Rita juubel peetud. Suured tänud kõigile, kes oma panusega memmekese Eestisse saatmises on osalenud. Pilet on juba olemas ning 4. novembri õhtul jõuame Tartusse. Tagasisõidu piletit veel ei ole ostnud, kuid Rital on kindel soov Eesti jõule ja aastavahetust näha eks siis alles jaanuaris sõidab ta tagasi.
Jätkuvalt natuke viimasel ajal Krasnodarkas ja Aleksandrovkas toimunust. Eile oli 24 kraadi sooja, täna kisub vihmale.
***
„Ei mina suuda tema teksti tõlkida, ta räägib nii kiiresti ja selliste imelike sõnadega,“ tõstab ärevalt hellehallide lühikeste juuste ja läikiva musta jopega Valdis käed alla-andlikult taeva poole. Prillidega mees peaks tõlkima Aleksandrovka keskkooli direktori Irina juttu 75le soomlasele, kes nädalasel reisil Krimmis ning tutvumas ka Krimmi eestlastega. Tuglase seltsi eestvedamisel ning kõhuka Tapio organiseerimisel jalutavadki härrad ja prouad Aleksandrovka kooli koridorides, söövad lusikaga (sest koolis kahvleid ei olegi) kanakoibi kooli sööklas ning üritavad mahtuda kitsukesse eesti keele klassi, et kuulata kiiret ülevaadet eesti keele õpetamise ajaloost sel poolsaarel.
„Palju õpilasi on? Mitu tundi nädalas? Mis on eesti keele tulevik siin? Kui hästi lapsed siis eesti keelt oskavad?“ esitavad härrad ja prouad küsimusi.
„Mind väga huvitav selle direktori päritolu. Ta on nii huvitav naine,“ pöördub klassist lahkudes vaikselt inglise keelt (sailor´s language nagu ta ise nimetab) rääkiv habeme ja prillidega härra minu poole.
„Ta tundub väga karm, kuid vapustav naisterahvas. Kas ta on abielus?“ küsib härra veel hiljem kui kaks bussi on peatunud Eesti tare ees. Soomlased, kelle seas siiski ka päris mitu eestlast, valguvad mööda küla laiali nagu veerevad õunad ümberläinud korvist.
„Kõigil on ju huvitav ja ega nad sellist küla ja steppi kuskil ei näe ka rohkem,“ lausub Tapio ning haarab kaamera selga ja põrutab aia ääres lavotškal istuva Elli ja Olga Stepanovnaga juttu puhuma.
„Oh, Eestisse niikuinii kunagi ei lähe, siis käime vähemalt Eesti Tares ära,“ muigavad Odessast pärit bussijuhid tare välisuksest sisse astudes.
„Noh, säti end professor nüüd sinna riiuli juurde,“ käsutab suure kõhuga musta vesti kandev kantpea välimusega bussijuht oma musta jopega kaastlast tare köögis raamaturiiuli juures poseerima.
„Sõidame minema, aga kus Mare veel on?“ hüüab valge kapsuniga Valdis bussiuksel seistes. Selgub, et osad on juba surnuaiale välja jõudnud. Ning külarahva pilkude all keeravadki kaks suurt bussi ninad ringi ning peagi külast kadunud ongi.
****
Küla peal viimasel ajal teemaks ühe noore tüdruku rasedus. Abielus teine, kuid kuskil ringi kooberanud. Ema ja mehe käsul pidi ikka aborti tegema, kuid samas käivat jutud, et tal soov ka laps alles jätta, sest sünni pealt saavad vanemad 25 000 grivnat. Abordi tegemine maksab 200 grivnat, kuid seda raha ei ole tüdrukul endal maksta ja nii pidi isa selleks raha teenima.
„Jah, oleks meil ka veel rohkemgi lapsi, kui me ei oleks neid aborte teinud,“ ohkab lokkispäine vanem naine, kes juba mitmekordne vanaema.
****
Seda, et siin kandis hästi ja palju süüa osatakse teha, sain ma teada juba saabumise päeval. Kuid ikka võtab sõnatuks, millised ettevalmistused tähtpäevade tähistamiseks neil on. Rita juubeli puhul tõmbasid poisid viinamarju üleval hoidvatele traatidele tekid ja katted, tarest tassiti kohale suur laud ja pikad pingid. Rita ja Ljuda käisid neljapäeval Kurmanis ning ostsid kogu vajaliku toidukraami kokku. Juba reede õhtul praadis Ljuda kolm viilutatud saiapätsi, et neist siis pidupäeval seapõrsad valmis teha. Laupäeval lõikusime, hakkisime, segasime Ljuda ja Oljaga varahommikust saadik. Lauale sai vähemalt viis salatit (lugemine võis s
assi ka minna), mitut-setut sorti sakuskasid, maitsev plov ja veel täidetud paprikad ka.Ljubovnitsa salat
Punapeet
pähklid
juust
küüslauk
porgand
rosinad
majonees
Punapeet segada pähklite, küüslaugu ja majoneesiga ning sellest kausikese põhja esimene kiht. Juust segada küüslaugu ja majoneesiga ning see tõsta kihina punapeedi peale. Porgand segada rosinate, suhkru ja vähese majoneesiga ning see kolmanda kihina kõige peale. Maitse järgi lisada segudele soola.
***
Krasnodarka kroonu poes töötab iga laupäev baar. Toolid ja lauad tõstetakse tühja kivipõrandaga saali ning enne klubisse diskotama minemist külarahvas trimpab seal õlut kui ka kangemat ja näkitseb šokolaadi, pähkleid ja krõpse peale.
„Teate, Klipininas on juba kontrollid baaris,“ hoiatab järsku telefonikõne lõpetanud laua ääres viina visanud Šurik. Kibekähku korjavad kahe tumedapäise tatarlasest müüjaneiu juhendamisel baari külastajad oma kraami laudadelt, toolid taharuumi ning kogu kamp kolib poe ette – lauana läheb kasutusele aknalaud.
„Ma helistasin juhatajale ja ta ütles, et mul ei ole öösel töötamise luba,“ põhjendab suurte pruunide silmadega neiu nukralt.
***
Kui mina kukkusin esmaspäeval piimapurke värava juurde viies omal põlve ja püksid puruks, siis päeve hiljem õues haamrit otsimas käies, kukkus Rita käpuli. Tal vasak põlv marraskil, mul parem põlv katki ja kivikesi täis. Lavotškal istudes ja kraatsilise õhulennu tulemis vaadates jooksid mul mööda põski pisarad rohkem niisama nukrusest, et kõik kehvasti kisub, kui suurest valust. Aga piimapurgid vähemalt jäid terveks. Täna lonkasin mööda kooli ja selgitasin, et ei ole selles ratas süüdi.
„Ei no, sa pidid ikka küll kiiresti kõndima, et sedasi püksid puruks kukkuda. Nagu tsikli seljast oleks lennanud,“ kõlasid lohutavad sõnad.
