Pidudest, abordist ja külalistest

Rita juubel peetud. Suured tänud kõigile, kes oma panusega memmekese Eestisse saatmises on osalenud. Pilet on juba olemas ning 4. novembri õhtul jõuame Tartusse. Tagasisõidu piletit veel ei ole ostnud, kuid Rital on kindel soov Eesti jõule ja aastavahetust näha eks siis alles jaanuaris sõidab ta tagasi.
Jätkuvalt natuke viimasel ajal Krasnodarkas ja Aleksandrovkas toimunust. Eile oli 24 kraadi sooja, täna kisub vihmale.
***
„Ei mina suuda tema teksti tõlkida, ta räägib nii kiiresti ja selliste imelike sõnadega,“ tõstab ärevalt hellehallide lühikeste juuste ja läikiva musta jopega Valdis käed alla-andlikult taeva poole. Prillidega mees peaks tõlkima Aleksandrovka keskkooli direktori Irina juttu 75le soomlasele, kes nädalasel reisil Krimmis ning tutvumas ka Krimmi eestlastega. Tuglase seltsi eestvedamisel ning kõhuka Tapio organiseerimisel jalutavadki härrad ja prouad Aleksandrovka kooli koridorides, söövad lusikaga (sest koolis kahvleid ei olegi) kanakoibi kooli sööklas ning üritavad mahtuda kitsukesse eesti keele klassi, et kuulata kiiret ülevaadet eesti keele õpetamise ajaloost sel poolsaarel.
„Palju õpilasi on? Mitu tundi nädalas? Mis on eesti keele tulevik siin? Kui hästi lapsed siis eesti keelt oskavad?“ esitavad härrad ja prouad küsimusi.
„Mind väga huvitav selle direktori päritolu. Ta on nii huvitav naine,“ pöördub klassist lahkudes vaikselt inglise keelt (sailor´s language nagu ta ise nimetab) rääkiv habeme ja prillidega härra minu poole.
„Ta tundub väga karm, kuid vapustav naisterahvas. Kas ta on abielus?“ küsib härra veel hiljem kui kaks bussi on peatunud Eesti tare ees. Soomlased, kelle seas siiski ka päris mitu eestlast, valguvad mööda küla laiali nagu veerevad õunad ümberläinud korvist.
„Kõigil on ju huvitav ja ega nad sellist küla ja steppi kuskil ei näe ka rohkem,“ lausub Tapio ning haarab kaamera selga ja põrutab aia ääres lavotškal istuva Elli ja Olga Stepanovnaga juttu puhuma.
„Oh, Eestisse niikuinii kunagi ei lähe, siis käime vähemalt Eesti Tares ära,“ muigavad Odessast pärit bussijuhid tare välisuksest sisse astudes.
„Noh, säti end professor nüüd sinna riiuli juurde,“ käsutab suure kõhuga musta vesti kandev kantpea välimusega bussijuht oma musta jopega kaastlast tare köögis raamaturiiuli juures poseerima.
„Sõidame minema, aga kus Mare veel on?“ hüüab valge kapsuniga Valdis bussiuksel seistes. Selgub, et osad on juba surnuaiale välja jõudnud. Ning külarahva pilkude all keeravadki kaks suurt bussi ninad ringi ning peagi külast kadunud ongi.
****
Küla peal viimasel ajal teemaks ühe noore tüdruku rasedus. Abielus teine, kuid kuskil ringi kooberanud. Ema ja mehe käsul pidi ikka aborti tegema, kuid samas käivat jutud, et tal soov ka laps alles jätta, sest sünni pealt saavad vanemad 25 000 grivnat. Abordi tegemine maksab 200 grivnat, kuid seda raha ei ole tüdrukul endal maksta ja nii pidi isa selleks raha teenima.
„Jah, oleks meil ka veel rohkemgi lapsi, kui me ei oleks neid aborte teinud,“ ohkab lokkispäine vanem naine, kes juba mitmekordne vanaema.
****
Seda, et siin kandis hästi ja palju süüa osatakse teha, sain ma teada juba saabumise päeval. Kuid ikka võtab sõnatuks, millised ettevalmistused tähtpäevade tähistamiseks neil on. Rita juubeli puhul tõmbasid poisid viinamarju üleval hoidvatele traatidele tekid ja katted, tarest tassiti kohale suur laud ja pikad pingid. Rita ja Ljuda käisid neljapäeval Kurmanis ning ostsid kogu vajaliku toidukraami kokku. Juba reede õhtul praadis Ljuda kolm viilutatud saiapätsi, et neist siis pidupäeval seapõrsad valmis teha. Laupäeval lõikusime, hakkisime, segasime Ljuda ja Oljaga varahommikust saadik. Lauale sai vähemalt viis salatit (lugemine võis sassi ka minna), mitut-setut sorti sakuskasid, maitsev plov ja veel täidetud paprikad ka.

Ljubovnitsa salat
Punapeet
pähklid
juust
küüslauk
porgand
rosinad
majonees

Punapeet segada pähklite, küüslaugu ja majoneesiga ning sellest kausikese põhja esimene kiht. Juust segada küüslaugu ja majoneesiga ning see tõsta kihina punapeedi peale. Porgand segada rosinate, suhkru ja vähese majoneesiga ning see kolmanda kihina kõige peale. Maitse järgi lisada segudele soola.
***
Krasnodarka kroonu poes töötab iga laupäev baar. Toolid ja lauad tõstetakse tühja kivipõrandaga saali ning enne klubisse diskotama minemist külarahvas trimpab seal õlut kui ka kangemat ja näkitseb šokolaadi, pähkleid ja krõpse peale.
„Teate, Klipininas on juba kontrollid baaris,“ hoiatab järsku telefonikõne lõpetanud laua ääres viina visanud Šurik. Kibekähku korjavad kahe tumedapäise tatarlasest müüjaneiu juhendamisel baari külastajad oma kraami laudadelt, toolid taharuumi ning kogu kamp kolib poe ette – lauana läheb kasutusele aknalaud.
„Ma helistasin juhatajale ja ta ütles, et mul ei ole öösel töötamise luba,“ põhjendab suurte pruunide silmadega neiu nukralt.
***
Kui mina kukkusin esmaspäeval piimapurke värava juurde viies omal põlve ja püksid puruks, siis päeve hiljem õues haamrit otsimas käies, kukkus Rita käpuli. Tal vasak põlv marraskil, mul parem põlv katki ja kivikesi täis. Lavotškal istudes ja kraatsilise õhulennu tulemis vaadates jooksid mul mööda põski pisarad rohkem niisama nukrusest, et kõik kehvasti kisub, kui suurest valust. Aga piimapurgid vähemalt jäid terveks. Täna lonkasin mööda kooli ja selgitasin, et ei ole selles ratas süüdi.
„Ei no, sa pidid ikka küll kiiresti kõndima, et sedasi püksid puruks kukkuda. Nagu tsikli seljast oleks lennanud,“ kõlasid lohutavad sõnad.

