Higistavad jõuluvanad

Pildikene vanalinna Pelourinhos. Vanalinna nimi tähendab piinamisposti, mis oli püsti kunagisel orjaturul. Salvador oli siis peamine koht, kuhu Aafrikast saabunud orjad veeti.
Ühe torniga kirik. Lugu järgmine, et selle kiriku üks torn on ehitamata. Oli mingi raha teema.


Kookospähklid on väga head. Kõigepealt saab sisu ära juua, siis lasta kookospähkel puruks ja siis natukene seest kraapida valget asja ja süüa.


Poodud jõuluvana. Imelik on näha paksus vammuses vanameest sirava päikese all.

Tuletorn linna servas.

No ei saa selle kirjutamisega kohe mitte kuidagi vedama. Järgmine kord.

Esmapilk Salvadorile

Jutuke tuleb järgmine kord...

Pilguheit Iisraeli ja Jordaaniasse

Oli küll idee Keeniasse minna, aga läks nii nagu heade plaanidega alati. Sellisel ajal saab mõistliku hinnaga lennada päikesemaades Egiptusesse ja Kanaaridele. Tundub ju liiga tüüpiline kant, kuhu minna. Punase mere ääres asuv Iistaeli kuurortlinn Eilat kõlab ju tunduvalt põnevam.

Negevi kõrbe lõunapiiril asuv linnake pakub kõike, mis rannapuhkuseks tarvis võib olla. Palav ilm ja lausa 33 kraadi õhusooja, korallidega ja värvilistest kaladest kihav soe merevesi. Eilat, mille keskele aeg-ajalt potsatavad suured lennukid, sest asub suht kesklinnas ju siselendude lennuväli, on rohkem vene turistide pärusmaa, nii meenutavad kirevad kaubaletid rannapromenaadil tüüpilisi slaavilikke turge. Ka poodides ja söökohtades saab kergemini hakkama vene kui inglise keeles.

Kui viietunnise lennu järel Iisraelis raudlinnust välja astuda võtab reisijaid vastu turvamees, kes laksab järjest küsimusi a la kuhu, miks ja kellega. Harjumatu küll, aga riigist lahkumine on veelgi lõbusam.

Üleüldse on politseinike, turvameeste ja sõjaväelaste konsentratsioon üpriski suur. Kuigi peamised Iisraeli tutvustavad reisiraamatud kirjutavad, et suurem tõenäosus on liikluses hukka saada kui terrorirünnakus, siis hotellide ja kaubanduskeskuste turvakontrollid kinnitavad seda tähelepanekut. Autod küll ei tuututa nii hirmsasi nagu naaberriigis Egiptuses aga turvaline on uhkes kaubamajas, kus kõik teenindajad vastavad vene keeles, olla, kui teada, et enne tuleb ukse juures olnud turvamehele käekott koos peale rannaskäiku sinna jäänud aluspesuga ette näidata.

Kuna Eilat on lähedal nii Egiptuse kui Jordaania piirile, siis ei ole rakse võtta ette päevane reis Jordaania peamisesse vaatamisväärsusesse Petrasse. Kuigi reisikorraldajad kerivad kahe tunni autosõidu tee kaugusel asuva ühe seitsme uuema maailmaimena tuntud liivakivisse loodud koobaslinna külastamise hinnad aasta-aastalt ühe kallimaks, tuleb omal käel kohale sõit tunduvalt odavam.

Kui hommikul viie ajal uniste silmadega Jordaania piirile, mis linnast kolme kilomeetri kaugusel, jõuame, teatab info piiriületusest, et riiki ei või viia joogivett ja toitu. Meil on käes tilpnemas just hotellist saadud hommikusöögikarbike, milles kook, köögiviljakotlett, paar keedetud muna, õuna, mandariin ja salat. Iisraelist väljumiseks tuleb maksta üle 90 kohaliku raha. Jordaania piirivalvur, kes kõik passid tembeldab ja käsitsi sinna veel viisa ka täidab, ei tahagi viisatasu. Selle-eest väravast väljudes kargab platsi turske valge pluusiga mees, kes pakub taksoga Petrasse sõitu üüratu hinnaga. Kaupleme.

„Selle atuoga me küll kaugele ei jõua, bens saab ju otsa,“ kommenteerib juhi kõrval istuv K. Jõuame Agava linna väiksele kõrvaltänavale, kus ootamas roheline takso.

„See on teie tänane autojuht,“ tutvustakse meile tumedate päikeseprillidega üle pea kammitud pikematega juustega meest, kellel väikese sõrme ja pöidla küüned eriti pikad.

Sõit Petrasse kulgeb kuninga kiirteed pidi. Tõesti pea igale liiklusmärgile on kleebitud ka kuninga pilt. Rahakoti sõbralik ei ole Petra piletisüsteem. Et regiooni rohkem raha saada, siis nõutakse linna külastajatelt tavaliselt pea 90 eurot, kui aga veeta piirkonnas kaks päeva, on ühepäeva pilet 50 eurot. Ameeriklaste suurepärane idee ja soovitus Jordaaniale. Ja meie veel mõtlesime, et on ikka ihne kuningas.

Surnumeri ja Jeruusalemm asuvad Eilatist mõnisada kilomeetrit eemal, seega on kõige mõistlikum auto rentida ja ise kohale sõita. Teed on Iisraelis väga heas korras, lausa lust on sõita.

Surnumeri on tõesti surev meri, mis üha väiksemaks kuivab, ja võimalust sealses vees hõljuda ei pruugi tulevikus enam ollagi. Ujumisest ei anna maailma madalaimas kohas rääkidagi, sest üle 30%-lise soolasisaldusega vees tõuseb mingi hetk keha korgani plumps! pinnale. Siiski ei tasu hõljudes ajalehte lugema jääda, sest tuul on kerge tekkima ning võib kiiresti veemõnude nautija mere teisel kaldal asuva Jordaania poolele viia.

Surnumerest tuleb mööda käänulist mägiteed sõita üle kilomeetri kõrgemale, et heita pilk religioonidest ja kultuuridest pakatavale Jeruusalemmale. Vanalinna tänavatele, mille kivid on kõndijad aegade jooksul libedaks lihvinud, võib uitama jäädagi. Tänavad on ääristatud metallustega suletavate müügikohtadega ning aeg-ajalt tekib küsimus, kus üldse siis kohalikud ise elavad.

Judaismi, moslemi ja kristluse püha linn pakub peale usklite palju vaatamist ka kõigle teistele. Kuid kindlasti on hea oma silmaga ära näha Nutumüür, mille ääres tõesti nutetakse; Kolgata mägi, mis peidetud Kristuse hauakiriku hämarusse ja kaunistatud kulla ja karraga ning Templimägi, kus asub moslemitele tähtsuselt kolmas pühapaik maailmas Al-Aqsa mošee. Sinna meid siiski ei lubata, relvadega mehed väravatel teatavad, et paari päeva pärast lastakse jälle turiste ligi.

Kombekuse rikkujate kividega loopimine on ehk küll ajalukku jäänud, kuid siiski tasub austada pühapaikades nõutavat riietust ning ortotoksete juutide linnaossa, Mea Sherim, sattudes tasub hoolikalt mõelda, kas laiade mustade kübaratega habemed ja oimulokid lehvimas mööda tänavaid ringi tuiskavaid kohalikke elanikke ikka tasub pildistada. Kive neil eriti ei paista kuskilt haarata olevat, aga sõimu osaliseks võib küll saada.

Omette lusti pakub Jeruusalemma tänavarägastikest rendiautoga õige tee leidmine.

„Nüüd on valikud?“ kõlab igal ristil kui tuleb otsustada suund. Poolteist tundi tiirutamist ja ukerdamist ning eriti hästi jäävad meelde rohelise tulega valgustatud suur hotell ja kuningas Georgi tänav. Kolm kaarti ja lõpuks saab päästvaks suunaks Scopose mägi.

Tervele reisi tipphetked on aga ülipõhjalik turvakontroll riigist lahkumumisel. Kui niisama sõbra või sõbrannaga reisil olla, siis võib eeldada, et piirikontrollis lüüakse lahku, esitatakse tohutult küsimusi ja siis hiljem kontroll, kas mõlemad ikka rääkisid reisist ja teineteisest sama juttu.

Kummikinnastega läbi kompamine, mis oli Jordaaniast riiki sisenedes, siiski jääb kahtlastematele isikutele.

Viietunnise lennuga tagasi Tallinna sai lähemat tutvust teha ka lennuki WC ehituse ja detailidega. Keedumuna saab toidunimekirjast igaveseks maha tõmmata nüüd.

