Eluke stepikülas läheb edasi

teisipäev, 8. august 2009, kell 19.55

Ja ongi märkamatult suvi möödunud ja tagasi külakeses, kus sirtsud siristavad ööpimeduses nagu oleks kõige häälekama valimise võistlused pooleli ja koerad klähvivad jätkuvalt oma hääli ära.

Väliselt on kõik siin ikka sama – hein on suvega pruuniks kuivanud, kalkunid koperdavad mööda tänavat, viinamarjad on prisked ja mahlased, poe juures Samira räägib, kuidas hinnad ainult lähevad kallimaks, kooli koristaja näitab oma lapselast, kes kaks kuud juba kõnnib ja näo katki kukkunud. Viimasel ajal levib külas aga mingi kummaline viirus. Dšankois viskas keefirist saadud pisik 126 inimest haiglasse ning ka Krasnodarkas kurdavad inimesed kõhutõve üle. Millest see alguse saanud, keegi ei tea. Kuigi vett iga päev kraanist ei tulegi, ei soovita paljud seda ikkagi juua.

Ka koolis on kõik kuidagi tuttav – tunniplaani veel paigas ei ole, internetist pole ka paar nädalat midagi kuulda olnud. Augusti lõpus oli siin kandis nimelt nii karm äikesetorm, et lisaks mitmele elektrisüsteemile lõi välk maha ka ühe lamba ning parajast stepis lehmi karjatanud mehe.

Aleksandrovka kool kuulutati aga rajooni parimaks koolist. Ei saanudki aru, kas välimuse või ka õppetaseme poolest. Ka on Ukraina seadnud sisse kindlad reeglid õpilaste riietuses ning üritatakse jälle koolivormi kandmist juurutada. Nii lippavadki tüdrukud iga päev kooli soovitatavalt valge pluusi ja musta seeliku või pükstega ning poistel on ikka ülikond võimalusel seljas. Sportlikud, värvikirevad riided, ehted ja silmapaistev meik on rangelt keelatud. Sautkini Vasja oma tumehallis õrnalt läikivas ülikonnas bussipeatusesse loivates näeb üpris šikk välja, kuid juba kolmandal päeval harjub silm sellega ära. Enam ei olegi midagi erilist.

Teisipäev, 15. september, 2009, kell 19.24

Ei eluke Krasnodarkas kunagi igavaks kisu. Reedel korraldas 11. klass 9. klassile midagi Eesti rebaste ristimise taolist. Tunduvalt leebem variant muidugi – küsiti kooli puudutavaid küsimusi, näiteks, mis on kooli lipul ning paluti koolihümni laulda või toolil tantsida. Hümni meeles pidamisega oli osadel probleeme, nii käsutas Sergei Sergejevitš vanemate klasside tuumikumi pioneeride tuppa (!!! varem ei teadnuki sellise koha olemasolust) seda selgeks õppima. Kuid see oli kõigest avapauk tormilisele nädalavahetusele. Laupäeva õhtul sai terve küla osa pulmapeost, mille muusika kostus kõigini.

„Oh, nüüd läheb lõbusaks!“ kilkasid järsku poisid klubi kinnilöödud akende juures kui seal läks järsku kakluseks. Purupurjus Vova kippus kõigiga tüli norima. Eriti endast suuremate meestega. Nii siis jooksiski seni suure poe saalis ehk baaris istunud seltskond vaatama, kes keda taob.

Dšankoi difteeria puhang on ka Aleksandrovka kooli töötajad ärevusse ajanud. Nii pandi söökla kinni. „Ei tea kaua, vähemalt kuu aega kindlasti,“ rääkis tumedapäine sööklajuhataja. Et lapsed päris näljas ei oleks, siis tuuakse saiakesi suurtes plastkarpides Petrovkast. Lapsed pidid aga klassijuhataja tunnis kirjutama etteütlust kätepesu ja puhtuse teemadel, et siis seda hiljem alanud lastevanemate koosolekul õpetajad vanematega arutada saaks. Kuuenda kuni üheteistkümnenda klassi tüdrukud käsutatakse sel nädalal riburadapidi günekoloogi vastuvõtule. Kohustuslik tervisekontroll.

