Ukraina presidendivalimised

Tartu värskelt remonditud lennujaamas marsivad sinistes jopedes airBalticu stuujardid ja piloodid muste kotte käest hoides lumisele lennuväljale lumise fokkeri suunas, mis peaks meid Ritaga Riiga lennutama.

„Hetkel meie lend viibib seni kuni lennuk on lumest puhastatud,“ kõlab piloodi krõbisev hääl. Aknast ei paista midagi muud kui roosa vedelik, millega lennukit pestakse. Ka peale õhkutõusmist ei ole muud näha kui valget. Maa on lumine, sajab lund veel taevast juurdegi ning terve ilm on valge. Ka Riias on sama seis. AirBalticu pardajakiri aga kirjutab sellest, et Eesti üle aegade vaadatuim film on Viinme Relikvija ning rahvustoit on rosolje sult. Kirjapilt täpselt selline ongi.

Kiievis võtab meid vastu musta nokatsiga taksist Gennaadi ja lumme mattunud linn. Lühikese ajaga on maha sadanud nii palju lund, et mõni auto on lausa hange ära uppunud, linna mägisemas kandis jalutavad lumelaudu kaenlas hoidvad noored, kes teel mäele või juba sealt tulnud. Terve linn on täis valimisreklaame – Janukovitš soovib head alanud aastat, Julia pilte ehib pika silla iga post ning ühel suuremal plagul naeratab blond punupatsiga naine valget tiigrit paitades.

„Oh pole siin mingit grippi. Kõik on ainult valimiste jama. Terve linn on nende (presidendikandiaatide) nägusid täis,“ jutustab Gennaadi oranžika auto rooli keerates. 17. jaanuaril valib rahvas Ukrainas uue presidendi. Kes täpselt pea kahekümnest kandidaadist valituks võib saada ei oska veel keegi öelda. Ka täpset kandidaatide arvu ei oska inimesed nimetada. Arvatasti ei saa ka presidenti esimese vooruga valitud, sest kandidaatide rohkus ei võimalda koguda 51% häältest.

„Eks neid voore võib jälle mitu tulla,“ arvab Gennaadi.

Rongisõit Kiievist Krimmi läheb ruttu, kõigest 12 tundi. Kodus ootab meid ees Baškiirist pärit tatarlane, kes tahab eestlaste kohta uurida.

„Ma käin mööda ilma, mind huvitavad keeled, ajalugu ja etnograafia. Minu riigis aga pole kellelegi vaja seda, mida ma teen,“ räägib rasvunud juustega ümmarguste prillidega Viard Ahmetov vaikselt. Natuke imeliku mulje jättev mees jääb lõpuks taresse ööbima. Ritale seletab muuseas, et teda huvitab Eesti ning ta hea meelega leiaks omale eesti tüdruku, et saaks siis abielluda ja Eestisse elama minna. Kuigi peagi saab Viardil viisa läbi, ta Krasnodarkast nii pea ei lahku. Ma hoian temast heaga eemale.

Vihmases Krasnodarkas, kus puudel suured pungad, muru roheline võib samuti silmata märke ees ootavatest valimistest. Klubi juhataja Tanja palub tarest pinke laenuks, sest velskripunktis üles seatavates ruumides ei ole piisavalt istekohti. Klubis seekord valimised ei toimu, kõledas hoones on liiga külm. Ka tänavune aastavahetuspidu jäi klubis ära – massiüritused olid gripiperioodil keelatud. Isegi bussis ripub juhil peegli küljes roheline näomask.

Kui Ukrainast lahkudes olid kõik koolid kinni, siis sama seis on ka nüüd. Gripiepideemia tõttu hakkab õppetöö plaanitust nädal hiljem. Täpselt päev peale valimisi. Nii räägivad inimesed küla peal paratamatult, et suletud koolid on seotud valimiskampaaniatega. Vajalike valimisjaoskondande loomiseks on suletud kool üks võimalus õpilased eest ära saada ning ka riigi raha natukene kokku hoida.

Külapoes silman härrat, kellel mantlihõlma kinnitatud Janukovitši valimiskampaania sinine märk ning laste pinalitest tulevad välja samanimelised sinised pastakad. Aleksandrovka turuplatsil lehvib Janukovitši sinine lipp.

Julia saatis aga Ritale kirja, et tõstab pensioni. Janukovitš jällegi pidi kolmanda lapse sünni puhul lubama 100 000 grivnat toetust.

Hetkel aga on nii mitmeski valdkonnas riigis seisak. Kõik ootavad valimiste möödumist ning uusi tuuli. Nii ei ole ka Krimmi kuurortlinnades mingit ehitustegevust ja töötajatel tuleb nõutult kodus istuda.

***

Ei ole miski siin riigis selge ja konkreetne. Kui kolmapäeva hommikul Feodossia kesklinnas tänavanurgal seisan saan teada, et vaatamata varem öeldule hakkab kool ikkagi 18. jaanuari asemel neli päeva varem pihta.

„Meile tuli täna järsku telegramm ja homme hakkab õppetöö,“ selgitab Irina Suprun telefonis.

Feodossia on linn Krimmi poolsaare idakaldal. Mereäärne kena linnake, kuid asjaolu, et kohaliku kooli leidmine tekitab kole palju segadust, tänavad on auklikud ja porised, ei jää linnakesest just kõige positiivsem mulje. Gümnaasium number üks aga on kohalik eliitkool.