Vahepeatus

Kui juba vussi hakkab minema, siis korralikult. Käisin üks nädalavahetus Ungaris. Tuli selline kiire minek, et hambahari ja puhtad sokid kaasa ja juba ärkasingi Budapesti lennujaamas. Siuh siia ja siuh sinna, oli päris asjalik nädalavahetus.
"Sa veidralt räägid nagu oleks lõuad kanged," teatas Budapesti tänaval üks mitmest britist kui küsisid minu käest juhisedi, et staadionile jõuda. Kolm korda küsis enne kui ma ta aktsendist aru sain. Kolasin linnas ja siis tuli piinarikas lennujaama sõit. Parkimismajas selgus, et üldiselt saab kaardiga maksta, aga sel hetkel kui mina seda soovisin, tegi masin mõttepausi. Otseloomulikult siis ei ole ühtegi pangaautomaati läheduses kui neid kõige rohkem vaja. Nagu meelega on need kuskile kaugele ära peidetud. GPS, millega ma muidu väga hästi läbi sain ja pikal autosõidul vestluskaaslasena kasutasin, mõtles just sel hetkel hakata nalja tegema ja juhatama mind niisama ringi sõitmisele mööda Budapesti. Bensiinijaama tankija irvitas küll hoolega kui autoga kohale sõitsin, aga endal polnud õrna aimugi kummal pool siis bensiinipaagi luuk. Ja pealegi oli veel diiselmootoriga masin. Kui müüja rääkis tagaruumis telefoniga, siis tankija mõtles, et peseb aknad ka puhtaks. Eriti aegluubis.
Silmapiiril liuglev lennuk oli kinnituseks, et suund ikka õige. Kui muidu oli kiirteel kiirusepiirang 130 ja keegi sellest kinni ei pidanud, siis nüüd olid kõik liiklejad eriti hoolikad ja venisid nagu teod. Jõudsin ikka lennujaama ja sain ka kohe auto pargitud, aga rendifirma poisse ei kuskil. Läinud teised just esimesse terminali. Hea, et nende letti auku ei trummeldanud sõrmedega. Päris viimane ei olnud check-in'i tegijatest, aga maailma pikim turvajärjekord on küll Budapestis. Ootajatele jagati vett ja kaheeuroseid kuponge, et odavamalt saaks midagi nende poodidest osta. Kui keegi Budapesti läheb, võib teada anda, aasta lõpuni saab kupongi veel kasutada. Ma läksin kohe turvakontrolliast lennukisse, sest juba närviline tädi luges valjuhääldis nimesid.
Aga tagasi ikka jõudsin.

Aeg läheb ikka lennates

Alles see oli kui ma asjad pakkisin ja Krimmi kolisin. Nüüd on juba jupp aega möödunud sellest kui tagasi Eestis. Eks lõpu aeg Krimmis läks nõnda kiireks, et ei jõudnudki kirjutada. Kooli lõpp, kontsert tares, heina niitmine, asjade pakkimine ja mida kõike veel selle sisse mahtus. Tagasisõit Eestisse läks kiire 36-tunniga. Varsti võtan kätte ja postitan veel toredamad seigad ja meenutused siia nagu näiteks 31-kraadine öötemperatuur ja lõpupidu.
Nüüd aga tagasi riigis, kuhu võtsin selle sooja suve kaasa, üritan elu radadele saada ja tööd leida.

Ukraina rongielu vol 3

Nüüd siis kolmas kord Lvivis käia ja alati on see sõit täis seiklusi, uusi huvitavaid tutvusi ja lõbusaid seiku. Seekordne neljapäevane sõit aga võrreldes möödunutega ei olnud ainult pääs külakesest suuremasse kohta, kus saab lattet juua ja märkamatult tänaval jalutada ilma et kõik teaks kellega tegu ning tähelepanelikult jälgiks iga sammu. Nüüd oli sõidul suur ja tähtis eesmärk – esindada eesti rahvust koos teiste Lvivis elavate vähemusrahvustega linna asutamist tähistaval festivalil. Selleks aga tegime tüdrukutega pea kuu aega iga päev proove – viimasel hetkel tekkis idee mulgimurdes regilaul selgeks õppida ning olude sunnil tuli ka mul Kaera-Jaani hüpata ja eesti polka karglemine kibekähku käppa saada.
Samal päeval kui meie kuuene reisiseltskond Krasnodarkas bussi astub, tehakse külas algust juba suure isamasõja võidu tähistamisega. Aleksandrovkast vurab bussitäis lapsi koos õpetajatega keskplatsile poe ette, et seal väike esinemine maha pidada.
Tüdrukute suureks kurvastuseks (seda ainult esialgu) kulgeb Lvivi sõit kupee vagunis. Nii teevad tüdrukud tutvust tädi Ljudaga, kes pärit Simferopolist ning sõidab Dernopolisse puhkama. Kahel tüdrukul tuleb jagada kupeed ühe noormehega, kes „pidevalt magab, aga ta on rikas, sest tal on ilus käekell ja suur telefon“ ning punapäise vaikse naisterahvaga .Mina satun ühte kupeesse aga Julia, Andrei ja nende kaheksa-aastase poja Igoriga. Perekond on parajasti teel turismireisile läbi Poola, Tšehhi ja Lõuna-Saksamaa.
„Ah, mees on pidevalt kutsunud, aga ma ei tahtnud lapsi üksi jätta. Nüüd jätsime oma 18-aastase poja üksi koju, ei tea, kuidas ta küll seal hakkama saab,“ muretseb heledapäine Julia. Kiilaspäine Andrei rehmab käega ja leiab, et las poiss lõbutseb. Andrei on aga töö meremehena viinud nii mitmetessegi eksootilistesse paikadesse üle maailma.
Kui Krimmist lahkudes näitab kraadiklaas ainuüksi varjus 29 kriipsu üle nulli, siis Lviv on jahutavam koht ja linnatänavaid katavad lahmakad porilombid. Vaatamata sellele organiseerib Maarja minu tüdrukutele ekskursiooni ülikoolis ja mööda linna.
„Oi, kus me nägime alles kirikut,“ õhkavad tüdrukud kui kahetunniselt jalutuskäigult naasevad. Ööbimine on organiseeritud ühiselamus, kus läbi madratsi turritavad vedrud ning tänaval laulavad tudengid. Vaatamata kõigele on uni ülimalt magus.
Lvivi asutamise 754nda aastapäeva puhul võtame läbi vanalinna kulgevast suurest rongkäigust, millele eelneb mootorratturite paraad läbi linna.
„Tere!“ hüüab üks nahktagis mootorrattur eesti rahvariietes ja sinimustvalgetega lehvitavaid tänava servas uudistavaid tüdrukuid nähes.
„Aga kus siis kuumad eesti mehed on?“ pärib helehalli Hondaga valget puhevil karvast mütsitaolist peakatet kandev pruuniks päevitunud näoga mees. Tüdrukud kihistavad selle peale.
„Kes need siis on?“ kostub rongkäiku jälgima tulnud rahvamassist kui me oma sinise plakatiga vehkides ja Eestimaa, Estonia karjudes ja „Welcome to Estonia, pudrujõed, piimamäed,“ lauldes läbi kesklinna jalutame. Marsime kohe ühe huvikooli tüdrukute kamba järel, meie selja taga sammuvad tõsiselt kollase-sinise kirjudes dressides judoklubi noored.
„Näed, see kollases dressis on ilus poiss,“ kilkavad minu tüdrukud ja heidavad vargsi pilke selja taha. Sõnapaari „ilus poiss“ kasutavad tüdrukud just eesti keeles, et mitte liigset tähelepanu tõmmata.
Kaks aastat juba elatud riigis, kus kellast kinnipidamine käib sujuvalt ja loominguliselt, aga ikka meeldib mulle arvestada täpsusega. Nii siis kiirustame laupäeval kella kolmeks Kultuuriparki, kus toimub kontsert „Värviline Lviv“, kus esinevad Lvivis esinevad vähemusrahvused. Kolmandatena, just pärast valgevenelasi, kes lõõritavad ennastunustavalt vähemalt pool tundi, ja juute, kelle nelja erineva tantsu- ja laulugrupi etteasted lähevad teokiirusel, astuvad lavale eestlased.
„Kolmas laul tuli kõige paremini,“ leiavad tüdrukud hiljem oma esinemist videost vaadates. Selleks oli mulgimurdes regilaul „Tule susi“.
„Aga kui ilusti me tantsime! Kõik ju lausa samal ajal!“ imestavad tüdrukud Kaera-Jaani ja Eesti polkat enda esituses nähes. Tantsimise ajal ju ei olegi aega teisi jälgida. Mul ainult kukub parmupill Kaera-Jaani hoogsate hüpete ajal pluusi sisse ning pean seda kinni hoidma kuidagi märkamatult, et päris minema ei lendaks.
„Jääme veel vaatama, varsti on ühed ilusad poisid,“ lunivad tüdrukud kui tahame kontserdilt koju minna, sest seni paistnud päike on kadunud ja taevas üha tumeneb. Laval keerutavad kreeklased ning sakslaste tantse keerutab ka tüdrukutele silma jäänud tumedapäine noormees.
Lvivist ärasõidu päeval, suurel tähtsal võidupühal, kallab ladinal vihma.
„Ma tahan kupeed!“ nuuksuvad tüdrukud hädiselt kui oleme platskarna vagunis number kolm oma kohad sisse võtnud. Aga nägus vagunisaatja Dmitri Vassiljevitš paneb tüdrukud kiiresti kupee mugavused unustama. Reisime koos kahe karvase jahimehega, kes keedavad aeg-ajalt suppi, mille lõhn sunnib tüdrukutel kampsunid nina ette toppima, memmekesega, kes istub ja suigatab vahelduva eduga akna all. Kuigi sõidu jooksul juba onu Dimaks nimetatud vagunisaatja pakub memmekesele voodipesu, et värvilise rätiga hallipäine proua võiks pikali visata, siis tädike keeldub. Nii ta istub hommikul kümnest päev läbi ja veel öö ka kuni hommikul kell viis Saparošijas maha läheb. Lisaks sõidu jooksul kelmikalt silma tegevale Dimale jutustavad tüdrukud eestlastest ja eestlusest veel Arteki sõitvatele eakaaslastele.
„Aga tädi Ljuda sõidab üheksandas vagunis, otsime ta üles,“ nurub Alla järsku. Kõikuvatest vagunites, kus vahelduvalt soki hais, toidu- ja õllelõhnad, läbi jalutades jõuamegi üheksandasse, mis kupeedeks jaotatud. Kena ja puhas ning värske õhu rikas. Võrreldes meie „koduga“ palju viisakam koht.
„Aga ma ei tea, millises kupees ta on,“ taipab Alla järsku. Jalutame läbi vaguni piiludes lahtistest ustest sisse lootes leida otsitavat tädi Ljudat.
„Oi, need olete ju teie!“ kargab meid silmates heledapäine naine järsku oma kohalt püsti.
„Ma nii muretsesin, kuidas teil küll esinemine läheb. Just rääkisin siin Ženjale ja Vasjale, et milliste toredate tüdrukutega ma siia sõitsin ja et nad peaks ka kuskil siin rongis olema. Meenutasin just, kuidas te oma eesti keele kontrolltööd seal tegite ja sõnu õppisite,“ vuristab suure naeratusega naisterahvas.
Sõidu jooksul käime veel paar korda Ljudal, Vasjal ja Ženjal külas. Õhtuks on nende kupees juba üpris lõbus meeleolu ning üles on ärganud ka neljas reisikaaslane onu Aleksander.
„Meil juba kolmas pudel veini,“ sosistab lühikestes pükstes ja rohelise särgiga kokk Vasja kui on ühes pikemas peatuses kala, kuivikuid, pirukaid, päevalilleseemneid ja muud träni müüvate tädikeste käest pudeli veini ostnud.
„Rong jääb tund aega hiljaks, kuskil sõitis rööbastel üks rong maha,“ selgitab Dima hommikul kell seitse kui lähen pärima, miks me veel ikka Ukraina piires oleme, aga mitte veel Krimmis. Vihm on ka Krimmi jõudnud. Valab lahinal.
Kurmanis tuleb Dimal ja tema sõbral meie reisiseltskonda rongist maha tõsta. Nimelt jääb rong niivõrd kaugel seisma, et perrooni ei ole ning vagunist maani on üpris suur vahemaa.
„Tule siia mu pisikene!“ sirutab Dima käsi, et mind maha tõsta.
Krasnodarkas on vahepeal viinamarjad lehte läinud. Rohi ragisedes suuremaks kasvanud ning terve küla on õitsvate sirelite lõhna mattunud.
„Ei ei, ma ei tee peatust, ma niigi hilinen graafikus,“ teatab meie bussijuht Viktor kui palun tal tare juures peatus teha, et ei peaks suurt ja rasket kotti üle porise staadioni tassima. Kuidas küll nüüd järsku on ajaarvestamine siin oluliseks muutunud?

