Kooli juubel ja õpetajate päev Krimmi moodi

Eelmine nädal möödus suurte sündmuste tähe all. Kõige pealt oli valmistumine selleks ehk iga päev peale tunde käisid lapsed mul tares proovides.

„Kas me saame veel laulda?“ küsis pruunide silmadega esimese klassi Darina kelmikalt kui oli koos Sveta ja Katjaga lõpetanud Põdra maja laulmise. Neljapäeva õhtul sai Rita kätte õnnitlused kolmelt Eesti ministrilt. Küll Rita hiljem ikka uuris, et kes ja mis see nüüd oli kui tähtsaid pabereid luges, endal õnnelik sära silmis.

Reede hommikul võtsid kõiki õpetajaid kooliuksel vastu lühikeste kleidikeste, valgete põllede ja suurte patsituttidega 11. klassi tüdrukud nelgiõie ja kaardiga. Kuigi kuna viimase hetkeni tundus kõik veel organiseerimata olevat, tähistati reedel Aleksandrovka koolis korraga õpetajate päeva ja kooli 125. juubelit. Kohalik süsteem lihtsalt näeb ette, et direktor kui juht tegeleb ja korraldab kõike isiklikult. Nii tuli tal ka natuke enne kontserdi algust kõrgetel tikk-kontsadel ronida redelile, mida mehed kinni hoidsid, ja kinnitada ukraina lipuvärvides kangad seina külge, kuigi tuul need üpris pea jälle lahti rebis. Vaatamata üha tugevamaks muutunud tuulele, said koolilapsed, külarahvas ja kaugemalt külalised vaadata kena kontserti. Küll esinesid peotantsijad Petrovkast, kohalikud külamemmed ja koolilapsed. Irina ja Sergei, kes mängis ka kitarri, esitasid kahekesi veel laulu ning kõik õpetajad rivistati kooli ette ühiseks popurriiks (välja arvatud eesti keele õpetaja). Kohe kui pisikesed õhupallid ja sätendavad paberiribad tuul mööda küla laiali puhus, tassisid poisid kooliõue suure tordi, mida eelmine päev olid kokad sööklas terve õhtu valmistanud. Sellega õpilaste pidu piirdus. Tähtsad külalised nagu näiteks kohaliku haridusosakonna natšalnik (jälle kas Vladimir või Sergei võis ta nimi olla ega meelde siis ei jää), kunagine kolhoosi esimees, kes uue kooli ehitamises kõvasti osales ning praegune selts soveti esimees, lisaks veel külalised Eestist, aukonsul Simferoopolist, eesti seltsi esindajad Sevastopolist ja Eupatooriast, said osa ekskursioonist mööda kooli. Väikesed peatused kooli taga grillplatsil vorstikeste ja kartuliga, liiklusväljakul ning sööklas kaetud laudade taga istet võetigi. Salatid, kartulipuder, plov, sakuskad, viinamarjad, viin, vein ja pidu algas.

Heleda poisipeaga kokk Sveta ainult kurtis, et toiduainete jaoks anti neile raha küll, kuid toite pidid nad kaks päeva omast vabast ajast valmistama. „Ma mõtlesin, et pidutsen ka siis koos teistega. Meile öeldi, et te kollektiiv, siis võite teistele pidu teha küll,“ väljendas ta oma solvumist ning vihtus koos õpetajatega tantsu.

Eelmisel aastal õpetajate päeval kimasin ma Šveitsi, kuid seekord oli kolleegidega tore koos aega veeta. Kui väljas hakkas juba hämarduma, siis asusin koos eestlastega lõunaranniku poole teele.

Oktoobrikuu ning sügisest annavad märku värvikirevad puud mägede külgedel. Krasnodarkas ju metsa ei ole, siis ei saa sügisest aimugi. Livaadia rannas oli sellisel mõnusal sügispäeval 24 kraadi sooja ning 21-kraadises meres käis nii mõnigi päevitaja lainetega jõudu katsumas. Jalta rannapromenaadil esinesid õhtusel ajal jalutajatele indiaanlased, Jack Sparrow kostüümis poppmuusik, mugavalt toolis istuv laule jorutav vanahärra, tulekeradega vehkivad noored ning neile taustamuusikat trummeldavad noored hipid ja klassikalist muusikat esitavad keelpillimängijad. Noorte jaoks populaarne kohtumis- ja joomispaigaks on seal kindlasti Lenini kuju jalam – trepid pudeleid ja muud sodi paksult täis.

Kuigi Jaltast Simferoopolisse käib troll, mille pilet maksab 12 grivnat, siis 20 grivnase piletiga marsutka sõidu valiku kaalub üles kohale jõudmine kõvasti üle tunni kiiremini. Krasnodarkas on aga jälle nagu kevad. Rohi tärkab ja maa kisub uuesti roheliseks peale suuri vihmasadusid.