Kui Veneetsia kesklinnas ühe juhusliku platsi peal töötas Wi-Fi, siis prantsuse kiirsöögikohas Quick ütles teenindaja, et neil on internet ajutiselt kakti. Paremus on aga Itaaliaga küll, sest siin riigis tundub Wi-Fi´t ikka rohkem olevat.
Veneetsia oli kena linn küll oma kanalite, kitsaste tänavate (kaardist pole seal linnas mitte mingit kasu), sillakeste ja kirevate majadega. Kuid kõige selle ilu nautimise teegi raskeks liiklemine tänaval, et tohutust massist kaasturistidest mööda saada ja, et mitte lasta end voolust kaasa viia. Nii me näiteks ei läinudki suurte tähtsasse Püha Martinesi kirikusse, sest järjekord sinna oli kohutavalt pikk. Veneetsia rahvamassist rahu saamiseks põrutasime Garda järve äärde, kus nautisime kuutõusu ja kena linnakest, kust järveäärsed tumesinised mäed paistmas.
Hommikul asusime Parma poole teele. Ümberistumisega Brescia linnas. Suurt me sellest linnast ei näinud, kuid tundus üks suur tööstuslinn, mis tõmbab välisriikidest inimesi ligi. Kummalisi teid pidi (üks abivalmis meesterahvas suunas meid rongile, mis pidi lihtsamat pidi kohale viima kui se
e, millele oli plaan minna) jõudsime lõpuks Parmasse. Kesklinnas sättisime end rahva seas populaarses pargis õhtut nautima.„Hei baby!” hüüdis mustanahaline Daved kui oma sõpradega üritasid ka meiega sõbraks saada. Mingi hetk olime neist lausa ümbritsetud. Nigeeriast pärit Daved on Itaalias olnud aasta. Enne seda elas Hispaanias.
„Mulle meeldib Euroopa. Ma teen sporti, poksin ja mulle meeldib süüa. Te võiks õhtul minu juurde tulla, ema teeb aafrika toitu,” jutustas punnpõskne 27-aastane mees.
Terve reisi jooksul on meil küsimusi tekitanud võõraste inimeste usaldamine. Eriti selliste, kes kole kergesti oma abi pakuvad. Muidugi võib neil olla tõeline soov aidata ja head teha, kuid samas ei saa välistada tagamõtteid.
Siiski läksime Davedi ja tema sõbra Brnu (Senegalist pärit noormees) juurest edasi linna. Juustulinnas on tõeliselt ilus kirik ja roosa torn, mille juures platsil meeldib inimestele õhtul koguneda, lobiseda ja kitarri tinistada.
Kui arvata, et Itaalia ilusaimad kohad on kindlasti Veneetsia ja ajaloolised varemed, siis selle arvamuse lükkas ümber matkamine Cinque Terres (tõlkes viis linna). Viit mere ääres asuvat mägede linna ühendavad rajakesed on rahvuspark turistidele avanud. Matkamist, ähkimist ja higistamist omajagu, kuid vaated kristallsinisele merele ja mäenõlval seenekestena kõrguvatele kollastele, roosadele, punastele majadele tasub seda kuhjaga ära. Väike jahutus veel selges merevees ja mida veel elult tahta. Ainult mu rätik sinna kuskile treppidele või radadele jäigi.
Prantsuse piiri ääres asuvasse Ventimigliasse sõit kestab kaua ja kulgeb läbi Genova näiteks. Viimane on jällegi üks Itaalia suurlinnadest. Vähemalt nii tundus rongiga mööda tuhisedes ja ei jõudnudki lõpuks kokku lugeda, mitu raudteejaama seal oli. Vist sama palju kui sadamas kõrguvates kirevate kaubatsisternide torne.
Ventimiglia on Pransusmaa piirist kõigest 10 minuti kaugusel, nii olid juba linnas paljud sildid prantsusekeelsed. Sõit Nicesse kulgeb mere ja mägede vahelt. Kord on aknast näha ainult vett ning samal ajal teise akna taga läheb kalju püstloodis taevasse.
Nices ja prantsuse Rivieras me küll pettusime. Hea palav päike küll, kuid meeletult kallis linn, rand väike ja vesi pole pooltki nii selge ja sinine kui näiteks kasvõi Albaanias.
neljapäev, 13. august 2009, kell 8.00 Pariis, Charles De Gaulle lennujaam
Koju lennuni on veel loetud tunnid ja meie seiklused saavadki läbi selleks korraks. Reisi lõpp on olnud aga vinge ja vaheldusrikas. Nice´i rannast suundusime bussiga St. Etienni, et sealt siis mägedesse, Mere Alpidesse, ronida. Kuid nagu terve reis, siis oli ka see mägedeskäik vähe planeeritud ja natuke ootama
tu.„Ei, nende jalanõudega te küll mäkke ei tohiks minna,” imestas prantsuse abielupaar, kes meid peale võtsid oma pisikese valge Citreoniga.