Vulkaani mõju või kõrvalkülast leitud sõjamiini ehmatus?

Igaljuhul reedel oli ka Aleksandrovka koolis evakuatsiooniõppus. Lapsed rabasid lauanurgal seisvad marlimaskid ette ja lippasid kõik majast välja. Ainult, et kui oleks tõeline plahvatusoht olnud, siis oleks sellel ka traagilised tagajärjed. Otsusti koguneda just gaasikatla lähedal ja mitte kaugel üle põllu jooksvatest kaugepingeliinidest.
Vulkaan pani lennujaamad kinni, aga igapäeva elu see siin meil ei sega, pisikene maavärin oli alles paar kuud tagasi Eupatoorias, kuid suuremaks ehmatuseks oli hoopis mõni küla edasi leitud sõjaaegne miin. Ja seal toimunud evakuatsioon koolis.

Õites aprikoosid ja huvitavad autod

Krimmi päevik. Õpetajapreili juhtumused stepikülas.

Võin lõpuks teada anda, et mu eelmise aasta Krimmi elu kokkuvõte on trükivalgust näinud. Raamat on poodides saadaval kahe erineva kujundusega. Ei ole kaks erinevat raamatut, nii võimekas nüüd ka ei ole. Mingile suurele kunstile pole selle teosega püüeldud, lootus, et rohkem lihtsalt muheda lugemisega tegemist.
Trükikojas oli selle raamatuga ka natuke nalja saanud. Nimelt kui esimest korda hakati trükkima, siis osa trükiplaate oli valesti laotud ja kolmel leheküljel kadus osa teksti ära. Tehti kogu tiraaž uuesti. Nüüd peaks kõik korras olema.

Krimmis on aga kevad suures hoos. Hommikul kell 8 näitas kraadiklaas juba 10 kraadi sooja. Munapühad on tulekul. Kui Eestis on homme vaba päev, siis siin me puhkame hoopis esmaspäeval.

Kaks päeva Ukraina rongis

Koolivaheaeg möödub lennates. Lapsed naudivad kevadist ilma, väiksed silkavad mööda küla ringi. Poisid putitavad oma jalgrattaid ning taovad staadionil palli. Jälle on rollerite sagedus liikluses suurenenud ning herilaspininaga kaherattalisi võib iga mõne aja tagant kuulda. Memmekesed istuvad väravate juures lavotškatel ja jälgivad küla peal toimuvat. Kassid ja koerad veel pulmitavad. Noored jalutavad sihitult mööda külatänavaid. Hea selge ilmaga paistavad Simferopoli veel õrnalt lumised mäedki Krasnodarkasse ära.

Olen juba ammu veendunud, et pikad rongisõidud siin riigis ei ole lihtsalt kui sõit punktist A puntki B. Teatud mõttes on see omaette maailm, millega kaasnevad omad ettevalmistused ja tegevused. Kui Kurmanis, mis rongijaamana tuntud kui Urašaina, kupeesse astun, võtavad mind seal vastu kolm naisterahvast, kellele pisikesel valgele lauale akna all on laotatud kilekotikestest leiba, saalat, kurki, salatit, vorsti ja kõige keskel pudel konjakiga.

Tumedapäine Katarina ehk Katja, punase poisipeaga Irina ehk Ira ning heledapäine Valentina ehk Valja on teel Prahasse. Esialgu rongiga Lvivi ning siis bussiga Prahasse nädalasele puhkusreisile. Kolmest esimesena tutvust sobitanud Katja töötab Sevastopoli turismifirmas, kuid on kätt proovinud ka sukeldumiskeskust ja spordiklubi juhtides. Lisaks on pikalt töötanud erinevatel filmiplatsidel koos suurte ja kuulsate vene näitlejatega, kelle nimede mainimine võtab ülejäänud seltskonna pea ahhetama. Katja sõbranna Ira on sünnitushaigla anestesioloog. Lisaks aga õppinud ka massaaži. Jutud esimesest ja teisest mehest ning sõbrast reedavad Ira keerulist eraelu.

Kolmest kõige vaiksem Valja on pärit üldse Jaltast ning töötab Villa Sofias majandusjuhatajana. „Alles üks päev jalutasime Sofia Rotaroga mööda rannapromenaadi ning keegi isegi ei tundnud teda ära. Inimesed on harjunud, et kui kuulsus, siis nad peidavad end küll mütside ja prillide varju, aga Sofial ei olnud tol päeval midagi erilist,“ jutustav Valja.
Mind nimetavad naised sõbralikult lapseks. „Meil kõigil on sinuaelised lapsed kodus, võta nüüd veel võileiba, ära häbene,“ surub Karja järjekordse võileiva pihku.

Kõrvalkupeest sulanduvad seltskonda veel Sevastopoli komandeeringusse sõitvad allveelaevnikud – Vitalik ja komandör Vitalik, kes toovad kaasa suurema koguse sibulaga praetud saiu ning vorsti-juustu võileibu. Komandöriga saab peale kaht pudelit konjakit, pudelit viina ning 98-kraadist piiritust („Ma olen meditsiinitöötaja, sellised asjad on mul alati kaasas,“ teatab Ira pisikest pudelikest kotist välja koukites) mahlaga segades eriti sõbralikult läbi just Ira. Komandör jutustab elavalt oma 11-aastasest pojast, kuid mainib ka, et juba ammu ei ole naisega kõige parem läbisaamine. Poola juurtega komandör kiidab pripaltika naiste ilu ning aeg-ajalt jääb kogemata silmitsema minu dekolteed. „Ma nüüd enam ei mäleta, kas ta oli Eestist võti Lätist, aga Maarika oli ta nimi ja küll oli kena naine,“ õhkab komandör ning paneb käe õrnalt mu põlvele nagu oleks see täiesti tavaline liigutus. Dnepropetrovskis toob Vitaliku sõber, keda mees ise nimetab vennaks, raudteejaama veel pudeli viina. See pudel seltskonnal jääbki poolikuks. Ira kaob komandöriga kuskile, mille peale Katja ja Valja itsitavad, et on ikka lõbus reisi algus.

Rongiakendest mööda vuhisev Ukraina on kui suures tulekahjus – külad on mattunud suitsu, siin-seal põlevad kõrged apelsinikarva hunnikud kui halli kassi silmad pimeduses. Hommikul korgivad naised järjekordse konjakipudeli lahti – Valja meenutab õde, kes viis aastat tagasi suri. Lvivi raudteejaamas, kus esimese asjana võtavad saabuja vastu pealetükkivad taksojuhid, ootab mind juba tuttav kahupäine Arsen.

Kui Krimmis vihjas ilmataat alles peagi algavale kevadele, siis Lvivis on kevad täies hoos. Ilm on soe, kui mitte öelda, et palav. Raudteejaamast kesklinnani lookleb trammitee ääres kõnniteel karjuv inimkett. „Need on meie ülikoolide tudengid, kes protestivad haridusministri vastu,“ selgitab Arsen kiirelt. Ketist mööda jalutades tervitab ta nii mõndagi ülikoolikaaslast. Ivan Franko nimelise ülikooli esine plats annab veelgi selgemat tunnistust kevade saabumisest – platsi servad on tudengeid täis, taevasse kõrguva koguka Franko kuju esistel treppidel trikitavad ratturid ja rulatajad. „Näed seal, lillepeenra esisel, oli varem tavaline paik, kus said kokku n-ö kultuursed tudengid, et siis arutada tähtsaid ja olulisi teemasid,“ jutustab Arsen kohalikust eluolust. Ka sel hetkel seisavad ümmarguse lillepeenra juures neli noort, kes näha, et peavad olulist ja energilist arutelu mingil üliolulisel teemal. „Neid nelja ma tunnen,“ lisab Arsen mõtlikult.

