Õhus on juba murulõhna isegi tunda...Vahva!!! Eile oli nii lahe vihm ja kaks vikerkaart oli korraga taevas. Ülikena...
Mõtlesin uue ametikoha välja: isiklik jalanõudeostu spetisalist-nõustaja. See oleks selline inimene, kes aitab jalanõusid osta ja et see ost ka igati õnnestuks. Njah, sellised ostuabid ju tegelikult on üle ookeani olemas, nii et meil tuleb lihtsalt veel areneda.
Elust kogutud juhtumid seoses hajameelsusega...
Läksin täna pärast tööd kaubamajast läbi. Tulin välja, kaubamaja kõrval just üks nr 2 marsa seisis. Istusin peale, sõitsin koju. Veidi aja pärast tuleb mees ka koju, imestab: sina kodus, kus siis auto on? Auto on alles kaks kuud ja varem sõitsin enamasti nr 2 marsaga. Eks siis läksime mehe autoga kesklinna tagasi ja tõime auto ära.
Kord nooruses sõitsin bussiga Ida-Virumaale, kaasas mitmeks päevaks vajalik träni. Istusin bussijuhi taga, istme alt läks mingi kuumatoru läbi, minu kilekott selle peal. Otsisin oma kotist midagi, tundsin, et on tuline ja südamest ehmatasin "mul jäid lokitangid sisse!", st siis pistikusse. Olime siis kuskil Rakvere kandis.
Tulin möödunud talvel ühel hommikul tööle, enne viisin lapse lasteaeda, jalutasin trammi peale, saabusin kontorisse, suhtlesin ühe ja teise töökaaslasega, siis kõndisin läbi meie üsna suure maja suitsunurka, viskasin jala üle põlve ja jäin lolli näoga oma saapakontsa vaatama.. Midagi oli väääga valesti...Võrdlesin üht kontsa teisega - nojah, saapad olid erinevast paarist. Imeliselt debiilne tunne oli.
Siniste polikliinikusussidega on ilmselt paljud välja kõndinud...Ma jõudsin nendega ükskord keskhaiglast Stockmanni...Kuni sain aru, et miski mõnedele õudsalt nalja teeb...:)
Pärast töökohavahetust hakkasin hommikul unise peaga valesse kohta sõitma, st vanasse töökohta. Ükskord oleks äärepealt juba üle ukse sisse astunud, kui hakkas koitma, et midagi on justkui valesti... Huvitav,mis näo nad teinud oleksid, kui ma rõõmsalt "tööle" oleks tulnud?
Aga mina hakkasin ühes söögikohas toitu otse kandikule tõstma, unustasin taldriku lihtsalt võtmata...
Vanem naiskolleeg kihutas väikese hilinemisega tööle, meesklient istus juba toolis ja ootas. Kolleeg kukkus kiirelt vabandama ja vabastas ennast mantlist...nu suure kiiruga oli unustanud kodus seeliku selga tõmbamata.
Ühel päikesepaistelisel hommikul võtsin taskust päikeseprillid ja panin ette. Sõitsin autoga tööle, ise imestasin, et vaatamata päikeseprillidele paistab päike silma. Tööl prille eest ära võttes märkasin, et raamides oli ainult üks prilliklaas, teine oli taskus.
Mul on selline harjumus, et autosse istudes kohe käsi mõnusalt mehe kintsu peale. Üle pika aja pidin taksoga sõitma. Oli selline priske poiss rooli taga. Ütlesin oma sõidusuuna, räntsatasin autosse ja lõin käe semulikult onule kintsu peale. See on nii sisseharjunud liigutus, et ega ma seda esimese hooga tähele ei pannudki ja asusin kohe usinasti oma mõtteid sõeluma. Imelik hakkas tunduma taksojuhi nägu - miljonivõitjate totakas naeratus....
Sõitsin autoga tööle. Trammipeatuses jäin trammi taha seisma, et inimesi trammile lasta. Ema lapsekäruga ei saanud kuidagi peale. Tulin autost välja, ja aitasin lapsekäru trammi. Mingil imelikul põhjusel ronisin ka ise trammi ja sõitsin edasi tööle. Alles trammist väljudes tuli meelde, et auto jäi ju töötava mootoriga peatusse seisma...
