Pühapäev 2. august 2009, Vatikan, Rooma
Ei tasu ikka üritada taskunoaga Vatikani paavsti juurde minna. Nii siis nüüd ootan Mari kuni ta käib ja vaatab usuriigi üle. Paavst just lõpetas oma kõne, mida näidati platsil ka suurtelt ekraanidelt. Üldisel tundub, et Rooma on kohalikest elanikest tühjaks voolanud. Ainsad, kes kuskil tänaval vastu tulevad, on fotokatega varustatud ning kuuma päikese käest vihmavarju alla peituvad turistid.
Eelmise öö veetsime hostelis, kus lisaks meile olid kaks Montrealist pärit tüdrukut, kes raseerisid voodil jalgu; Inglismaalt kaks noormeest, kes õpivad filmi ning loodavad Nice’s öömaja saada Elton Johni villas; lohvakate valgete trussikutega hispaania noormees ning Londonis fotograafia õpingud lõpetanud koduteel olev brasiillane. Kena ja tore seltskond võrreldes Napoli ilaste ja libedate tüüpidega. Ehk siis CouchSurfingus otsisin Napolis kohta, kus ööbida. Ainus, kes andis lootust oli teleajakirjanik Jennairo. Kui treener Livio jõusaali jõudsime, siis selgus, et kolm sõpra Jennairo, Livio ja advokaat Massimiliano, olid enda võõrustada võtnud lisaks meile veel Monetti New Mexicost, Emily ja Jenny USAst ja kaks tütarlast Hollandist. Kohe kiiresti selgus ka tüüpide põhimõte võõrustada ainult tüdrukud.
„Mis ma ikka reisin, kui neiud tulevad ise minu juurde,” irvitas Jennairo.
Vandenõu plaaniga tüübid kihutasid läbi segase liiklusega Napoli väiksemasse linna ühe sugulase juurde peole. Kohal olnud tüdrukutest polnud vist keegi varem kuulnud nii haledaid külgelöömis lauseid ja erinevaid versioone Cupidost. Küll üritasid veel tüübid legendidega kesköisest traditsioonilisest suudlusest ja salsa sammude õpetamisesst tüdrukuid liimile saada. Sellega meenub, et juba Brindisis esimesel õhtul üritas mingi tüüp Mari naistevetsus kabiini tõmmata. Vatikanis platsi peal aga jällegi üritas üks mees hirmsasti uueks sõbraks hakata ja käest hoida.
teisipäev, 4. august 2009, Bologna
Bologna on sammaste ja kaarte linn. Ilusad kitsad tänavad, stiilsed inimesed, rahulik liiklus, maitsev pasta ja jäätis. Kuid vaatamata kõigele on neil siin ikka omad kiiksud ka. Hommikul kui Firenzest saabusime ning asusime linna peal jalutama, siis just raudteejaama juures ülekäigu rajal najatus vastu posti lühikeste spordipükstega mees – liputaja. Kuigi päev pasta sünnilinnas juba pani hommikuse ehmatuse unustama, siis õhtu linna pargis tegi jälle kõigi inimeste vastu skeptiliseks. Lisaks kuskile põõsasse kaduvale narkomaanile soovis Itaalias elav albaanlane uueks sõbraks hakata.
„Baby, baby!” karjus ta veel hiljem kui me tema juurest minema marssisime.
Eile Firenzes aga kohtasime üle pika aja vihma. Imeilusa linna tänavatel oli kohe mõnus jahe õhk. Selle linna ilu võib küll pikemalt imetlema jääda.
Kolmapäev, 5. august, Veneetsia
Kui Veneetsias käia, siis pole mõtet kaarti omale osta (röövlid, mujal linnades jagatakse linnakaarte turistidele tasuta), sest kaardiga või ilma, ära eksivad kõik. Nii siis tuiame ringi, üritame vältida üle rahvastatud kohti (turiste on ikka populaarsemates kohtades meeletult).
Eelmise öö veetsime küll vist maailma puhtaimas ja paremini valvatud raudteejaamas. Tervelt kaks korda aeti meid välja, et ootesaali koristada. Kuna 1980 toimus Bologna raudteejaamas suur katastroof, siis hukkunud inimeste mälestuseks on siiani ootesaali seina äär kaetud lõhnavate pärgadega.
No comments:
Post a Comment