Hommikuses udus ja jaheduses bussile trügivad koolilapsed meenutavad Maleva filmist rehade, luudade ja kõblastega varustatud sõ
divat talurahvast. Kollane kilekotike luua ümber turnib väike teise klassi Nastja kõrgetest bussiastmetest üles. Koolitundidest ja tarkuse kogumisest on nüüd tähtsam lillepeenarde kaevamine, lillede istutamine, rehitsemine. Kõik ikka selleks, et tähtsate direktorite külaskäigul aprilli keskel kõik säraks. Muidugi kui aeg käes, siis need direktorid üldse ei tulegi. Asi lükkub edasi maisse.„Suvel on meil kümnenda klassi õpilastel praktika,“ jutustab üks päev Marina kui kolme kilomeetrit Krasnodarkasse kõmpsime.
„Mis see praktika siis tähendab?“ tunnen huvi ning meenutan, kuidas ülikooli ajal käisin praktika korras mööda talusid mälestusi kogumas.
„Oh, meie koristame,“ selgitab Marina. Praktika koristamises? Tulevikus kindlasti vajalik oskus aga kas seda siis tõesti mujalt kui koolist ei saa.
Samas kõik külaelanikud kaevavad agarodis, lupjavad ja värvivad maja, teevad oma tares suurpuhastust või sabivad muidu ringi nagu pisikesed mustad sipelgad, kes otsustanud Rita majapidamises pea kõik lillepotid hõivata.
„Õpetaja, miks te nii vara klubist ära läksite, seal oli hiljem veel tüli,“ vuristab Ivanna nagu kuulipildujast kui tares järjekordset proovi teeme. „Jah, kus oli alles diskoteek seekord. Järgmine kord peab kindlasti minema, sest siis võib veel kakluseks minna,“ lisab Saša. Tüdrukute sõnul olid diskole tulnud noormehed Timašovkast ning klubis suitsetanud. Keegi krasnodarkalastest oli neid keelanud ja siis oli tüliks kiskunud.
****
„Mina hakkan peale kooli lõppu traktoristiks kindlasti. Sellega teenib vähemalt,“ tunnistab 11. klassis õppiv Paša. Tema klassivend Andrei tahab aga inseneriks saada ning instituudis edasi õppida.
Poistel ja tegelikult üldse tervel 11. klassil on veel kaks nädalt koolitundides istuda ning siis juba hakkab eksamiperiood.
„Mul on esimene eksam 8. mail, biloogia,“ räägib Anja eesti keele tunnis. Ta tunnistab, et oleks ühe ainena ka eesti keele valinud, kuid kuna see on fakultatiivne ehk valikaine, siis ei saa selles eksamit teha. Kuigi varasematel aastatel sai. Esimest aastat on Krimmis ülepoolsaarelised eksamid. Sama nagu Eestis riigieksamid.
„Mis sa arvad, kas sa peale kooli veel eesti keelt kasutad kuskil?“ pärin Anjalt. Võimalusel lubab ta omale välispassi teha, et siis saaks Eestisse sugulastele külla ikka minna. Eks siis võib eesti keele oskus ka ära kuluda.
*****
Tare aias äsja õide puhkenud aprikoosipuude all matsutab musta-valge kirju Tsornõi rõõmuga keedetud mune. Just neid, mida oleks pidanud lihavõtete tähistamiseks lapsed kirevaks värvima.
„Aga nad läksid mul teel taresse katki kõik,“ põhjendab seitsmenda klassi tüdruk Aleksandra miks ta väikses kilekotis oleva kooretükikesi täis oleva munapudru, mis veel hea kujutlusvõime puhul meenutab nelja keedetud muna, koerale poetab.
„Ma võtsin keetmata muna, aga see läks juba kodu juures katki,“ ei suuda Saša klassiõde Ivanna naeru pidada. Kõkutab nii, et silmist pisarad voolavad. Ka nende klassikaaslastel pole rohkem õnne olnud. Ikka on ümarast keedetud munast saanud auke täis plönn, mille peale õues ringi silkav koer ainult keelt limpsab.
Nii jäävadki tares peetavatel lihavõtetel munad värvimata. Nädala pärast ehk 19. aprillil tähistab suurem osa Krimmi poolsaare elanikkonnast ülestõusmispühi ning siis toimub suurem munade värvimine. Vajalikke värve ja kleepekaid võib poest juba märtsi lõpust alates osta. Esmaspäev peale pühi on aga järjekordselt vaba päev.
Lihavõttet aga tähistamata tares ikka ei jää.
Teises klassi õppiv Anja tõmbab punse jope käised kõrgemale ning pusib ja pusib, kuid kollane lõng ei taha mitte pisikesest nõelaaugust läbi minna. Rohkem õnne on kolmandas klassis õppival Veronikal.