Kampaania Rita jõuluks Eestisse

Et siis esmaspäeval on Rita 70-aasta juubel ning kuna tal on veel suur soov näha, kuidas Eestis jõule peetakse, on kõik Krasnodarka sõbrad ja ka mitte sõbrad oodatud osalema panusega vanaproua unistuse teoks tegemises.
Lähem info: tinkuke@gmail.com
PS! Ritale endale veel mitte sellest rääkida!!!

Eluke stepikülas läheb edasi

teisipäev, 8. august 2009, kell 19.55

Ja ongi märkamatult suvi möödunud ja tagasi külakeses, kus sirtsud siristavad ööpimeduses nagu oleks kõige häälekama valimise võistlused pooleli ja koerad klähvivad jätkuvalt oma hääli ära.

Väliselt on kõik siin ikka sama – hein on suvega pruuniks kuivanud, kalkunid koperdavad mööda tänavat, viinamarjad on prisked ja mahlased, poe juures Samira räägib, kuidas hinnad ainult lähevad kallimaks, kooli koristaja näitab oma lapselast, kes kaks kuud juba kõnnib ja näo katki kukkunud. Viimasel ajal levib külas aga mingi kummaline viirus. Dšankois viskas keefirist saadud pisik 126 inimest haiglasse ning ka Krasnodarkas kurdavad inimesed kõhutõve üle. Millest see alguse saanud, keegi ei tea. Kuigi vett iga päev kraanist ei tulegi, ei soovita paljud seda ikkagi juua.

Ka koolis on kõik kuidagi tuttav – tunniplaani veel paigas ei ole, internetist pole ka paar nädalat midagi kuulda olnud. Augusti lõpus oli siin kandis nimelt nii karm äikesetorm, et lisaks mitmele elektrisüsteemile lõi välk maha ka ühe lamba ning parajast stepis lehmi karjatanud mehe.

Aleksandrovka kool kuulutati aga rajooni parimaks koolist. Ei saanudki aru, kas välimuse või ka õppetaseme poolest. Ka on Ukraina seadnud sisse kindlad reeglid õpilaste riietuses ning üritatakse jälle koolivormi kandmist juurutada. Nii lippavadki tüdrukud iga päev kooli soovitatavalt valge pluusi ja musta seeliku või pükstega ning poistel on ikka ülikond võimalusel seljas. Sportlikud, värvikirevad riided, ehted ja silmapaistev meik on rangelt keelatud. Sautkini Vasja oma tumehallis õrnalt läikivas ülikonnas bussipeatusesse loivates näeb üpris šikk välja, kuid juba kolmandal päeval harjub silm sellega ära. Enam ei olegi midagi erilist.

Teisipäev, 15. september, 2009, kell 19.24

Ei eluke Krasnodarkas kunagi igavaks kisu. Reedel korraldas 11. klass 9. klassile midagi Eesti rebaste ristimise taolist. Tunduvalt leebem variant muidugi – küsiti kooli puudutavaid küsimusi, näiteks, mis on kooli lipul ning paluti koolihümni laulda või toolil tantsida. Hümni meeles pidamisega oli osadel probleeme, nii käsutas Sergei Sergejevitš vanemate klasside tuumikumi pioneeride tuppa (!!! varem ei teadnuki sellise koha olemasolust) seda selgeks õppima. Kuid see oli kõigest avapauk tormilisele nädalavahetusele. Laupäeva õhtul sai terve küla osa pulmapeost, mille muusika kostus kõigini.

„Oh, nüüd läheb lõbusaks!“ kilkasid järsku poisid klubi kinnilöödud akende juures kui seal läks järsku kakluseks. Purupurjus Vova kippus kõigiga tüli norima. Eriti endast suuremate meestega. Nii siis jooksiski seni suure poe saalis ehk baaris istunud seltskond vaatama, kes keda taob.

Dšankoi difteeria puhang on ka Aleksandrovka kooli töötajad ärevusse ajanud. Nii pandi söökla kinni. „Ei tea kaua, vähemalt kuu aega kindlasti,“ rääkis tumedapäine sööklajuhataja. Et lapsed päris näljas ei oleks, siis tuuakse saiakesi suurtes plastkarpides Petrovkast. Lapsed pidid aga klassijuhataja tunnis kirjutama etteütlust kätepesu ja puhtuse teemadel, et siis seda hiljem alanud lastevanemate koosolekul õpetajad vanematega arutada saaks. Kuuenda kuni üheteistkümnenda klassi tüdrukud käsutatakse sel nädalal riburadapidi günekoloogi vastuvõtule. Kohustuslik tervisekontroll.

Prantsuse mäed ja uskumatud lood lennujaamast

laupäev, 8. august 2009, Nice, Prantsusmaa
Kui Veneetsia kesklinnas ühe juhusliku platsi peal töötas Wi-Fi, siis prantsuse kiirsöögikohas Quick ütles teenindaja, et neil on internet ajutiselt kakti. Paremus on aga Itaaliaga küll, sest siin riigis tundub Wi-Fi´t ikka rohkem olevat.
Veneetsia oli kena linn küll oma kanalite, kitsaste tänavate (kaardist pole seal linnas mitte mingit kasu), sillakeste ja kirevate majadega. Kuid kõige selle ilu nautimise teegi raskeks liiklemine tänaval, et tohutust massist kaasturistidest mööda saada ja, et mitte lasta end voolust kaasa viia. Nii me näiteks ei läinudki suurte tähtsasse Püha Martinesi kirikusse, sest järjekord sinna oli kohutavalt pikk. Veneetsia rahvamassist rahu saamiseks põrutasime Garda järve äärde, kus nautisime kuutõusu ja kena linnakest, kust järveäärsed tumesinised mäed paistmas.
Hommikul asusime Parma poole teele. Ümberistumisega Brescia linnas. Suurt me sellest linnast ei näinud, kuid tundus üks suur tööstuslinn, mis tõmbab välisriikidest inimesi ligi. Kummalisi teid pidi (üks abivalmis meesterahvas suunas meid rongile, mis pidi lihtsamat pidi kohale viima kui see, millele oli plaan minna) jõudsime lõpuks Parmasse. Kesklinnas sättisime end rahva seas populaarses pargis õhtut nautima.
„Hei baby!” hüüdis mustanahaline Daved kui oma sõpradega üritasid ka meiega sõbraks saada. Mingi hetk olime neist lausa ümbritsetud. Nigeeriast pärit Daved on Itaalias olnud aasta. Enne seda elas Hispaanias.
„Mulle meeldib Euroopa. Ma teen sporti, poksin ja mulle meeldib süüa. Te võiks õhtul minu juurde tulla, ema teeb aafrika toitu,” jutustas punnpõskne 27-aastane mees.
Terve reisi jooksul on meil küsimusi tekitanud võõraste inimeste usaldamine. Eriti selliste, kes kole kergesti oma abi pakuvad. Muidugi võib neil olla tõeline soov aidata ja head teha, kuid samas ei saa välistada tagamõtteid.
Siiski läksime Davedi ja tema sõbra Brnu (Senegalist pärit noormees) juurest edasi linna. Juustulinnas on tõeliselt ilus kirik ja roosa torn, mille juures platsil meeldib inimestele õhtul koguneda, lobiseda ja kitarri tinistada.
Kui arvata, et Itaalia ilusaimad kohad on kindlasti Veneetsia ja ajaloolised varemed, siis selle arvamuse lükkas ümber matkamine Cinque Terres (tõlkes viis linna). Viit mere ääres asuvat mägede linna ühendavad rajakesed on rahvuspark turistidele avanud. Matkamist, ähkimist ja higistamist omajagu, kuid vaated kristallsinisele merele ja mäenõlval seenekestena kõrguvatele kollastele, roosadele, punastele majadele tasub seda kuhjaga ära. Väike jahutus veel selges merevees ja mida veel elult tahta. Ainult mu rätik sinna kuskile treppidele või radadele jäigi.
Prantsuse piiri ääres asuvasse Ventimigliasse sõit kestab kaua ja kulgeb läbi Genova näiteks. Viimane on jällegi üks Itaalia suurlinnadest. Vähemalt nii tundus rongiga mööda tuhisedes ja ei jõudnudki lõpuks kokku lugeda, mitu raudteejaama seal oli. Vist sama palju kui sadamas kõrguvates kirevate kaubatsisternide torne.
Ventimiglia on Pransusmaa piirist kõigest 10 minuti kaugusel, nii olid juba linnas paljud sildid prantsusekeelsed. Sõit Nicesse kulgeb mere ja mägede vahelt. Kord on aknast näha ainult vett ning samal ajal teise akna taga läheb kalju püstloodis taevasse.
Nices ja prantsuse Rivieras me küll pettusime. Hea palav päike küll, kuid meeletult kallis linn, rand väike ja vesi pole pooltki nii selge ja sinine kui näiteks kasvõi Albaanias.

