Kolmapäev, 29. juuli 2009, kell 16.30 Itaalia Taranto haigla kiirabis
Et siis Mari on hetkel kuskil arstide uurida. Ei teagi, mis sest tulla võib, kuid tere tulemast Itaaliasse.
Albaaniast saime laevaga, kuigi kuupäev piletil oli 23. juuli neli päeva hilisema asemel, Brindisisse – pisike ja puhas linn. Ei olnud prügi tänavatel ja keegi ei kippunud kauplema ja tülitama ka tänaval. Seega veetsime seal linnas koos Milano rongi ootavate sveitšlastega ning pärast imehead (tol hetkel oli mul tervis kehv ja suutsin ainult kaks ampsu võtta) pitsat seadsime end raudteejaama ootesaalis koduselt sisse. Paar Indiast pärit härrat tahtsid küll suhelda öö jooksul, kuid üldiselt oli normaalne jaamake.
Hommikul tutvusime linnaga ootasime turistiinfo avamist (lisaks lõunapausidele käib ka avamisaegade paika panemine loominguliselt).
Rongiga põrutasime läbi viinamarjaistanduste ja oliivisalude ning arbuusipõldudest mööda Leccesse. Ja seal mööda siledat maad (ehk siis mägesid Lõuna-Itaalias vähevõitu) Gallipolisse. Viimane on pisikene linnake, mille vanalinn aga on ehitatud saare peale. Kuna Maril juba siis oli kehva olla, siis pool päeva konutasime pargis ja ülejäänu otsisime haiglat. Apteegist mingid rohud olid aga lõpplahendus. Edasi asusime ööbimispaiga jahile. Kuigi turismiinfo neitsik kinnitas, et tema soovitatud Bed&Breakfast on linna kõige odavam, see päris nii nüüd ka ei olnud.
„Oi, te olete kuskilt Venemaalt jah?!” uuris pruunide juustega Ana-Maria kui ühe B&B ees San Paulot ja tema ema ootasime. „Nii ilusad tüdrukud!” kiitis Ana-Maria ema ukse vahelt piiludes. Mustas kleidis vanaproua naeratas pidevalt ja lõi käsi kokku.
„Mu poeg õppis juurad. Aga nüüd räägib, et enam ei taha, parem peab B&B-d,” jutustas blondi juuksepahmakaga naisterahvas, B&B omaniku ema.
Gallipoli on linn, kuhu välisturistide eest lähevad itaallased ise pakku ja armastavad seal puhkamas käia. Nii on kõik hinnad ülimalt kallid ja kõik kohad väga uhked ja toretsevad. „.....I´m V.I.P.” kirjaga särki kandis ühe B&B omanik.
Selle-eest osutus ülimalt lahkeks Indoneesia mööblipoe omanik Umberto.
„Ma saan aru küll teist, sest ma olen samamoodi reisinud,” rääkis ta meile ning pakkus ulualust oma poe põrandal kahe idamaiselt lõhnava kapi vahel.
Geoloogi haridusega Umberto ise on 13 aastat Aafrikas elanud ja töötanud. „Kuna mul oli üksinda poeg kasvatada ning tema kasvades oli raskem pidevalt uude kohta kolida, siis tulin tagasi Itaaliasse,” jutustas Umberto kui küsida, kuidas ta mööbliäriga tegelema sattus. Kord Indoneesias jälle mööbli järel käies, tutvus ta Lindaga, kes pärit Indoneesia suurimalt saarelt.
„Alguses ma ei rääkinud üldse itaalia keelt, kuid kui pidin Umberto perega suhtlema, siis ikka tuli praktikat juurde,” jutustas Linda ja pakkus indoneesia-päraselt valmistatud spagette itaalia-päraste köögiviljadega.
Nüüd siis oleme teel Salernosse, väike peatus aga Tarantos. Juba jõudis kiirabi ootesaalis üks kohalik härra, Antonia, oma aias telkimist pakkuda.