Harjumuspärast suurlinna sagimist ja kiirustamist ei ole Lvivis hämarduvas õhtus tunda. Maheda kevadvärskusega rikastatud õhus on liiklushäälte kõrval kuulda rohkem jutukõma. Ooperiteatri esisel platsil on iga viimne kui pink hõivatud, platsil jalutavad aeglaselt paarikesed ja noortekambad. Vanalinnas raekoja platsi kõrval pinkidel libistavad noormehed õlut. Tallinna jõuluturulikud puuputkad pakuvad rohketele jalutajatele lisaks sokkidele ja kinnastele, küünaldele ja meepurkidele, vorstile ja saalale, veinile ja konjakile rokkarite välimuses tuttavalikke kaelakette ja kõrvarõngaid.

Kui möödunud aastal lubasin Lvivi tagasi tulla, et külastada kuulsat Lychkavi surnuaeda, siis nüüd saab lubadus täidetud. Peamiselt hallide suurte ristide, skultuuridega hauad meenutavad katoliikliku surnuaeda, kuid Lvivi omas tundub valitsevat pisut rohkem kaootilisus. Seda vanas osas, kuhu maetud kõige kuulsamad, tuntumad ja auväärsemad. Haudadel konutavad põlenud küünlad, üksikud jõuluehted, vaasidega ümberläinud kunstlilled. Poola sõjaväelaste mälestuseks ehivad platsi aga korrapärased valgete ristide read. „Kas sa pileti ka ostsid?“ küsib Arsen kui on kuuldes minu käigust. „Tegelt ma tean üht väravat, kus kaudu saab sisse ilma piletit ostmata,“ lisab noormees kavala muigega. Ka pikajuukseline Ulyana on salakäigu asukohaga kursis – spordihoone poolne värav pidi olema ilma valveta.

Eelmine aasta jäi mul isegi märkamata, et suurepärase vanalinnaga Lviv on tõeline ülikoolilinn. Kesklinna kant on täis erinevaid õppehooneid – meditsiiniülikool oma mitmete suursuguste õppehoonetega; põllumajandusülikool, mille keskaegses stiilis peahoonele on külge poogitud staliniaegse arhitektuuriga kummaline monstrum. „Kui suur gripipaanika oli, siis oli ikka eriti hästi näha, et paljud elanikud Lvivis on just tudengid. Kõik koolid olid ju siis kinni ja nii oli linn väga vaikne ja tühi,“ selgitavad kohalikud tagamaid.

Juba varem Krimmis märkasin, et Ukrainas märgitakse toiduportsjonite juurde grammid ja hinnad vastavalt kogusele. Võib juhtuda, et menüüs on kirjas saja grammi hind, kuid kogus, mis lauda tuuakse on tunduvalt suurem, kuid sellest ei pruugi ettekandja alati ette hoiatada. Nii näiteks kala, mille sada grammi maksab paarkümmend grivnat realiseerub tellimusel terve kalana, mis taldrikule esitatud kahes osas ning koguhinnaks kujuneb isegi Ukraina mõistes kallis hind – pea sada grivnat.

Kriva Lipa on rohelise lehega, mille keskel oranž lusika-kahvli-noa-korgitseri puu, logo kandev söögikoht. Ise nimetavad Kiievist Lvivi kolinud noored omanikud seda kulinaarseks stuudioks, kus ei kasutada toitude valmistamisel geneetiliselt muundatud toiduaineid. Õhtul, mil massiivsete puust toolide ja laudadega sisustatud söögikoha rõdul musitseerib Arsen kitarril koos tšellot mängivate sõpradega, jalutab külastajate seas ringi üks neljast omanikust. Musta särgiga teksade peal saeketti meenutavat ehet kandev punkari soenguga tumedapäine noormees. Triibulisi liibuvaid pükse kandev kaasomanik teeb parajasti leti taga järgmist joogitellimust, et teksapõlledega kleenukesed ettekandjad saaks selle lauda viia. Juba laua taga istuva seltskonnaga liitub Mateo. Gruusiast pärit heledajuukseline pruunide silmade ja natuke kongus ninaga tüdruk, kes neljandat aastat Lvivis õpib. „Oi, mu vanavanaema oli eestlane,“ teatab Mateo kuuldes mu päritolu kohta. Eestis elavate sugulastega on neiul aga side kadunud. Lvivi tuli ta õppima, sest üks vanaema on tal siit pärit. Talveks sõitis Mateo kodumaale, sest tahtis soojemat kliimat. Veebruaris tagasitulles ei lastud teda aga Kiievi lennujaamas üle piiri. Pandi tagasi lennukile ja saadeti Gruusiasse tagasi. Miks nii tehti, ei saa tüdruk siiani aru, sest viisaga olid tal kõik korras. 23-aastane Jaroslav on jõudnud palju reisida. Lokkispäine ukrainlane teatab kohe, et ka temal on side Eestiga. Tal elavad Eestis sõbrad, kellega koos oli Hamburgis ja Göteborgis koos koolitusel. „Tead, et Šen-Šen on linn Hiinas?“ küsib Jaroslav kui samanimelist teed tellin ning selgitab kohe, et ta käis seal linnas paar korda seoses oma firmaga, mille direktor ta on. Üldse selgub, et noormees on palju reisinud. Lvivi noored on sellega võrreldes Krimmi omadest aktiivsemad ja võiks öelda, et euroopalikumad. Nad tahavad head haridust, reisida ja elavad aktiivset elu. Krimmi omad aga ei võta oma unistuste osas midagi ette. Ootavad, et midagi muutuks, kuid ise ei tee mitte midagi. Lviv noorte mõtetest käib tihti läbi, kuidas riigist välja saada. Nii Ulyana kui Arsen unistavad EVSi tegemisest. Arsenil on juba Tšehhis isegi võimalik tantsuõpetaja abilise koht olemas. Nüüd tuleb noormehel loota, et projekt heaks kiidetakse ning ka viisajamine suuri raskusi ei too.

Ulyana aga kirub seda, et Ukrainast välja saamiseks peab alati viisa olema ning meenutab suvist Itaalias käiku. „Kui päev enne äralendu sain viisa ja vaatasin seda, siis selgus, et nad olid kuupäevad teised pannud kui mina tahtsin. Mul oli juba lennupiletki olemas, sest viisa jaoks tahetakse pileteid. Nüüd ma pidin uue pileti ostma,“ kurdab Ulyana. Kuigi ta mõtles ikka ostetud piletiga Itaaliasse lennata ja seni kaks päeva lennujaamas oodata, mil viisa kehtima hakkab, kuid talle öeldi turismifirmast, et arvatavasti ei lastaks teda Kiievis lennukilegi. Sedasi ta ei hakanudki riskima.

Ma poleks varem arvanud, et tunnen nii siirast rõõmu sellise lihtsa asja nagu vannitoa üle. Ise ka imestasin alguses kui mõnus on vannitoa kraanikausis hambaid pesta ning peeglisse vaadata, väikses ruumis end peale pesemist kuivatada. Võrreldes köögi nurgas oleva dušinurgaga on vannituba suur luksus. Ja milline erinevaid varjundeid täis kevadelõhn on Lvivis. Krimmis ei ole seda tunda. Seal on kuidagi varjundite vaesem lõhn.

Lvivis on räägitava keele teema üldse aktuaalne. Kuigi ukrainlased kardavad, et nende keel kaob. Rääkijaid kuskil 40 miljonit ja nemad kardavad, et nende keel kaob! Kui alustada Lvivis vestlust inglise keeles, siis võib tihti vastuseks saada: „No, no!“. Seejärel lülituda vene keelele, siis on suhtumine meeldiv ja sõbralik ning vastused tulevad kohe vene keeles. Kui aga ilma ettehoiatamata alustada vene keeles, siis on suhtumine mõningal määral reserveeritud ning vastused tulevad ikka ukraina keeles. Kui aga rääkida väga halba vene keelt, siis on lootust leebumisele, et saadakse aru, et tegemist välismaalasega.

Tagasisõidul Lvivist satun samasse kupeesse vanema prouaga ning järgmisel päeval 22-aastaseks saava heledapäise noormehega. Kui lillelise rätiga proua noormehele pähkleid pakub, siis Adidase mustas särgis noormees teatab, et tal allergia selliste asjade vastu. Osavõtlik proua aga oskab kohe soovitada head retsepti, mis peaks nahalöövet leevendama. Korraks lisandub kupeesse nahktagis suur higistav mees. „Mul ühe peatuse see koht siin, siis kolin teise vagunisse ümber. Ei olnud teistmoodi võimalik piletit saada,“ selgitab mees vanaprouale.
Kui blond lühikeses seelikus vagunisaatja allergia all kannatavale noormehele enne tema peatust pileti toob, jääb poiss pihkalt eemalduvale neiule järele vaatama. „Tüdruk on praktikal,“ selgitab proua kavalalt muiates kui märkab noormehe pilku neiu seelikus.