neljapäev, 13. august 2009, kell 8.00 Pariis, Charles De Gaulle lennujaam
Koju lennuni on veel loetud tunnid ja meie seiklused saavadki läbi selleks korraks. Reisi lõpp on olnud aga vinge ja vaheldusrikas. Nice´i rannast suundusime bussiga St. Etienni, et sealt siis mägedesse, Mere Alpidesse, ronida. Kuid nagu terve reis, siis oli ka see mägedeskäik vähe planeeritud ja natuke ootamatu.
„Ei, nende jalanõudega te küll mäkke ei tohiks minna,” imestas prantsuse abielupaar, kes meid peale võtsid oma pisikese valge Citreoniga.
„Ja õhtul ei tohi kuskile minna. Seal majakese juures võite telkida ning kui ilm kehvaks läheb, siis on väga raske üles saada. Üldse on see üks raske rada,” kirjeldas kiilanev meesterahvas meie plaanidest 800-meetrine tõus teha, et jõuda Refuge de Vensi, kus töötab meie tuttav. Kuna me nii hilja jõudsime alles mäejalamile, siis telkisime kuskil põõsaste vahel kohiseva jõe lähedal.
„Mis asi see nüüd oli?! Nii imelik hääl!” ärkasime Mariga öösel üles ja imestasime põõsas mütsatusi ja sabinaid kuuldes. Mari kartis, et järsku on tegemist karuga. Unesegaselt aga ei taibanud me sel hetkel, et tõenäoliselt oli see ainult kitseke. See telkimine maaliliselt kaunis kohas – orus, kus kõrguvad taevasse hõreda kuusemetsaga kaetud kaljused mäed, mõnel veel lumesutsakud hommikuse päikese käes helkimas – oli küll üks külmemaid. Hommikul siis asusime marssima. Käänulise raja tõusu ootas ees rohkem kui 800 meetrit – 1533 meetri pealt pea 2500 peale. Kui tavaliselt on sellele rajale arvestatud kaks ja pool tundi, siis meie venisime üles kuue tunniga. Eks oma osa mängisid libedate taldadega tennised ja rasked seljakotid (muidugi oli vaja mäkke vedada ka paariks päevaks sööki kaasa). Aga üles me jõudsime. Refuge de Vens on mägimajakene Vensi järvede kallastel. Järved on päikselisel ilmal sinakasrohelised, ümisejad pistavad pea urgudest välja ning karjuvad, kitsekesed kalpsavad ringi ning järve ääres kasvavad maailma maitsvamad mustikad. Koht, kuhu mägedes matkajad saavad igal ajal minna, kas siis ainult väikeseks puhkuseks või selleks, et veeta seal öö ning järgmisel päeval oma matka jätkata.
„Ma märkasin jah, et te ei ole just hästi valmistunud,” muigas mägedepäikeses punaseks päevitunud mees kui nägi meie seljakotte ja tema poeg imestas Mari Converse tenniseid riiulis nähes.
Nagu terve reis on ilm meie poolt olnud, siis ka sel päeval, mil asusime Alpidest uuesti alla. Eelmine päev kallas pidevalt hoovihma, kuid nüüd oli jälle päike väljas ja kaljuste mäetippude vahel liuglesid üksikud vahused pilverüngad.
Mäejalamilt St. Etienni, kust läheb buss Nice´i, oli tervelt kaheksa kilomeetrit. Mõtlesime siis, et marsime selle maa, kui juba olime lootuse kaotanud, et mõni möödasõitev auto meid peale võtaks. Ootamatul aga saime küüti kui meie juures pidas kinni must Mercedes.
„Ehmm, tegelt me eriti prantsuse keelt ei räägi,” mainis päikeseprillidega noormees, kui avas pagasnikut. Austraaliast pärit Matt ja tema rootslasest naine Maria olid nädalaks tulnud Prantsusmaale reisima ja parajasti teel mere äärde Antibi, mis üpriski lähedal Nice´le. Maria läks kolm aastat tagasi Austraaliat avastama ning kohtas seal Matti, kes tegeleb veniäriga. Nüüd siis tegid noored ühise reisi Euroopasse, et külastada neiu vanemad ja puhata.
„Ma teen pilti, et me korjasime suvalised backbackerid peale,” naeris Matt kui Alpides väikese peatuse tegi.
Antibe polnud küll plaanis minna, aga järjekordne suvituslinnake nagu nad kõik prantsuse Rivieras. Selle linnakese lähedal on aga tohutu hotell – rõdud on nagu rohelised botaanika aiad ning majad kasvavad taevasse astmeliselt.
Nice´s oli ilm paari päevaga ilusamaks läinud ning meri sillerdas ja kiviklibune rand oli rahvast täis. Viimase õhtu veetsime rannapromenaadil The magical Platters´i kontserti kuulates.
„Kas te otsite ööbimiskohta? Linna lähedal on mõned campingud,” alustas meist möödudes siilisoenguga mees meiega juttu. Tegelikult tema helde särgiga sõber oli juba tükk aega eemalt meile pilke heitnud. Itaalia Aplides matkanud sakslased üritasid meid kuskile välja kutsuda ning juttu vesta ning isegi tulid meid lõpuks randa, kus plaanisime viimase öö veeta, otsima, kuid nad ei leidnud meid vetelpääste vaatetorni juurest üles. Kahju tegelikult. Sest sel nende seltsis oleks ehk natuke julgem olnud, kui meie lähedal kukkusid taplema mingid tumedanahalised tüübid. Nii palju kui aru saime oli tegemist mingi võla välja nõudmisega. Igaljuhul pidasime targemaks sealt lahkuda. Nice on öösel pidevalt täis melu. Kesklinnas suure purskkaevu juures pargis pidasid tumedanahalised mehed pool ööd vestlust rassismi teemadel ning libistasid oma veepudelitest mingit kummalist jooki. Purskaevu veerel ropsis aga koduteel olev kiitsakas meesterahvas. Natuke kogukam sinise särgiga naisterahvas nägi vaeva, et jalgu üksteise ette tõsta. Proovis lähedal asuvas pargis muru peal pikutada, kuid kastmisüsteem ajas ta püsti ning märg muru tegi selja märjaks. Üldse on öösiti Nice´s suur puhastus – värvilistes vestides mehed tühjendavad prügikaste ning pesevad voolikust purskuva vee abil tänavaid ja puhastusautod vuravad ringi.
„Meil on politseid vaja. Telefoni ei ole ja telefonikaarti ka mitte,” kurtis raudteejaamas patsiga noormees turvamehele. Selgus, et tema käevangus olnud tüdrukul varastati pass ära.
Prantsusmaal on rongipiletid kallid, kuid hüpersuperluks ronge nähes on see ka täiesti arusaadav.
Kuigi Pariisis oli tuttav tunne jälle olla, olid meil jalad Alpides turnimisest nii valusad, et lõpuks läksime Louvri juures asuvasse Tuileries´i parki pikutama. Prantsuse Croissantid on ikka maailma maitsvamad, eriti kui neid saab süüa kuskil nii kenas kohas nagu suure kunstimuuseumi lähedal hekirägastiku vahel taustaks valge vaateratas.
Pariisi CDG lennujaam on suur ning elu keeb pidevalt. „Oi, te olete eestlased, mulle nii meeldib Eesti,” rabas käest kinni musta seelikuga õlgadel tekki kandev pruuni patsiga vanem naisterahvas. Esmapilgul tundus kena proua. Just olime ära kolinud seina äärest, kus mingi T-särgi ja teksades mees pikutas oma koti peal ning siis järsku hakkas meie nähes omale kätt veidralt püksi ajama.
Californiast pärit Arlene on Eestis käinud korduvalt ning rääkis meile, kuidas ta töötas Eesti Instituudile veebikujundust tehes ning eesti kultuuri tutvustavat lehekülge tehes.
„Kuid sel ajal kui ma Eestis olin, olid teil küberrünnakud ja keerulised ajad, nii siis hakkas igasugu imelikke asju minuga juhtuma. Mulle pandi tuppa näiteks jälitussüsteem,” jutustas valgete froteesokkidega närviliselt mälupulka näppiv värisevate kätega silmi kissitav naine. Lõpuks oli tal soovitatud Eestist lahkuda.
„Mind on jälitatud, mul on kaks arvutit varastatud, mind on terroriseeritud, isegi hullumajja taheti panna ja kõike ainult selle väikese mälupulga pärast,” jutustas Arlene endal silmades pisarad helkimas. Nii kummalised ja uskumatud kui tema jutt ei tundunud, siis rääkis ta, et Microsoft ja mitmed teised suuremad firmad on vastu, et ta käib mööda maailma ja püüab seal maha müüa oma ideid.
„Ma olen kõike seda muidugi teinud oma rahade eest. Ja nüüd ma võin üldse oma majast ilma jääda.” Proua üritab juba mitmendat päeva Californiasse lennata, kuid sobivat lendu pole seni olnud nii ta veedab oma aega lennujaamas.
„On mul eksju kummaline lugu?” küsis ta veel enne kui laotas oma triibulise teki seina äärde, võttis pintsaku peale ning jäi tukkuma.
Reede, 14. august
Nüüd siis tagasi Eestis. Tore on ikka kodumaal tagasi olla, nagu poleks ära olnudki. Sätin end vaikselt jälle Krimmi teemadele. Ehk siis seiklused nimega "Ukraina viisa saamine" on alanud...