„Ja õhtul ei tohi kuskile minna. Seal majakese juures võite telkida ning kui ilm kehvaks läheb, siis on väga raske üles saada. Üldse on see üks raske rada,” kirjeldas kiilanev meesterahvas meie plaanidest 800-meetrine tõus teha, et jõuda Refuge de Vensi, kus töötab meie tuttav. Kuna me nii hilja jõudsime alles mäejalamile, siis telkisime kuskil põõsaste vahel kohiseva jõe lähedal.
„Mis asi see nüüd oli?! Nii imelik hääl!” ärkasime Mariga öösel üles ja imestasime põõsas mütsatusi ja sabinaid kuuldes. Mari kartis, et järsku on tegemist karuga. Unesegaselt aga ei taibanud me sel hetkel, et tõenäoliselt oli see ainult kitseke. See telkimine maaliliselt kaunis kohas – orus, kus kõrguvad taevasse hõreda kuusemetsaga kaetud kaljused mäed, mõnel veel lumesutsakud hommikuse päikese käes helkimas – oli küll üks külmemaid. Hommikul siis asusime marssima. Käänulise raja tõusu ootas ees rohkem kui 800 meetrit – 1533 meetri pealt pea 2500 peale. Kui tavaliselt on sellele rajale arvestatud kaks ja pool tund
i, siis meie venisime üles kuue tunniga. Eks oma osa mängisid libedate taldadega tennised ja rasked seljakotid (muidugi oli vaja mäkke vedada ka paariks päevaks sööki kaasa). Aga üles me jõudsime. Refuge de Vens on mägimajakene Vensi järvede kallastel. Järved on päikselisel ilmal sinakasrohelised, ümisejad pistavad pea urgudest välja ning karjuvad, kitsekesed kalpsavad ringi ning järve ääres kasvavad maailma maitsvamad mustikad. Koht, kuhu mägedes matkajad saavad igal ajal minna, kas siis ainult väikeseks puhkuseks või selleks, et veeta seal öö ning järgmisel päeval oma matka jätkata.„Ma märkasin jah, et te ei ole just hästi valmistunud,” muigas mägedepäikeses punaseks päevitunud mees kui nägi meie seljakotte ja tema poeg imestas Mari Converse tenniseid riiulis nähes.
Nagu terve reis on ilm meie poolt olnud, siis ka sel päeval, mil asusime Alpidest uuesti alla. Eelmine päev kallas pidevalt hoovihma, kuid nüüd oli jälle päike väljas ja kaljuste mäetippude vahel liuglesid üksikud vahused pilverüngad.
Mäejalamilt St. Etienni, kust läheb buss Nice´i, oli tervelt kaheksa kilomeetrit. Mõtlesime siis, et marsime selle maa, kui juba olime lootuse kaotanud, et mõni möödasõitev auto meid peale võtaks. Ootamatul aga saime küüti kui meie juures pidas kinni must Mercedes.
„Ehmm, tegelt me eriti prantsuse keelt ei räägi,” mainis päikeseprillidega noormees, kui avas pagasnikut. Austraaliast pärit Matt ja tema rootslasest naine Maria olid nädalaks tulnud Prantsusmaale reisima ja parajasti teel mere äärde Antibi, mis üpriski lähedal Nice´le. Maria läks kolm aastat tagasi Austraaliat avastama ning kohtas seal Matti, kes tegeleb veniäriga. Nüüd siis tegid noored ühise reisi Euroopasse, et külastada neiu vanemad ja puhata.
„Ma teen pilti, et me korjasime suvalised backbackerid peale,” naeris Matt kui Alpides väikese peatuse tegi.
Antibe polnud küll plaanis minna, aga järjekordne suvituslinnake nagu nad kõik prantsuse Rivieras. Selle linnakese lähedal on aga tohutu hotell – rõdud on nagu rohelised botaanika aiad ning majad kasvavad taevasse astmeliselt.
Nice´s oli ilm paari päevaga ilusamaks läinud ning meri sillerdas ja kiviklibune rand oli rahvast täis. Viimase õhtu veetsime rannapromenaadil The magical Platters´i kontserti kuulates.