„Tere! Tuleb välja, et meie sõidame teiega koos,“ siseneb kupeesse siilisoenguga kõhukas noormees. Tema ja ta kõhn pruunisilmne kaaslane on komandeeringusse sõitvad tuletõrjujad. Koos prouaga, kes endine arhitekt-insener, arutavad nad Ukraina riigi häid ja halbu külgi. Proua meenutab, kuidas liidu aegadel oli Ukraina kinnine ning läände ei lastud sõita. Kuna temal tänu tööle õnnestus ikka Prantsusmaale sõita, pidi ta andma allkirja, et ei räägi kellelegi, kuidas inimesed seal elavad. „Ma siiski hiljem tüdrukutele sosinal rääkisin natuke,“ tunnistab proua nüüd. Kahetseb, et ta ei saanud Belgiasse ära minna, kuigi pakuti seal tööd, ei lubatud tal riigist välja sõita. „Oi, Tallinn on ilus. Ma käisin seal botaanikaaias konverentsidel ja mulle eriti meeldis teie teater,“ kiidab proua enne seda kui korjab oma ruudulised kotid ja ratastega raami kokku, et oma peatuses väljuda.

Tuletõrjujad tüse Sergei ja kleenuke Vitalik tähistavad komandeeringu algust pipraviinaga. „No ma ikka ei saa aru, miks sa tulid siia, Ukrainasse. See pole ju mingi elu siin. Ma saan palka ainult 200 dollarit, no sellega ei ela ju normaalselt ära. Vot, käisin kord Saksmaal. Kui saaks, ma ikka läheks kuskile sinna kanti mitte ei tuleks siia, Ukrainasse,“ imestab Sergei. Pipraviina kogus paneb teda veelgi rohkem imestama ja näo teeb punasemaks. „Palju teil seal õlu maksab?“ uurib Sergei kui viina otsalõppemisel kihisevat vedeliku tumedast pudelist kuivatatud kala peale rüüpab. Sõber Vitalik on vaiksem poiss, kes räägib ainult ukraina keeles ning peatustes lipsab rongist välja suitsu kimuma.

„Kas siin on koht number 31?“ pistab pea kupeeukse vahelt pruunipäine naine sisse. „Kuidas me küll siia kolmekesi ära mahume?“ muigab teda saatmas olev mees. Tatjana Aleksandrovna on algklassideõpetaja, kes teel Jaltasse puhkama. „No jäi üks koht üle ja mul mees, Vasja ütles, et küll Tanja sõidab,“ räägib ülimalt jutukas naine lisaks eluloole kiiresti ka kõik oma sõidu tagamaad ära. „Jooge, jooge poisid. Võtke ikka sakukskat ka peale!“ utsitab Tatjana tema kohal istuvaid noormehi kuuldes, et poisid tähistavad. „Mul tütar sama vana kui teie. Ma selline emalik“ lisab ta kohe poistele kui need tunnevad muret ehk peaks koha vabastama ning oma ülemistele koikudele ronima.

Tatjana Aleksandrovna jutustab kiiresti oma taimetoitlasest tütrest, kes töötab reklaamialal. Aleksandra tegeleb küll sukeldumise ja langevarjuhüpetega ning oskab mitmeid keeli, kuid ei ole siiani omale sobivat meest leidnud. „Ma ikka räägin tütrele, et kui ta noormehes ei näe sobivat isa oma lastele, siis pole mõtet seal midagi üritada. Ja mis sa selliste poistega ikka teed,“ lööb Tatjana käega vastu kõri vihjates kupeest väljunud tuletõrjujatele, kes juba parajalt jommis. „Ta alguses hakkas norskama, aga siis ärkas ise selle peale üles. Keeras külge ja enam ei norsanud,“ jutustab Tatjana Aleksandrovna Sergeist, kelle norskamisest oli õhtul juttu, kui hakkame Kurmanisse jõudma. Tuletõrjujad läksid Saparošijas hommikul kell viis maha. Kevadist soojust Kurmanis ei ole tunda. Õhk on talviselt karge ning õrn tuuleke sasib juukseid ja keerutab tolmu üles koos kilekottidega.

Ei taha vinguda, aga elu nõuab

Ei ole vist midagi ettearvamatut kui siinsete ametnikega pidev jauramine, et välismaalastelt nõutavad dokumendid korras oleks, et hiljem piiril trahvi ei saaks ega riiki sissesõit ära keelataks. Jaanuaris tagasi Krimmi jõudes palusin Irinal helistada passilaua ülemus Gennadile, et teada saada, mis seekord tarvis, sest ukraina konsul viisat tehes teatas, et peale kolme kuud tuled riigisviibimist pikendada. Gennadi lubas uurida, kuid pikalt valitses vaikus. Lõpuks oli ta veel ka haige. Lõpuks märtsi alguses kui korduvalt pärisin Irinalt, ei teinud ta kõssamagi. Ununes vist. Kuid kord juhtus ta rajoonikeskuses nägema ümaranäoga Gennadid.

„Tuleb välja, et Simferopol keeldub seda tegemast. Gennadi ammu teadis, aga ega ta siis ei saa öelda. Ma ju ei saa talle midagi öelda, selline kõrge ametnik,“ räägib Irina mahlakalt ja ärritunult. Seda, et selline ametnik on lihtsamalt öeldes klienditeenindaja ja informatsiooni edastaja, ei tasu siin mitte mõeldagi. Ta on kõrge härra. Aga mitte nii kõrge, et saaks vastu Kiievis asuvatele ministeeriumi ametnikele.

„Sõidad Kurmanisse, Gennadi seletab sulle, mis vaja teha ja milliseid dokumente tarvis,“ õpetab Irina. Kuulan. Sõidan. Telefoni teel ju selliseid asju ei seletata ning e-kirjast või koduleheküljest, kus kõik vajalik informatsioon üleval ei tasu unistadagi.

„Mul sõber just helistas ja rääkis, et Eupatoorias oodatakse täna kolmepallist maavärinat. Autod pidid mööda linna sõitma ning valjuhäälditest hoiatatakse inimesi,“ jutustab nahktagis noormees enda kõrval istuvale sinises mantlis prouale. Ma silmitsen metallist numbrit Gennadi kabineti uksel. Jalg väriseb närviliselt. Aeg läheb, järjekord pikk.

„Tere! Istu palun!“ takseerib Gennaadi mind vilksamisi pealaest jalatallani kui mingit imelooma kui tema kabineti uksest lõpuks sisse astun. Halli kampsuniga mees pöördub kiiresti oma sahtlites tuhlamise kallale tagasi. Lõpetades, võtab mu passi. Silmitseb, lehitseb mitu korda läbi ning jääb mõttesse.

„Jah, meil siin Kiievist tuli faks. Mis edasi saab, ma ei teagi, ma pean helistama.“ Võtab sinise telefoni ja helistab, kuid tulemusteta. Ma ei oska midagi öelda.

Gennadi lahkub kabinetist. Silmtsen tema kirevat vimplite kogu – Venemaa, Ukraina, Kasahstani, Uspekistani korravalvurite märgid. Lisaks ka Canberra jalgpalliklubi ja USA sheriff, Suur-Britannia ja Ameerika lipud.

„Kas direktor saab siia sõita?“ istub Gennadi oma tooli. Eks ikka saab. „Ma seletan talle, mis kooli poolt tarvis. Kas sul passitõlge on? Ei ole. No hea küll, sina pead siis passi laskma tõlkida ning tegema kuueks kuuks kindlustuse nagu eelmine kord ole.“

Miks kuueks kuuks kui viisa lõpeb natuke rohkem kui kolme kuu pärast?

„No siis selle ajani, mis viisa kestab,“ lepib lõpuks Gennadi kui üritan talle selgeks teha, et kuuekuuline kindlustus on jabur ja mõtetu. Eestis on niigi üks kindlustus tehtud juba.

***

Ei taha nüüd aja möödumist küll endale eriti tunnistada, kuid need üksikud väikesed hallid helklevad karvad juustes vist enam päris titekarvad ei ole. Ah, lõunamaa päike on hoopis juuksed ära pleegitanud. Koli veel Krimmi.

Kohalikud kombed juba hakkavad vaikselt teise aasta lõpuks ka mulle külge jääma. Et kui pidu, siis ikka pidu ja laud peab lookas olema. Nii siis ongi laual imemaitsva plovi kõrval veel üheksa erinevat sorti salatit.

Pannkoogi salat

Kanaliha

marineeritud sibul

ülepannipannkoogid

Pannkoogid lõigata väikesteks ribadeks, keedetud kanaliha väikesteks tükkiteks ning segada tükeldatud marineeritud sibulaga. Kõik segada majoneesiga ning maitsestada soolaga.

Käik pealinnas

Hommikul kell viis ärkan selleks, et jõuda bussi peale ning Kurmanist seitsmese elektritškaga Simferopoli sõita. Päike paitab kargete kiirtega valge härmatisega kattunud stepivälju, mis rongiaknast mööda vilksatavad. On ikka üldine prügimägi küll see kant. Ei ole põllulappi, kust ei helgiks vastu pudelid ja kilekotid. Üksikutes kohtades on sodi suurde hunnikusse kuhjatud või laiadesse aukudesse visatud. Millest väikesed künkakesed ja augud lagedatel väljadel on, ei suuda ma mõista. Kas ka midagi kaevatud nagu Krasnodarkas tare ümbrus on augukesi täis? Kellel raha tarvis, siis viimase aja võimalus selleks on käia ja kaevata vanametalli ning see kokkuosta anda. Kilo eest saab vastavalt kokkuostja tujudele ühe grivna või 65 kopikat.