Kiiksuga Itaalia

Pühapäev 2. august 2009, Vatikan, Rooma

Ei tasu ikka üritada taskunoaga Vatikani paavsti juurde minna. Nii siis nüüd ootan Mari kuni ta käib ja vaatab usuriigi üle. Paavst just lõpetas oma kõne, mida näidati platsil ka suurtelt ekraanidelt. Üldisel tundub, et Rooma on kohalikest elanikest tühjaks voolanud. Ainsad, kes kuskil tänaval vastu tulevad, on fotokatega varustatud ning kuuma päikese käest vihmavarju alla peituvad turistid.

Eelmise öö veetsime hostelis, kus lisaks meile olid kaks Montrealist pärit tüdrukut, kes raseerisid voodil jalgu; Inglismaalt kaks noormeest, kes õpivad filmi ning loodavad Nice’s öömaja saada Elton Johni villas; lohvakate valgete trussikutega hispaania noormees ning Londonis fotograafia õpingud lõpetanud koduteel olev brasiillane. Kena ja tore seltskond võrreldes Napoli ilaste ja libedate tüüpidega. Ehk siis CouchSurfingus otsisin Napolis kohta, kus ööbida. Ainus, kes andis lootust oli teleajakirjanik Jennairo. Kui treener Livio jõusaali jõudsime, siis selgus, et kolm sõpra Jennairo, Livio ja advokaat Massimiliano, olid enda võõrustada võtnud lisaks meile veel Monetti New Mexicost, Emily ja Jenny USAst ja kaks tütarlast Hollandist. Kohe kiiresti selgus ka tüüpide põhimõte võõrustada ainult tüdrukud.

„Mis ma ikka reisin, kui neiud tulevad ise minu juurde,” irvitas Jennairo.

Vandenõu plaaniga tüübid kihutasid läbi segase liiklusega Napoli väiksemasse linna ühe sugulase juurde peole. Kohal olnud tüdrukutest polnud vist keegi varem kuulnud nii haledaid külgelöömis lauseid ja erinevaid versioone Cupidost. Küll üritasid veel tüübid legendidega kesköisest traditsioonilisest suudlusest ja salsa sammude õpetamisesst tüdrukuid liimile saada. Sellega meenub, et juba Brindisis esimesel õhtul üritas mingi tüüp Mari naistevetsus kabiini tõmmata. Vatikanis platsi peal aga jällegi üritas üks mees hirmsasti uueks sõbraks hakata ja käest hoida.

teisipäev, 4. august 2009, Bologna

Bologna on sammaste ja kaarte linn. Ilusad kitsad tänavad, stiilsed inimesed, rahulik liiklus, maitsev pasta ja jäätis. Kuid vaatamata kõigele on neil siin ikka omad kiiksud ka. Hommikul kui Firenzest saabusime ning asusime linna peal jalutama, siis just raudteejaama juures ülekäigu rajal najatus vastu posti lühikeste spordipükstega mees – liputaja. Kuigi päev pasta sünnilinnas juba pani hommikuse ehmatuse unustama, siis õhtu linna pargis tegi jälle kõigi inimeste vastu skeptiliseks. Lisaks kuskile põõsasse kaduvale narkomaanile soovis Itaalias elav albaanlane uueks sõbraks hakata.

