rootslased Tallinna ei reisi

Lugesin Dagens Nyheteri, mis kirjutas, et palju rootslased olla oma reisid Tallinnasse ära jätnud. Arvu ei olnud mainitud, aga ikka pidi olema päris mitu. Väike jama laevafirmadele.
Ennist kui l6unal käisin, tuli jutuks, kus maalt ma pärit olen. Eesti nime kuuldes oli kommentaar, et ahaa, see on ju maa, millest lehtedes suured pealkirjad. Küsiti veel, kas ma olen rahul oma valitsuse otsusega. K6ik muidugi imestasid kui rääkisin, et valitsus mulle isegi sms-i saatis. Pean ikka rohkem lugema, mis Rootsi meedia asjast kirjutab.

Aga siin on täna tore kevadpüha, peale selle, et kunnil on sünnipäev, peavad nad ka volbri6htut. Lähen 6htul vist lossi juurde kontserti kuulama ja nad peaks seal noolega j6el asuva l6kke p6lema panema. Ei tea kas vibu laskjal on ikka käsi täpne?

Eesti Rootsi uudistes

Sattusin laupäeval vaatama saadet, kus hinnati eurolaule. Hindajatena olid esindatud Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island. Oli siis ka Eesti lauluke hindamisel, kokku sai see lauluke 14 punkti, mis oli aga parem Lätlaste omast. Aga kommentaarid jällegi olid l6busamad. K6ik nad arvasid, et kui ehk Gerli kleidi selga paneks, oleks palju seksikam. Ka sassis soengut kommenteerisid n6nda palju, et l6puks arvasid naljaga pooleks, et ta peaks ehk dushi (ei ole katusega s-i) v6tma.

Siis ka näidati uudisteis talna sündmusi. Üks videl6ik meeldis mulle eriti, see oli tehtud kui mässajad politseid hakkasid ründama ja siis politsei hakkas kumminuiadega vehkima, aga üks kiivris politseinik pani matsu hoopis enda k6rval seisvale mendile nii, et selle müts kah peast lendas. Hiljem kindlasti süüdistasid mässajaid. Lisaks Paeti inglise keel on ka hästi vahva:)

Millega jälle hakkama olen saanud

Et nüüd kõik kenasti ära rääkida (rohkem vist kirjutada), tuleb alustada sellest, et peale eelmine nädal rattakummi puruks sõitmise, tõmbas ka diivanikate pesus paar numbrit väiksemaks (aga siiski surun seda diivani peale, kuigi läbi raskuste). Lisaks kasutan seda sama diivanit ka voodina ning kuidagi põlve toetades juhtus nii, et üks põhjalaudadest läks väheke pilbasteks.

Aga nüüd siis ratta juurde tagasi tulles, reedel sai tegeldud parandamise ja natike ka lõhkumisega. Nimelt ühe kohaliku kaasabil paikasime katkise õhukummi

ära, sest tekkis plaan laupäeval ümber järve sõita, et miski 40 kiltsane retk. Ka tema ratas oli vaja korda teha, miskit oli käiguvahetus mehhanismiga untsus. Nu kakkusime tagumise ratta siis maha, pesime selle vannis puhtaks (!) nu ja surasime kenasti tagasi. Aga vot kui ta katsetama hakkas, siis see käiguvahetuse tõmbas kodarate vahele ja kogu kupatus paindus ära. Lõpp kokkuvõttes rändas ratas prügikasti. Sain ka sel õhtul EV valitsuselt sms-i soovitusega koju jääda, no ja vot ei arvestanud seda soovitust. Oleks pidanud. Nimelt hiljem juba terve rattaga koju sõites lõi järsku mulle politseinik taskulambi näkku ja rääkis miskit, ega ma küll aru ei saanud mida, aga suht kindel olen, et see oli seoses minu puuduvate rattatuledega. Siin sellised asjad kohustuslikud. Kuna mulle oli meelde jäänud, et trahv nende puudumisel ei ole just pisike ja täpselt aru ka ei saanud, mis see kollases vestis tegelane mulle mainis, siis ma kimasin edasi. Näe oleks ikka pidanud valitsuse soovitust kuulda võtma.