Hea tuttav sõidab üksi autoga vaikselt kõta-kõta maanteel. Järsku tuleb meelde: unustasin rohelise vahtralehe taha aknale panna (load ju alles 2 kuud värsked...). Jätab auto seisma, läheb paneb lipiku ära ja istub tagasi autosse. TAGAISTMELE, sest on nii ju väikeste lastega sõitma harjunud. Istub ja ootab. 5 minutit. Siis hakkab märkama, et peaks vist ise roolis olema....:))))
Kunagi küsis rõdunaaber 1 muna laenuks, läksin kööki, vaatasin kappi ja olin sunnitud naabrinaisele ütlema, et kahjuks ei ole mul ka kodus ühtegi muna. Mõne aja pärast (naaber oli juba muidugi poodi läinud) keris aju pilti tagasi ja meenus, et olin täiesti siiralt uurinud kraanikausialust prügikastikappi, veendunud, et mune pole ja seda siis ka naabrinaisele öelnud. Külmkapis oli mune küll...
Tahtsime sõpradega Aliast mängida .... laotasime mängulaua lauale, kaardid kätte ja siis hakkasime kõik meeleheitlikult täringuid otsima, lõpuks tahtsime juba paberist ise teha, kuni üks meist aru sai, et selles mängus ei olegi täringut vaja:)))
Mina oma suures hädas tormasin mingis kaubanduskeskuses WC-sse, vaatan, mingi mees peseb kraani ääres käsi. suundudes kabiini pomisen talle, et kas te ei märganud uksel silti millel tüdruk? Mees vabandas oma hajameelsuse üle, me mõlemad naeratasime, mees lahkus ja mina toimetasin edasi. Pestes samuti käsi siseneb jälle mees.... no ja kui ma siis väljusin ja ise silti vaatasin..... ühesõnaga kaks hajameelset kohtusid meeste WC-s>:-)
Mina avastasin keset Viru uulitsat, et kleit on tagurpidi seljas, seljapool ees. Selline sitsist suvekleit oli veel suurte lilledega. Täpselt sama hajameelselt tõmbasin käed keset tänavat käeaukudest sisse ja tegin kleidile tiiru peale, ajasin käed uuesti käeaukudest välja. Alles siis sain aru, et esmalt niimoodi tänaval ei tehta ja teiseks, et ma tegin kleidile TÄISTIIRU peale, nii et ta oli endiselt tagurpidi seljas. Kaaskodanikud püüdsid pingeliselt minust mööda vaadata.
Lisaks kõikvõimalikele muudele asjadele olen hajameelsushoos üritanud pool minutit põrandalt päikeselaiku üles võtta - arvasin, et mingi paberitükk...
Mingis kõrtsis, kus üht seina katab üleni peegel jõudsin juba iseenese peegelpildi käest WC asukohta küsida, enne kui pihta sain et peegli ees seisan... Ikka juhtub ju :)
See oli aastaid tagasi kui veel emaga koos elasin. No ma arvan, et oma 10 aastat. Läksin õhtul ühe noormehega kohtingule ja kui koju tulin, oli ema veel üleval. Eks ma ka siis tähtsalt läksin ema juurde juttu vestma. Ema uuris, et kus me siis käisime ja mis tegime. Mina seletan, et kinos olime ja hästi hea film oli jne. Ja hakkan siis toast välja minema, kui ema hõikab järgi, et kuule, pane teine kord püksid õigetpidi jalga tagasi. Nimelt olin ma peale "kino" suure kiiruga oma suvised püksid nii jalga pannud, et õmblused olid väljaspool ja taskud rippusid ka väljapoole.
Töötan meessoost toakaaslasega ühes kabinetis. Üks hommik nööpisin mantli lahti ja panin varna, seejärel avasin kõik pluusinööbid... Töökaaslane vaatas kõike pealt ja oli oma elu sügavaimas hämmingus.