„Baby, baby!” karjus ta veel hiljem kui me tema juurest minema marssisime.

Eile Firenzes aga kohtasime üle pika aja vihma. Imeilusa linna tänavatel oli kohe mõnus jahe õhk. Selle linna ilu võib küll pikemalt imetlema jääda.

Kolmapäev, 5. august, Veneetsia

Kui Veneetsias käia, siis pole mõtet kaarti omale osta (röövlid, mujal linnades jagatakse linnakaarte turistidele tasuta), sest kaardiga või ilma, ära eksivad kõik. Nii siis tuiame ringi, üritame vältida üle rahvastatud kohti (turiste on ikka populaarsemates kohtades meeletult).

Eelmise öö veetsime küll vist maailma puhtaimas ja paremini valvatud raudteejaamas. Tervelt kaks korda aeti meid välja, et ootesaali koristada. Kuna 1980 toimus Bologna raudteejaamas suur katastroof, siis hukkunud inimeste mälestuseks on siiani ootesaali seina äär kaetud lõhnavate pärgadega.

Segane Napol ja väsitav Rooma

Kolmapäev, 29. juuli 2009, kell 16.30 Itaalia Taranto haigla kiirabis
Et siis Mari on hetkel kuskil arstide uurida. Ei teagi, mis sest tulla võib, kuid tere tulemast Itaaliasse.
Albaaniast saime laevaga, kuigi kuupäev piletil oli 23. juuli neli päeva hilisema asemel, Brindisisse – pisike ja puhas linn. Ei olnud prügi tänavatel ja keegi ei kippunud kauplema ja tülitama ka tänaval. Seega veetsime seal linnas koos Milano rongi ootavate sveitšlastega ning pärast imehead (tol hetkel oli mul tervis kehv ja suutsin ainult kaks ampsu võtta) pitsat seadsime end raudteejaama ootesaalis koduselt sisse. Paar Indiast pärit härrat tahtsid küll suhelda öö jooksul, kuid üldiselt oli normaalne jaamake.
Hommikul tutvusime linnaga ootasime turistiinfo avamist (lisaks lõunapausidele käib ka avamisaegade paika panemine loominguliselt).
Rongiga põrutasime läbi viinamarjaistanduste ja oliivisalude ning arbuusipõldudest mööda Leccesse. Ja seal mööda siledat maad (ehk siis mägesid Lõuna-Itaalias vähevõitu) Gallipolisse. Viimane on pisikene linnake, mille vanalinn aga on ehitatud saare peale. Kuna Maril juba siis oli kehva olla, siis pool päeva konutasime pargis ja ülejäänu otsisime haiglat. Apteegist mingid rohud olid aga lõpplahendus. Edasi asusime ööbimispaiga jahile. Kuigi turismiinfo neitsik kinnitas, et tema soovitatud Bed&Breakfast on linna kõige odavam, see päris nii nüüd ka ei olnud.
„Oi, te olete kuskilt Venemaalt jah?!” uuris pruunide juustega Ana-Maria kui ühe B&B ees San Paulot ja tema ema ootasime. „Nii ilusad tüdrukud!” kiitis Ana-Maria ema ukse vahelt piiludes. Mustas kleidis vanaproua naeratas pidevalt ja lõi käsi kokku.
„Mu poeg õppis juurad. Aga nüüd räägib, et enam ei taha, parem peab B&B-d,” jutustas blondi juuksepahmakaga naisterahvas, B&B omaniku ema.
Gallipoli on linn, kuhu välisturistide eest lähevad itaallased ise pakku ja armastavad seal puhkamas käia. Nii on kõik hinnad ülimalt kallid ja kõik kohad väga uhked ja toretsevad. „.....I´m V.I.P.” kirjaga särki kandis ühe B&B omanik.
Selle-eest osutus ülimalt lahkeks Indoneesia mööblipoe omanik Umberto.
„Ma saan aru küll teist, sest ma olen samamoodi reisinud,” rääkis ta meile ning pakkus ulualust oma poe põrandal kahe idamaiselt lõhnava kapi vahel.
Geoloogi haridusega Umberto ise on 13 aastat Aafrikas elanud ja töötanud. „Kuna mul oli üksinda poeg kasvatada ning tema kasvades oli raskem pidevalt uude kohta kolida, siis tulin tagasi Itaaliasse,” jutustas Umberto kui küsida, kuidas ta mööbliäriga tegelema sattus. Kord Indoneesias jälle mööbli järel käies, tutvus ta Lindaga, kes pärit Indoneesia suurimalt saarelt.
„Alguses ma ei rääkinud üldse itaalia keelt, kuid kui pidin Umberto perega suhtlema, siis ikka tuli praktikat juurde,” jutustas Linda ja pakkus indoneesia-päraselt valmistatud spagette itaalia-päraste köögiviljadega.
Nüüd siis oleme teel Salernosse, väike peatus aga Tarantos. Juba jõudis kiirabi ootesaalis üks kohalik härra, Antonia, oma aias telkimist pakkuda.
Neljapäev, 30. juuli 2009, kell 23.03, Pompei camping
Et Pompei kohta võib ka nüüd siis öelda käidud, nähtud, tehtud. Võimsad varemed ja hooned olid selles linnas omal ajal – saunad, teatrid, bordel, templid. Tänapäeval marsivad turistide hordid mööda libedate suurte kividega tänavaid, kus hiljem varbad on kaetud ühtlase vulkaanitolmuga.
Eile õhtul lõpuks lubati Mari ikka haiglast tulema ja siis kimasime tagasi raudteejaama. Taranto paistis kena mere linnake. Lisaks linnaääres vohavale metallitööstusele, oli hoos ka igasugune kaubandus alates kalaturust kuni piraatkaupa müüvate tänavanurga peal seisvate tüüpideni. Pool ööd veetsime rongis teel Sarantosse. Täpselt sama tüüpi vagun oli nagu Albaania rong, kuid seintel ei olnud pilte, kõik aknad olid terved ning istmed olid pehmed ja käetugedega. Salernos viskasime hommikul pool neli ruadteejaama ootesaali põrandale, kus juba oli mõni teine rändur koha sisse võtnud. Poole seitsme ajal ajas koristajatädi aga kõik jalule.
Salerno on kuulus (Euroopa esimene meditsiinikool asutati näiteks seal) ja ilus (Toomkirik oli üpris kena seda üpritsevate kitsaste tänavatega), kuid avalikust internetipunktist ei teata seal linnas küll suurt midagi. Kui olime maha käinud päris mitusada meetrit ja lugematu arv kordi teed küsinud, siis lõpuks leidsime väikeste mustade trellitatud uste taga hirmkalliste hindadega paar pea-aegu töökorras, kuid ülimalt aeglast arvutit.