Laupäeva hommikul laenasime teise ratta ja läksime ikkagi ümber järve sõitma. Väheke väsitav oli minu jaoks, sest siinsed künkad on ikka järsu tõusuga. Aga selle eest laskusmisel tekib suur kiirus ja laskumist on ka pikalt pikalt. Lõpuks jõudsime kuskile vee äärde (pildil), kus peaks paadike rattaid üle viima ja nagu selgus, selline paat hakkab alles mais sõitma. Ja ei saanudki ringi tehtud, kimasime tagasi. Teel otsisime aga kaardi soovituse järgi ruunikivi. Seiklemise peale küsisime kohalikelt lastelt teed ja selgus, et kohas, kus me ära pöörasime ja paar kilomeetrit vales suunas kimasime, oleks pidanud hoopis 10 meetrit edasi minema ja seal see oligi. Enne koju minekut sossutasime vorste tulel. Siin on lahe see, et linn on teinud istumis- ja tulekohad ja isegi puud valmis toonud.

Ka eile tegin rattaretke, läksin jõe äärt pidi. Varem polnud selles kandis käinud, hea seiklus oli. Aga natikene lollus oli kuskil metsarada pidi sõita, kui see jube kurviline puude pärast ja mul rattapidurid on oma aja ära elanud. Siiski jäin ellu aga kasutasin jalga pidurdamiseks küll ühes kohas.

Rattatuur

K6ik eesti ajalehtede saidi on hetkel umbes, et loobusin tallinna uudiste lugemisest. Rootsis on 6nneks ilm ilus, uudistest on ikka eesti syndmused läbi käinud, aga siin on kena rahulik.

Eile 6htul kaesin, et päris kena ilm ja v6iks yhe rattas6idu pealkirjaga "6pi tundma örebrod". Panin suvalises suunas ajama ja jälgisin rattateede märke, et kuhu siis need sildid suunavad. Ei tea mina, kas see on nyyd egitpuse reisi syy vai on pariisi oma selle m6jutajaks, aga ootamatult jälle leidsin ennast araabia (vai on 6ige m6iste selle jaoks moslemite) rahvaste piirkonnast. Olid neil kenasti Iraani lipud akendel ja mind vaadati tiba imelikult, et mis pärast ma sinna kanti eksinud olen. Kuskile kiirtee äärde välja j6udes pidasin targemaks tagasi minna, sest märkasin, et päike hakkab loojuma ja ma rattatuled ka maha unustanud (kohalik politsei pidi karm olema selle koha pealt). Aga ikka hea on siinsel maastikul s6ita, kui ikka alla mäge minek on, siis miski kilomeetrikese jagu ikka saan vabahoost lennata, kuigi hoog kipub vahel liiga suureks. Hea, et tuul pykse jalast minema ei vii. Eile tuli siis miski 10 kiltsane ring, kuulasin muusikat ja natusin loodust (kuskile metsa ka sattusin ikka, ylased kasvasid ja linnud t6esti kisasid seal). Koduteel märkasin, et miski asi kl6biseb mu esiratta kyljes, aga muusika k6rvus oli vähe valjem kui see kl6bin.

Täna hommikul v6tsin ratta, et läheks siis kontorisse. Vaatan, et näe, miski nätsu otsa olen s6itnud, selline valge larakas kummi kyljes. Ajasin siis kyyned taha, et kakun ära. Ja kui kyljest ära sain, siis oi kusk kostus susinat. Polnud see miski näts vaid ehtne uuema aja knopka. Yritasin veel tagasi surada, et 6huvoolu peatada, aga vist torkasin hoopis teise augu veel juurde, sest 6hu susin läks palju valjemaks. Läbi pargi tööle jalutades m6tlesin, et mis nyyd astun kindlasti veel kuskil koerasita sisse ka, et oleks ikka kena reede hommik.

Ja mul oli veel plaanis nädalavahetusel ymber järve minna s6itma, pidi kena tee olema ja kuskil 40 kiltsane ring. Loodan, et rattapood on laupäeva hommikul lahti...

CIA tänaval

Vot sellised mehed jalutavad Örebro tänavatel.

Adventures in Paris

Mari has written about our funniest stuff in her blog in english.

Kuidas me Pariisis käisime

Pardikesed suvalise paadi aknal.

Sai see kõik alguse sellest, et kui jaanuaris Mariga Hamburgis kokku saime arutasime üksteise külastamise üle. Tema Prantsusmaal Erasmusega ja mina ju Rootsis. Plaan aga arenes nii kaugele, et tahtsime hoopis Pariisis kokku saada, mina polnud seal varem kunagi käinud, ta ainult läbi reisinud sealt. Mõeldud, tehtud – Maril oli vaheag, Ryanair tegi parajasti mingi sooduka ka lennukipiletitele ja nii me siis Pariisis kokku saimegi.

