Prantsuse mäed ja uskumatud lood lennujaamast

laupäev, 8. august 2009, Nice, Prantsusmaa
Kui Veneetsia kesklinnas ühe juhusliku platsi peal töötas Wi-Fi, siis prantsuse kiirsöögikohas Quick ütles teenindaja, et neil on internet ajutiselt kakti. Paremus on aga Itaaliaga küll, sest siin riigis tundub Wi-Fi´t ikka rohkem olevat.
Veneetsia oli kena linn küll oma kanalite, kitsaste tänavate (kaardist pole seal linnas mitte mingit kasu), sillakeste ja kirevate majadega. Kuid kõige selle ilu nautimise teegi raskeks liiklemine tänaval, et tohutust massist kaasturistidest mööda saada ja, et mitte lasta end voolust kaasa viia. Nii me näiteks ei läinudki suurte tähtsasse Püha Martinesi kirikusse, sest järjekord sinna oli kohutavalt pikk. Veneetsia rahvamassist rahu saamiseks põrutasime Garda järve äärde, kus nautisime kuutõusu ja kena linnakest, kust järveäärsed tumesinised mäed paistmas.
Hommikul asusime Parma poole teele. Ümberistumisega Brescia linnas. Suurt me sellest linnast ei näinud, kuid tundus üks suur tööstuslinn, mis tõmbab välisriikidest inimesi ligi. Kummalisi teid pidi (üks abivalmis meesterahvas suunas meid rongile, mis pidi lihtsamat pidi kohale viima kui see, millele oli plaan minna) jõudsime lõpuks Parmasse. Kesklinnas sättisime end rahva seas populaarses pargis õhtut nautima.
„Hei baby!” hüüdis mustanahaline Daved kui oma sõpradega üritasid ka meiega sõbraks saada. Mingi hetk olime neist lausa ümbritsetud. Nigeeriast pärit Daved on Itaalias olnud aasta. Enne seda elas Hispaanias.
„Mulle meeldib Euroopa. Ma teen sporti, poksin ja mulle meeldib süüa. Te võiks õhtul minu juurde tulla, ema teeb aafrika toitu,” jutustas punnpõskne 27-aastane mees.
Terve reisi jooksul on meil küsimusi tekitanud võõraste inimeste usaldamine. Eriti selliste, kes kole kergesti oma abi pakuvad. Muidugi võib neil olla tõeline soov aidata ja head teha, kuid samas ei saa välistada tagamõtteid.
Siiski läksime Davedi ja tema sõbra Brnu (Senegalist pärit noormees) juurest edasi linna. Juustulinnas on tõeliselt ilus kirik ja roosa torn, mille juures platsil meeldib inimestele õhtul koguneda, lobiseda ja kitarri tinistada.
Kui arvata, et Itaalia ilusaimad kohad on kindlasti Veneetsia ja ajaloolised varemed, siis selle arvamuse lükkas ümber matkamine Cinque Terres (tõlkes viis linna). Viit mere ääres asuvat mägede linna ühendavad rajakesed on rahvuspark turistidele avanud. Matkamist, ähkimist ja higistamist omajagu, kuid vaated kristallsinisele merele ja mäenõlval seenekestena kõrguvatele kollastele, roosadele, punastele majadele tasub seda kuhjaga ära. Väike jahutus veel selges merevees ja mida veel elult tahta. Ainult mu rätik sinna kuskile treppidele või radadele jäigi.
Prantsuse piiri ääres asuvasse Ventimigliasse sõit kestab kaua ja kulgeb läbi Genova näiteks. Viimane on jällegi üks Itaalia suurlinnadest. Vähemalt nii tundus rongiga mööda tuhisedes ja ei jõudnudki lõpuks kokku lugeda, mitu raudteejaama seal oli. Vist sama palju kui sadamas kõrguvates kirevate kaubatsisternide torne.
Ventimiglia on Pransusmaa piirist kõigest 10 minuti kaugusel, nii olid juba linnas paljud sildid prantsusekeelsed. Sõit Nicesse kulgeb mere ja mägede vahelt. Kord on aknast näha ainult vett ning samal ajal teise akna taga läheb kalju püstloodis taevasse.
Nices ja prantsuse Rivieras me küll pettusime. Hea palav päike küll, kuid meeletult kallis linn, rand väike ja vesi pole pooltki nii selge ja sinine kui näiteks kasvõi Albaanias.