Laupäev, 1. august 2009, kell 0.21, Rooma
Kõik teed viivad Rooma. Ühed käänulisemalt ja täis seiklusi kui teised. Kuskil kella kuuest õhtul oleme aga tõelisi turiste mänginud ning kaart ja inforaamat käes mööda linna trampinud.
Pompeist põrutasime Napolisse, kus esmamulje linnast oli küll hirmutav. Eks oma osa ole ka reisiraamatul, mis hirmsasti hoiatab ja soovitab ettevaatusele rõhuda. Kohe kui rongist maha saime olime keset hullumeelset liiklust, tänavad olid ääristatud CK ja D&G piraatkotte müüvate mustanahaliste meestega. Tänaval, kuhu pidi hostel jääma, oli üldse piraatasjade turg. Esimene soov oli ots ringi keerata ning esimese rongiga linnast kuskile minema kihutada. Napoli pitsa on aga üle kõige ning tekitas isegi soovi veel linna näha. Uhked arhitektuuri on palju, kuid samuti prügi ja mööda linna kihutavadi Vespasid ning igasuguseid kahtlasi tüüpe.
Enne reisi asusin rohkem tegelema ka CouchSurfingu-ga. Nii ütles viimasel hetkel Napoli teleajakirjanik Jennairio, et ta on valmis meid aitama ööbimispaiga leidmisega Napolis. Oligi lahke ja abivalmis kui meid koos sõber Livioga kuskilt mere äärest peale korjasid. Mari oli mootorrattal, kus korraga kolm inimest ja tema suur seljakott veel ka. Mind sõidutas jõusaali omanik oma Kawazakiga, mille leistangile asetas mu suure seljakoti, mis nii mõnelgi sõelumisel läbi Napoli hullu liikluse kippus ratast valele poole kallutama.
CouchSurfing peaks olema iseenesest internetilehekülg, mille kaudu reisimisel leida kas vaba diivan magamiseks või uusi huvitavaid inimesi, kes linna näitavad. Kuid meie kogemus osutus teistsuguseks.

Järgneb....

Seiklused Albaanias

neljapäev, 16. juuli 2009, kell 21.04, Albaania Saranda
Öö Kerkyra sadamas möödus kuskil nurgas tulekustutite vahel magamiskotiga põrandal lösutades. Isegi baaris mängiv vali muusika ei suutnud enam häirida, väsimus tegi oma töö.
Olles Ionian Cruise´i kontorist pileti Santa III laevale lunastanud, asusime kotid seljas siis seda õiget kohta otsima, kust laeva peale saaks.
„Minge sinna edasi paremale,” ütles saia mugimise vahepeale sadama politsei peakontoris üks lapiliste pükste ja musta T-särgiga tüüp kui mööda sadama ala ringi uitasime.
Passikontrollis oli üks venelane hädas, et piirivalvele selgeks teha, kuhu ta oma õepojaga läheb kui vastavaid volitusi ei ole, et võiks lapse kaasa võtta endaga. Saatsidki kaks sihvakat revolvreid vööl kandvat tõmmut kreeka meest heledapäise venelase minema.
„Näed see naine,” kuulen järsku kedagi selja taga ütlemas.
„Eestlased?” küsin kiiresti.
Ongi. Terve grupp, kes samuti teel Sarandasse. Neil aga mingi ekskursiooni värk. Giid ja puha. Imestavad meie suuri kotte ja pärivad kaua me juba sedasi ringi rändame. Kuna sellised reisibüroo inimesed, siis saadetakse neid oma laeva peale. Meid lastakse aga kosmosesüstikut meenutava tiiburi pardale. Samal ajal vurab kohale politseiauto, millest väljunud vormikandja võtab tagaistmel sõitnud mehelt ära käerauad ning suunab ta samuti meie laeva peale.
Laevasõit Albaaniasse läheb tõesti kiiresti. Mägine maa nagu Korfu ja Kreeka, kuid Korfuga võrreldes on mäenõlvadel puid tunduvalt vähem. Majad pürivad kõrgustesse, tänavad on auklikud, tädikesed müüvad tänavanurgal puu- ja juurvilju, vanamehed istuvad baarides ja luristavad kohvi, mustlasnaised pisikeste lastega kerjavad tänaval.
Sadamas enne passikontrolli trehvame Tomiga. Albaanlane, kes Rainbow block´is peab hostelit ja kohe hakkab meile tuba pakkuma. Esialgse tingimisena saame kümnest eurost ühe alla.
Kuigi sadamahoone seinal ilutseval pikal jutul on selgitus, et Eestile on Albaania viisavaba tuleb siiski maksta riiki sisenemise maksu, meilt seda raha passi templi löönud tädi küsima ei hakka, nii me siis ise ka ei paku nagu teevad seda meie ees olnud prantslased.
Linna poole tuiates ja arutades, mida nüüd siis ikkagi edasi teha, ilmub järsku meie selja taha Tom, kes juhatab umbes viindat korda, kus asub tema hostel ja kuidas kesklinna saada. Kesklinna turismiinfot ei anna ikka Patrasel saadud vastuvõtuga võrrelda. Infomaterjale ei ole, bussiaegade jaoks on ka mingi käsitisi kirjutatud leht. Üldse on bussijaam tegelikult natuke tihedama liiklusega tänavanurgakene, kus siis valged mikrobussid peatuvad mingitel salastatud aegadel.
Kuna Tom tundus täitsa lahe tüüp, veame oma seljakotid ikka värviliste rõdudega maja kolmandale korrusele, kus peaks hostel asuma. Uksel silt, mis soovitab peremehe puudumisel minna esimesele korrusele minimarketisse. Mari lähebki ning saabub sealt korterivõtmega. Milline usaldus. Tükk aega istume sedasi tühjas korteris, milles viis kahekordset nari, väike kööginurk ja suur rõdu. Kuidas küll suudavad võõraid inimesi sedasi usaldada.
Samas võiks sedasi küll mõni näiteks veekeetja pihta panna, laudlina omale piknikulinana kasutusele võtta ja seinalt saaks täitsa tasuta Albaania kaarti ka (turismiinfos tahetakse sellise asja eest lausa kuus eurot).
„Are you happy?” küsib Tom kui oleme esialgsest hinnast veelgi alla kaubelnud. Toob meile veel kiiruga poest ühe leivapätsi, et äkki me näljased. Lubame seda hiljem süüa ning suundume linna vaatama.
Ei tea, kas see on nagu praemuna säriseval pannil taevas sirav päike või me olemegi Mariga parajad tohlakad, aga linnas tagasi oma korterisse (me oleme hostelis ainsad külalised) naaseme üheksakilose arbuusiga.
„Kuule meil on samasugune pool veel kapis,” irvitame Mariga kui üheksast kilost on ehk veerand magusat roosat viljaliha sisse aetud.
Õhtusel jalutuskäigul rannas käies on jälle järsku Tom meie selja taga.
„On ikka kõik korras või saan teile veel mingit informatsiooni anda?” tunneb ta muret.
„Ärge siis homme võtmeid unustage,” lisab ta lahkudes. Ei mingit kontrolli nagu näiteks mõnes Krimmi külalistemajas, kus peale lahkumist kontrollitakse väga täpselt kas ikka kõik toolid, klaasid ja rätikud on alles.
Õhtu jooksul lisanduvad meie hosteli korterisse öömajale veel Elia ja Marie, kes rahvuselt on ameeriklased, kuid kodumaal pole elanud enam aastaid. Elia rändab neljandat aastat mööda maailma ringi, vahest teeb erinevaid juhutöid, mõnda aega töötas Pariisis. Marie aga läks Istanbuli tööle ning leidis sealt omale abhaasia päritolu noormehe, kellega nüüd oli just Kreekas abiellunud. Kuid kuna Mariel ei ole kõik vajalikud paberid korras, siis ei lasta teda Türki tagasi. Nii nad siis reisivad koos ringi ja teevad aega parajaks.

