Valgevenest pärit mehel raske, raha vähe. Suvel kui ikka turiste rohkem Eupatooriasse, Jaltasse või Kertši sõidutada saab, siis ikka teenistus ka parem. Õele aga pole Valgevenesse enam ammu külla saanud, sest välispassi tegemiseks raha ei ole ning viisat ka ajada ei jaksa. Muidu pidas ta aga Krimmi elu ilusaks ja inimesi meeldivateks.
Krasnodarkas oli maas ainult väga õhuke lumekirme, täna selle-eest on päev läbi lund juurde sadanud. Mis siis, et päike ka pidevalt paistab.

Ikka veel Eestis

Esmaspäev oli tegelikult see päev, mil ma oleks pidanud esialgse plaani järgi tagasi Krimmi lendama. Aga ei miskit, ikka veel siin lumisel maal. Krimmis oli möödunud nädalal 20 kraadi sooja. Isegi mõned aastad tagasi oli ühe firma harukontori rajamiseks Rumeeniasse vajalike dokumentide ajamine tunduvalt lihtsam kui Ukraina viisa saamine. Nüüd see viisa siiski juba paistab, 23. peaks kätte saama. Jooksmist, sahmimist, närveldamist oli aga paras kopa täis.

Selgus ju, et HIV testi on viisa jaoks vaja teha. Tegin, aga minul mingi veider veri ja nii esimene proov ei andnud mitte mingit tulemust. Esmaspäeval aga andsin uue proovi ja eile teatas arst rõõmsa naeratusega, et negatiivne. No saan jõulud Eestis veeta, kuid plaanitud jõulukontsert Krasnodarkas jääb nüüd küll ära kahjuks. Vast siiski saame aastavahetuseks väikse esinemise kokku panna. Juba mõni päev tagasi helistati ka mulle Krimmist, et tulgu ma juba rutem tagasi, neil snegurotškat vaja:)

Eile tegelesin Tallinna kesklinnas aga auto jalutamisega, sest pärastlõunal asusime sõbranna ja tema pisikese pojaga autos teele Kostiverre Tallinnast. Esimene ristmik ja sõbranna auto otsustas välja surra. Nii totaalselt, et enam ei käivitunud. Mis siis ikka, sõbranna roolis ja lükkasin teistelt autodelt eest ära, aga libe ja vastu väikest tõusu ei olnud see üldsegi nii kerge. Lõpuks ühe auto roolis olnud naisterahval hakkas minust kahju ja tuli appi. Bensiinijaamas, kuhu auto järgnevalt seisma jäi, olin ülimalt rõõmus, et ma ikka kolm kuud Krimmis olen veetnud, sest seal tankinud autojuhtidelt krokodille küsides tuli nii mitmegagi vene keeles suhelda. Jutud said aetud, aga auto ei käivitunud ikka. Lõpuks üle tee asunud autosalongi töötajal hakkas kahest tüdrukust ja pisikesest lapsest kahju ning andis väheke voolu. Järgmise ristmiku juures aga selgus, et ei olnud sellest voolust midagi kasu. Jälle lükkasin masinat. Selleks ajaks oli juba pime ja närvilistelt kaasliiklejatelt tuli ainult signaalitamist.

Väga tore on omada abivalmis sõpru, kes appi tulevad ja nii nad vedasid masina ohutumasse paika. Ristmikul oli küll hirm, et mõni buss sõidab külje maha või järgmine masin sõidab tagant sisse, ohutuled ju tööle ei hakanud. Sõbranna lõpuks korraldas auto äraveo ja täna peaks juba parandusest sõitva masina kätte saama.