Simferopol on nagu ikka sagimise, tuututamisega üleküllastunud ja auklike tänavate pärusmaa. Kesklinnas kaubanduskeskuse ees sätivad abordivastased oma stendid üles. Telekaamerad platsis kohe. Päike paistab. Kui tuul ei segaks, siis võiks 15 kraadi sooja olla. Kesklinnas kaks üksteiselt tugeotsivat härrat jälgivad huviga, kuidas roosas jopes proua telekaamera ees intervjuud annab. Härrad kihistavad nagu koolitüdrukud omavahel kui neist veel pilti teha.

End BMW-na tundev mosse

Armeeaastapäev ja hüplev kevad

„Millal teil seal kevad tuleb?“ küsib sõber msnis.

„Laupäeval,“ ilgun vastu. Aga vot ongi laupäeval kevad käes, 16 kraadi sooja ja nii mõnus mahlakas õhk. Kohe tõeline kevad kui just jahedat tuult ei oleks. Tare koer Tšornõi peab viimasel ajal jänesehaake tegema, et oma nahka päästa. Küla pealt Ruslan on nõuks võtnud, et liha tarvis ja limpsab keelt kergelt hallineva karvaga koerale. Juba mitu korda on meelitamas käinud. Viimane kord tuli täitsa kott näpus, kuid koer näitas hambaid ning pani nii kiiresti kui jalad võtsid ajama.

***

Kuna Krasnodarkas käib elu ikka omas rütmis, siis eesti kalendri järgi vastlapäev jõuab siia väikese hilinemisega. Pühapäeva pärastlõunal tare juurde minnes nuhutavad õhku kõik koerad ja kassid, kellest ma möödunud. Kotis immitseb magusat sooja õhku. Äsjaküpsetatud kuklid kiirgavad läbi koti sooja. Vahukoort kuklitel tuleb asendada kohalike vahenditega – magus, kleepuv kondendspiim on igati ideaalne. Kuna lumi on ammu unustatud ilmastikunähtus, siis liulaskmist asendavad mängud ja tagaajamised õues tärkaval heinal ja kollase helkiva päikese paistel. Tuul on sini-must-valge viiru mitutu-setut korda viltu vajunud lipuvarda ümber mässinud ja ka paar sõlme peale teinud. Linnud siristavad kõrvulukustavalt.

Teisipäev 23. veebruar

Kevadiste pühade periood hakkab jälle pihta. Isegi ilm on ilus – päike sirab, kuid nädalavahetuse palavus on asendunud näpistava külmaga, mis hommikul maa õrnõhukese valge härmatisega katnud.

„Näe! Buss on isegi puhtaks pestud!“ hüüab kahte suurt kreemikooki meenutavat tutti peas kandev Marina. Vahuhunnikuga tütarlapsi trügib veelgi bussi peale. Lühikese kleidikese ja valge pitsilise põllega tüdrukud kingivad koolis kõigile meesõpetajatele lumehelvestega kilesse mähitud ja roosa lindiga kaunistatud punase nelgi. Täna ju armeeaastapäev.

Eesti keele klassis, mis nüüd 6-y klassi ruum, ilutseb tahvlil roheline tank, mille kohal kiri 23 veebruar. Tahvli küljes kõlgub veel nukralt üksik roosa õhupall. Üle kooli tümpsub vahetundidel diskopop. Mõni meesõpetaja jalutab mööda kooli miilitisavormis ning rõõmuga poseerib lühikeste kleidikestega tüdrukud käevangus. Peale pildistamist surub veel musi mõlemale tüdrukule põsele. Kõik meesõpetajad saavad oma pluusi, pintsaku või kampsuni külge rohelisest värvipaberist haaknõelaga külge õlakud, millel säramas kuldkollane täheke.

Koolipäev möödub jällegi kiirendatud sammul – kui pidu, siis pidu ning tunnid on lühendatud ja kestavad kõigest pool tundi. Vahetundidel käib igas klassis paras möll – mängud, võistlused ning tüdrukud jagavad poistele kingitusi, küll õhupalle, mängupüstoleid, komme ja kaarte. Ka õppetundides võetakse asja kergemalt.

„Kas me võime proovi teha? Me esineme hiljem poistele?“ küsivad kaheksanda klassi tüdrukud, et eesti keele tunni arvelt üldse mujal olla. Viimase tunni ajal soovivad tüdrukud poistele staadionil mänge ja võistlusi korraldada.

Ilm on hukas

Ilm on ikka tõesti hukas. Oli siin vahepeal talv selline, et buss kraavis ja kooli ei saanud. Siis aga tuli suur tuul. Selline, et toas pime, elekter läinud, toas külm, sest gaasiahjus leeki ei olnud ja vesi läks ka kõige lõpuks ära. Nädal otsa polnud koolis ka netist midagi kuulda. Mobiilnett ka suure tuulega tööle ei hakanud, sest levi polnud. Nüüd on aga lumi sulanud ja jälle sajab lahinal vihma. Sellest nädalast on ka koolis tunnid jälle 45 minutit, varem olid pool tundi.

Väike ülevaade aga ka Eesti reisist.

Sõit kodumaale kujuneb üpriski seiklusterohkeks. Ainuüksi teekond Krasnodarkast Kurmanisse Kiievi rongile venib ülimalt aeglaselt. Loomulikult põhjendatult sõidab punane Moskvitsh 40 kilomeetrit tunnist – kohati on tee kaetud kui klaasiga. Jää sillerdab õrnalt päikese käes, õhuke lumekiht helgib silmipimestavalt loojuva valgusketta kumas.

Rongisõit Kiievisse kulgeb loksudes ja raksudes platskartnas naabrite norskamise ja sokihaisuga. Öösel kukub ka ülemise naabri telefon juustesse. Uniselt tõstan selle laua peale. Kui seda aga ärgates enam laual ei näe, on küll hirm, et nüüd keegi selle pihta pannud ja mina jään veel süüdi. Ülemiselt asemelt alla roninud noormees aga kougib peagi rohelise telefoni teksataskust välja ning istub teed jooma.

Kiievi raudteejaam on suur ja rahvarohke isegi varasel tunnil. Eriliselt palju on aga hommikusöögi sööjaid ning vaba istekoha leidmine ukrainapärases kiirsöögikohas on aeganõudev üritus. Aega meil aga jagub.

„No, kus te nüüd siis täpselt olete ikkagi?“ pärib Eesti saatkonna autojuht Vladimir telefonis kui me Marinaga juba mitmendat korda käime raudteejaama esisel platsil edasi tagasi, et leida musta väikebussi. Selgub, et me teame küll, kus me oleme – vaksali lõunapoolses otsas. Kuid alles nüüd saab selgeks, et Vladimir seisab ja ootab meid aga vaksali peaukse juures.

Tööpäev Eesti saatkonnas Kiievis algab vaikselt. Nagu hommikud ikka alustavad inimesed alles oma tööpäeva.

„Mul kästi sind tervitada, kui kunagi peaksin nägema juhtuma,“ ütleb õrnalt hallinevate juustega Jaanus, keda näen esimest korda. Selgub jälle tõsiasi, et Eesti või siis maailm üldiselt on väike ja ühiseid tuttavaid leidub.

Ilmateade ja sõbrad-tuttavad Eestis räägivad tugevast tuulest. Tea, kas sedasi Riiast lennuk üldse Tartu lendabki?

Kiievist, kus linn kaetud Julia piltide ja keskväljakul sinetavad Janukovitši telgid ja lipud, Riiga küll lendab. Kuigi hetkeks kardan, et tekib probleeme minu kotiga, kus kaks viinapudelit ja terve hunnik tablette. Vabandus, et need tabletid pole minu omad ja need paluti kellelegi viia, on kindlasti piirivalvuritele narkokullerite suust tuttav ning nad ei usuks mind kindlasti.

„Mis on teie reisi eesmärk?“

„Konkursile läheme.“

„Ja mis konkurss see selline on seal?“ uurib ümaranäoga kogukas tumedapäine passikontrolli onu Riia lennujaamas Marina helesinist passi uurides ja puurides.

„Head reisi!“ heidab rohelises vormis mees kiire pilgu mu passi ning lööb plaksuga kinni.

„Kas Vilniuse lennuk on juba läinud?“ ähib musta portfelliga härra.

„Ei, kehvade ilmaolude tõttu on see edasi lükatud,“ vastab Bergeni lennuki väravas seisev helerohelise mantliga blond neitsik.

Samast väravast Vilniuse lennukiga väljub ka Tartu oma. Vähemalt nii tundub kui reisijad bussiga lumisel lennuväljal seisva fokkeri juurde sõidutatakse.

„Hetkel me veel ootame informatsiooni ilma kohta Tartus,“ selgitab mahedal häälel nukunäoga helerohelises mantlis raadiosaatjat käes hoidev tütarlaps, miks bussi uksi veel ei avata ning inimesi lennukisse, mille uksel seisab kollases turvavestis kõrvaklappidega mees, ei lasta. Eks me siis oota seda informatsiooni, kuigi niigi teada, et Tartus lumi ja tuul teeb oma tööd. Seni ootame kui buss raksuga kohalt liigub ja viib paarkümmend Tartusse lennata soovijat tagasi külma ootesaali.

„Kahjuks ilm Tartusse lennata ei luba, kuid me organiseerime teile bussi, mis tunni aja pärast korjab teid lennujaama eest peale,“ räägib nukunägu. Ei paanikat, ei kisa, ei proteste. Rahulikult korjavad reisijad oma kotid pagasilindilt ja ootavad tund aega. Siis aga tuleb sinises kilejopes noormees, kes seletab, et ilm takistab ka bussi ning see jõuab kohale 15 minutit hiljem. Kulub pool tundi ning „lend“ bussiga Tartu võibki alata.