esmaspäev, 20. juuli 2009, kell 15.59, Vlore lähistel, Albaania
Lõpuks siis oleme laagrisse jõudnud ning enam ei pea muretsema, kus järgmisel ööl magada. Terve nädal on voodi (Maril siiski telk) olemas ja pesta saab ka nii mitu korda kui ainult tahtmist.
Sarandast peale hommikusööki (keetsime ka ise kohalikku kohvi ning kui meie eeskujul ja ameeriklased Tomi kapis oleva kohvipaki kallale läksid, siis hiljem kohvipotti pestes põhjendas Mari seda sellega, et kuritöö jäljed ju tuleb kõrvaldada), vantsisime bussijaama ehk tänavanurgale, kus kohalikud bussid peatuvad, et otsida, kuidas Dhermisse saada. Enne kui arugi saime, tiris üks vana meid ühele kuskile teise tänava poole, et sealt läheb ta bussikene sinna, kuhu me minna tahame, kuid samas mingid teised hallpead pea-aegu lükkasid meid kuskile teise bussi. Nii siis lõpuks ühe pruuni bussi peal olimegi. Meie ees istunud prillidega kergelt hallinevate juustega vanatädike oli eriliselt rõõmus välismaalasi nähes. Kuuldes, et me Eestist, siis tema kõrval istunud valgepäine kepiga vanamees kurjustas kohe, et see ju kommunism. Käte ja jalgade keeles ei hakanud eriti pikemat vestlust nendega arendama, kuid ikkagi tädike vahepeal naeratas ja tahtis kätt pigistada ning oma peatuses maha minnes lehvitasid mõlemad taadiga meile tükk aega.
Bussisõit Dhermisse oli küll pikk ja käänuline, aga täis toredaid momente. Seda, kus tee peal bussipeatused on, ei ole lihtsalt märgistatud. Nii siis peatubki buss seal, kus parajasti vajadus on. Lisaks selle pidas bussijuht masina kinni, et omale kurki osta, neid pesta, külamehele värskeid ajalehti anda, mingile tüübile pliit üle anda, katki läinud iste bussist välja lammutada ning tagatipuks libistas bussijuht sõidu ajal õlut, mis talle ühes peatuses läbi akna ulatati.
„See on tavaline, et juhi joovad paar pudelit ja kui politsei kinni peab ei ole midagi hullu. Tuleb ainult natuke raha neile anda ja siis saab edasi sõita,” rääkis Alfred, kes oma sõpradega võtis meid auto peale kui me lõpuks Dhermisse mineva teeotsani jõudsime. Himares pidime enne aga bussi vahetama, kuigi kohalikud tüübid hakkasid küsima, et miks me nendega koos hoopis Jallasse ei sõida. Vastasime, et me kahjuks ei tea, kus selline koht võib asuda.
Igaljuhul kui buss meid kuskil kurvi peal maha pani ja juht näitas, et seal kuskil 600 meetri kõrguselt alla minna, kus meri paistab, seal on meie soovitud kohake, siis kohe seal samas seistes ja ohkides juba ees ootavast rännakust, oli lausa taevakingitus see valge Mercedes, mis meid alla sõidutas. Kolm albaanlast, kellest nii mõnigi töötanud või veel töötab Norras, olid tulnud mere äärde puhkama.
Meie aga otsisime sobiva kohakese rannas, kus paar järgmist päeva mööda saata. Esimene öö kõrval asuva klubi diskotümpsu taustal uinuda polnu vigagi. Väikeste kivikestega rand, mis ääristatud erinevatest kohvikutest, kuid samas mitte ühtegi avalikku käimlat. Nii siis käisime mõnes restoranis (sõna „water” tõlgendas ühes kohas kollase särgiga kelner „vodkana” ja tõi mulle hommikul vara pudeli vee asemel sada grammi ning jääd hoopis) või hotellis hädaliste nägudega luba palumas. Põõsastesse mineku soovi seal suurt ei olnud, sest prügikäitlemist Albaanias ikka veel ei tunta ning terve ilm on kaetud sodiga. Teine öö rannas magades ajas meri hirmu peale, sest järsku muutus vaikne meri tigedaks ning tuli üha lähemale.
„Kuule, ma arvan, et sul on mingi foobia nende lainete vastu ja sa peaks arsti poole pöörduma,” sõnas Mari poolpahuralt kui ma ta juba teist korda üles ajasin, et me oma kodinate ja magamiskottidega kaugemale koliks. Hea oli, et kolisime, sest hommikuks ei olnud seda rannaosa enam alleski, kus me algselt olime end sisse sättinud.
„See on nagu laevade pommitamine,” muigas Mari kui päikesevarjud üksteise järel maha kukkusid kui laine neid ampsas ja minema viis. Lisaks hulpis mere peal mingi paadike. Hommikul vaatas õlgkaabuga rannas päikesevarje välja rentiv mees mõtlikult oma varje, mis olid veel alles jäänud ja sügas kukalt.
Pühapäeval asusime Dhermist vaikselt Vlore poole teele. Esimene ots oli päris vaikne, sest pidime tagasi mäenõlvale suure tee peale saama. Kotid selga ja vantsima. Kuid parajasti olid ka kitsal auklikul liivasel teel ummikud. Juhid sõimlesid ja vehkisid kätega. Päris raske oli edasi saada, sest nii mõneski kohas ei olnud kahe auto vahel piisavalt ruumi, et me oma seljakottidega sealt läbi mahuks. Sedasi oodates sai Mari ühe kohalikuga itaalia keeles jutule. Seni kuulasin nende lobisemist kõrvalt kuni aru sain, et vana juba tahab mind naiseks ning Marile pakub oma vennapoega. Lõpuks saime aga üles mäkke kohalike sukeldujatega, kes teel Borshi. Kuna see koht jäi vales suunas, siis seisime teeserva oma Vlore sildiga. Vähem kui 10 minutit pöial püsti seismist ja järjekordne Mercedes peatas meie juures. Tükk maad eemal asuva ühe linnakese pangajuhataja Arthur tutvustas meile rõõmuga ümbrust. Oli ta ju ülikooli ajal turismi õppinud tegelikult.