„Sellel tibul on ju kõik karvad pikad ja imelikud,“ kurdab tüdruk kui oma lõngast tibu lõpuks valmis saanud. Käärid teevad siiski imet.
„Me teeme need tibud kodus valmis, alustame hoopis piknikuga,“ pakub järsku kahe pika patsiga Ivanna.
Vaatamata sellele, et akna taga sirab päike ning möödunud paari päeva 18 soojakraadi on oma jälje jätnud kiiresti tärganud rohule ning õite alla mattunud aedadele, ei saa väljas muru peal pikniku pidada. Isegi sunnib tavalisi Eesti tormi-iile meenutav stepituul lapsed tares istuma jopedes – tuul kustutab ülimalt kiiresti maja soojendava gaasiahju leegi.
Ei ole muud teha kui pidada värviliste munadeta munadepüha söömaaeg tuult varjavate maja seinte vahel. Kuivikud, pannkoogi, pelmeenid, vorstivõileib, küpsisepallid. Võiks öelda, et rikkalik tubane piknik pisikeste mõjutustega erinevate rahvuste köögist.
„Me peame nüüd koju minema koristama,“ hüüavad tüdrukud kui ühest suust.
Juba paar päeva käivad täiskasvanud kohalikus surnuaias koristamas ja hauakive värvimas, et nädal peale siinset lihavõtet vanemate päeva tähistada ja siis surnuaeda värvitud mune viia lahkunute haudadele. Drušok saab siis hea suutäie sealt hiljem. Nimelt on koeral komme ikka aeg-ajalt käia nii külast natuke maad eemal kõrgema künka peal asuvas eesti surnuaias kui ka suure tee ääres asuvas halli betoonaiaga piiratud kalmistul. Drušok sibab sinna eriti peale pühi või matuseid, milla on loota, et saab haudadele jäetud komme kugistada. Üks päev tuli ta aga koju nagu tänapäeva punkar – mustad karvad olid siniseid triipe täis ning kõik püsti ja takkus. Kes teab, kus kolas, aga kuskil sellises kohas kolas, kus midagi siniseks värviti. Arvatavasti surnuaias pinkide all.
Ainsad, kes aga siin ka uue kalendri järgi lihavõtteid peavad, on jehoova tunnistajad. „Mis neil johhovitel sinna taresse asja on,“ pahandab naabri Aino küla peal kõigile, kellele sai. Nimelt soovisid johhovid oma koosoleku tarbeks Eesti taret üürida paariks tunniks. Sättisid lillevaasid laudadele, tõmbasid valge tikitud lilledega kapi ette, lilleliste kardinatega varjasid rohelise köögiukse. Kõik selleks, et luua midagi ehk altari laadset.
„Poisid, kas te end tutvustasite?“ küsib blondide juuste, maani ulatuva musta mantliga Marina oma poegadelt.
Timofei, David vuristavad pisikesed alla kümne aasta poisikesed ning suruvad käe pihku. Marina ja tema mees Volodja on jehoova tunnistajate eestvedajad Kurmanis.
„See on meie pisikene Vera,“ võtab ta paariaastase roosas jopes plikatirtsu sülle. Üldse on neil kokku viis last.
Tare köögis on johhovite koosolekul küll lapsi rohkem kui täiskasvanuid. Kohe kui hallis ülikonnas brat Volodja piiblipeatüki nimetab sahistavad ülikondades väikesed poisid ning rosetikestega juustes tüdrukud kiiresti paksu raamatu lehti. Lilleliste pearättidega paar memmekest sätivad prillid paremini ninale, et peenikest pühakirja kaasa lugeda.
Kuidas luteri kirikus leivamurdmine käib, olen näinud. Aga, et jehoova tunnistajad kahte veiniklaasi ja kahte õhukeste vahvlitega taldrikut käest kätte edasi annavad, ei osanud küll aimata. Kui koosolek läbi valab brat Volodja veiniklaasidest punase vedeliku tagasi plastpudelisse ning vahvlid mähib kilekotikese sisse.
******
Krasnodarkas on kaks poodi. Mõlemad üpris lähestikku. Üks on n-ö kroonu pood. Selline valge suur maja kohe bussipeatuse juures. Siniste raamidega trellitatud aknad, millest õhtuti kumab läbi helesinist tuld. Teine väiksem pood on kohe vastas. Junusi pood. Peab seda tatarlastest perekond – ema, isa ja kaks tütart.
„Oh, päeval on ikka viimasel ajal siin hirmus igav. Kui rahvast on, läheb aeg kiiresti. Aga inimestel enam raha ei ole ja siis nad suurt poes ei käi,“ räägib tumedate lühikeste juustega Levisa. Tütarlaps õpib Simferoopolis kaugõppes raamatupidamist. Kui koolist aega üle, siis aitab vanemaid poes.