Võrreldes Krimmiga on tõesti ilma üpris heldelt lumega õnnistatud. Soojas bussis möödub mitmetunnine sõit vahelduva eduga tukkudes.

Järgmine päev Tartust Albusse sõitev buss pole pooltki nii soe. Nii põikab õpilasi täis buss teele jäävast tehnoülevaatuspunktist läbi, et jupsiv soojendus tööle saada.

„Kuidas lõunamaa inimesed end sellise külmaga tunnevad?“ uurib prillidega õpetaja meilt. Peame tunnistama, et nii lõunast me ikka ei tule.

Albu koolimaja on aga bussiga võrreldes tunduvalt soojem ning rahvarohkem. Lisaks Aleksandrovka keskkoolile on 42 erineva kooli seas esindatud ka Riia eesti keskkool. Konkursil osalevale 90 õpilasele ja nende juhendajatele loeb Laine Jänes Tammsaare novelli kärbsest, prussakast ja ämblikust, mis tekitab nii mõnegi naerupahvaku.

Marina esinemine konkursil paneb ka minu südame närvilisusest kiiremalt lööma. Tüdrukul endal on aga soov asjaga kiiresti ühele poole saada, nii läheb nii mõnigi õpetussõna õigel hetkel meelest ära. Aga tähtis ongi osavõtt.

Eesti lumerohkus annab aga mõnusamalt tunda juba õhtul, kui Valgehobusemäel suusad alla saame. Kui kerged pilpad tõusul rohkem tagasi libisevad, on küll tunne nagu esimest korda suusataks. Ausalt öelda ei meenugi, millal selle talispordiga viimati tegelesin. Kuid libedad plastikuid kiidan mäest alla tuhisedes. Pea asi ainult, et nüüd maa külgetõmbejõud ei tugevneks ootamatult ja mõni kuusk järsku teele ei hüppaks!

Marina võib aga küll kuskile suure risti teha, sest viis minutit suuskadel ukerdamist, mis lõppeb kukkumisega pehmesse lumehange on tal esimest korda elus. Tea, kas võib veel kunagi üldse kordudagi.

Järgmine päev ei rõõmusta lumi aga üldsegi nii palju. Üle raba kulgeval rahvamatjal ikka annab lumes sumbata.

„Hea meelega istuks küll kodus,“ niuksub Marina kurvalt ning kukub järjekordselt ähkides lumehange.

„Teil on küll juua vaja. Näe võta kommi ka, muidu jäädki siia rappa,“ tunneb musta suusamütsiga mees muret ning surub näost tulipunasele Marinale kommi pihku. Mees, tema sõber ja kaks väikest poissi on meist möödunud vähemalt viis korda ning seejärel kuskil raja servas puhanud, et meie omakorda neist saaks mööduda. Kuigi teisel pool raba valendav kõrged kuusetutid tunduvad kaugel olevat, võtab lõpuks metsarajal sumpamine kergendavalt ohkama. Ei saa enam lõpp kaugel olla. Vargamäel muuseumi väravas selgub aga, et teed mööda on veel tükk maad minna. Hea, et autod leiutatud on ning veelgi toredamad inimesed, kes neid juhivad.

Rongisõidul Tartusse ei olegi sokihaisu tunda ning mitte keegi ei müü vagunis sihvkasid, ajakirju, vilkuvaid võtmehoidjaid ja õlis praetud pirukaid. Ainult rongipiletit saab lahkelt naeratava brüneti käest osta. Puupingid on ka üpris puhtad ning lausa palav hakkab musta huugava radika lähedal.

Kuna Krimmis pidi olema kaheksa kraadi sooja, kasutan Tartus võimalust talverõõme nautida. Tuleb hoolega kelgutada, ei pruugi ju enam saada. Kuigi Lõuna-Eestis ei paista sellel taevast langeval valgel kraamil ei otsa ega äärt olevat. Ka õhtust Tartu lennukit takistab see valge ollus. Varahommikul lennujaama minnes selgub, et nii hull ilm enam ei ole, kuid nüüd on rohelise sabaga lennukit tabanud tehniline probleem. Mis muud kui päästev buss.

Just Riiga sisse sõites saadab airBaltic SMSi: „Kiievi lennuk hilineb 35 minutit, palun pidagi kinni esialgses check-in ajast. Vabandame võimalike ebameeldivuste pärast!“

Ei päästa see 35 minutit mitte midagi ning sekeldused alles ootavad ees.

„Ainus ja parim variant, mis me teile pakkuda saame on, et lendate homme,“ lausub rohelise lipsuga preili rohelise leti tagant. No Ukraina on ikka tõesti kinnine riik, isegi lend läheb sinna kord päevas. Pidev näägutamine ja pärimine ning lõpuks otsustab lennufirma ikka lisaks hotellile ka kõik söögid anda. Kaebuskirja saavad nad kunagi hiljem, sest õhtusele rongile pole küll võimalik sedasi jõuda.

Lõpuks Kiievi lennujaamas passikontrolli sabas seistes pean oma sõnu kordama: Ukraina on väga kinnine riik. Niigi lend tund aega hilineb, kuid punase templi saamine passi võtab veel omakorda tunni kellaosutite tiksumist.

Krasnodarkasse jõudmise seab aga kahtluse alla üldsegi lumi, mis möödunud aastal oli ühepäevane haruldus. Nüüd ööga maha sadanud paks lumi on aga nii paks, et bussiliiklus katkeb paariks päevaks. Kooli ei toimu mitte ainult Aleksandrovkas, vaid ka Simferopolis paneb valge kraam õppeasutused kinni.

„Kuidas küll me nüüd edasi saame?“ haamerdab mu peas küsimus kui Dšankois Kiievi rongilt kodinatega koos sügavasse lumehange astume. Rongis magab samal ajal õndsat und pool ööd vihikukesest vene keele reegleid õppinud prantslane. Veab tal.

Kurmanisse vuhisev puupinkidega elektrirong on jahe kui külmkapp. Siin küll uni peale ei tule.

„Küla peal kaks traktorit sõitsid ja nüüd saavad autod ka juba läbi,“ raporteerib Rita telefonis viimaseid lumeuudiseid. Hommikul sõitis buss ainult suurel teel asuva valge peatuseni, nüüd juba saab aeglaselt edasi rühkiv bussike külla ka sisse sõita.

Sergei on väravast raja kaevamisega jõudnud parajasti poolele teele. Mõne maja juurest ei tule aga rajakestki sõiduteeni välja.

„Homme on me jälle ikka töötame,“ teatab direktoriproua kui kannan ette, et tagasi poolsaarele olen jõudnud.

„Kas Eestis on ka selline lumi? Tõid külma ja lume endaga kaasa jah?“ pärivad memmekesed hommikul bussipeatuses. „Küll veel „veebruariaken“ tuleb,“ jutustavad memmekesed. Tavaline asi, et ilm võib üleöö kevadiselt soojaks kiskuda. Karmist ilmast aga annab tunnistust seik, et buss vurab lapsi peale korjama tavaliselst ajast pea 20 minutit hiljem. Lõuna ajal tuleb aga koju jõudmist oodata rohkem kui pool tundi.

Külmunud traadid ja libe tee

Kui möödunud nädalal sadas taevast klaasikilde, siis nüüd on lihtsalt jube külm. Täna hommikul näitas kraadiklaas -18. Lumi krudiseb ja kui veel tuul ka puhuma satub, siis on kindel, et riideta katmata kehaosad lähevad külmast hellaks. Bussiga sõit kas kooli või rajoonikeskusesse on küll selline, kus aegajalt tuleb palvetada, et bussiga päris kraavi ei sõidaks ja kõik ellu jääks. Tee ju libe nagu klaas, aga bussil on sussid ka all siledad ja mustrit pole seal aimatagi. Oleneb ka, milline bussijuht rooli keeramas on. Mõni on eriline rallimees, kes lausa naudib limedaraja sõitu. Mul kisub ainult parem jalg vaikselt sõidu lõpuks krampi.

Koolis aga pooled lapsed külmaga kooli ei tule. Niigi käivad õpetajad ringi, peavad lastele loenguid ohutusest külma ilmaga ning käivad mööda klasse termomeetriga. Peavad kontrollima, kui liiga jahe, siis peaks tunnid üldse ära jääma.

Vähemalt on elektrit ikka. Möödundu nädalal oli paar päeva elekter läinud. Kas siis külmusid juhtmed ära või läks mõni külmaga katki.

Bussijuhil aga ripub roheline näomaski ikka veel peegli küljes ning kolmanda klassi jütsidel on igalühel marlimaskid laua nurgal.

Jäine ilm

Siin kattuvad puud jääkihiga.

Ukraina presidendivalimised

Tartu värskelt remonditud lennujaamas marsivad sinistes jopedes airBalticu stuujardid ja piloodid muste kotte käest hoides lumisele lennuväljale lumise fokkeri suunas, mis peaks meid Ritaga Riiga lennutama.

„Hetkel meie lend viibib seni kuni lennuk on lumest puhastatud,“ kõlab piloodi krõbisev hääl. Aknast ei paista midagi muud kui roosa vedelik, millega lennukit pestakse. Ka peale õhkutõusmist ei ole muud näha kui valget. Maa on lumine, sajab lund veel taevast juurdegi ning terve ilm on valge. Ka Riias on sama seis. AirBalticu pardajakiri aga kirjutab sellest, et Eesti üle aegade vaadatuim film on Viinme Relikvija ning rahvustoit on rosolje sult. Kirjapilt täpselt selline ongi.