laupäev, 25. juuli 2009, kell 21.24, Albaania Škorde
Lamama ühe suure järve kaldal, mille teisel pool on Serbia Montenegro. Täna oli laagri viimane päev, kuid meie lahkusime juba eile õhtul. Ühesõnaga, laager oli meeldiv nagu ikka – rand, päike, palju toredaid inimesi, jubedat muusikat mängiv DJ ja huvitavad albaania toidud. Kuid eile põrutasime siis Slovakkiasse sõitva bussiga Albaania linnakesse nimega Koplik. Kui buss poole nelja ajal meid kuskil pimedas mõningate majada vahel maha pani, oli esimene küsimus: „Kus kurat me nüüd oleme?”
Kaks norrakat ja kolm eestlast olid sellega sattunud mingisse tunmatusse Albaania linna, mis suhteliselt lähedal Serbia Montenegro piirile. Sel hetkel tundus ainuvõimalik variant kahe räbaldunud albaania lipu vahel seisva kuju all magamiskotid laiali tõmmata ja tukkuda ning kuulata lähedal asuva mošee esimest palvust. Hommikul kui kuskil poole kuue ajal vaikselt ärkama hakkasime linnamelu peale (vanamehed hobuvankritel parkisid panga ees, juurviljavana võttis oma kaupa lahti, kohvikud avasid uksi ja aknaid, rätikestega tädikesed jalutasid korvidega ringi), siis kohe ümbritsesid meid kuskil neli vanameest ning neid tuli ka järjest juurde. „Kus te minna tahate?” võis nende käte-jalgade keelest lõpuks aru saada.
Norrakad läksid ära Montenegro poole ja meie vantsisime linnast välja kitsukest teed pidi, mis pidi viima Bogdasse – ilus org. Kaua ei saanud marssida, kui meid võttis peale oranž kastikas, mille roolis mees, kes nimetas ennast jugoslaavlaseks (arvatavasti siis Serbia Montenegrost pärit) ja tema sõber kreeklane (nimed olid kole keerulised, et neid suudaks meelde jätta). Kuigi ühiseid keeli nendega eriti ei osanud, saime ikkagi aru, et 50-aastased mehed töötavad metsas. Juhil on palju õdesid ja vendi ning kolm last, kellest üks elab Belgias ja teine Itaalias. Kreeklasel on kaks last, üks elab Kreekas ja teine käib alles koolis. Sedasi lobisedes sõitsime läbi üle mägede ja läbi orgude, kus väikesed kirikud, jumalaema kujudega hauakivid surnuaias, külarahvas jalutas lehmi või ajas lambaid karja. Enne Bogdad täiest inimtühjas kohas oli aga bar-restoran, kuhu siis meid kutsuti kohvile. Millegi pärast saadeti mind kohe leti taha, et ma õpiks kohalikku kohvi keetma. Võib öelda, et sarnane türgi kohvile, kuid vähem kordi lastakse kohvi keema.
Lõpuks selgus, et külamehed olid lausa nii lahked, et sõidutasid meid Bogdasse kohale, kuigi nad ise töötasid kuskil teises kohas ja veel andsid meile arbuusi ka enne kui ära sõitsid.
Bogda on pisike küla suurte kaljuste mägede vahel. Võõraid nähes kõik tervitavad suure naeratusega, lehmad ja valged eeslid jalutavad ringi parema söögi otsinguil (Mari muidugi tahtis kõiki loomi hirmsasti katsuda). Valgete hobuste lähistel põõsa all pikniku pidades tuli ka uus vanasõna: „Otsid printis ja saad ainult hobuse.”
Arbuus söödud jätsime kotid ühe valge rätiga ja pakse sukkpükse kandva (ei kujuta ette, kuidas nad nii kuuma ilmaga suudavad) tädi juurde ja läksime kaljude vahele ronima. Pikutamiseks sobivat varjulist kohta otsides ja pisikesi kive ringi tõstes, avastasime, et pole see loodus midagi nii ohutu. Kivi alt vaatas meile vastu pisike must skorpion. Sellega oli matkamisetuju küll läinud.
Siiski peale väikest uinakut asusime tagasiteele.
„Mu sõber võib teid Koplinkisse ära viia, 30 eurot ainult,” mainis tumedapäine punnpõskne noormees kui küla keskel asuvast allikast vett võtsime.
Njah, röövkapitalism õitseb siin riigis küll. Meenub, et Vloras postkaarte ostes tahtis tädi mind kolm korda petta – tuhandelisest rahatähest ei tahtnud mitte õiget summat tagasi anda.
Kui kiriku juures jalgu puhkasime ja meile lähenes valge Land Rover, ei osanud keegi arvata, et ees ootab sõit kuue kahtlaselt vallatu vanamehe seltsis. Õnneks hallpead endast mingit ohtu ei kujutanud ja tõid meid siia järve lähedusse ära. Küla baarist süüa otsimas ja poest vorsti otsimas käies tuli küll rohkem kui üks inimeni meid uudistama. Lisaks sõitis inglise keelt rääkinud baaripidaja sõber oma autoga vist spetsiaalselt järve ääre, et meid ära viia. Rand on küll vist maailma mustim ja prügiseim koht. Kuid meie lähedal jalgpalli mänginud noormeestest üks meile järsku lähenes, leppisime kokku, et räägime ainult eesti keelt, et siis nad ei hakka meid tüütama.
„Kas te inglise keelt räägite? Hmm, no me läheme nüüd minema, aga me jätame teile selle arbuusi ja siin on nuga ka,” ulatas helesiniste lühikeste pükstega noormees meile arbuusi.
Näed, ürita veel tõrjuv olla, aga mõni kohalik on ikka väga lahke.

esmaspäev, 27. juuli 2009, kell 8.43, Albaania Vlora
Istume hetkel sadama lähedal ühes kohvikus. Üllatuslikult on siin isegi Wifi, poleks arvanud ja ei hakanud isegi ennist proovima. Eile siis saime sealt külakesest ühe vanaga Tiranasse. Kuid pealinna jõudes selgus, et sattusime jällegi röövkapitalismi ohvriks. Vanahärra kas polnud hääletamise kontseptsioonist midagi kuulnud või polnud meie kuulnud nende kontseptsioonist raha võtta sõidu eest. Lubas isegi politsei kutsuda kui me ei maksa talle. Kuna raha tahtis palju, siis tuli otsida soodsamaid reisimisvariante ja hääletamise tuju oli ka läinud. Tutvusime kohaliku raudteejaamaga, kus rongiajad käsitis seinale kirjutatud ning näiteks Vlorasse käib neil päevas ainult üks rong ka. Kristiina põrutas Elbasani (mul seostub selle koha nimi Espumisaniga) ja meie ronisime katkiste akendega ja pidevalt tuututava veduriga kolisevasse raudvagunisse. Kuigi meil keegi peatustes akendest sisse ei roninud nagu Kristiina rongis oli huvitav ja pikk sõit ikkagi – üle viie tunni. Meie juurde istus aga suurte pruunida silmadega naisterahvas, kes jällegi näitas, et albaanlased võivad ka ülimalt lahked ja toredad inimesed olla. Kinkis meile kommi ja andis söögiks küpsetatud maisi.
Vloras otsisime ööpimeduses pikalt sadamat taga. Lõpuks viskasime kuskil ülikooli ees pargis puu alla ja nüüd siis ootame oma laeva, mis meid Itaaliasse viib.

Järgneb...