Mitu meest mahub korraga rolleri peale?

Hetk enne pildistamist olid need tüübid tegelikult kõik neljakesi selle rolleri seljas. Ei tasu imestada, kui neel veel seal kuskil kartulikott ja elus kits ka peidus.

Miilits, kontrollid, suletud ärid

„Sa ikka tead, et Ukraina on üks imelik ja veider maa?“ küsis üks päev Aljona kui juttu oli sellest, et varem koolides üle maa puudus neljas klass. Peale kolmandat asusid lapsed kohe viiendasse klassi õppima. Järgmisel aastal ei olegi üheski koolis 11. klassi ehk lõpetajaid. Vaatamata kõigele tuleb ikka ja jälle tõdeda, et see on ikka üks veider maa küll. No tõesti. Nüüd on inimesed kõik ärevuses ja pea paanikas. Kõigil küsimuse miks, kuidas, kus. Juba paar viimast päeva ei julge Samira poodi lahti teha, sest pidid kontrollid ringi käima. Nii ta istub lähedal asuva maja lavotška peal ja avab uksed ainult siis, kui kindel ostja tuleb. Kiievist tulnud tähtsate kontrollide pärast on aga Kurmani äridest nagu katk üle käinud – ustel, akendel valged luugid ees, suurel turul letid tühjad, raudteejaama juures turul polnud tavalisi telkegi püsti, ainult üksikud memmed-taadid juur-puuvilju müümas. „Nõutakse 50 tuhat grivnat, siis võib äri pidada. Kust minul selline raha võtta?“ kurdab loomatoidu müüja Ritale. Müüja avab putka uksed ainult korraks, et vajalik kaup anda ning siis istub uuesti natuke maad eemal asuva rolleri peale. Leivapoes on järjekord pea uksest välja. Levib jutt, et vähemalt järgmised kaks päeva ei ole kuskilt lootust leiba saada. Vormikandjate konsentratsioon on suurenenud märkimisväärselt. Juba Kurmanisse sõites paistab punaste joonte ja läikivate kuldsete nööpidega siniste lohvakate pükste ja pintsakute kandjaid tunduvalt rohkem kui tavaliselt. Nii peabki paarikümne kilomeetrisel sõidul Eediku punase žiguli musta-valge sauaga vehkija kinni. „Miks teil see ratas sedasi viltu ja laperdav on?“ küsib kiirusemõõtjat käes hoides tumedapäine turske mees. Järjekorras teine kontroll siis. Läheb mõni kilomeeter mööda kui kolmas kord sau välgub. Kui varem läks Eedik autost välja, et istme alt dokumente kätte saada, siis seekord käsutatakse ka eesistmel olnud Sergei välja. Mehed kutsutakse tunnistajateks, sest tee ääres seisvast hõbehallist Volgast leidsid mendid puutoki, mis juhi sõnul kokkupandav piljardikii. Mendid aga tahavad leiu ekspertiisi saata. Võib ju olla sellega kedagi pekstud või tapetud või äkki lahtikruvitava kii sisse mahub narkootikume. Nii pidid Sergei ja Eedik neljale protokollile oma allkirjad andma, et nad olid tunnistajateks kui miilits imeliku eseme konfiskeeris. Kui hommikupoole olid mendid Kurmani lähedal asuvates külades, siis peale lõunat juba käivad mehed Krasnodarkas majast majja. Samaka ajajad ning suitsumüüjad panevad oma majale üldse luku ette ning lähevad naabri juurde olukorda jälgima. „Millega naabrid tegelevad? On nad joodikud? Narkomaanid? Kas öisel ajal ei käi purjus inimesed tülitamas?“ küsivad härrad miilitsad külarahvalt. Kontrollivad ega põldudel ei kasva kanepit ja moone. Jutud võõraste tegevusest levivad mööda küla kulutulena ning nii on õhtuks tervel külal teada, et ühe mehe viisid mendid kuskile Jelenovka poole minema. Ainult minema viidud Valdeku emale ei julge sellest keegi sõnagi lausuda. Piima kokkuostja Dima ei julge sellisel päeval oma vana logiseva koliseva sinise žiguliga kuskile sõita. Tema isa teeb halli volkswageniga tavapärast ringi. „Krasnogvardeiski rajooni saadeti Kiievist 1200 mundrikandjat,“ teab siilisoenguga mees rääkida. Samira aga juba teab, et Aleksandrovkasse jäävad miilitsad neljaks päevaks. Ööbivad seal ühiselamus, endises külalistemajas. Naabri-Aino aga ei tule väljagi kui suure miilitsamütsiga mees aia taga karjub. Hiljem kui aga purjus mees ja poeg Gena lavotškale istuma ja tinistama läevad, siis kostub proua hädaldamine ja karjumine võidu üle küla haukuvate koertega.

