Mägedes lonkimas

Juba pikemat aega ootasin aastavahetuse trippi Slovakkiasse, et saaks mäenõlvadele suuskadel liuglema minna. Selleks tuli aga ühel kenal päeval peale jõule (viimane möödus osaliselt pooluimas, sest tea kas olid need nüüd kiuslikud kaaslased või viirusi vedav jõuluvana, tabas mind pea traditsioonileks saav pasateeria, viimati kui see oli, siis olin bussis poolel teel saksamaale) vedada end pool unises oleks, vaate, et hambahari veel suus, lennujaama. Seal aga selgus, et pühade meeleolu on tervet ilma tabanud nii ka muidu virku eesti õhu töötajaid, kes otsustasid oma kassa avada väheke hiljem. Kuid meie piletid olid kenasti neil tolle aknaaluse kapikese peal ootamas, ainult lukustatud hall seinake lahutas meid neist. Saime ikka sinna sisse murdmata piletid kätte.
Raudlinnuke viis meid Viini, sealt edasi buss Bratislavasse ning sealt omakorda kolmetunnine ratastel veeremine Zvolenisse, kus mägede jalamil järve kaldal meie hostel oli. See tore majakene arvestas aga, et külmas säilib kauem ja sedasi said mu nädalaks varutud puhtad särgid peale kolme päeva otsa, sest sooja saamiseks tuli neid lihtsalt kihiti kanda.
Ühel kenal päeval sai ette võetud järjekordne tore bussisõit mägedesse, et minna lauajuppidel konte murdma. A koha peal selgus aga, et meile suuski laenutamiseks ei olnudki. Nukker oli ka niisama minema jalutada, siis käisime natukene tippe vallutamas, 1370 meetri kõrguselt oli ikka kena vaade küll. Sel hetkel olin ka õnnelik, et suuski ei olnud, sest sealt nõlvas alla laskmine oleks kindlasti minu jaoks kehvad tagajärjed toonud. Selleks hetkeks oli üks kiuslik nimesilt juba niigi mu pöidla puruks lõiganud. Aga ringi lonkida oli ka ülimalt lahe.
Tagasi teel Slovakkiast põikasime ka pooleks päevaks Viini. Sealne lõikav tuul aga nurjas osalised plaanid linnailu nautida, poed siiski pakkusid sooja. Ilu nautimist segas natuke ka tekkinud külmetus, aga eks kõige parem aeg haige olla, on ikka puhkuse ajal...