Prantsuse mäed ja uskumatud lood lennujaamast

laupäev, 8. august 2009, Nice, Prantsusmaa
Kui Veneetsia kesklinnas ühe juhusliku platsi peal töötas Wi-Fi, siis prantsuse kiirsöögikohas Quick ütles teenindaja, et neil on internet ajutiselt kakti. Paremus on aga Itaaliaga küll, sest siin riigis tundub Wi-Fi´t ikka rohkem olevat.
Veneetsia oli kena linn küll oma kanalite, kitsaste tänavate (kaardist pole seal linnas mitte mingit kasu), sillakeste ja kirevate majadega. Kuid kõige selle ilu nautimise teegi raskeks liiklemine tänaval, et tohutust massist kaasturistidest mööda saada ja, et mitte lasta end voolust kaasa viia. Nii me näiteks ei läinudki suurte tähtsasse Püha Martinesi kirikusse, sest järjekord sinna oli kohutavalt pikk. Veneetsia rahvamassist rahu saamiseks põrutasime Garda järve äärde, kus nautisime kuutõusu ja kena linnakest, kust järveäärsed tumesinised mäed paistmas.
Hommikul asusime Parma poole teele. Ümberistumisega Brescia linnas. Suurt me sellest linnast ei näinud, kuid tundus üks suur tööstuslinn, mis tõmbab välisriikidest inimesi ligi. Kummalisi teid pidi (üks abivalmis meesterahvas suunas meid rongile, mis pidi lihtsamat pidi kohale viima kui see, millele oli plaan minna) jõudsime lõpuks Parmasse. Kesklinnas sättisime end rahva seas populaarses pargis õhtut nautima.
„Hei baby!” hüüdis mustanahaline Daved kui oma sõpradega üritasid ka meiega sõbraks saada. Mingi hetk olime neist lausa ümbritsetud. Nigeeriast pärit Daved on Itaalias olnud aasta. Enne seda elas Hispaanias.
„Mulle meeldib Euroopa. Ma teen sporti, poksin ja mulle meeldib süüa. Te võiks õhtul minu juurde tulla, ema teeb aafrika toitu,” jutustas punnpõskne 27-aastane mees.
Terve reisi jooksul on meil küsimusi tekitanud võõraste inimeste usaldamine. Eriti selliste, kes kole kergesti oma abi pakuvad. Muidugi võib neil olla tõeline soov aidata ja head teha, kuid samas ei saa välistada tagamõtteid.
Siiski läksime Davedi ja tema sõbra Brnu (Senegalist pärit noormees) juurest edasi linna. Juustulinnas on tõeliselt ilus kirik ja roosa torn, mille juures platsil meeldib inimestele õhtul koguneda, lobiseda ja kitarri tinistada.
Kui arvata, et Itaalia ilusaimad kohad on kindlasti Veneetsia ja ajaloolised varemed, siis selle arvamuse lükkas ümber matkamine Cinque Terres (tõlkes viis linna). Viit mere ääres asuvat mägede linna ühendavad rajakesed on rahvuspark turistidele avanud. Matkamist, ähkimist ja higistamist omajagu, kuid vaated kristallsinisele merele ja mäenõlval seenekestena kõrguvatele kollastele, roosadele, punastele majadele tasub seda kuhjaga ära. Väike jahutus veel selges merevees ja mida veel elult tahta. Ainult mu rätik sinna kuskile treppidele või radadele jäigi.
Prantsuse piiri ääres asuvasse Ventimigliasse sõit kestab kaua ja kulgeb läbi Genova näiteks. Viimane on jällegi üks Itaalia suurlinnadest. Vähemalt nii tundus rongiga mööda tuhisedes ja ei jõudnudki lõpuks kokku lugeda, mitu raudteejaama seal oli. Vist sama palju kui sadamas kõrguvates kirevate kaubatsisternide torne.
Ventimiglia on Pransusmaa piirist kõigest 10 minuti kaugusel, nii olid juba linnas paljud sildid prantsusekeelsed. Sõit Nicesse kulgeb mere ja mägede vahelt. Kord on aknast näha ainult vett ning samal ajal teise akna taga läheb kalju püstloodis taevasse.
Nices ja prantsuse Rivieras me küll pettusime. Hea palav päike küll, kuid meeletult kallis linn, rand väike ja vesi pole pooltki nii selge ja sinine kui näiteks kasvõi Albaanias.