„Kas te otsite ööbimiskohta? Linna lähedal on mõned campingud,” alustas meist möödudes siilisoenguga mees meiega juttu. Tegelikult tema helde särgiga sõber oli juba tükk aega eemalt meile pilke heitnud. Itaalia Aplides matkanud sakslased üritasid meid kuskile välja kutsuda ning juttu vesta ning isegi tulid meid lõpuks randa, kus plaanisime viimase öö veeta, otsima, kuid nad ei leidnud meid vetelpääste vaatetorni juurest üles. Kahju tegelikult. Sest sel nende seltsis oleks ehk natuke julgem olnud, kui meie lähedal kukkusid taplema mingid tumedanahalised tüübid. Nii palju kui aru saime oli tegemist mingi võla välja nõudmisega. Igaljuhul pidasime targemaks sealt lahkuda. Nice on öösel pidevalt täis melu. Kesklinnas suure purskkaevu juures pargis pidasid tumedanahalised mehed pool ööd vestlust rassismi teemadel ning libistasid oma veepudelitest mingit kummalist jooki. Purskaevu veerel ropsis aga koduteel olev kiitsakas meesterahvas. Natuke kogukam sinise särgiga naisterahvas nägi vaeva, et jalgu üksteise ette tõsta. Proovis lähedal asuvas pargis muru peal pikutada, kuid kastmisüsteem ajas ta püsti ning märg muru tegi selja märjaks. Üldse on öösiti Nice´s suur puhastus – värvilistes vestides mehed tühjendavad prügikaste ning pesevad voolikust purskuva vee abil tänavaid ja puhastusautod vuravad ringi.
„Meil on politseid vaja. Telefoni ei ole ja telefonikaarti ka mitte,” kurtis raudteejaamas patsiga noormees turvamehele. Selgus, et tema käevangus olnud tüdrukul varastati pass ära.
Prantsusmaal on rongipiletid kallid, kuid hüpersuperluks ronge nähes on see ka täiesti arusaadav.
Kuigi Pariisis oli tuttav tunne jälle olla, olid meil jalad Alpides turnimisest nii v
alusad, et lõpuks läksime Louvri juures asuvasse Tuileries´i parki pikutama. Prantsuse Croissantid on ikka maailma maitsvamad, eriti kui neid saab süüa kuskil nii kenas kohas nagu suure kunstimuuseumi lähedal hekirägastiku vahel taustaks valge vaateratas.Pariisi CDG lennujaam on suur ning elu keeb pidevalt. „Oi, te olete eestlased, mulle nii meeldib Eesti,” rabas käest kinni musta seelikuga õlgadel tekki kandev pruuni patsiga vanem naisterahvas. Esmapilgul tundus kena proua. Just olime ära kolinud seina äärest, kus mingi T-särgi ja teksades mees pikutas oma koti peal ning siis järsku hakkas meie nähes omale kätt veidralt püksi ajama.
Californiast pärit Arlene on Eestis käinud korduvalt ning rääkis meile, kuidas ta töötas Eesti Instituudile veebikujundust tehes ning eesti kultuuri tutvustavat lehekülge tehes.
„Kuid sel ajal kui ma Eestis olin, olid teil küberrünnakud ja keerulised ajad, nii siis hakkas igasugu imelikke asju minuga juhtuma. Mulle pandi tuppa näiteks jälitussüsteem,” jutustas valgete froteesokkidega närviliselt mälupulka näppiv värisevate kätega silmi kissitav naine. Lõpuks oli tal soovitatud Eestist lahkuda.
„Mind on jälitatud, mul on kaks arvutit varastatud, mind on terroriseeritud, isegi hullumajja taheti panna ja kõike ainult selle väikese mälupulga pärast,” jutustas Arlene endal silmades pisarad helkimas. Nii kummalised ja uskumatud kui tema jutt ei tundunud, siis rääkis ta, et Microsoft ja mitmed teised suuremad firmad on vastu, et ta käib mööda maailma ja püüab seal maha müüa oma ideid.
„Ma olen kõike seda muidugi teinud oma rahade eest. Ja nüüd ma võin üldse oma majast ilma jääda.” Proua üritab juba mitmendat päeva Californiasse lennata, kuid sobivat lendu pole seni olnud nii ta veedab oma aega lennujaamas.
„On mul eksju kummaline lugu?” küsis ta veel enne kui laotas oma triibulise teki seina äärde, võttis pintsaku peale ning jäi tukkuma.
Reede, 14. august
Nüüd siis tagasi Eestis. Tore on ikka kodumaal tagasi olla, nagu poleks ära olnudki. Sätin end vaikselt jälle Krimmi teemadele. Ehk siis seiklused nimega "Ukraina viisa saamine" on alanud...
No comments:
Post a Comment