neljapäev, 13. august 2009, kell 8.00 Pariis, Charles De Gaulle lennujaam
Koju lennuni on veel loetud tunnid ja meie seiklused saavadki läbi selleks korraks. Reisi lõpp on olnud aga vinge ja vaheldusrikas. Nice´i rannast suundusime bussiga St. Etienni, et sealt siis mägedesse, Mere Alpidesse, ronida. Kuid nagu terve reis, siis oli ka see mägedeskäik vähe planeeritud ja natuke ootamatu.
„Ei, nende jalanõudega te küll mäkke ei tohiks minna,” imestas prantsuse abielupaar, kes meid peale võtsid oma pisikese valge Citreoniga.
„Ja õhtul ei tohi kuskile minna. Seal majakese juures võite telkida ning kui ilm kehvaks läheb, siis on väga raske üles saada. Üldse on see üks raske rada,” kirjeldas kiilanev meesterahvas meie plaanidest 800-meetrine tõus teha, et jõuda Refuge de Vensi, kus töötab meie tuttav. Kuna me nii hilja jõudsime alles mäejalamile, siis telkisime kuskil põõsaste vahel kohiseva jõe lähedal.
„Mis asi see nüüd oli?! Nii imelik hääl!” ärkasime Mariga öösel üles ja imestasime põõsas mütsatusi ja sabinaid kuuldes. Mari kartis, et järsku on tegemist karuga. Unesegaselt aga ei taibanud me sel hetkel, et tõenäoliselt oli see ainult kitseke. See telkimine maaliliselt kaunis kohas – orus, kus kõrguvad taevasse hõreda kuusemetsaga kaetud kaljused mäed, mõnel veel lumesutsakud hommikuse päikese käes helkimas – oli küll üks külmemaid. Hommikul siis asusime marssima. Käänulise raja tõusu ootas ees rohkem kui 800 meetrit – 1533 meetri pealt pea 2500 peale. Kui tavaliselt on sellele rajale arvestatud kaks ja pool tundi, siis meie venisime üles kuue tunniga. Eks oma osa mängisid libedate taldadega tennised ja rasked seljakotid (muidugi oli vaja mäkke vedada ka paariks päevaks sööki kaasa). Aga üles me jõudsime. Refuge de Vens on mägimajakene Vensi järvede kallastel. Järved on päikselisel ilmal sinakasrohelised, ümisejad pistavad pea urgudest välja ning karjuvad, kitsekesed kalpsavad ringi ning järve ääres kasvavad maailma maitsvamad mustikad. Koht, kuhu mägedes matkajad saavad igal ajal minna, kas siis ainult väikeseks puhkuseks või selleks, et veeta seal öö ning järgmisel päeval oma matka jätkata.
„Ma märkasin jah, et te ei ole just hästi valmistunud,” muigas mägedepäikeses punaseks päevitunud mees kui nägi meie seljakotte ja tema poeg imestas Mari Converse tenniseid riiulis nähes.
Nagu terve reis on ilm meie poolt olnud, siis ka sel päeval, mil asusime Alpidest uuesti alla. Eelmine päev kallas pidevalt hoovihma, kuid nüüd oli jälle päike väljas ja kaljuste mäetippude vahel liuglesid üksikud vahused pilverüngad.
Mäejalamilt St. Etienni, kust läheb buss Nice´i, oli tervelt kaheksa kilomeetrit. Mõtlesime siis, et marsime selle maa, kui juba olime lootuse kaotanud, et mõni möödasõitev auto meid peale võtaks. Ootamatul aga saime küüti kui meie juures pidas kinni must Mercedes.
„Ehmm, tegelt me eriti prantsuse keelt ei räägi,” mainis päikeseprillidega noormees, kui avas pagasnikut. Austraaliast pärit Matt ja tema rootslasest naine Maria olid nädalaks tulnud Prantsusmaale reisima ja parajasti teel mere äärde Antibi, mis üpriski lähedal Nice´le. Maria läks kolm aastat tagasi Austraaliat avastama ning kohtas seal Matti, kes tegeleb veniäriga. Nüüd siis tegid noored ühise reisi Euroopasse, et külastada neiu vanemad ja puhata.
„Ma teen pilti, et me korjasime suvalised backbackerid peale,” naeris Matt kui Alpides väikese peatuse tegi.
Antibe polnud küll plaanis minna, aga järjekordne suvituslinnake nagu nad kõik prantsuse Rivieras. Selle linnakese lähedal on aga tohutu hotell – rõdud on nagu rohelised botaanika aiad ning majad kasvavad taevasse astmeliselt.
Nice´s oli ilm paari päevaga ilusamaks läinud ning meri sillerdas ja kiviklibune rand oli rahvast täis. Viimase õhtu veetsime rannapromenaadil The magical Platters´i kontserti kuulates.