Oli vaja üks suurem asi ära tuua, seljakoti ja rattaga. Hüppasin rattale ja väntama, pool teed sõidetud, näen, et üks auto sõidab aeglaselt minu kõrval ja juhil miskit vormimoodi riided seljas. Hõikab läbi akna, et palun peatuge. Esimene mõte, rikun liikluseeskirju. Jäin imestunult seisma. Seepeale tema - "Te olete väga kena...". No nii, mingi pervert, hakkab külge lööma, läksin juba õhku täis ja siis: "... aga teil kullake on tagumik paljas ja ma lihtsalt pidin seda teile ütlema." Oijah, aluspesu oli mul muidugi seljas, aga kleit kõrges kaares üleval seljakoti vahel..
Kirja saatma asudes lakkusin margi asemel ümbrikku ja mõtlesin, et liimi maitseomadusi on oluliselt parandatud....
Õhtul meiki eemaldama asudes valisin eemaldusvahendiks loomulikult hambapasta.....
Pannkooke tehes panin kogemata suhkru asemel soola (ühesugustes topsides) ..egas midagi, viskasin taigna ära ja tegin uue... täpselt sama soolaga...
Tulin poest, lähenesin autole, kui minu ees astuv naisterahvas meie auto ukse avas, mu mehe kõrvale istuma prantsatas ja ukse mu nina ees kinni lõi. Vahtisin lolli näoga, kuni ta uuesti uksest välja lendas ja kimas eespoolseisva auto poole, mis oli täpselt samasugune - segi ajas. Mees ütles, et ta oli ka vait olnud ja oodanud, kuna teine vasakule vaatab ja avastab... aga naine oli ikka tükk aega sihikindlalt ettepoole vaadanud.:)
Lähen mina koju, vaatan-uks pole lukus. Ahaa, mõtlen ma-mees kodus. teen ukse lahti, vaatan-esikus suur must võõras spordikott. Ahaa - külalised, mõtlen ma. Hõikan "tere!!!". Keegi ei vasta. Lähen siis kiirel sammul suurde tuppa, seal seisab ukse taga üks mees, mina pistan talle käe pihku ja ütlen, "Tere, mina olen see-ja-see, vahetan riided ära ja kohe tulen".> > Magamistoas meest ei olnud, viskasin kiiruga koduriided selga, et lähen külaliste juurde. Korteris pole kedagi. Koridoris on suur must kott, mille sees oli mu videokaamera, videomakk ja mingid ehtekarbid (muide, mitte minu omad - need viisime politseisse). Nää, varast on võimalik ka hajameelsusega ära peletada. Ta võis mõelda, et ikka eriline hullumeelne on see perenaine, kipub kätt andma, parem jalga lasta enne kui hilja.
ah jah, oma enese peegelpildile üritasin kord teed anda...st eest ära astuda ja siis vabandasin, kui mitmeid kordi korraga ühele poole astusime.. sealsamas peegli kõrval istusid mingid tädikesed, kes mind muiates vaatasid. no nii häbi oli..
raekoja plats - jube tuuline ja vihmane. Nii ta seal jalutas jope kapuuts silmini kinni tõmmatud ja ise sõbranna käevangus, kel vihmavari. Eks ta siis korra lasi lahti ja haaras varsti jälle uuesti käe alt kinni. Ise räägib: "Nii külm ja vastik niiske. Täna võiks keegi tulla sooja tegema". Selle peale kuulis kõrvalt meesterahva häält: "ma olen täna õhtul vaba".
Mul on meespool läinud poodi, ühes jalas must, teises helebeez king. teinekord kõndis uhkelt kingalusikas kinga sees.
Kord koorisin ja pesin kartulid ära, siis asjatasin nendega hajameelselt. vahele tuli pikem telefonikõne. Saabun kööki, ühtki kartulit kraanikausis pole, potti pole samuti neid pannud. Otsisin terve korteri läbi ja panin masenduses makaronid keema. Õhtul nõusid pestes leidsin kartulid kapist nõuderestilt kuivamast. Täitsa sinised.