16. Aprill, esmaspäev kell 23.38 Pariisis hostelis

Uni on küll hirmsasti silmas aga tuleb ikka siinsed juhtumised üles märkida. Saabusin siia laupäeval peale kolmetunnist rongisõitu Rootsis lennujaama, 2 tundi lennukiga ja siis tund bussiga lennujaamast Pariisi. Eile alustasime Louvre’st, mis oli ikka meeletult suur. Sinna minekuks pidime mingist parkist läbi jalutama, aga see oli selline liivane ja kuna ilm oli kah selline kenakesti soe, siis minu musta värvi potased värvusid küll kenasti pea valgeks.

Ega me seal muuseumis kõike küll jõudnud läbi käia, aga vähemalt naeratav kaunitar sai ära nähtud ja ütlen ausalt, minu jaoks ei olnud see nüüd küll midagi erilist. Mulle meeldis rohkem Lõuna-Ameerika ja Uus-Meremaa kunst ja nende veidrad kujukesed. Ahjaa, muidugi riideid ma ei osanud küll selleks reisiks kaasa pakkida, sest Pariisis on kuskil +26 kraadi ja ma võtsin Rootsis omale isegi nahkmantli kaasa. Aga no saab vähemalt jumet natukene, mõne lühikese varrukaga särgi ikka oskasin kotti surada. Peale Lovre’t tegime paadisõidu jõe peal, sai näha rohkelt sildade aluseid elanikke. Vahvad putkad on nad omale ehitanud vai siis telgid püsti pannud. Notre-Dame aga ei olnud ka miskit erilist, kena kirik küll ja kogu lugu. Kuna ma Rootsist tulin nagu talvemaalt, siis pidin ka potased vähe rohkem õhku läbi laskvate jalavarjude vastu siin ümber vahetama. Saan nüüd ikka öelda, et käisin Pariisis omale uusi kingi ostmas. Otsustasime, et Eiffeli juurde me jalutame. Jäid ju ikkagi tee peale Sorbonne ja miski pargikene ja mida iganes. Aga palav ilm ja pidev vee joomine tekitasid oma vajadused. Aga no Pariis on ikka peldikuteta linn, tegelikult on neil ikka sellised kohad, aga peamiselt pool viis on tööpäev läbi ja ega siis enam ka nurmaalne inimene oma hädasid rahuldama pea. Ikka pikalt otsisime seda kohta. Muidugi Pariis on tuntud kui moepealinn tekitas Maris vastupandamatu soovi moekas olla. Nimelt kuskil tänavat ületades märkasin, et tema seelik on sedasi parema jala poolt pea tagumikuni üleval, kuskile käekoti taha kinni jäänud. Aga no vähemalt üle tee saime kenasti, sest aurojuht viisakalt peatas kui Mari kintsu välgutades üle tee läks. Ma karjusin talle ainult järele, et tal seelikuga miskit, et terve tänav aru ei saaks, siis tegin seda eesti keeles.

Eiffeli juures oli aga AINULT pool või tund aega järjekorras seismist ja üleval me olimegi. Ma arvan, et sama kaua aega läks ka alla saamisega.

Hostel on meil normaalne, aga siia saamiseks tuleb metrooga kolistada natukene. Peale tornis vaate nautimist otsisime metroojaama. Seisime tänava nurgal ja uurisime kaarti, kui meie juurde kihutas rattal noormees, kelle õlal oli kass. Esiteks ta ainult näugus. Mees, mitte kass. Ja siis ta küsis, kuhu meil vaja minna. Selgus, et metroojaam oli kõigest üle tänava.

Täna käisime Versaille’s, piknik murul ja tiirutasime minirongiga sealses tohutu suures aias ringi. Muidugi sai tibake päikest ka võetud. Peale seda müttasime Mouline Rouge’i otsima. Kui juba seal piirkonnas olime, siis nägime kõiki neid toredaid kohti nagu Pussy’d ja mis iganes veel need seal olid.

