29.1.09

Jommaijoo ja dokumendisaaga jätkub


Möödunud laupäev alustasin asjaajamist, et oma sissekirjutus korda saada. Läksime passilauda siis varakult kohale, sest Rita teadis rääkida, et seal võivad pikad järjekorrad olla ja juba varem olen ma Kurmanis käies märganud, et selle asutuse ukse taga on rahvast palju justkui kärbseid mee peal.
Passilaud tehti kell üheksa lahti ja kui meie kaheksa 20 kohale jõudsime, siis oli enne meid nimekirjas (paberile tuli ukse taga oma nimi kirjutada vastavalt sellele, millisesse kabinetti oli soov minna, me panime end siiski vale kabineti järjekorda kirja, kuid lõpuks vist ei vaadanud küll keegi seda paberit) 14 nime. Ootasime ja vaatasime, kuidas 65 vaguniga kaubarong jõudis mööda kihutada. Härra Genadi kabinetti astudes, teatas ta kohe, et pribaltika jõudis. Ja kui ta siis hakkas pabereid välja otsima ja järjest üles kirjutama, mida sissekirjutuse jaoks vaja läheb. Umbes miljon paberit ja need kõik tuleb kolme päevaga korda saada, sest nüüd järsku näitas ta paberit, millel kirjas, et minu sissekirjutus oleks pidanud vinksis-vonksis olema 25. detsembriks. Rõhutan veel, et viisa hakkas kehtima 26. detsembril. Nii siis käisin Simferoopolis, et veel üks kindlustus teha (viisa jaoks juba üks kindlustus on olemas) ja pass ära lasta tõlkida. Avaldustest, kinnitustest ja erinevate dokumentide koopiatest ei tasu rääkidagi. Kui kolmapäevaks olid paberid olemas kõik, siis põrutasin jälle passilauda. Igal juhul hommikul Kurmanisse jõudes sellist tohutud saba passilaua ukse taga ei olnud ja üldsegi virutas blond naisterahvas, kel silmaümbrused tumelillaks värvitud mul nina ees ukse kinni ja ütles, et kolmas kabinet täna ei tööta ja Genadit ei ole täna. Lõpuks ikka tuli. Kuna ma ei ole ei esimene ega ka viimane, kellel pass kaheks nädalaks siin ära võetakse, siis nii juhtuski. Jäi see sinna Genadi kätte ja reedel tuleb helistada, et kas Simferoopoli ametnikud lepivad kõigi selle pataka paberitega, mis Genadi suure nõela, naaskli ja niidi abil lõpuks kokku sättis.
Kui bussi tagasi Krasnodarkasse ootasin, siis lonkas minu kõrvale istuma armeenlasest Genadi, kes natuke maad eemal jättis seisma oma vankrikese, millel puuokste hunnik. Suus olid tal ainult kuldhambad ja need ka võis tema laia naeratuse puhul kiiresti üle lugeda – heal juhul 6 oli neid. Tahtis hirmsasti minuga koos õlut juua ja pööritas silmi kui ma viisakalt keeldusin. Minu poole pöördus ta ainult nimedega milaja, madonna, kaspaša. Oli teine 10 aastat tagasi Armeeniast Krimmi tulnud perega, kahest pojast kahjuks üks surma saanud, gaasi ei ole ja nii ta siis neid puuoksi kokku kogubki, et saaks veel kuidagi majas sooja hoida. Oma kahest pirukast söötis ka osa katkise silmaga süüa nuruvale pulstis karvaga koerale. Kui hakkasin bussi peale minema, siis soovis ta mulle õnne ja edu tulevikus ja eraelus ning soovitas tungivalt siinsete meestega ettevaatlik olla, sest need pidid olema tema arvates kavalamad kui rebased.
Pühapäeviti ja igal muul võimalusel aga harjutame lastega näidendit, et veebruari lõpus maha pidada üks ühendpidu. Olude sunnil tuleb siis korraga tähistamisele vabariigi aastapäev, sõbrapäev ja jõulukingituste jagamine. Selline paras kompott ikkagi. Ning arvestades viimasel ajal lapsi niitvaid haiguseid, on ka see üritus paraja kahtluse all. Kui aga väljas päike särab ja 12 kraadi sooja nagu paaril viimasel päeval, ka siis on raskusi neil tegelastel proovi meeles pidamisega.
Kiievis maksustati surnuaias käimine, krimmi-tatarlased võitlevad Simferoopolis oma maa pärast, siinse gaasifirma juht Dubina sai infarkti, „Siilike udus“ multika siilike sai omale Kiievisse skulptuuri – okkad on kruvidest. Aga osad neist on juba vanad uudised. Surnuaias käimisest oli Postimehe veebilehel küll uudis ka aga siis siinseid teleuudiseid vahendades, tuleb maksta kõigil, kes tahavad autoga surnuaiale minna. Selle peale karguga memm teatas kaamera ees, et ta annaks oma karguga linnapeale vastu pead, sest, kuidas ta peaks kaks kilomeetrit oma sugulaste haua peale jalgsi maha käima.

16.1.09

Vaheaeg otsas, gaasi jagub veel


Nüüd siis pikad pühad (uus aasta saabus kolm korda, jõule oli põhimõtteliselt ka kaks korda) lõpuks peetud ja koolitöö hakkab ehk uuesti korralikult pihta. Esiteks aga suutis küla peal liikunud gripp ka mind tabada ja nii esimestel uue veerandi päevadel ma üldse kooli ei saanud – köha nagu hobusel, nuuska-või-nina-peast-nohu ja kogu muu tüüpiline. Sellega olen vist suutnud püstitada oma isikliku rekordi – ehk siis kui eelmine aasta olin ühe korra haige, aga siis ka kuu aega jutti, siis nüüd olen viimase kahe kuu jooksul olnud viis korda haige. Nelja korra süüks saab õnneks küll ajada Eesti kehva ilma ja suurt erinevust siinse ilmaga.

Siin on ilm ikka küll müstiline ja muutlikum kui tuju. Maa valge, miinuskraadid. Siis hakkab vihma sadama ja kraadiklaas näitab juba plusse. Järsku aga hakkab laia ilusat lund sadama. Kõik see muidugi on ühe päeva jooksul. Samas sel nädalal oli üks päev viis miinuskraadi, järgmisel aga juba kaheksa soojakraadi. Üldse lubas nädalalõpuks 11 kraadi sooja päeval, öösel aga ikka viie miinuskraadi ringis.

Siinne aastavahetus ja pühad, mis siis, et neid oli pidevalt, möödusid kiiresti. Harjutasin kitarri, õpilastega valmistasime vaikselt, et üks näidend lavale tuua. Ka lõpetasin tares raamatukoguga mässamise. Said kõik lõpuks tähestikulisse järjekorda ja ka keldris niiskust kogunud raamatud mahutasin riiulitele.

Kuna siin riigis on ikka gaasiga keeruline olukord, siis oli ka koolis soojaga raskusi. Nüüd Ukraina ei lase Venemaalt tulevat transiitgaasi läbi oma territooriumi. Krimmi telekanalid püstitasid küsimuse, et ehk peaks koolides pikem vaheaeg olema, kuna koolides ei köeta. Aleksandrovka koolis on pool kooli niigi ilma kütteta ja selles pooles, kus küte on aga osad klassid ikkagi külmad. Küttesüsteem ei tööta nii nagu peaks.

Klassi aga sain korralikud arvutid, kuigi raskusi on vajalike interneti lehekulgede avamisega.