Mu ema sõbrannal selline juhtum: läks keemilisi lokke tegema ja jäi seal sooja fööni (või mis see iganes on) all magama. Juuksur unustas kah ära, et klient on puhuri all ja kuna ta oli ka päeva viimane klient, siis juuksur pakkis asjad kokku ja läks koju ära. Tädi ärkab siis ühel hetkel üles, salong tühi, uks lukus. Ronis siis akna kaudu välja ja läks kah koju. Seal harutas rullid peast lahti ja oh seda toredat karakull-lammast. Ära kõrbenud.... Kaks udupead on ikka kaks udupead.
Meestuttav kõndis poes ringi, ise soliidselt riides ning üle õla spordikott, kust osaliselt ulatus välja spinning. Kõnnib siis riiulite vahel ja imestab endamisi, et miks inimesed teda vahivad. Alles siis kui turva tal poest välja minnes varrukast rabas avastas, et spinningu otsas ripneb neli komplekti õrnroosat naiste pitspesu.
Mu vanaema suri haiglas, läksin arstilt surmatunnistust võtma, ta andis selle mulle ja ulatas käe, et tõenäoliselt kaastunnet avaldada, aga ütles palju õnne.
Lugu raadiost mingist saatest kuuldud. Tööpäeva lõpp. Isa võtab lasteaiast lapsed auto peale ja kodu poole. Vaja käia ka toidupoes. Lapsed jäävad autosse ootama, isa käib ruttu poes. Poest välja tulles isa vaatab ,et oi minu buss on ees, hüppab oma kottidega peale ja sõidab koju. Nii kui kodus uksest sisse saab küsib naine, kus lapsed on?
Siis veel minu äiast selline lugu, et sõidame kahe autoga maanteel. Meie ees, äi taga. Järsku vaatame, et äi paneb suure hooga meist mööda nagu tuli takus. Lõpuks kihutaski nii kaugele ära ja me taga ajama ka ei hakanud. Sihtpunkti jõudes hakkab äi meiega riidlema, et miks me eest nii kähku ära sõitsime, et tema meile järele ei jõudnudki ning üldse, kus me vahepeal passisime.
Telefoni toru kõrva ääres ja valin aga numbrit, arvuti klaviatuurilt. Kusjuures mitu korda. Lõpuks vihastasin telefoni peale ja käratasin üle kontori, kuradima telefon tuksis. Siis avastasin, et valisin ju numbrit arvuti klaviatuurilt.
Tänu liikuvale tööle vaja tihti klientide juures käia. Autoga sõites jääd ikka vahel mõttesse ja seejuures hakkan automaatselt koju sõitma. Päris mitu korda olen poole tee peal avastanud, et kurask, jälle poole tee peal koju, kuigi peaks hoopis teises suunas minema.
Ma ei tea miks vastasin direktori puhkuse ajal ühele kõnele: "Direktor on momendil hõivatud." Natukese aja pärast helistab inimene uuesti ja mina vastan: "Direktor läks puhkusele." Mulle vastati: "Kiire mees teil seal siis." Ja toru pandi ära...
Oli väga vaikne päev kontoris ja lugesin ajakirja. See jäi ühe poolpalja modelli koha pealt lahti. Siis tulid majja külalised ja pidin minema neid nõupidamisruumi juhatama. Haarasin laua pealt neile mõeldud materjalid ning koos nendega ka ajakirja. Juhatasin inimesed saali ja igaühe ette panin pataka pabereid. Neid oli tulnud aga 2 rohkem. Ühele panin ette ajakirja (modelli kohalt lahti) ja teisele jooksin lisakoopiat tegema. Tagasi jõudes küsib ajakirja saanud mees: "Kui võimalik siis sooviksin ka materjale, selle pildiga ma juba tutvusin põhjalikult."
Sõbrants oli abikaasaga poes ja tahtis osta veekeeduspiraali, ise veel abikaasale öeldes, et seda on hädasti vaja, sest kui elektrit pole siis on hea vett keeta.