Muideks prantsuse pannkoogid on ikka väga head, sõin ühte peale järjekordset kiriku külastust. Kui pannikas söödud tekkis meil plaan veel ringi jalutada enne hostelisse minekut. Tahtsime miskit kanalit ja ehitist vaatama minna, ei tundunud kaardilt vaadatas teine eriti kaugel olevat ja lisaks ei olnud väljas veel pime kah. Siiski olime enne infomaterjalidest lugenud, et sealsetes piirkondades ei tasu väga hilisel õhtul tolkneda. Jalutasime siis vaikselt ja ootamatult hakkas meil järel käima miski tüüp, kes karjus kallike ja mida veel kõike prantsuse keeles. Eks selle põhjuseks võis olla ka Mari miniseelik. Siiski kiirendasime sammu ja vast peale teist foori saime temast lahti. Veel edasi jalutades avastasime endid aga araabia rahvaste piirkonnas. Olime muidugi sel hetkel ka ainsad naissoost isikud sellel tänaval. Ühes kohas aga ei olnud tüüpidel aega Mari miniseelikut märgata, sest nad olid kogunenug kohaliku baari ja selle ukse juurde jalgpalli vaatama. Siiski kui me korraks jäime tänava nurgale seisma ja ma juhtusin kaarti vaatama, siis mööduv noormees kohe hakkas uurima, kas meil abi vaja oma teekonna leidmisel.

19. Aprill, neljapäev, tagasi Rootsis

Teisipäeval käisime Pariisi kõrghooneid vaatamas, oli vahva äripiirkond küll. Eriti mulle meeldisid Pariisis motorolleri rahvas. Tegelased on tavaliselt pintsaku ja lipsuga, tütarlapsed seelikuga, põlved on miski tekikese vai sellise asjaga kinni kaetud ja siis sedasi nad tiirutavad seal ringi.

Tahtsime veel ka üht kirikut Notre-Dame’i lähedal näha, aga esiteks oli neil lõunapaus. Tegime siis ka oma lõuna jõe äärsel paadisillal. Lõpuks aga tuli välja, et kirikusse sisenemiseks oleks me pidanud raha maksa ja siis me loobusime sellest üldse, seadsime oma sammud suure surnuaia suunas. Ja järjekordselt pidime tõdema, et Pariis on peldikuteta linn. Surnuaias ikka oli, õnneks.

Nägime ära, kuhu Edit Piaf, Balzac, Marcel Proust, Oscar Wilde ja paljud teised on maetud. Krematoorium oli ka seal tohutu suur, meeletult suurte korstendega. Natuke võigas oli aga see, et seal kõndisime mööda ühest kohast, kus kohalikud töölised hauakivi lammutasid või miskit sellist ümberehitust tegid. Aga meid, kolme tüdrukut nähes kukkusid nad lehvitama ja silma tegema ja mida iganes. Ei tea muidugi, kas surnuaed on just see kõige sobivam koht…

Hiljem jalutasime veel linnas ringi, et postkaarte osta ja oma viimast õhtut nautida. Sattusime kuskil silla peal mööda jalutama mingist filmivõttest, samuti teisel pool silda nägime kohalikku papparazzot, kes oma suure objektiiviga pilte noolis. Küll me ka siis ikka spekuleerisime, milline kuulsus see olla võiks. Kahjuks ikka silm ei seletanud nii kaugele ja miskit me teada ei saanud:P Läksime hoopis triumfikaare juurde.

Enne hostelisse minekut tahtsime ka veel, et võiks kuskil head magusad creppe’i süüa, aga vot mida me ei leidnud, oli koht, kus seda pakutaks. Lõpuks kui jalatallad juba valutasid ja ahastus hakkas tekkime, küsisime ühe võileiva söögika pidajalt. Selline tore vana oli, sigar hambus. Olles kuulnud ära meie mure, palus ta meil ainult talle järgneda ja siis viis ta meid üle tänava asuvasse söökikohta, kus pidid linna parimad creppe’id olema. Väga kenaja õdus kohake oli. Tükk aega saime irvitada kui koomiline ikka sellel vanamehel võis olla. Vähemalt meil küll oli.
Kolmapäeva hommikul pakkisime oma asjad ja ma püüdsin uuesti üles leida selle koha, kus mu buss lennujaama pidi minema. Esialgu me aga sattusime kuskile ringtee keskele, kuid meil oli vaja teisele poole teed saada ja täiesti lootusetu oli selline olukord. Ronisime maa alla tagasi ja läksime kuskil teises kohas välja. Lend väheke raputas, aga muidu polnud hullu. Isegi rongisõit tagasi Örebrosse oli ilma suuremate valudeta. Korra tee peal hoiatati küll, et rong jääb hiljaks ja siis ma oleks oma järgmisest ühendusest maha jäänud, aga imekombel ikka jõudis õigel ajal.

Popcorn puu all

Vist m6nel kinol v6i peoseltskonnal sai seda liiga palju tehtud, et viidi parki sulelistele toiduks.