Kiievis võtab meid vastu musta nokatsiga taksist Gennaadi ja lumme mattunud linn. Lühikese ajaga on maha sadanud nii palju lund, et mõni auto on lausa hange ära uppunud, linna mägisemas kandis jalutavad lumelaudu kaenlas hoidvad noored, kes teel mäele või juba sealt tulnud. Terve linn on täis valimisreklaame – Janukovitš soovib head alanud aastat, Julia pilte ehib pika silla iga post ning ühel suuremal plagul naeratab blond punupatsiga naine valget tiigrit paitades.

„Oh pole siin mingit grippi. Kõik on ainult valimiste jama. Terve linn on nende (presidendikandiaatide) nägusid täis,“ jutustab Gennaadi oranžika auto rooli keerates. 17. jaanuaril valib rahvas Ukrainas uue presidendi. Kes täpselt pea kahekümnest kandidaadist valituks võib saada ei oska veel keegi öelda. Ka täpset kandidaatide arvu ei oska inimesed nimetada. Arvatasti ei saa ka presidenti esimese vooruga valitud, sest kandidaatide rohkus ei võimalda koguda 51% häältest.

„Eks neid voore võib jälle mitu tulla,“ arvab Gennaadi.

Rongisõit Kiievist Krimmi läheb ruttu, kõigest 12 tundi. Kodus ootab meid ees Baškiirist pärit tatarlane, kes tahab eestlaste kohta uurida.

„Ma käin mööda ilma, mind huvitavad keeled, ajalugu ja etnograafia. Minu riigis aga pole kellelegi vaja seda, mida ma teen,“ räägib rasvunud juustega ümmarguste prillidega Viard Ahmetov vaikselt. Natuke imeliku mulje jättev mees jääb lõpuks taresse ööbima. Ritale seletab muuseas, et teda huvitab Eesti ning ta hea meelega leiaks omale eesti tüdruku, et saaks siis abielluda ja Eestisse elama minna. Kuigi peagi saab Viardil viisa läbi, ta Krasnodarkast nii pea ei lahku. Ma hoian temast heaga eemale.

Vihmases Krasnodarkas, kus puudel suured pungad, muru roheline võib samuti silmata märke ees ootavatest valimistest. Klubi juhataja Tanja palub tarest pinke laenuks, sest velskripunktis üles seatavates ruumides ei ole piisavalt istekohti. Klubis seekord valimised ei toimu, kõledas hoones on liiga külm. Ka tänavune aastavahetuspidu jäi klubis ära – massiüritused olid gripiperioodil keelatud. Isegi bussis ripub juhil peegli küljes roheline näomask.

Kui Ukrainast lahkudes olid kõik koolid kinni, siis sama seis on ka nüüd. Gripiepideemia tõttu hakkab õppetöö plaanitust nädal hiljem. Täpselt päev peale valimisi. Nii räägivad inimesed küla peal paratamatult, et suletud koolid on seotud valimiskampaaniatega. Vajalike valimisjaoskondande loomiseks on suletud kool üks võimalus õpilased eest ära saada ning ka riigi raha natukene kokku hoida.

Külapoes silman härrat, kellel mantlihõlma kinnitatud Janukovitši valimiskampaania sinine märk ning laste pinalitest tulevad välja samanimelised sinised pastakad. Aleksandrovka turuplatsil lehvib Janukovitši sinine lipp.

Julia saatis aga Ritale kirja, et tõstab pensioni. Janukovitš jällegi pidi kolmanda lapse sünni puhul lubama 100 000 grivnat toetust.

Hetkel aga on nii mitmeski valdkonnas riigis seisak. Kõik ootavad valimiste möödumist ning uusi tuuli. Nii ei ole ka Krimmi kuurortlinnades mingit ehitustegevust ja töötajatel tuleb nõutult kodus istuda.

***

Ei ole miski siin riigis selge ja konkreetne. Kui kolmapäeva hommikul Feodossia kesklinnas tänavanurgal seisan saan teada, et vaatamata varem öeldule hakkab kool ikkagi 18. jaanuari asemel neli päeva varem pihta.

„Meile tuli täna järsku telegramm ja homme hakkab õppetöö,“ selgitab Irina Suprun telefonis.

Feodossia on linn Krimmi poolsaare idakaldal. Mereäärne kena linnake, kuid asjaolu, et kohaliku kooli leidmine tekitab kole palju segadust, tänavad on auklikud ja porised, ei jää linnakesest just kõige positiivsem mulje. Gümnaasium number üks aga on kohalik eliitkool.

„Meil on tavaliselt konkurss kaks last ühele kohale,“ räägib heledapäine direktor Nadežda Ivanovna oma juhitava prantsuse keele kallakuga õppeasutuse kohta. Kool on tõesti kena ning heas korras.

Feodossiast sõit Jaltasse pisikese liinibussiga võtab aega rohkem kui neli tundi. Mägedest vaade õhtu tuledesäras Jaltale on kui vaataks väikest nukulinna peopesal. Talv küll, kuid roheliste palmidega mereäärses linnas sajab päev otsa vihma. Paduvihma. Merepinnast kahe kilomeetri kõrgustel mäetippudel aga laiutab lumi.

„Mõnikord ei vea, nii et kinni hoia pea. Õnn on heitlik, viltu veab. Õige siis on see kui sa midagi ei tee, istu soos silmini,“ meenuvad Dagö lauluread kui Livaadias jalutades tunnen kuidas vasaku jala varvaste vahel saapa sees üha rohkem vesi lirtsub. Kontsaplekk on ka kuskile kadunud. Kotist välja kougitud fotoaparaat ainult piiksub ning sisse ei lülitu. Peagi kaob ka teise saapa kontsaplekk. Vähemalt on tasakaal. Vana kalendri järgi aastavahetuse puhul jooksevad mööda linna lapsed, et meie mõistes sanditada ja siis omale kilekotti täita kommide, õunte ja saiakestega. Ka kõlab kuskilt ilutulestiku pauke.

Pühapäev on siin suur ja tähtis päev. Ka Rita otsib varakult endale ja Sergeile riided valmis, pass taskusse ning lõikava tuulega jalutame Fappi (kohalik velskripunkt), kus saab hääletada 18 presidendiks pürgiva kandidaadi seast lemmiku poolt. Lörtsikihiga kaetud porist tänavat pidid on Fapi juurde minejaid hulga. Veel rohkem on aga inimesi valge majakese juures. Juba möödunud õhtust valvab miilitis kohale toodud valimissedeleid. Nüüd seisavad sinistes vormides mehed ukse juures. Lapilises sinises sõjaväelase riietuses valvur jalutab ukse ees edasi-tagasi. Ka heidab möödujatele jälgiva pilgu tuletõrje ametnik. Nii mitmelgi inimesel on nimesilt rinnas ning selle küljes kõlkumas valge näomask. Kui varem oli Fapi koridori sein kaetud haigustest pajatavate värviliste stendidega, siis nüüd on seinad kaetud preisdendikandidaatide näopiltide ja nende tutvustusega. Valimisruumis seina ääres istuvad naised pikal pingil, käes paberid ning järjekordselt tuttavad valged näomaskid. Iga kandidaadi kohta on seina ääres olukorda järgimas ja istumas kolm inimest. Kõik kenasti vastava kandidaadi valimiseelarvest kinni makstud. (Vastavalt parteile saavad inimesed alates hommikul kaheksast kuni häälte lugemise lõpuni istumise eest 200-500 grivnat).

„Meie peaks just oma kandidaadi poolt hääletama,“ poetab vaikselt üks seina ääres istuja. Lisaks on nende kohustuseks uurida, kelle poolt inimesed hääletavad. Kui näidata ei taha, siis peaksid inimesed valimissedelil näpuga näitama. Salajased valimised siis.

Suure ruumi nurgas on kaks siniste kardinatega kabiini, mille taga paberilehel sobivasse kohta saab linnukest teha. Akna alla Ukraina ja Krimmi lipu all seisavad kaks ukraina vapiga kaunistatud klaaskasti, mille pühjas valged paberilehed.

„Tütarlaps, mis te siin pildistate!“ kurjustab järsku üks meesterahvas. Seda kuuldes tõuseb mustas kleidis naisterahvas laua tagant püsti ja lükkab mu ruumist välja. Ka Ritaga hakkavad külainimesed pahandama, et ta käseks mul pildistamine lõpetada.

„Siin ei tohi filmid ja pildistada!“ pahandab klubijuhataja Tanja. Vana pressikaart ajab kõik korda.

„No eks sa nagu meie oma inimene ka juba,“ leiab Tanja lohtuvalt.

Andmed pannakse ruudulisse vihikusse kirja ning ärevusse läinud miilitsad taanduvad vaikselt ukse juurde tagasi.

Kahjuks telefoni ei anna katki läinud fotokaga võrrelda. Tulemus pole tekkinud ärevust ja saginat karvavõrdki väärt.

Järgmine päev, mil üle pika aja jälle maa külmast krõbe ning siin-seal näha väikseid lumelaike, arutavad rättidega memmekesed bussipeatuses valimistulemusi.

„Noh, olite seal hommikuni?“ küsib kollase rätiga naine vestluskaaslaselt, kes oli valimisjaoskonnas üheks jälgijaks.

„Ah, poole 11 olid hääled juba loetud,“ ütleb valge rätiga proua muuseas.

Ka lapsi ei ole pühapäevased valimised külmaks jätnud. Nii jalutab peatusesse tüdruk, kel kaela ümber seotud Janukovitšit toetav sinine sall.

„Ka mina olen Janukovitši poolt,“ seletab trullakas esimesek klassi Vitja energiliselt. Peagi aga suunab oma tähelepanu seljast alla vajuvale kotile.