Neljapäev, 30. juuli 2009, kell 23.03, Pompei camping
Et Pompei kohta võib ka nüüd siis öelda käidud, nähtud, tehtud. Võimsad varemed ja hooned olid selles linnas omal ajal – saunad, teatrid, bordel, templid. Tänapäeval marsivad turistide hordid mööda libedate suurte kividega tänavaid, kus hiljem varbad on kaetud ühtlase vulkaanitolmuga.
Eile õhtul lõpuks lubati Mari ikka haiglast tulema ja siis kimasime tagasi raudteejaama. Taranto paistis kena mere linnake. Lisaks linnaääres vohavale metallitööstusele, oli hoos ka igasugune kaubandus alates kalaturust kuni piraatkaupa müüvate tänavanurga peal seisvate tüüpideni. Pool ööd veetsime rongis teel Sarantosse. Täpselt sama tüüpi vagun oli nagu Albaania rong, kuid seintel ei olnud pilte, kõik aknad olid terved ning istmed olid pehmed ja käetugedega. Salernos viskasime hommikul pool neli ruadteejaama ootesaali põrandale, kus juba oli mõni teine rändur koha sisse võtnud. Poole seitsme ajal ajas koristajatädi aga kõik jalule.
Salerno on kuulus (Euroopa esimene meditsiinikool asutati näiteks seal) ja ilus (Toomkirik oli üpris kena seda üpritsevate kitsaste tänavatega), kuid avalikust internetipunktist ei teata seal linnas küll suurt midagi. Kui olime maha käinud päris mitusada meetrit ja lugematu arv kordi teed küsinud, siis lõpuks leidsime väikeste mustade trellitatud uste taga hirmkalliste hindadega paar pea-aegu töökorras, kuid ülimalt aeglast arvutit.
Laupäev, 1. august 2009, kell 0.21, Rooma
Kõik teed viivad Rooma. Ühed käänulisemalt ja täis seiklusi kui teised. Kuskil kella kuuest õhtul oleme aga tõelisi turiste mänginud ning kaart ja inforaamat käes mööda linna trampinud.
Pompeist põrutasime Napolisse, kus esmamulje linnast oli küll hirmutav. Eks oma osa ole ka reisiraamatul, mis hirmsasti hoiatab ja soovitab ettevaatusele rõhuda. Kohe kui rongist maha saime olime keset hullumeelset liiklust, tänavad olid ääristatud CK ja D&G piraatkotte müüvate mustanahaliste meestega. Tänaval, kuhu pidi hostel jääma, oli üldse piraatasjade turg. Esimene soov oli ots ringi keerata ning esimese rongiga linnast kuskile minema kihutada. Napoli pitsa on aga üle kõige ning tekitas isegi soovi veel linna näha. Uhked arhitektuuri on palju, kuid samuti prügi ja mööda linna kihutavadi Vespasid ning igasuguseid kahtlasi tüüpe.
Enne reisi asusin rohkem tegelema ka CouchSurfingu-ga. Nii ütles viimasel hetkel Napoli teleajakirjanik Jennairio, et ta on valmis meid aitama ööbimispaiga leidmisega Napolis. Oligi lahke ja abivalmis kui meid koos sõber Livioga kuskilt mere äärest peale korjasid. Mari oli mootorrattal, kus korraga kolm inimest ja tema suur seljakott veel ka. Mind sõidutas jõusaali omanik oma Kawazakiga, mille leistangile asetas mu suure seljakoti, mis nii mõnelgi sõelumisel läbi Napoli hullu liikluse kippus ratast valele poole kallutama.
CouchSurfing peaks olema iseenesest internetilehekülg, mille kaudu reisimisel leida kas vaba diivan magamiseks või uusi huvitavaid inimesi, kes linna näitavad. Kuid meie kogemus osutus teistsuguseks.
Järgneb....
No comments:
Post a Comment