„Kas te otsite ööbimiskohta? Linna lähedal on mõned campingud,” alustas meist möödudes siilisoenguga mees meiega juttu. Tegelikult tema helde särgiga sõber oli juba tükk aega eemalt meile pilke heitnud. Itaalia Aplides matkanud sakslased üritasid meid kuskile välja kutsuda ning juttu vesta ning isegi tulid meid lõpuks randa, kus plaanisime viimase öö veeta, otsima, kuid nad ei leidnud meid vetelpääste vaatetorni juurest üles. Kahju tegelikult. Sest sel nende seltsis oleks ehk natuke julgem olnud, kui meie lähedal kukkusid taplema mingid tumedanahalised tüübid. Nii palju kui aru saime oli tegemist mingi võla välja nõudmisega. Igaljuhul pidasime targemaks sealt lahkuda. Nice on öösel pidevalt täis melu. Kesklinnas suure purskkaevu juures pargis pidasid tumedanahalised mehed pool ööd vestlust rassismi teemadel ning libistasid oma veepudelitest mingit kummalist jooki. Purskaevu veerel ropsis aga koduteel olev kiitsakas meesterahvas. Natuke kogukam sinise särgiga naisterahvas nägi vaeva, et jalgu üksteise ette tõsta. Proovis lähedal asuvas pargis muru peal pikutada, kuid kastmisüsteem ajas ta püsti ning märg muru tegi selja märjaks. Üldse on öösiti Nice´s suur puhastus – värvilistes vestides mehed tühjendavad prügikaste ning pesevad voolikust purskuva vee abil tänavaid ja puhastusautod vuravad ringi.
„Meil on politseid vaja. Telefoni ei ole ja telefonikaarti ka mitte,” kurtis raudteejaamas patsiga noormees turvamehele. Selgus, et tema käevangus olnud tüdrukul varastati pass ära.
Prantsusmaal on rongipiletid kallid, kuid hüpersuperluks ronge nähes on see ka täiesti arusaadav.
Kuigi Pariisis oli tuttav tunne jälle olla, olid meil jalad Alpides turnimisest nii valusad, et lõpuks läksime Louvri juures asuvasse Tuileries´i parki pikutama. Prantsuse Croissantid on ikka maailma maitsvamad, eriti kui neid saab süüa kuskil nii kenas kohas nagu suure kunstimuuseumi lähedal hekirägastiku vahel taustaks valge vaateratas.
Pariisi CDG lennujaam on suur ning elu keeb pidevalt. „Oi, te olete eestlased, mulle nii meeldib Eesti,” rabas käest kinni musta seelikuga õlgadel tekki kandev pruuni patsiga vanem naisterahvas. Esmapilgul tundus kena proua. Just olime ära kolinud seina äärest, kus mingi T-särgi ja teksades mees pikutas oma koti peal ning siis järsku hakkas meie nähes omale kätt veidralt püksi ajama.
Californiast pärit Arlene on Eestis käinud korduvalt ning rääkis meile, kuidas ta töötas Eesti Instituudile veebikujundust tehes ning eesti kultuuri tutvustavat lehekülge tehes.
„Kuid sel ajal kui ma Eestis olin, olid teil küberrünnakud ja keerulised ajad, nii siis hakkas igasugu imelikke asju minuga juhtuma. Mulle pandi tuppa näiteks jälitussüsteem,” jutustas valgete froteesokkidega närviliselt mälupulka näppiv värisevate kätega silmi kissitav naine. Lõpuks oli tal soovitatud Eestist lahkuda.
„Mind on jälitatud, mul on kaks arvutit varastatud, mind on terroriseeritud, isegi hullumajja taheti panna ja kõike ainult selle väikese mälupulga pärast,” jutustas Arlene endal silmades pisarad helkimas. Nii kummalised ja uskumatud kui tema jutt ei tundunud, siis rääkis ta, et Microsoft ja mitmed teised suuremad firmad on vastu, et ta käib mööda maailma ja püüab seal maha müüa oma ideid.
„Ma olen kõike seda muidugi teinud oma rahade eest. Ja nüüd ma võin üldse oma majast ilma jääda.” Proua üritab juba mitmendat päeva Californiasse lennata, kuid sobivat lendu pole seni olnud nii ta veedab oma aega lennujaamas.
„On mul eksju kummaline lugu?” küsis ta veel enne kui laotas oma triibulise teki seina äärde, võttis pintsaku peale ning jäi tukkuma.
Reede, 14. august
Nüüd siis tagasi Eestis. Tore on ikka kodumaal tagasi olla, nagu poleks ära olnudki. Sätin end vaikselt jälle Krimmi teemadele. Ehk siis seiklused nimega "Ukraina viisa saamine" on alanud...