Oli tulnud Hiina delegatsioon Tallinna vanalinna imetlema. Ekskursioon läbi, lasti neid linna peale lahti, ilmselt kaubandusvõrguga tutvuma. Kui rahvas hiljem uuesti kokku sai, olid hiinlastel suveniiripoest ilusad mütsid pähe ostetud. Sellised alt porolooniga, pealt eesti rahvariietes nukud, otsas puust nuku pea, noh need, mida meie kohvikannu soojendajatena kasutasime. Eks soojamaa inimestel oli külm hakanud.
Sedamoodi, et ostsime sõpradega baaris kokteilid. Räägime ja joome juba mõnda aega, kui vaatan, et teised joovad kõrrega, mina niisama. No haarasin ka endale kõrre, pistsin klaasi, ots suhu ja kallutasin klaasi ikka nii nagu jooks üle serva. Kuradi piinlik oli. Ja märg ka.
Tore lugu juhtus mõni aeg tagasi minu naabrinaisega. Sõidab teine trammis, katsub taskut... ja telefoni pole. Mingi punt noori mehi seisis tema ümber ja naabrinaine oli kindel, et telefon on varastatud. Hakkas lärmi tegema ja siis üks abivalmis noorsand pakkus oma mobiili, et helistagu oma numbrile, kui telefon on veel trammis, siis hakkab ta helisema ja varas tabatakse. Helistaski naabrinaine ja telefonihelin tuleb teadagi kust - oma taskust.... Heakene küll, jõuab siis naabrinaine koju, vaatab oma mobiili, et näe üks vastamata kõne, kõne võtab vastu trammis olnud noorsand. Siis oli juba väga piinlik olnud.
Vaatasin ükskord pühapäeva kenal hommikul aknast välja ja näen järgmist pilti: mees vastasmajast, muuseas tuntud eesti luuletaja, läheb oma väikse beebiga jalutama, tõstab hoolsalt vankri õue, kiigutab ja lükkab seda rahulolev pilk näos ikka edasi-tagasi--ja kui siis äkki pöörab kanna pealt ringi ja padavai hirmsa tormamisega toa poole tagasi. Ma mõtlen, mis nüüd, kõht läks lahti või! ja kui ta siis tuleb karjuv pambuke käte vahel--mees oli tükk aega tühja vankrit jalutanud ja kiigutanud, enne kui avastas, et laps jäi ju tuppa!!!
Esimene lugu juhtus poes, aa, vahepeal mainin, et olen meesterahvas...Sõber läks poodi ja mina lukustasin auto ning siis alles poodi...poes oli järjekord ja nägin sõpra seal seismas, läksin ta selja taha ja krahmasin nalja pärast (et teda ehmatada) tema tagumikust (kusjuures suhteliselt tugevalt)... ja ütlesin TSAU... aga OH, seda imet, see ei olnudki mu sõber-hoopis sarnaste riietega võõras mees....OI, tal oli hea nägu ees....Ma ei osanud miskit öelda peale SORRY ja tulin teise järjekorda kus mus sõber tegelikult seisis... Siiani mõnitatakse selle loo pärast :D
Teine lugu jälle poes, proovisime mütse ja panin pähe ühe naiste kübara ning viskasime nalja peegli ees... Korraga üks naisterahvas kõrval meid vaatama jääb ja siis mainib, et see on minu müts :D:D:D jälle oli piinlik...
Kui uue auto ostsime, hakkasin kolme kuu pärast muret tundma, et kuna kindlustus läbi saab. Suure muretsemise tulemusena sai varsti selgeks, et me pole seda veel teinudki.
Mina tean üht vanahärrat kes ekstra hajameelne. Kord värvis ta aiapinki. Kui töö tehtud, pani ta pintsli käest ja istus samale pingile suitsu tegema...
Aga ükskord, kui asutuse sööklas söömise lõpetasin ja välja minema hakkasin, mõtlesin, miks mul nii rasked asjad käes on. No on siis on. Aga kui välisust lahti tegema hakkasin, avastasin, et lähen koos oma Mustade nõudega.