neljapäev, 13. august 2009, kell 8.00 Pariis, Charles De Gaulle lennujaam
Koju lennuni on veel loetud tunnid ja meie seiklused saavadki läbi selleks korraks. Reisi lõpp on olnud aga vinge ja vaheldusrikas. Nice´i rannast suundusime bussiga St. Etienni, et sealt siis mägedesse, Mere Alpidesse, ronida. Kuid nagu terve reis, siis oli ka see mägedeskäik vähe planeeritud ja natuke ootamatu.
„Ei, nende jalanõudega te küll mäkke ei tohiks minna,” imestas prantsuse abielupaar, kes meid peale võtsid oma pisikese valge Citreoniga.
„Ja õhtul ei tohi kuskile minna. Seal majakese juures võite telkida ning kui ilm kehvaks läheb, siis on väga raske üles saada. Üldse on see üks raske rada,” kirjeldas kiilanev meesterahvas meie plaanidest 800-meetrine tõus teha, et jõuda Refuge de Vensi, kus töötab meie tuttav. Kuna me nii hilja jõudsime alles mäejalamile, siis telkisime kuskil põõsaste vahel kohiseva jõe lähedal.
„Mis asi see nüüd oli?! Nii imelik hääl!” ärkasime Mariga öösel üles ja imestasime põõsas mütsatusi ja sabinaid kuuldes. Mari kartis, et järsku on tegemist karuga. Unesegaselt aga ei taibanud me sel hetkel, et tõenäoliselt oli see ainult kitseke. See telkimine maaliliselt kaunis kohas – orus, kus kõrguvad taevasse hõreda kuusemetsaga kaetud kaljused mäed, mõnel veel lumesutsakud hommikuse päikese käes helkimas – oli küll üks külmemaid. Hommikul siis asusime marssima. Käänulise raja tõusu ootas ees rohkem kui 800 meetrit – 1533 meetri pealt pea 2500 peale. Kui tavaliselt on sellele rajale arvestatud kaks ja pool tundi, siis meie venisime üles kuue tunniga. Eks oma osa mängisid libedate taldadega tennised ja rasked seljakotid (muidugi oli vaja mäkke vedada ka paariks päevaks sööki kaasa). Aga üles me jõudsime. Refuge de Vens on mägimajakene Vensi järvede kallastel. Järved on päikselisel ilmal sinakasrohelised, ümisejad pistavad pea urgudest välja ning karjuvad, kitsekesed kalpsavad ringi ning järve ääres kasvavad maailma maitsvamad mustikad. Koht, kuhu mägedes matkajad saavad igal ajal minna, kas siis ainult väikeseks puhkuseks või selleks, et veeta seal öö ning järgmisel päeval oma matka jätkata.
„Ma märkasin jah, et te ei ole just hästi valmistunud,” muigas mägedepäikeses punaseks päevitunud mees kui nägi meie seljakotte ja tema poeg imestas Mari Converse tenniseid riiulis nähes.
Nagu terve reis on ilm meie poolt olnud, siis ka sel päeval, mil asusime Alpidest uuesti alla. Eelmine päev kallas pidevalt hoovihma, kuid nüüd oli jälle päike väljas ja kaljuste mäetippude vahel liuglesid üksikud vahused pilverüngad.
Mäejalamilt St. Etienni, kust läheb buss Nice´i, oli tervelt kaheksa kilomeetrit. Mõtlesime siis, et marsime selle maa, kui juba olime lootuse kaotanud, et mõni möödasõitev auto meid peale võtaks. Ootamatul aga saime küüti kui meie juures pidas kinni must Mercedes.
„Ehmm, tegelt me eriti prantsuse keelt ei räägi,” mainis päikeseprillidega noormees, kui avas pagasnikut. Austraaliast pärit Matt ja tema rootslasest naine Maria olid nädalaks tulnud Prantsusmaale reisima ja parajasti teel mere äärde Antibi, mis üpriski lähedal Nice´le. Maria läks kolm aastat tagasi Austraaliat avastama ning kohtas seal Matti, kes tegeleb veniäriga. Nüüd siis tegid noored ühise reisi Euroopasse, et külastada neiu vanemad ja puhata.
„Ma teen pilti, et me korjasime suvalised backbackerid peale,” naeris Matt kui Alpides väikese peatuse tegi.
Antibe polnud küll plaanis minna, aga järjekordne suvituslinnake nagu nad kõik prantsuse Rivieras. Selle linnakese lähedal on aga tohutu hotell – rõdud on nagu rohelised botaanika aiad ning majad kasvavad taevasse astmeliselt.
Nice´s oli ilm paari päevaga ilusamaks läinud ning meri sillerdas ja kiviklibune rand oli rahvast täis. Viimase õhtu veetsime rannapromenaadil The magical Platters´i kontserti kuulates.
„Kas te otsite ööbimiskohta? Linna lähedal on mõned campingud,” alustas meist möödudes siilisoenguga mees meiega juttu. Tegelikult tema helde särgiga sõber oli juba tükk aega eemalt meile pilke heitnud. Itaalia Aplides matkanud sakslased üritasid meid kuskile välja kutsuda ning juttu vesta ning isegi tulid meid lõpuks randa, kus plaanisime viimase öö veeta, otsima, kuid nad ei leidnud meid vetelpääste vaatetorni juurest üles. Kahju tegelikult. Sest sel nende seltsis oleks ehk natuke julgem olnud, kui meie lähedal kukkusid taplema mingid tumedanahalised tüübid. Nii palju kui aru saime oli tegemist mingi võla välja nõudmisega. Igaljuhul pidasime targemaks sealt lahkuda. Nice on öösel pidevalt täis melu. Kesklinnas suure purskkaevu juures pargis pidasid tumedanahalised mehed pool ööd vestlust rassismi teemadel ning libistasid oma veepudelitest mingit kummalist jooki. Purskaevu veerel ropsis aga koduteel olev kiitsakas meesterahvas. Natuke kogukam sinise särgiga naisterahvas nägi vaeva, et jalgu üksteise ette tõsta. Proovis lähedal asuvas pargis muru peal pikutada, kuid kastmisüsteem ajas ta püsti ning märg muru tegi selja märjaks. Üldse on öösiti Nice´s suur puhastus – värvilistes vestides mehed tühjendavad prügikaste ning pesevad voolikust purskuva vee abil tänavaid ja puhastusautod vuravad ringi.
„Meil on politseid vaja. Telefoni ei ole ja telefonikaarti ka mitte,” kurtis raudteejaamas patsiga noormees turvamehele. Selgus, et tema käevangus olnud tüdrukul varastati pass ära.
Prantsusmaal on rongipiletid kallid, kuid hüpersuperluks ronge nähes on see ka täiesti arusaadav.
Kuigi Pariisis oli tuttav tunne jälle olla, olid meil jalad Alpides turnimisest nii valusad, et lõpuks läksime Louvri juures asuvasse Tuileries´i parki pikutama. Prantsuse Croissantid on ikka maailma maitsvamad, eriti kui neid saab süüa kuskil nii kenas kohas nagu suure kunstimuuseumi lähedal hekirägastiku vahel taustaks valge vaateratas.
Pariisi CDG lennujaam on suur ning elu keeb pidevalt. „Oi, te olete eestlased, mulle nii meeldib Eesti,” rabas käest kinni musta seelikuga õlgadel tekki kandev pruuni patsiga vanem naisterahvas. Esmapilgul tundus kena proua. Just olime ära kolinud seina äärest, kus mingi T-särgi ja teksades mees pikutas oma koti peal ning siis järsku hakkas meie nähes omale kätt veidralt püksi ajama.
Californiast pärit Arlene on Eestis käinud korduvalt ning rääkis meile, kuidas ta töötas Eesti Instituudile veebikujundust tehes ning eesti kultuuri tutvustavat lehekülge tehes.
„Kuid sel ajal kui ma Eestis olin, olid teil küberrünnakud ja keerulised ajad, nii siis hakkas igasugu imelikke asju minuga juhtuma. Mulle pandi tuppa näiteks jälitussüsteem,” jutustas valgete froteesokkidega närviliselt mälupulka näppiv värisevate kätega silmi kissitav naine. Lõpuks oli tal soovitatud Eestist lahkuda.
„Mind on jälitatud, mul on kaks arvutit varastatud, mind on terroriseeritud, isegi hullumajja taheti panna ja kõike ainult selle väikese mälupulga pärast,” jutustas Arlene endal silmades pisarad helkimas. Nii kummalised ja uskumatud kui tema jutt ei tundunud, siis rääkis ta, et Microsoft ja mitmed teised suuremad firmad on vastu, et ta käib mööda maailma ja püüab seal maha müüa oma ideid.
„Ma olen kõike seda muidugi teinud oma rahade eest. Ja nüüd ma võin üldse oma majast ilma jääda.” Proua üritab juba mitmendat päeva Californiasse lennata, kuid sobivat lendu pole seni olnud nii ta veedab oma aega lennujaamas.
„On mul eksju kummaline lugu?” küsis ta veel enne kui laotas oma triibulise teki seina äärde, võttis pintsaku peale ning jäi tukkuma.
Reede, 14. august
Nüüd siis tagasi Eestis. Tore on ikka kodumaal tagasi olla, nagu poleks ära olnudki. Sätin end vaikselt jälle Krimmi teemadele. Ehk siis seiklused nimega "Ukraina viisa saamine" on alanud...