Kiiksuga Itaalia

Pühapäev 2. august 2009, Vatikan, Rooma

Ei tasu ikka üritada taskunoaga Vatikani paavsti juurde minna. Nii siis nüüd ootan Mari kuni ta käib ja vaatab usuriigi üle. Paavst just lõpetas oma kõne, mida näidati platsil ka suurtelt ekraanidelt. Üldisel tundub, et Rooma on kohalikest elanikest tühjaks voolanud. Ainsad, kes kuskil tänaval vastu tulevad, on fotokatega varustatud ning kuuma päikese käest vihmavarju alla peituvad turistid.

Eelmise öö veetsime hostelis, kus lisaks meile olid kaks Montrealist pärit tüdrukut, kes raseerisid voodil jalgu; Inglismaalt kaks noormeest, kes õpivad filmi ning loodavad Nice’s öömaja saada Elton Johni villas; lohvakate valgete trussikutega hispaania noormees ning Londonis fotograafia õpingud lõpetanud koduteel olev brasiillane. Kena ja tore seltskond võrreldes Napoli ilaste ja libedate tüüpidega. Ehk siis CouchSurfingus otsisin Napolis kohta, kus ööbida. Ainus, kes andis lootust oli teleajakirjanik Jennairo. Kui treener Livio jõusaali jõudsime, siis selgus, et kolm sõpra Jennairo, Livio ja advokaat Massimiliano, olid enda võõrustada võtnud lisaks meile veel Monetti New Mexicost, Emily ja Jenny USAst ja kaks tütarlast Hollandist. Kohe kiiresti selgus ka tüüpide põhimõte võõrustada ainult tüdrukud.

„Mis ma ikka reisin, kui neiud tulevad ise minu juurde,” irvitas Jennairo.

Vandenõu plaaniga tüübid kihutasid läbi segase liiklusega Napoli väiksemasse linna ühe sugulase juurde peole. Kohal olnud tüdrukutest polnud vist keegi varem kuulnud nii haledaid külgelöömis lauseid ja erinevaid versioone Cupidost. Küll üritasid veel tüübid legendidega kesköisest traditsioonilisest suudlusest ja salsa sammude õpetamisesst tüdrukuid liimile saada. Sellega meenub, et juba Brindisis esimesel õhtul üritas mingi tüüp Mari naistevetsus kabiini tõmmata. Vatikanis platsi peal aga jällegi üritas üks mees hirmsasti uueks sõbraks hakata ja käest hoida.

teisipäev, 4. august 2009, Bologna

Bologna on sammaste ja kaarte linn. Ilusad kitsad tänavad, stiilsed inimesed, rahulik liiklus, maitsev pasta ja jäätis. Kuid vaatamata kõigele on neil siin ikka omad kiiksud ka. Hommikul kui Firenzest saabusime ning asusime linna peal jalutama, siis just raudteejaama juures ülekäigu rajal najatus vastu posti lühikeste spordipükstega mees – liputaja. Kuigi päev pasta sünnilinnas juba pani hommikuse ehmatuse unustama, siis õhtu linna pargis tegi jälle kõigi inimeste vastu skeptiliseks. Lisaks kuskile põõsasse kaduvale narkomaanile soovis Itaalias elav albaanlane uueks sõbraks hakata.

„Baby, baby!” karjus ta veel hiljem kui me tema juurest minema marssisime.

