Et nüüd kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et Tibu tahtis nädalavahetuseks Riiga sõbrannale külla minna. Kutsus veel minu ka kaasa. Nii pakkisingi oma seitse asja (või siis oli neid tiba rohkem) seljakotti ja reis võiski alata. Reede pärastlõunal kui poest oli vajalik kraam ostetud ning sein meile raha ka sülitas, lippasime trammi peale. Kõrvu kasvatama ei tahtnud hakata, seega tegime piletitesse vajalikud augud kah. Olles sõitnud edasi napilt ühe peatuse, jäi tramm seisma, uksed avanesid ja kõik jalutasid välja. Meie ka siiski, sest selle trammi ees seisis ohutuledes veel seitse selle taolist. Vantsisime siis bussijaama poole ning peale stocki risti oli trammide sõidukeelu põhjus ka näha - rohelise vahtralehega auto oli püüdnud trammi külje pealt rünnata. Aga ei tulnud tal see hästi välja.
Kondimootortiga bussijaama jõudnuna istusime esimese Pärnu bussi peale. Esmane istumine jäi aga lühikeseks, sest minu istmepadi (see asjandus, mis tagumiku all) ei püsinud paigal. Kolisime ette, kus saime bussijuhiga koos uudiseid kuulata. Väike uinak ja oligi Pärnu. Uus buss. Sihtpunkt: Metsapoole. Tibu üritas veel pimedas mulle mitmesuguseid vaatamisväärsusi näidata, väga põnev oli pimedust vaadata.
Laupäeva hommikul keset vihma asusime teele. Enne Lätis Riia bussi peale minekut tegi Tibu veel kiire kõne sõbrannale. "Ma nüüd hakkan sõitma. Oot, sa rääkisid järgmisest nädalast!! Sa oled ise Pärnus!!!" Eelneva jutu põhjal sain auto tagaistmel aru on miski vist on tiba nihu ja jube naljakas hakkas.
Vaatamata sellele, et inimene, keda Riias plaan oli külastada ise seal ei ole, võtsime suuna Läti pealinnale. Läksime üle piiri ja mingis Läti külas, mille hääldamine mulle tiba keeruline, pidime kella kümnese bussi peale minema. Aga mis selgus busside ajatabelit vaadates? Kell 10 ei lähe bussi Riiga. Hoopis kell 11. Mis seal ikka. Tutvusime kohalike poodide ja turuga. Ka auk põrandas stiilis käimla sai üle vaadatud.
Riia bussis võtsime lõpuks nõuks ka siis kaarti vaadata, et kuhu me ikkagi läheme ja mis me seal teeme. Ma teadsin eelnevast kogemusest ainult seda, et seal on ohtralt vett ja munakivitee. Nimelt magasin bussis kui see Riiast läbi sõitis.
Minu kaardi uurimine aga jäi lühikeseks, sest eelnev öö Tibu äsja värvitud kodus oli kuidagi kehvasti mõjunud ja süda hakkas liikuvas sõidukis läikima. Tibu siiski üritas asjale pihta saada. "Ma kaotasin kesklinna ära," kurtis ta aga mingi hetk mulle kaarti uurides. Lõpuks päris kesklinna jõudes selgus, et ta vaatas üldse vale tee järgi linna sisse sõitu.
Riia lähistel hakkas ka päike pilvede vahelt piiluma ning Lidost mööda sõites jätsime koha meelde, et hiljem sinna tagasi minna.
Juba bussijaamas hakkas meil tekkima paranoia, et kõik inimesed vaatavad meid imelikult. Mingid väiksed poisikesed jõllitasid eriti imelikult, ma mõtlesin, et mul on tukkumisega mingi imelik nägu tekkinud. Siiski vaadati meid ka õhtul imelikult.
Päike juba siras veel rohkem ja me suundusime vanalinna uurima. Mingit sammast nähes püüdsin Tibule selgeks teha, et see on lätlaste kuulus vabaduse sammas. Lõpuks kui aga olime näinud suunaviita ja hoopis kõrgema samba leidsime, sain ma asjalikult öelda, et hoopis see on vabaduse sammas. Ehk siis kolmandal katsel läks täppi.
Mõne tunni pärast aga võtsime jalad selga ja suundusime Lidosse. Kaardi järgi sinna nagu väga pikk maa ei tundunudki ja plaanisime veel kuskilt üle nurga ka minna. Selle jalutusega saime näha ohtralt kasse, lagunenud maju, üht hulkuvat koera ja paadialuseid ringi kärutamas.
Lidos ootas meid ees meeletult palju rahvast ja suur valik süüa. Aga kui lauda istusime oli kontides tunda suurt väsimust jalutuskäigust.
Väljas hakkas jälle sadama, kohaliku bussiga põrutasime tagasi kesklinna. Sealt jälle uue bussi peale, et piiri peale saada. Buss hilines ning juht kutsus reisijaid peale istekohtade numbrite järgi. Saime me jah aru, millal meie number on. Mingi hetk lihtsalt trampisime peale ja sõit võis jälle alata. Järgmine päev tagasi Tallinna sõites nägin päevavalguses ka neid lahedaid kohti, mida Tibu oli mulle püüdnud näidata.
Veel tähelepanekuid Riiast:
- seal on parvede kaupa suuri tuvisid.
- mida koledamalt sul telefon häält teeb, seda popim on.
- mingi värk on neil musta kassiga, aga me ei taibanud ära täpselt mis.
- kõik punases riietuses mehed, kes bussi sisenevad on Tibu meelest jõuluvanad. Päkapikud on neil aga kaasas olevas suures spordikotis.