Kiiksuga Itaalia

Pühapäev 2. august 2009, Vatikan, Rooma

Ei tasu ikka üritada taskunoaga Vatikani paavsti juurde minna. Nii siis nüüd ootan Mari kuni ta käib ja vaatab usuriigi üle. Paavst just lõpetas oma kõne, mida näidati platsil ka suurtelt ekraanidelt. Üldisel tundub, et Rooma on kohalikest elanikest tühjaks voolanud. Ainsad, kes kuskil tänaval vastu tulevad, on fotokatega varustatud ning kuuma päikese käest vihmavarju alla peituvad turistid.

Eelmise öö veetsime hostelis, kus lisaks meile olid kaks Montrealist pärit tüdrukut, kes raseerisid voodil jalgu; Inglismaalt kaks noormeest, kes õpivad filmi ning loodavad Nice’s öömaja saada Elton Johni villas; lohvakate valgete trussikutega hispaania noormees ning Londonis fotograafia õpingud lõpetanud koduteel olev brasiillane. Kena ja tore seltskond võrreldes Napoli ilaste ja libedate tüüpidega. Ehk siis CouchSurfingus otsisin Napolis kohta, kus ööbida. Ainus, kes andis lootust oli teleajakirjanik Jennairo. Kui treener Livio jõusaali jõudsime, siis selgus, et kolm sõpra Jennairo, Livio ja advokaat Massimiliano, olid enda võõrustada võtnud lisaks meile veel Monetti New Mexicost, Emily ja Jenny USAst ja kaks tütarlast Hollandist. Kohe kiiresti selgus ka tüüpide põhimõte võõrustada ainult tüdrukud.

„Mis ma ikka reisin, kui neiud tulevad ise minu juurde,” irvitas Jennairo.

Vandenõu plaaniga tüübid kihutasid läbi segase liiklusega Napoli väiksemasse linna ühe sugulase juurde peole. Kohal olnud tüdrukutest polnud vist keegi varem kuulnud nii haledaid külgelöömis lauseid ja erinevaid versioone Cupidost. Küll üritasid veel tüübid legendidega kesköisest traditsioonilisest suudlusest ja salsa sammude õpetamisesst tüdrukuid liimile saada. Sellega meenub, et juba Brindisis esimesel õhtul üritas mingi tüüp Mari naistevetsus kabiini tõmmata. Vatikanis platsi peal aga jällegi üritas üks mees hirmsasti uueks sõbraks hakata ja käest hoida.

teisipäev, 4. august 2009, Bologna

Bologna on sammaste ja kaarte linn. Ilusad kitsad tänavad, stiilsed inimesed, rahulik liiklus, maitsev pasta ja jäätis. Kuid vaatamata kõigele on neil siin ikka omad kiiksud ka. Hommikul kui Firenzest saabusime ning asusime linna peal jalutama, siis just raudteejaama juures ülekäigu rajal najatus vastu posti lühikeste spordipükstega mees – liputaja. Kuigi päev pasta sünnilinnas juba pani hommikuse ehmatuse unustama, siis õhtu linna pargis tegi jälle kõigi inimeste vastu skeptiliseks. Lisaks kuskile põõsasse kaduvale narkomaanile soovis Itaalias elav albaanlane uueks sõbraks hakata.

„Baby, baby!” karjus ta veel hiljem kui me tema juurest minema marssisime.

Eile Firenzes aga kohtasime üle pika aja vihma. Imeilusa linna tänavatel oli kohe mõnus jahe õhk. Selle linna ilu võib küll pikemalt imetlema jääda.

Kolmapäev, 5. august, Veneetsia

Kui Veneetsias käia, siis pole mõtet kaarti omale osta (röövlid, mujal linnades jagatakse linnakaarte turistidele tasuta), sest kaardiga või ilma, ära eksivad kõik. Nii siis tuiame ringi, üritame vältida üle rahvastatud kohti (turiste on ikka populaarsemates kohtades meeletult).

Eelmise öö veetsime küll vist maailma puhtaimas ja paremini valvatud raudteejaamas. Tervelt kaks korda aeti meid välja, et ootesaali koristada. Kuna 1980 toimus Bologna raudteejaamas suur katastroof, siis hukkunud inimeste mälestuseks on siiani ootesaali seina äär kaetud lõhnavate pärgadega.

