rändur

ui ma olin täna bussis tige. mingi sellise seljatoega tooli sain, mis käitus nagu kiiktool. minu selja taga istuja vast oli ka vihast roheline vahepeal, sest ma tundsin mingit põlve oma selgrool aegajalt.

ja lumesõda ma ka enam ei mängi. teatud aeg tagasi mängisin seda ning kummardusin, et lund võtta, kuid oh ebaõnne. püksid läksid nauhti katki. õnneks oli abi niidist ja nõelast.

huvitav miks viieaastase lapse lemmiksaade on õige valik? kahtlane, aga nii on.

i miss the power

viimasel ajal on poekärud mind ründama hakanud. saan paraja elektrilaengu alati nende küljest. keegi hea inimene võiks välja mõelda, kuidas neid maandada. tavaliselt ma saan autodelt elektrik, kuid nüüd siis mujalt ka. ei tea, mis järgmiseks? uksed lähevad laengu alla? või on asi minus? olen ise liigset elektrit täis. kahjuks see teistel aladel ei avaldu. uni on ikka hommikul kõige magusam, tänu juhuslikule telefonikõnele võib veel õigel ajal ka üles saada. aga iga hommik ei helista keegi...

hommikusöök päikeseloojangul

päevad on kahtlaselt lühikesed ja juhtuski siis sedasi, et kolme paiku, kui päike hakkas loojuma, sõin mina tänase päeva esimese einena pannkooke maasikamoosiga. lisaks veel aknast ilus vaade linnale...

päkatsid on köögis laamendama hakanud. üks päev olid mingi purgi kildudeks visanud. mingi õhtu oli kellegi soolatoos pilbasteks. kahtlased tegelase.

tark nagu luud ja laisk nagu loom

käisin täna poes. just sellepärast, et piima osta. hea meel kohe enda üle. aga samas, kui hakata mõtlema kõigi nende asjade peale, mis tegemata ja mis tulemas, siis võib halliks minna. ja see ei tähenda, et ma neid siis teeks. molutada meeldib rohkem, aga see väsitab sama palju kui õppimine.

hee, täna õppejõud nimetas mind telestaariks. esimese laksuga ma ei saanud arugi, millest jutt. lõpuks taipasin ära, et kunagi oli mingi vihmane hommik...

pahandustes...

tegelikult ei ole mingeid pahandusi, aga goldplay trouble on täna üle kõige laul... selle lauluga tuleb suviseid sündmusi meelde...

ma olen ikka suur tuulepea. läksin täna poodi, et piima osta. neljapäev on ostlemiseks hea päev, sest pood on erinevaid degusteerimisi täis. küll saab kohvi, kooki, hommikusöögihelbeid, friikartuleid ja erinevaid alkoholseid jooke. aga samas on ka inimesi õhtusel kellaajal poes nagu murdu. kodus asju külmkappi pannes märkasin, et jätsin piima ostmata. no paras tainas ikka küll.

mis juhtub siis, kui vannitoa külmaveesüsteem on teatud seoses WC-e veesüsteemiga ning voolava vee all lobistades keegi teisel pool seina vett peale tõmbab? midagi hullu ei juhtugi, ainult jube palav võib hakata...

limpsides kibuvitsateed

oi küll ajab mingi olulise asja kadumina vihale. mingi valemiga kadus mul arvutist üks kodutöö. no ja enam üles ei leidnud. alustasin uuesti...

külmkapis vedeleb juba pikemat aega mingi piimapakk. keegi ei taha seda omaks ka tunnistada. müstiline...

meeletused karjutud ja algabki vaikus....

Arusaamine on ikka kahtlane protsess. Väga raske on selgeks teha oma mõtet ja siis seejuures loota, et saadakse täpselt nii ka aru. Mingid hullemad süsteemid on selle juures.

Kuhu jäävad kaduma läinud asjad? Kuskile ei jää, lihtsalt on samas kohas, kus on sinine lapp. Päris mitmed asjad kipuvad vahel kaduma minema. Hea, et siis nüüd on teada, kus need asjad on. Aga samas, kus see sinine lapp on?

Aeg on küll kaduv nähtus, aga kas sellest on võimalik ka maha jääda? Minu elukohas on. Ilus sinine seinakell, aga pidevalt jääb ajast maha. Üks kord oli isegi ajast ees, aga mitte oluliselt kaua. Nädalavahetusel sain teada, et mu käekell on külmakartlik. Oli teine aknalauapeal ja aknast tuli õueõhku ja siis see kell jäi seisma. Ihusoojuse mõjul küll hakkas hiljem tööle.

Sellised lood on ajaga minu maailmas... mulle öeldi üks päev see vana kulunud väljend, et me elame erinevates maailmades. Mis asja? Mitu maailma siis meil siin ikkagi on? Maailm on ju üks aga inimese mõttemaailmad on erinevad ja sealt tekivadki need eneseväljenduse probleemid. Keel on lihtsalt nii piiratud nähtus. Ja algabki vaikus...