Eile Firenzes aga kohtasime üle pika aja vihma. Imeilusa linna tänavatel oli kohe mõnus jahe õhk. Selle linna ilu võib küll pikemalt imetlema jääda.

Kolmapäev, 5. august, Veneetsia

Kui Veneetsias käia, siis pole mõtet kaarti omale osta (röövlid, mujal linnades jagatakse linnakaarte turistidele tasuta), sest kaardiga või ilma, ära eksivad kõik. Nii siis tuiame ringi, üritame vältida üle rahvastatud kohti (turiste on ikka populaarsemates kohtades meeletult).

Eelmise öö veetsime küll vist maailma puhtaimas ja paremini valvatud raudteejaamas. Tervelt kaks korda aeti meid välja, et ootesaali koristada. Kuna 1980 toimus Bologna raudteejaamas suur katastroof, siis hukkunud inimeste mälestuseks on siiani ootesaali seina äär kaetud lõhnavate pärgadega.

Segane Napol ja väsitav Rooma

Kolmapäev, 29. juuli 2009, kell 16.30 Itaalia Taranto haigla kiirabis
Et siis Mari on hetkel kuskil arstide uurida. Ei teagi, mis sest tulla võib, kuid tere tulemast Itaaliasse.
Albaaniast saime laevaga, kuigi kuupäev piletil oli 23. juuli neli päeva hilisema asemel, Brindisisse – pisike ja puhas linn. Ei olnud prügi tänavatel ja keegi ei kippunud kauplema ja tülitama ka tänaval. Seega veetsime seal linnas koos Milano rongi ootavate sveitšlastega ning pärast imehead (tol hetkel oli mul tervis kehv ja suutsin ainult kaks ampsu võtta) pitsat seadsime end raudteejaama ootesaalis koduselt sisse. Paar Indiast pärit härrat tahtsid küll suhelda öö jooksul, kuid üldiselt oli normaalne jaamake.
Hommikul tutvusime linnaga ootasime turistiinfo avamist (lisaks lõunapausidele käib ka avamisaegade paika panemine loominguliselt).
Rongiga põrutasime läbi viinamarjaistanduste ja oliivisalude ning arbuusipõldudest mööda Leccesse. Ja seal mööda siledat maad (ehk siis mägesid Lõuna-Itaalias vähevõitu) Gallipolisse. Viimane on pisikene linnake, mille vanalinn aga on ehitatud saare peale. Kuna Maril juba siis oli kehva olla, siis pool päeva konutasime pargis ja ülejäänu otsisime haiglat. Apteegist mingid rohud olid aga lõpplahendus. Edasi asusime ööbimispaiga jahile. Kuigi turismiinfo neitsik kinnitas, et tema soovitatud Bed&Breakfast on linna kõige odavam, see päris nii nüüd ka ei olnud.
„Oi, te olete kuskilt Venemaalt jah?!” uuris pruunide juustega Ana-Maria kui ühe B&B ees San Paulot ja tema ema ootasime. „Nii ilusad tüdrukud!” kiitis Ana-Maria ema ukse vahelt piiludes. Mustas kleidis vanaproua naeratas pidevalt ja lõi käsi kokku.
„Mu poeg õppis juurad. Aga nüüd räägib, et enam ei taha, parem peab B&B-d,” jutustas blondi juuksepahmakaga naisterahvas, B&B omaniku ema.
Gallipoli on linn, kuhu välisturistide eest lähevad itaallased ise pakku ja armastavad seal puhkamas käia. Nii on kõik hinnad ülimalt kallid ja kõik kohad väga uhked ja toretsevad. „.....I´m V.I.P.” kirjaga särki kandis ühe B&B omanik.
Selle-eest osutus ülimalt lahkeks Indoneesia mööblipoe omanik Umberto.
„Ma saan aru küll teist, sest ma olen samamoodi reisinud,” rääkis ta meile ning pakkus ulualust oma poe põrandal kahe idamaiselt lõhnava kapi vahel.
Geoloogi haridusega Umberto ise on 13 aastat Aafrikas elanud ja töötanud. „Kuna mul oli üksinda poeg kasvatada ning tema kasvades oli raskem pidevalt uude kohta kolida, siis tulin tagasi Itaaliasse,” jutustas Umberto kui küsida, kuidas ta mööbliäriga tegelema sattus. Kord Indoneesias jälle mööbli järel käies, tutvus ta Lindaga, kes pärit Indoneesia suurimalt saarelt.
„Alguses ma ei rääkinud üldse itaalia keelt, kuid kui pidin Umberto perega suhtlema, siis ikka tuli praktikat juurde,” jutustas Linda ja pakkus indoneesia-päraselt valmistatud spagette itaalia-päraste köögiviljadega.
Nüüd siis oleme teel Salernosse, väike peatus aga Tarantos. Juba jõudis kiirabi ootesaalis üks kohalik härra, Antonia, oma aias telkimist pakkuda.
Neljapäev, 30. juuli 2009, kell 23.03, Pompei camping
Et Pompei kohta võib ka nüüd siis öelda käidud, nähtud, tehtud. Võimsad varemed ja hooned olid selles linnas omal ajal – saunad, teatrid, bordel, templid. Tänapäeval marsivad turistide hordid mööda libedate suurte kividega tänavaid, kus hiljem varbad on kaetud ühtlase vulkaanitolmuga.
Eile õhtul lõpuks lubati Mari ikka haiglast tulema ja siis kimasime tagasi raudteejaama. Taranto paistis kena mere linnake. Lisaks linnaääres vohavale metallitööstusele, oli hoos ka igasugune kaubandus alates kalaturust kuni piraatkaupa müüvate tänavanurga peal seisvate tüüpideni. Pool ööd veetsime rongis teel Sarantosse. Täpselt sama tüüpi vagun oli nagu Albaania rong, kuid seintel ei olnud pilte, kõik aknad olid terved ning istmed olid pehmed ja käetugedega. Salernos viskasime hommikul pool neli ruadteejaama ootesaali põrandale, kus juba oli mõni teine rändur koha sisse võtnud. Poole seitsme ajal ajas koristajatädi aga kõik jalule.
Salerno on kuulus (Euroopa esimene meditsiinikool asutati näiteks seal) ja ilus (Toomkirik oli üpris kena seda üpritsevate kitsaste tänavatega), kuid avalikust internetipunktist ei teata seal linnas küll suurt midagi. Kui olime maha käinud päris mitusada meetrit ja lugematu arv kordi teed küsinud, siis lõpuks leidsime väikeste mustade trellitatud uste taga hirmkalliste hindadega paar pea-aegu töökorras, kuid ülimalt aeglast arvutit.