Segane Napol ja väsitav Rooma

Kolmapäev, 29. juuli 2009, kell 16.30 Itaalia Taranto haigla kiirabis
Et siis Mari on hetkel kuskil arstide uurida. Ei teagi, mis sest tulla võib, kuid tere tulemast Itaaliasse.
Albaaniast saime laevaga, kuigi kuupäev piletil oli 23. juuli neli päeva hilisema asemel, Brindisisse – pisike ja puhas linn. Ei olnud prügi tänavatel ja keegi ei kippunud kauplema ja tülitama ka tänaval. Seega veetsime seal linnas koos Milano rongi ootavate sveitšlastega ning pärast imehead (tol hetkel oli mul tervis kehv ja suutsin ainult kaks ampsu võtta) pitsat seadsime end raudteejaama ootesaalis koduselt sisse. Paar Indiast pärit härrat tahtsid küll suhelda öö jooksul, kuid üldiselt oli normaalne jaamake.
Hommikul tutvusime linnaga ootasime turistiinfo avamist (lisaks lõunapausidele käib ka avamisaegade paika panemine loominguliselt).
Rongiga põrutasime läbi viinamarjaistanduste ja oliivisalude ning arbuusipõldudest mööda Leccesse. Ja seal mööda siledat maad (ehk siis mägesid Lõuna-Itaalias vähevõitu) Gallipolisse. Viimane on pisikene linnake, mille vanalinn aga on ehitatud saare peale. Kuna Maril juba siis oli kehva olla, siis pool päeva konutasime pargis ja ülejäänu otsisime haiglat. Apteegist mingid rohud olid aga lõpplahendus. Edasi asusime ööbimispaiga jahile. Kuigi turismiinfo neitsik kinnitas, et tema soovitatud Bed&Breakfast on linna kõige odavam, see päris nii nüüd ka ei olnud.
„Oi, te olete kuskilt Venemaalt jah?!” uuris pruunide juustega Ana-Maria kui ühe B&B ees San Paulot ja tema ema ootasime. „Nii ilusad tüdrukud!” kiitis Ana-Maria ema ukse vahelt piiludes. Mustas kleidis vanaproua naeratas pidevalt ja lõi käsi kokku.
„Mu poeg õppis juurad. Aga nüüd räägib, et enam ei taha, parem peab B&B-d,” jutustas blondi juuksepahmakaga naisterahvas, B&B omaniku ema.
Gallipoli on linn, kuhu välisturistide eest lähevad itaallased ise pakku ja armastavad seal puhkamas käia. Nii on kõik hinnad ülimalt kallid ja kõik kohad väga uhked ja toretsevad. „.....I´m V.I.P.” kirjaga särki kandis ühe B&B omanik.
Selle-eest osutus ülimalt lahkeks Indoneesia mööblipoe omanik Umberto.
„Ma saan aru küll teist, sest ma olen samamoodi reisinud,” rääkis ta meile ning pakkus ulualust oma poe põrandal kahe idamaiselt lõhnava kapi vahel.
Geoloogi haridusega Umberto ise on 13 aastat Aafrikas elanud ja töötanud. „Kuna mul oli üksinda poeg kasvatada ning tema kasvades oli raskem pidevalt uude kohta kolida, siis tulin tagasi Itaaliasse,” jutustas Umberto kui küsida, kuidas ta mööbliäriga tegelema sattus. Kord Indoneesias jälle mööbli järel käies, tutvus ta Lindaga, kes pärit Indoneesia suurimalt saarelt.
„Alguses ma ei rääkinud üldse itaalia keelt, kuid kui pidin Umberto perega suhtlema, siis ikka tuli praktikat juurde,” jutustas Linda ja pakkus indoneesia-päraselt valmistatud spagette itaalia-päraste köögiviljadega.
Nüüd siis oleme teel Salernosse, väike peatus aga Tarantos. Juba jõudis kiirabi ootesaalis üks kohalik härra, Antonia, oma aias telkimist pakkuda.
Neljapäev, 30. juuli 2009, kell 23.03, Pompei camping
Et Pompei kohta võib ka nüüd siis öelda käidud, nähtud, tehtud. Võimsad varemed ja hooned olid selles linnas omal ajal – saunad, teatrid, bordel, templid. Tänapäeval marsivad turistide hordid mööda libedate suurte kividega tänavaid, kus hiljem varbad on kaetud ühtlase vulkaanitolmuga.
Eile õhtul lõpuks lubati Mari ikka haiglast tulema ja siis kimasime tagasi raudteejaama. Taranto paistis kena mere linnake. Lisaks linnaääres vohavale metallitööstusele, oli hoos ka igasugune kaubandus alates kalaturust kuni piraatkaupa müüvate tänavanurga peal seisvate tüüpideni. Pool ööd veetsime rongis teel Sarantosse. Täpselt sama tüüpi vagun oli nagu Albaania rong, kuid seintel ei olnud pilte, kõik aknad olid terved ning istmed olid pehmed ja käetugedega. Salernos viskasime hommikul pool neli ruadteejaama ootesaali põrandale, kus juba oli mõni teine rändur koha sisse võtnud. Poole seitsme ajal ajas koristajatädi aga kõik jalule.
Salerno on kuulus (Euroopa esimene meditsiinikool asutati näiteks seal) ja ilus (Toomkirik oli üpris kena seda üpritsevate kitsaste tänavatega), kuid avalikust internetipunktist ei teata seal linnas küll suurt midagi. Kui olime maha käinud päris mitusada meetrit ja lugematu arv kordi teed küsinud, siis lõpuks leidsime väikeste mustade trellitatud uste taga hirmkalliste hindadega paar pea-aegu töökorras, kuid ülimalt aeglast arvutit.

Laupäev, 1. august 2009, kell 0.21, Rooma
Kõik teed viivad Rooma. Ühed käänulisemalt ja täis seiklusi kui teised. Kuskil kella kuuest õhtul oleme aga tõelisi turiste mänginud ning kaart ja inforaamat käes mööda linna trampinud.
Pompeist põrutasime Napolisse, kus esmamulje linnast oli küll hirmutav. Eks oma osa ole ka reisiraamatul, mis hirmsasti hoiatab ja soovitab ettevaatusele rõhuda. Kohe kui rongist maha saime olime keset hullumeelset liiklust, tänavad olid ääristatud CK ja D&G piraatkotte müüvate mustanahaliste meestega. Tänaval, kuhu pidi hostel jääma, oli üldse piraatasjade turg. Esimene soov oli ots ringi keerata ning esimese rongiga linnast kuskile minema kihutada. Napoli pitsa on aga üle kõige ning tekitas isegi soovi veel linna näha. Uhked arhitektuuri on palju, kuid samuti prügi ja mööda linna kihutavadi Vespasid ning igasuguseid kahtlasi tüüpe.
Enne reisi asusin rohkem tegelema ka CouchSurfingu-ga. Nii ütles viimasel hetkel Napoli teleajakirjanik Jennairio, et ta on valmis meid aitama ööbimispaiga leidmisega Napolis. Oligi lahke ja abivalmis kui meid koos sõber Livioga kuskilt mere äärest peale korjasid. Mari oli mootorrattal, kus korraga kolm inimest ja tema suur seljakott veel ka. Mind sõidutas jõusaali omanik oma Kawazakiga, mille leistangile asetas mu suure seljakoti, mis nii mõnelgi sõelumisel läbi Napoli hullu liikluse kippus ratast valele poole kallutama.
CouchSurfing peaks olema iseenesest internetilehekülg, mille kaudu reisimisel leida kas vaba diivan magamiseks või uusi huvitavaid inimesi, kes linna näitavad. Kuid meie kogemus osutus teistsuguseks.