Rootsi kartulisalat ei ole söök

No nii on t6esti. Hommikul poes m6tlesin, et v6tan l6unaks omale miskit lihtsat ja kartulisalat jäi näpu otsa. Odav oli kah ja palju. Hiljem kui sööma hakkasin selgus, et salati peamine sisu oli nagu nimigi ytles t6esti kartul, siis hunnikus majoneesi ja natuke murulauku. K6ik oli see maitsestatud suures koguses äädika ja sinepiga. Aga vähemalt dieedi pidamiseks kasulik, sest see asi ajas tykiks ajaks söögiisu ära. Ja selle osaga, mis alles jäi saan ennast hirmutada kui k6ht peaks uuesti tyhjaks minema:P Ega ma seda ära syya kyll ei kavatse.

Sa pyha pyss

Eile sattusin telest nägema saadet, mis tutvustas yht sveitsi meest, kes on meeste kubemekarvade juuksur. Pidi olema päris tulus töö ja ta tahtvat teha seda nii kaua kui vähegi v6imalik. Kusjuures ta rääkis ka erinevatest stiilidest ja millised l6ikused ka moes on. Ning igast tööst ta teeb pildi ja kogub oma albumisse, et siis uued kliendid saavad valida, millist "soengut" nad siis tahavad.

Kui eelmine nädal Soomes olin, siis sealsetes lehtedes oli uudiseks see, et ilmad soojad ja siis hakkavad erinevates veekogudes laibad pinnale tulema. Pidi 6ngitsemiseks minema.

A täna siin Örebros on selline pyha, et lind ka ei lenda. Tänaval vaevalt m6ni inimene liigub ja eile koeraga jalutades märkasin, et paljud inimesed on oma aiad ära kaunistanud. Okste kylge on palju-palju värvilisi sulgi pandud. Aga jah, mul nädalaks koer hoida. Koera perenaine läks rändama.

Tappev päev

Ei nuh. Vahel ikka läeb untsu k6ik. Eile kontorist ära minnes selgus, et mind oli luku taha pandud. Asja tegi keeruliseks see, et lukustatud oli see lukk, mis paneb ka valve peale ja ma ei olnud yldse kindel, et kui pyyan lahti keerata, kas siis äkiste tormab kohale hunnik turvamehi, kes mu k6huli suruvad ja ära veavad kuskile ja oskaks ma jee neile rootsi keeles selgest teha, et pole ma miskit teinud. Aga peale korduvaid k6nesid oma office-manager'idele, kes loomulikult ei v6tnud toru, pidin t6dema, et julge hundi rind on rasvane vai siis kuule täis. Pääsesin m6lemast.
Peale enda vabastamist läksin ma yle pika-pika aja trenni. Kena trenn oli, ainult neli inimest ehk siis tundus nagu isiklik treener oleks. Ja iga kord kui ma ei j6udnud enam harjutusi teha, siis ta utsitas takka kah. Täna on isegi käte hoidmine laua peal tibake raskendatud. Ja selja peale on ka vist mingid uued lihased tekkinud. Aga nyyd ma olen nädalaks yksi siin koos koeraga, kelle järele vaatama pean, et kui kena ilm, siis peaks kuskile loodusesse minema ja ehk iseg väikese jooksuringi tegema.



Lihav6tte veedan täitsa yksi Örebros, k6ik tuttavad lähevad kah kuskile ära. Alumise korruse skaudid andsid minu kontori rahvale selle pildid oleva muna, aga kuna ma olen yksi, siis saan k6ik omale:P eheee:)

Uue rännaku ootel

Vilniuses

Et siis nyyd jälle tagasi Rootsimaal. Sain oma rändamised tehtud. Läks suht normaalselt, kuigi viimane ots Tallinnas Stockholmi jäi lennuk Talnas rohkem kui tund hiljaks. Eks siis magasin seal kuskil pingi peal ja ootasin. Seni kuni mingi tegelane Horvaatiast arvas, et hirmsasti on vaja minuga lobisema hakata. Rootsis on hea soe, puud-p66sad kisuvad juba lehte. Täna ostsin ära ka rongi- ja bussipiletid, mida Pariisi s6iduks vaja. Nyyd ainus asi, mis puudu, on veel ööbimiskoht Pariisis. Et kui kellelgi m6nda tuttavat seal, kes oleks n6us majutama, siis palun märku anda.

So, I am back to Örebro now. But next week I will go to Paris. If someone knows somebody who would give a place for sleeping in Paris, it would be nice time to tell:P Otherwise from Thursday I will have a dog to take care of. Kika is travelling, so it is just me and Dante:)