Kooli juubel ja õpetajate päev Krimmi moodi

Eelmine nädal möödus suurte sündmuste tähe all. Kõige pealt oli valmistumine selleks ehk iga päev peale tunde käisid lapsed mul tares proovides.

„Kas me saame veel laulda?“ küsis pruunide silmadega esimese klassi Darina kelmikalt kui oli koos Sveta ja Katjaga lõpetanud Põdra maja laulmise. Neljapäeva õhtul sai Rita kätte õnnitlused kolmelt Eesti ministrilt. Küll Rita hiljem ikka uuris, et kes ja mis see nüüd oli kui tähtsaid pabereid luges, endal õnnelik sära silmis.

Reede hommikul võtsid kõiki õpetajaid kooliuksel vastu lühikeste kleidikeste, valgete põllede ja suurte patsituttidega 11. klassi tüdrukud nelgiõie ja kaardiga. Kuigi kuna viimase hetkeni tundus kõik veel organiseerimata olevat, tähistati reedel Aleksandrovka koolis korraga õpetajate päeva ja kooli 125. juubelit. Kohalik süsteem lihtsalt näeb ette, et direktor kui juht tegeleb ja korraldab kõike isiklikult. Nii tuli tal ka natuke enne kontserdi algust kõrgetel tikk-kontsadel ronida redelile, mida mehed kinni hoidsid, ja kinnitada ukraina lipuvärvides kangad seina külge, kuigi tuul need üpris pea jälle lahti rebis. Vaatamata üha tugevamaks muutunud tuulele, said koolilapsed, külarahvas ja kaugemalt külalised vaadata kena kontserti. Küll esinesid peotantsijad Petrovkast, kohalikud külamemmed ja koolilapsed. Irina ja Sergei, kes mängis ka kitarri, esitasid kahekesi veel laulu ning kõik õpetajad rivistati kooli ette ühiseks popurriiks (välja arvatud eesti keele õpetaja). Kohe kui pisikesed õhupallid ja sätendavad paberiribad tuul mööda küla laiali puhus, tassisid poisid kooliõue suure tordi, mida eelmine päev olid kokad sööklas terve õhtu valmistanud. Sellega õpilaste pidu piirdus. Tähtsad külalised nagu näiteks kohaliku haridusosakonna natšalnik (jälle kas Vladimir või Sergei võis ta nimi olla ega meelde siis ei jää), kunagine kolhoosi esimees, kes uue kooli ehitamises kõvasti osales ning praegune selts soveti esimees, lisaks veel külalised Eestist, aukonsul Simferoopolist, eesti seltsi esindajad Sevastopolist ja Eupatooriast, said osa ekskursioonist mööda kooli. Väikesed peatused kooli taga grillplatsil vorstikeste ja kartuliga, liiklusväljakul ning sööklas kaetud laudade taga istet võetigi. Salatid, kartulipuder, plov, sakuskad, viinamarjad, viin, vein ja pidu algas.

Heleda poisipeaga kokk Sveta ainult kurtis, et toiduainete jaoks anti neile raha küll, kuid toite pidid nad kaks päeva omast vabast ajast valmistama. „Ma mõtlesin, et pidutsen ka siis koos teistega. Meile öeldi, et te kollektiiv, siis võite teistele pidu teha küll,“ väljendas ta oma solvumist ning vihtus koos õpetajatega tantsu.

Eelmisel aastal õpetajate päeval kimasin ma Šveitsi, kuid seekord oli kolleegidega tore koos aega veeta. Kui väljas hakkas juba hämarduma, siis asusin koos eestlastega lõunaranniku poole teele.

Oktoobrikuu ning sügisest annavad märku värvikirevad puud mägede külgedel. Krasnodarkas ju metsa ei ole, siis ei saa sügisest aimugi. Livaadia rannas oli sellisel mõnusal sügispäeval 24 kraadi sooja ning 21-kraadises meres käis nii mõnigi päevitaja lainetega jõudu katsumas. Jalta rannapromenaadil esinesid õhtusel ajal jalutajatele indiaanlased, Jack Sparrow kostüümis poppmuusik, mugavalt toolis istuv laule jorutav vanahärra, tulekeradega vehkivad noored ning neile taustamuusikat trummeldavad noored hipid ja klassikalist muusikat esitavad keelpillimängijad. Noorte jaoks populaarne kohtumis- ja joomispaigaks on seal kindlasti Lenini kuju jalam – trepid pudeleid ja muud sodi paksult täis.

Kuigi Jaltast Simferoopolisse käib troll, mille pilet maksab 12 grivnat, siis 20 grivnase piletiga marsutka sõidu valiku kaalub üles kohale jõudmine kõvasti üle tunni kiiremini. Krasnodarkas on aga jälle nagu kevad. Rohi tärkab ja maa kisub uuesti roheliseks peale suuri vihmasadusid.