Päris veel ei paista aga asjad on läinud viimasel ajal üpris hästi. 7. jaanuar siis radulinnuke viib meid Ritaga üle Riia Kiievisse.
Just mõni aeg tagasi sain ka passi oma viisaga kätte. Kultuuriviisa siis seekord. Saatkonnas käik aga oli jälle anekdoot omaette.
Kui Tartust poole seitsmese rongiga pealinna jõudsin, vudisin kohe Kadriorgu saatkonda. Jõuan valge maja juurde ja mis ma näen. Must raudne värav kinni. Loen ukraina ja vene keeles valge paberi pealt, et pühade ajal on saatkond kinni ja ka jaanuari alguses. Unine ka, nii ei raali kohe välja, mis teha võiks. Natuke enesega nõu pidamist ja väravaposti kellale maandub sõrm. Helisev naisterahvahääl palub sisse tulla. Ütleb nagu veel midagi, aga see läheb juba kõrvust mööda. Kui passiga saatkonnast välja jalutan taipan, et vast heledapäine naisterahvas palus värav lahti jätta. Mis nüüd siis? Lõksus. Sekretär on ka kuhugi taharuumidesse kadunud, et paluks tal värav avada. Möödujatel võis küll huvitav olla jälgida, kuidas raudvarbade vahelt tuleb käsi ning vajutab musta kellanuppu. Ja välja ma saan!
1 comment:
Miks on vaja Ukraina sõiduks viisat, kas seagripp on piirist ületamise raskendanud või mis!
Post a Comment