Laupäev, 1. august 2009, kell 0.21, Rooma
Kõik teed viivad Rooma. Ühed käänulisemalt ja täis seiklusi kui teised. Kuskil kella kuuest õhtul oleme aga tõelisi turiste mänginud ning kaart ja inforaamat käes mööda linna trampinud.
Pompeist põrutasime Napolisse, kus esmamulje linnast oli küll hirmutav. Eks oma osa ole ka reisiraamatul, mis hirmsasti hoiatab ja soovitab ettevaatusele rõhuda. Kohe kui rongist maha saime olime keset hullumeelset liiklust, tänavad olid ääristatud CK ja D&G piraatkotte müüvate mustanahaliste meestega. Tänaval, kuhu pidi hostel jääma, oli üldse piraatasjade turg. Esimene soov oli ots ringi keerata ning esimese rongiga linnast kuskile minema kihutada. Napoli pitsa on aga üle kõige ning tekitas isegi soovi veel linna näha. Uhked arhitektuuri on palju, kuid samuti prügi ja mööda linna kihutavadi Vespasid ning igasuguseid kahtlasi tüüpe.
Enne reisi asusin rohkem tegelema ka CouchSurfingu-ga. Nii ütles viimasel hetkel Napoli teleajakirjanik Jennairio, et ta on valmis meid aitama ööbimispaiga leidmisega Napolis. Oligi lahke ja abivalmis kui meid koos sõber Livioga kuskilt mere äärest peale korjasid. Mari oli mootorrattal, kus korraga kolm inimest ja tema suur seljakott veel ka. Mind sõidutas jõusaali omanik oma Kawazakiga, mille leistangile asetas mu suure seljakoti, mis nii mõnelgi sõelumisel läbi Napoli hullu liikluse kippus ratast valele poole kallutama.
CouchSurfing peaks olema iseenesest internetilehekülg, mille kaudu reisimisel leida kas vaba diivan magamiseks või uusi huvitavaid inimesi, kes linna näitavad. Kuid meie kogemus osutus teistsuguseks.

Järgneb....