Järgneb....

Seiklused Albaanias

neljapäev, 16. juuli 2009, kell 21.04, Albaania Saranda
Öö Kerkyra sadamas möödus kuskil nurgas tulekustutite vahel magamiskotiga põrandal lösutades. Isegi baaris mängiv vali muusika ei suutnud enam häirida, väsimus tegi oma töö.
Olles Ionian Cruise´i kontorist pileti Santa III laevale lunastanud, asusime kotid seljas siis seda õiget kohta otsima, kust laeva peale saaks.
„Minge sinna edasi paremale,” ütles saia mugimise vahepeale sadama politsei peakontoris üks lapiliste pükste ja musta T-särgiga tüüp kui mööda sadama ala ringi uitasime.
Passikontrollis oli üks venelane hädas, et piirivalvele selgeks teha, kuhu ta oma õepojaga läheb kui vastavaid volitusi ei ole, et võiks lapse kaasa võtta endaga. Saatsidki kaks sihvakat revolvreid vööl kandvat tõmmut kreeka meest heledapäise venelase minema.
„Näed see naine,” kuulen järsku kedagi selja taga ütlemas.
„Eestlased?” küsin kiiresti.
Ongi. Terve grupp, kes samuti teel Sarandasse. Neil aga mingi ekskursiooni värk. Giid ja puha. Imestavad meie suuri kotte ja pärivad kaua me juba sedasi ringi rändame. Kuna sellised reisibüroo inimesed, siis saadetakse neid oma laeva peale. Meid lastakse aga kosmosesüstikut meenutava tiiburi pardale. Samal ajal vurab kohale politseiauto, millest väljunud vormikandja võtab tagaistmel sõitnud mehelt ära käerauad ning suunab ta samuti meie laeva peale.
Laevasõit Albaaniasse läheb tõesti kiiresti. Mägine maa nagu Korfu ja Kreeka, kuid Korfuga võrreldes on mäenõlvadel puid tunduvalt vähem. Majad pürivad kõrgustesse, tänavad on auklikud, tädikesed müüvad tänavanurgal puu- ja juurvilju, vanamehed istuvad baarides ja luristavad kohvi, mustlasnaised pisikeste lastega kerjavad tänaval.
Sadamas enne passikontrolli trehvame Tomiga. Albaanlane, kes Rainbow block´is peab hostelit ja kohe hakkab meile tuba pakkuma. Esialgse tingimisena saame kümnest eurost ühe alla.
Kuigi sadamahoone seinal ilutseval pikal jutul on selgitus, et Eestile on Albaania viisavaba tuleb siiski maksta riiki sisenemise maksu, meilt seda raha passi templi löönud tädi küsima ei hakka, nii me siis ise ka ei paku nagu teevad seda meie ees olnud prantslased.
Linna poole tuiates ja arutades, mida nüüd siis ikkagi edasi teha, ilmub järsku meie selja taha Tom, kes juhatab umbes viindat korda, kus asub tema hostel ja kuidas kesklinna saada. Kesklinna turismiinfot ei anna ikka Patrasel saadud vastuvõtuga võrrelda. Infomaterjale ei ole, bussiaegade jaoks on ka mingi käsitisi kirjutatud leht. Üldse on bussijaam tegelikult natuke tihedama liiklusega tänavanurgakene, kus siis valged mikrobussid peatuvad mingitel salastatud aegadel.
Kuna Tom tundus täitsa lahe tüüp, veame oma seljakotid ikka värviliste rõdudega maja kolmandale korrusele, kus peaks hostel asuma. Uksel silt, mis soovitab peremehe puudumisel minna esimesele korrusele minimarketisse. Mari lähebki ning saabub sealt korterivõtmega. Milline usaldus. Tükk aega istume sedasi tühjas korteris, milles viis kahekordset nari, väike kööginurk ja suur rõdu. Kuidas küll suudavad võõraid inimesi sedasi usaldada.
Samas võiks sedasi küll mõni näiteks veekeetja pihta panna, laudlina omale piknikulinana kasutusele võtta ja seinalt saaks täitsa tasuta Albaania kaarti ka (turismiinfos tahetakse sellise asja eest lausa kuus eurot).
„Are you happy?” küsib Tom kui oleme esialgsest hinnast veelgi alla kaubelnud. Toob meile veel kiiruga poest ühe leivapätsi, et äkki me näljased. Lubame seda hiljem süüa ning suundume linna vaatama.
Ei tea, kas see on nagu praemuna säriseval pannil taevas sirav päike või me olemegi Mariga parajad tohlakad, aga linnas tagasi oma korterisse (me oleme hostelis ainsad külalised) naaseme üheksakilose arbuusiga.
„Kuule meil on samasugune pool veel kapis,” irvitame Mariga kui üheksast kilost on ehk veerand magusat roosat viljaliha sisse aetud.
Õhtusel jalutuskäigul rannas käies on jälle järsku Tom meie selja taga.
„On ikka kõik korras või saan teile veel mingit informatsiooni anda?” tunneb ta muret.
„Ärge siis homme võtmeid unustage,” lisab ta lahkudes. Ei mingit kontrolli nagu näiteks mõnes Krimmi külalistemajas, kus peale lahkumist kontrollitakse väga täpselt kas ikka kõik toolid, klaasid ja rätikud on alles.
Õhtu jooksul lisanduvad meie hosteli korterisse öömajale veel Elia ja Marie, kes rahvuselt on ameeriklased, kuid kodumaal pole elanud enam aastaid. Elia rändab neljandat aastat mööda maailma ringi, vahest teeb erinevaid juhutöid, mõnda aega töötas Pariisis. Marie aga läks Istanbuli tööle ning leidis sealt omale abhaasia päritolu noormehe, kellega nüüd oli just Kreekas abiellunud. Kuid kuna Mariel ei ole kõik vajalikud paberid korras, siis ei lasta teda Türki tagasi. Nii nad siis reisivad koos ringi ja teevad aega parajaks.