Tartus Kalevi tänaval on koht, mida kutsutakse Sõbra maja. Tuttav siis peale mingit üritust üritab sinna taksot tellida, et 'palun takso Sõbra maja juurde', dispetaer vastu 'aga kus sõber elab?'. Sama nalja on saanud söögikohaga, mille nimi on Töö Juures.
Teate, rahvas, nii hajameelset ja veidrusi täis päeva kui minul täna, annab aga otsida. Absoluutselt iga toimingu ajal keerasin midagi naljakat kokku: kõigepealt, hommikul, hakkan mina oma tagi garderoobi andma, ulatan tädile tagi ja ütlen viisakalt: head isu! Loll, mis loll, mõtted mägede ja merede taga. Seejärel kõnnin suure asutuse koridoris, tuleb tädike vastu ja küsib: vabandust, kus 305 on?--ja mina vastu: minu käes ei ole, ma pole seal mitu päeva käinud.. jne. Tädi oli parajas aokis, tema küsib vaid ruumi asukohta ja keegi plärtsub arusaamatu seosega sõnad, et tema käes pole (no mina sain aru, et ta mu käest võtit tuleb küsima: kus 305 on) Häbi oli küll, et nii lollilt välja kukkus. Siis on mul loll komme oma mõtteisse süvenenuna kogemata välja öelda spontaanselt, mis pähe tuleb, ka siis kui see mitte sobiv pole--täna mitme võõraga liftis sõites pahvatasin keset vaikust: jah, vot see on kõige õigem variant!!!, oma mõtete peale loomulikult. Kõik jõllitasid mind nagu poolearulist. Ja nüüd õhtul, panen mina teevee keema--ja korralikult raputan soola sisse, ise veel rahul, et näe seekord ei unustagi! Ja krt kõik see ühe päevaga!!! Armumine kuubis vist?!
Oli aeg nii 10a tagasi, kus autodes üsna tihti ja lihtsalt vargil käidi, (ei korralikke lukke ega signat). Minu tädi, kes üsna hilises eas ka alles sõitma õppis muretses omale ühe vana ziguli, millele ka igasugu vigu küljes nagu ikka vanadel autodel. Pargib siis oma auto kord väikse toidupoe ette, viibib seal nii 5 minutit. Tuleb tagasi, auto enam käima ei lähe, kutsub siis ühe mööduva meesterahva appi, et see äkki oskab öelda mis autol viga, mees teeb kapoti lahti ja ütleb imestunult - aga teil ei ole ju akut!... mille peale vastab tädi "aga ma olengi koguaeg niimoodi sõitnud!"... Mees jäi teda väga imelikult vahtima - arvatavasti mõtles, et kumb meist see juhm on...Hetk hiljem alles taipasid, et ju see aku ikka enne poodi minekut olemas oli ;)
See lugu juhtus mu lapse õpetajaga. Pikk tee bussiga Tallinnast Tartusse Und ei tule, õhtu, lehti lugeda ka ei näe. Toibub siis mõne hetke pärast (omaarust), vaatab aknast välja..Küll sajab. Ja kahtlaselt vaikne on. Bussis ei ühtegi hinge, ka bussijuhti mitte. Välja ka ei pääse, telefoni aku tühi, helistada ei saa. Egas midagi, keerab istme peale magama tagasi. Küll bussijuht oli hommikul üllatunud, kui "reisija" bussist leidis. Ja "vihmasadu" oli busside pesula
Vaja prille puhastada. Lappi ei ole, salfat ka mitte, prillid on vaja ruttu puhtaks saada, ja siis mina - rahvarohkes kohas tõmban suht lühikese seeliku alumist äärt pidi rinnakõrgusele ja kukun prille nühkima, endal loomulikult püksikud avalikult paistavad, kui seelik kõrgel - nii hullu hajameelsust annab otsida.
Tulin koju ja vaatan - meie must karvane kass magab koridoris mütsiriiulil. Paitan teda ja räägin temaga, aga ta ei viitsinud mitte liigutadagi. Lähen siis natukese aja pärast trepist üles ja möödusin uuesti riiulist ja tegin veel paar paid kassile, siis selgus, miks kass ei liigutanud - see oli hoopis isa karvamüts (läki-läki).