„Meil on tavaliselt konkurss kaks last ühele kohale,“ räägib heledapäine direktor Nadežda Ivanovna oma juhitava prantsuse keele kallakuga õppeasutuse kohta. Kool on tõesti kena ning heas korras.

Feodossiast sõit Jaltasse pisikese liinibussiga võtab aega rohkem kui neli tundi. Mägedest vaade õhtu tuledesäras Jaltale on kui vaataks väikest nukulinna peopesal. Talv küll, kuid roheliste palmidega mereäärses linnas sajab päev otsa vihma. Paduvihma. Merepinnast kahe kilomeetri kõrgustel mäetippudel aga laiutab lumi.

„Mõnikord ei vea, nii et kinni hoia pea. Õnn on heitlik, viltu veab. Õige siis on see kui sa midagi ei tee, istu soos silmini,“ meenuvad Dagö lauluread kui Livaadias jalutades tunnen kuidas vasaku jala varvaste vahel saapa sees üha rohkem vesi lirtsub. Kontsaplekk on ka kuskile kadunud. Kotist välja kougitud fotoaparaat ainult piiksub ning sisse ei lülitu. Peagi kaob ka teise saapa kontsaplekk. Vähemalt on tasakaal. Vana kalendri järgi aastavahetuse puhul jooksevad mööda linna lapsed, et meie mõistes sanditada ja siis omale kilekotti täita kommide, õunte ja saiakestega. Ka kõlab kuskilt ilutulestiku pauke.

Pühapäev on siin suur ja tähtis päev. Ka Rita otsib varakult endale ja Sergeile riided valmis, pass taskusse ning lõikava tuulega jalutame Fappi (kohalik velskripunkt), kus saab hääletada 18 presidendiks pürgiva kandidaadi seast lemmiku poolt. Lörtsikihiga kaetud porist tänavat pidid on Fapi juurde minejaid hulga. Veel rohkem on aga inimesi valge majakese juures. Juba möödunud õhtust valvab miilitis kohale toodud valimissedeleid. Nüüd seisavad sinistes vormides mehed ukse juures. Lapilises sinises sõjaväelase riietuses valvur jalutab ukse ees edasi-tagasi. Ka heidab möödujatele jälgiva pilgu tuletõrje ametnik. Nii mitmelgi inimesel on nimesilt rinnas ning selle küljes kõlkumas valge näomask. Kui varem oli Fapi koridori sein kaetud haigustest pajatavate värviliste stendidega, siis nüüd on seinad kaetud preisdendikandidaatide näopiltide ja nende tutvustusega. Valimisruumis seina ääres istuvad naised pikal pingil, käes paberid ning järjekordselt tuttavad valged näomaskid. Iga kandidaadi kohta on seina ääres olukorda järgimas ja istumas kolm inimest. Kõik kenasti vastava kandidaadi valimiseelarvest kinni makstud. (Vastavalt parteile saavad inimesed alates hommikul kaheksast kuni häälte lugemise lõpuni istumise eest 200-500 grivnat).

„Meie peaks just oma kandidaadi poolt hääletama,“ poetab vaikselt üks seina ääres istuja. Lisaks on nende kohustuseks uurida, kelle poolt inimesed hääletavad. Kui näidata ei taha, siis peaksid inimesed valimissedelil näpuga näitama. Salajased valimised siis.

Suure ruumi nurgas on kaks siniste kardinatega kabiini, mille taga paberilehel sobivasse kohta saab linnukest teha. Akna alla Ukraina ja Krimmi lipu all seisavad kaks ukraina vapiga kaunistatud klaaskasti, mille pühjas valged paberilehed.

„Tütarlaps, mis te siin pildistate!“ kurjustab järsku üks meesterahvas. Seda kuuldes tõuseb mustas kleidis naisterahvas laua tagant püsti ja lükkab mu ruumist välja. Ka Ritaga hakkavad külainimesed pahandama, et ta käseks mul pildistamine lõpetada.

„Siin ei tohi filmid ja pildistada!“ pahandab klubijuhataja Tanja. Vana pressikaart ajab kõik korda.

„No eks sa nagu meie oma inimene ka juba,“ leiab Tanja lohtuvalt.

Andmed pannakse ruudulisse vihikusse kirja ning ärevusse läinud miilitsad taanduvad vaikselt ukse juurde tagasi.

Kahjuks telefoni ei anna katki läinud fotokaga võrrelda. Tulemus pole tekkinud ärevust ja saginat karvavõrdki väärt.

Järgmine päev, mil üle pika aja jälle maa külmast krõbe ning siin-seal näha väikseid lumelaike, arutavad rättidega memmekesed bussipeatuses valimistulemusi.

„Noh, olite seal hommikuni?“ küsib kollase rätiga naine vestluskaaslaselt, kes oli valimisjaoskonnas üheks jälgijaks.

„Ah, poole 11 olid hääled juba loetud,“ ütleb valge rätiga proua muuseas.

Ka lapsi ei ole pühapäevased valimised külmaks jätnud. Nii jalutab peatusesse tüdruk, kel kaela ümber seotud Janukovitšit toetav sinine sall.

„Ka mina olen Janukovitši poolt,“ seletab trullakas esimesek klassi Vitja energiliselt. Peagi aga suunab oma tähelepanu seljast alla vajuvale kotile.