esmaspäev, 20. juuli 2009, kell 15.59, Vlore lähistel, Albaania
Lõpuks siis oleme laagrisse jõudnud ning enam ei pea muretsema, kus järgmisel ööl magada. Terve nädal on voodi (Maril siiski telk) olemas ja pesta saab ka nii mitu korda kui ainult tahtmist.
Sarandast peale hommikusööki (keetsime ka ise kohalikku kohvi ning kui meie eeskujul ja ameeriklased Tomi kapis oleva kohvipaki kallale läksid, siis hiljem kohvipotti pestes põhjendas Mari seda sellega, et kuritöö jäljed ju tuleb kõrvaldada), vantsisime bussijaama ehk tänavanurgale, kus kohalikud bussid peatuvad, et otsida, kuidas Dhermisse saada. Enne kui arugi saime, tiris üks vana meid ühele kuskile teise tänava poole, et sealt läheb ta bussikene sinna, kuhu me minna tahame, kuid samas mingid teised hallpead pea-aegu lükkasid meid kuskile teise bussi. Nii siis lõpuks ühe pruuni bussi peal olimegi. Meie ees istunud prillidega kergelt hallinevate juustega vanatädike oli eriliselt rõõmus välismaalasi nähes. Kuuldes, et me Eestist, siis tema kõrval istunud valgepäine kepiga vanamees kurjustas kohe, et see ju kommunism. Käte ja jalgade keeles ei hakanud eriti pikemat vestlust nendega arendama, kuid ikkagi tädike vahepeal naeratas ja tahtis kätt pigistada ning oma peatuses maha minnes lehvitasid mõlemad taadiga meile tükk aega.
Bussisõit Dhermisse oli küll pikk ja käänuline, aga täis toredaid momente. Seda, kus tee peal bussipeatused on, ei ole lihtsalt märgistatud. Nii siis peatubki buss seal, kus parajasti vajadus on. Lisaks selle pidas bussijuht masina kinni, et omale kurki osta, neid pesta, külamehele värskeid ajalehti anda, mingile tüübile pliit üle anda, katki läinud iste bussist välja lammutada ning tagatipuks libistas bussijuht sõidu ajal õlut, mis talle ühes peatuses läbi akna ulatati.
„See on tavaline, et juhi joovad paar pudelit ja kui politsei kinni peab ei ole midagi hullu. Tuleb ainult natuke raha neile anda ja siis saab edasi sõita,” rääkis Alfred, kes oma sõpradega võtis meid auto peale kui me lõpuks Dhermisse mineva teeotsani jõudsime. Himares pidime enne aga bussi vahetama, kuigi kohalikud tüübid hakkasid küsima, et miks me nendega koos hoopis Jallasse ei sõida. Vastasime, et me kahjuks ei tea, kus selline koht võib asuda.
Igaljuhul kui buss meid kuskil kurvi peal maha pani ja juht näitas, et seal kuskil 600 meetri kõrguselt alla minna, kus meri paistab, seal on meie soovitud kohake, siis kohe seal samas seistes ja ohkides juba ees ootavast rännakust, oli lausa taevakingitus see valge Mercedes, mis meid alla sõidutas. Kolm albaanlast, kellest nii mõnigi töötanud või veel töötab Norras, olid tulnud mere äärde puhkama.
Meie aga otsisime sobiva kohakese rannas, kus paar järgmist päeva mööda saata. Esimene öö kõrval asuva klubi diskotümpsu taustal uinuda polnu vigagi. Väikeste kivikestega rand, mis ääristatud erinevatest kohvikutest, kuid samas mitte ühtegi avalikku käimlat. Nii siis käisime mõnes restoranis (sõna „water” tõlgendas ühes kohas kollase särgiga kelner „vodkana” ja tõi mulle hommikul vara pudeli vee asemel sada grammi ning jääd hoopis) või hotellis hädaliste nägudega luba palumas. Põõsastesse mineku soovi seal suurt ei olnud, sest prügikäitlemist Albaanias ikka veel ei tunta ning terve ilm on kaetud sodiga. Teine öö rannas magades ajas meri hirmu peale, sest järsku muutus vaikne meri tigedaks ning tuli üha lähemale.
„Kuule, ma arvan, et sul on mingi foobia nende lainete vastu ja sa peaks arsti poole pöörduma,” sõnas Mari poolpahuralt kui ma ta juba teist korda üles ajasin, et me oma kodinate ja magamiskottidega kaugemale koliks. Hea oli, et kolisime, sest hommikuks ei olnud seda rannaosa enam alleski, kus me algselt olime end sisse sättinud.
„See on nagu laevade pommitamine,” muigas Mari kui päikesevarjud üksteise järel maha kukkusid kui laine neid ampsas ja minema viis. Lisaks hulpis mere peal mingi paadike. Hommikul vaatas õlgkaabuga rannas päikesevarje välja rentiv mees mõtlikult oma varje, mis olid veel alles jäänud ja sügas kukalt.
Pühapäeval asusime Dhermist vaikselt Vlore poole teele. Esimene ots oli päris vaikne, sest pidime tagasi mäenõlvale suure tee peale saama. Kotid selga ja vantsima. Kuid parajasti olid ka kitsal auklikul liivasel teel ummikud. Juhid sõimlesid ja vehkisid kätega. Päris raske oli edasi saada, sest nii mõneski kohas ei olnud kahe auto vahel piisavalt ruumi, et me oma seljakottidega sealt läbi mahuks. Sedasi oodates sai Mari ühe kohalikuga itaalia keeles jutule. Seni kuulasin nende lobisemist kõrvalt kuni aru sain, et vana juba tahab mind naiseks ning Marile pakub oma vennapoega. Lõpuks saime aga üles mäkke kohalike sukeldujatega, kes teel Borshi. Kuna see koht jäi vales suunas, siis seisime teeserva oma Vlore sildiga. Vähem kui 10 minutit pöial püsti seismist ja järjekordne Mercedes peatas meie juures. Tükk maad eemal asuva ühe linnakese pangajuhataja Arthur tutvustas meile rõõmuga ümbrust. Oli ta ju ülikooli ajal turismi õppinud tegelikult.

