Eellugu sai alguse ühel kolmapäevasel õhtul kui istun juuksuris, peas selline mudamaski meenutav värvipläga. Telefonikõne kauguselt saabub kutse juubelile. Miks mitte - hea söök ja jook, meeldiv seltskond, mida veel vaja. Ongi käes reede, tööl pakin viimased asjad, autole hääled sisse ja pealinnast suund Tartusse. Kui veel pidu hakkab alles tuure koguma, siis on aeg hoopis tagasi Tallinna sõita, sest hommikul ootab juba Hiiumaa rattanädalavahetus. Kolm ja pool tundi und ei aita asjale kaasa ja nii söödan bensiinijaamas masinasse juba aegunud kliendikaardi.
Seiklused jätkuvad Rohukülas. “No selle pesukausi peale me küll ei mahu,” arvab E kui näeb Harilaidu sadamasse tulemas. Tundub, et kell 10 praam ei välju, sest autode pealesõit läheb uuel firmal aeglaselt, aga oh imet, praam sõidabki minema veel enne kui sellele lähedalegi jõuame.
Seiklused jätkuvad Rohukülas. “No selle pesukausi peale me küll ei mahu,” arvab E kui näeb Harilaidu sadamasse tulemas. Tundub, et kell 10 praam ei välju, sest autode pealesõit läheb uuel firmal aeglaselt, aga oh imet, praam sõidabki minema veel enne kui sellele lähedalegi jõuame.
Madala veetaseme tõttu sassi läinud graafiku probleemidele tuleb lahendus natuke kui tunniga pärast paari uudist meedias. Regulale tõmmatakse hääled sisse ja natukene mööda põhja kraapides sõidabki Hiiumaale. Arvutame aega, et kas peaks juba praamil rattariided selga ajama ja kohe starti lendama või jääb kohapeal kümme minutit riietumiseks. Rattariietes 40 minutit autoistet soojendada ei tundu kõige parem plaan.
Suhteliselt lendstart tuleb 50 kilomeetrisele mereääre sõidule. Esimesed viis kilomeetrit kulgeb rahulikult pundis, kuid järsku ühe lageraie peal nuuskan nina ja nägu läheb huule kohal kuidagi soojaks. Ongi juba punane kapsas ninast väljas. K-ga jääme maha, topin taskurätikunutsaka ninna ja kütame minema. Sel sõidul ei ole rada märgistatud ning gruppi juhivad rada teadvad mehed. Me seda meest ei näe, sõidame siis umbes ja loodame, et ehk ikka jõuame sinna, kuhu kõik teised väntavad. Saame kollase tuulekaga väntaja kätte, ta aeg-ajal konsulteerib telefonitsi korraldajatega, et kuidas see rada kulgeb ja kas eramaa märgi alt ikka tohib läbi sõita. Pärast esimest kiiruskatset saame ka tervisesõitjate pundi kätte. Mulle pakuti nuuskpiiritust, keeldun viisakalt ja küsin meedikult varusid, juhuks kui ninast uuesti verd lahmama hakkab.
Edasi juba kulgeme grupis rahulikus tempos. Mõned korrad küll hakkame K-ga paugutama ees ja nii sõidame kogemata ka õigetest teeotsadest mööda, aga on ju pidurid ja ka ratast saab ringi pöörata. Tulebki ainult kilomeetreid juurde.
Õhtul tulemusi vaadates selgub, et K, kes oli tervisesõidul ei saanudki aega kirja ja märge, et on ainult startinud. Tuleb välja, et kui võistlussõidul lugesid kolm kiiruskatset ja nende aegade liitmine, siis tervisesõidul läks arvesse kogu aeg ja oleks pidanud ka lõpus üle joone sõitma, mitte stardi-finiši lähedal parkiva auto juurde otsejoones minema.
Pühapäev tõotab rahulik 15-kilomeetrine ring tulla. Võistlejate start peaks olema kell 12 ja kümme minutit hiljem tervisesõitjate. Kui aga ka korvi ja pasunaga külamehed juba minust ja K-st, kes me starti vaatame, mööda sõidavad, oli selge, et siiski korraga on kõigi start. Jalad pedaalidele ja minema. Esimesed viis on andmine, et ikka saaks ettepoole, mis siis, et tervisesõit. Korraks jään raja ääres rattaga sahmerdavat poissi vaatama ja uurima, kas kõik korras, aga nii ei vaatagi, kuhu rada läheb ja endalegi üllatuseks lõikan. K veel imestab, et kuidas ma nii märkamatult temast ette sain.
Kauaks seda õnne ei ole, sest väntamine läheb jube raskeks ja tühi tagumine rehv loperdab üle kivide. Lõpuni oli veel umbes viis kilomeetrit. Loomulikult on sadulakott koos kogu varukrempliga autos, sest eelmise päeva lendstart ei võimaldanud kõiki vidinaid kohe külge panna. Ühe kilomeetri jalutan ja jooksen, kuid siis saab villand ja pisemat teed pidi saan otsemalt finišisse. Selgub, et nagu väikse koha asi ikka, siis meediku rolliks on ka tehnilist abi pakkuda.
Kauaks seda õnne ei ole, sest väntamine läheb jube raskeks ja tühi tagumine rehv loperdab üle kivide. Lõpuni oli veel umbes viis kilomeetrit. Loomulikult on sadulakott koos kogu varukrempliga autos, sest eelmise päeva lendstart ei võimaldanud kõiki vidinaid kohe külge panna. Ühe kilomeetri jalutan ja jooksen, kuid siis saab villand ja pisemat teed pidi saan otsemalt finišisse. Selgub, et nagu väikse koha asi ikka, siis meediku rolliks on ka tehnilist abi pakkuda.
Veetase on tõusnud ja kuigi meil on enne südaööd väljuvale praamile pilet, mahume siiski ka varasema peale kenasti ära. Sõpru koju viies selgub, et nende kodutänav on kinni pandud. Arvava, et äkki on läheduses oleva uusehitise torudeprobleem, mida viimasel ajal ikka juhtunud. Ei ole, sest tänavale on parkima jäänud ainult üks auto, see ka K oma. Öös on ootamas filmivõtted hoopiski. Ongi elu nagu filmis.