Sööklas küsis keegi mu käest kellaaega, otsekohe keerasin käe koos kella ja käesoleva piimaklaasiga õige nurga alla.
Sõitsin hommikul tööle autoga ja jäin valgusfoori taha mõtlema...... ja ma polegi päris kindel, kas terve üks roheline tuli läks mööda, aga mingi hetk avanes mu autouks ja väga kõva häälega mees karjus mu peale, kas hakkad ka sõitma või jäädki siia ja lõi ukse kinni tagasi, ma kohe jalg gaasile ja minema...... foor oli just jälle punaseks läinud, aga mul juba hoog täiega sees
Juhtus selline lugu pangas kord, et ulatasin süüdimatult pangakaardi asemel telefonikaardi ja tahtsin sada krooni välja võtta. Teller siis naeratas armsalt ja teatas, et pole võimalik, see ju 50 kr kaart.
Olin kolm ööd metsas telgis ööbinud kui mingisse asustatud kohta jõudsin (vist Värska). Kohe muidugi esimesse baari et peldikus kultuurselt ihu kergendada. Kuna peldik suht rõve, siis muidugi wc paberist polster prill-laua peale. Pärast baaris kohtan haiglast tähelepanu. Kui lõpuks auto juures avastasin, et püksirihma vahelt pikk paberist saba välja tolkneb lubasin endale mitte kunagi enam Värskasse minna.
Tartus kord trennist tulles kord oli sigakiire Tallinna bussile. Hakkasin kesklinna poole astuma, sõbrad pidid varsti autoga liikuma hakkama. Ühel hetkel vaatan - näe, auto tulebki. Vehin käega. Peatub. Viin koti pagasnikusse, ronin autosse, saan suust "davai, pane nüüd, muidu ei saagi siit pommiaugust minema"...siis tegin silmad lahti. Autos oli 2 väikest last ja keskealine paarike. Mulle muidugi täiesti tundmatud. Nad viisid mu autoga>ära.
Lõuna kohvikus, vene aeg. Toit kandikule, lauda. Noad, kahvlid vaja. Naastes laua taga selline lähedalt ennenägemata ilmutis nagu neeger, Helbib minu suppi. Ma ruttu teisele poole ja kähku prae kallale. Sain läbi hekseldatud ja napilt magustoidu haaratud, ise kurja näoga "nahhaalile" otsa vahtides. Too teeb ainult suuri silmi. Lõpuks lahkub, saanud ainult supi. Järsku märkan, tüüp lauanurgalt ju mu koti kaasa haaranud. Kargan püsti, komistan naaberlaua otsa. Seal minu kott ja kogu menüü ilusti kandikul. Jube piinlik lugu.
Väike maakoht. Bensukas see süsteem, et enne maksa, siis tangi. Muidugi maksin ära, ajasin törts töri-löri ja sõitsin uhke kaarega minema. Vedas,et teele ei jäänud. Õhtul koju jõudes helistasin tanklasse, et kas ma bensiini ka võtsin. Nad olid kõvasti naerda saanud,et näis, kaugele ta jõuab.
Läksin lõuna paiku kodunt välja ja olin just korteriukse sulgenud, kui märkasin, et alt püksisäärest ripub mingi riie välja. Tõmbasin ja see oli sokk- ilmselt koos pükstega jalast võetud säärde jäänud. Ei hakanud koju tagasi minema ja panin selle tasku. Käisin poes ja läksin kohvikusse ja võtsin tassi kohvi ja midagi süüa. Söömise lõpetanud, võtsin taskust taskurätiku ja pühkisin suu puhtaks, kuid tundsin, et sellel rätikul on kuidagi imelik lõhn - see oli sama sokk, mille ma kodunt välja tulles püksisäärest avastasin, mitte aga taskurätik. Viimane oli hoopis teises taskus. Õnneks keegi ei näinud või ei olnud mingi kokkusaamine või midagisarnast :))))))))))))))