Sellest, et hinnad poes ainult tõusevad, räägib küll vist terve küla. Isegi sünnipäevapeol, kuhu satun, on perenaistel jutuks, et liha hind tõusis ning kala üldse enam poest osta ei saa. Enne oli liha 15 grivnat, nüüd aga juba 17. Hea sardellikilo on üldse 30 grivnat.
„Jah, meil noortel pole viga, läheme sõidame Kurmanisse ja ostame sealt odavama hinnaga asju. Aga pensionärid ei hakka ju linna sõitma. Ikka ostavad omale vajaliku siit poest, selle hinnaga,“ selgitab Aljona kui tema köögis kohvi joome. Mustapäise Aljona näost võib lugeda, et ta on elus nii mõndagi kogenud. Tõsi, mehele läks ta juba 16-aastaselt, tütred, Liana ja Diana käivad algkoolis. Aljona ise on kõigest 25, kuid otsa vaadates pakuks aastaid tunduvalt rohkem. Ema elab Venemaal. „Seal on tööd ja elu parem kui siin,“ põhjendab Aljona.
„Kes sul seal elavad?“ küsin kui väljudes näen koridoris puukasti, mille kohal siramas suure soojenduslampi.
„Pardikesed.“
****
Vene lihavõtted ehk пасха (pask hääldatakse kohalikus keeles) saab alguse juba neljapäeval, puhtal neljapäeval. Siis tuleb terve maja puhtaks kraamida, et puhtus oleks majapidamises terve aasta. Nii mõnigi õpilane jätab sel päeval kooli minemata, sest kodused koristustööd vajavad tegemist.
Juba paar päeva saab poest paske osta. Ehk siis kollane ümarik kõrge saikene, mis kaetud valge klasuuri ja värviliste pudinatega. Selliseid erisuuruses seenekesi on mõlema Krasnodarka poe letid täis, kõige väiksema saab juba paari grivna eest kätte. Maitselt tüüpilise kodukootud pärmisaia sarnane.
„Ega seda siis veel täna ei süüa,“ ahhetab Rita kui luban reedel poest läbi käies paar seda saia ka võtta, et ära maitsta. „Pühapäeval kui alles õige püha, siis tohib maiustada,“ kõlab selgitus kohalikest kommetest.
Meie leivaküpsetusmasinaga tehtud magus sai on seekord liiga edasipüüdlik. Kohe nii, et kerkib üle ääre ja terve masin on tainast täis. Terve maja kärsahaisu ka. Kui uuesti küpsema panna, siis tahab jälle hirmsasti üle ääre kerkida.
„Ma tegin kilponna, millest üks päev rääkisin, tule meile maitsma seda,“ kutsub Ljuda telefonis enda juurde lihavõtte lõunale. Kilpkonn on kakaokreemiga küpsetis, mis laotud taldrikule nagu suur must kahepaikne. Lihavõtte laud on rikkalik. Mis siis, et kurdetakse pidevalt raha nappuse üle. Siilikesed ehk riisis-hakkliha pallid, ahjus küpsetatud kartul, sibularullid, vinegret, kohupiima-küüslaugu salat, moonisai.
*****
Vanemate päeva hommiku poolikul kui lehmad lüpstud ja juba karja aetud, jalutavad Krasnodarkalased üheskoos küla serva surnuaiale. Hauakivid ja raudaiakesed läigivad uuest värvist, mõne küljest jääb veel hõbedane värvgi mantli külge kui hõlmad tuules lendu lähevad. Lillelise rätiga memmeke sätib kirevad kunstlilled ühe suure kadunukese pildiga hauakivi kõrvale stepimulda. Ühe haua juurest teise juurde jalutades panevad inimesed oma lahkunute mäletuseks kivide jalamile küll komme, küpsiseid, lihavõttesaiu, värvilisi mune ja ka pitsikese kangemat valget kraami.
Üks valge väike koeranäss juba müttab kõrge rohu sees ning nuusib õhk
u. Kui kõik on oma kadunukesi mälestanud, siis ootab koeri eest lõhkemiseni täispugimine.„Oh, nii mitmedki lähevad oma suurte sumkadega hiljem surnuaiale. Neid (tulekahjus hukka saanud paar) enam ei ole, aga nemad käisid sedasi alati peale teisi surnuaial kraami korjamas,“ jutustab Rita.
Surnuaiast koju jõudes tuleb kohe käsi pesta. Miks sedasi, seda Rita ei oskagi mulle seletada. Lihtsalt on komme selline. Üldse on vanemate päeva tähistamine ja sedasi surnuaias kadunukeste mälestamine rohkem ukraina ja vene komme.
„Eestlased siin varem ei käinud sedasi. Ainult matused ja siis kevadel kui vaja haud korda teha.”