laupäev, 25. juuli 2009, kell 21.24, Albaania Škorde
Lamama ühe suure järve kaldal, mille teisel pool on Serbia Montenegro. Täna oli laagri viimane päev, kuid meie lahkusime juba eile õhtul. Ühesõnaga, laager oli meeldiv nagu ikka – rand, päike, palju toredaid inimesi, jubedat muusikat mängiv DJ ja huvitavad albaania toidud. Kuid eile põrutasime siis Slovakkiasse sõitva bussiga Albaania linnakesse nimega Koplik. Kui buss poole nelja ajal meid kuskil pimedas mõningate majada vahel maha pani, oli esimene küsimus: „Kus kurat me nüüd oleme?”
Kaks norrakat ja kolm eestlast olid sellega sattunud mingisse tunmatusse Albaania linna, mis suhteliselt lähedal Serbia Montenegro piirile. Sel hetkel tundus ainuvõimalik variant kahe räbaldunud albaania lipu vahel seisva kuju all magamiskotid laiali tõmmata ja tukkuda ning kuulata lähedal asuva mošee esimest palvust. Hommikul kui kuskil poole kuue ajal vaikselt ärkama hakkasime linnamelu peale (vanamehed hobuvankritel parkisid panga ees, juurviljavana võttis oma kaupa lahti, kohvikud avasid uksi ja aknaid, rätikestega tädikesed jalutasid korvidega ringi), siis kohe ümbritsesid meid kuskil neli vanameest ning neid tuli ka järjest juurde. „Kus te minna tahate?” võis nende käte-jalgade keelest lõpuks aru saada.
Norrakad läksid ära Montenegro poole ja meie vantsisime linnast välja kitsukest teed pidi, mis pidi viima Bogdasse – ilus org. Kaua ei saanud marssida, kui meid võttis peale oranž kastikas, mille roolis mees, kes nimetas ennast jugoslaavlaseks (arvatavasti siis Serbia Montenegrost pärit) ja tema sõber kreeklane (nimed olid kole keerulised, et neid suudaks meelde jätta). Kuigi ühiseid keeli nendega eriti ei osanud, saime ikkagi aru, et 50-aastased mehed töötavad metsas. Juhil on palju õdesid ja vendi ning kolm last, kellest üks elab Belgias ja teine Itaalias. Kreeklasel on kaks last, üks elab Kreekas ja teine käib alles koolis. Sedasi lobisedes sõitsime läbi üle mägede ja läbi orgude, kus väikesed kirikud, jumalaema kujudega hauakivid surnuaias, külarahvas jalutas lehmi või ajas lambaid karja. Enne Bogdad täiest inimtühjas kohas oli aga bar-restoran, kuhu siis meid kutsuti kohvile. Millegi pärast saadeti mind kohe leti taha, et ma õpiks kohalikku kohvi keetma. Võib öelda, et sarnane türgi kohvile, kuid vähem kordi lastakse kohvi keema.
Lõpuks selgus, et külamehed olid lausa nii lahked, et sõidutasid meid Bogdasse kohale, kuigi nad ise töötasid kuskil teises kohas ja veel andsid meile arbuusi ka enne kui ära sõitsid.
Bogda on pisike küla suurte kaljuste mägede vahel. Võõraid nähes kõik tervitavad suure naeratusega, lehmad ja valged eeslid jalutavad ringi parema söögi otsinguil (Mari muidugi tahtis kõiki loomi hirmsasti katsuda). Valgete hobuste lähistel põõsa all pikniku pidades tuli ka uus vanasõna: „Otsid printis ja saad ainult hobuse.”
Arbuus söödud jätsime kotid ühe valge rätiga ja pakse sukkpükse kandva (ei kujuta ette, kuidas nad nii kuuma ilmaga suudavad) tädi juurde ja läksime kaljude vahele ronima. Pikutamiseks sobivat varjulist kohta otsides ja pisikesi kive ringi tõstes, avastasime, et pole see loodus midagi nii ohutu. Kivi alt vaatas meile vastu pisike must skorpion. Sellega oli matkamisetuju küll läinud.
Siiski peale väikest uinakut asusime tagasiteele.
„Mu sõber võib teid Koplinkisse ära viia, 30 eurot ainult,” mainis tumedapäine punnpõskne noormees kui küla keskel asuvast allikast vett võtsime.
Njah, röövkapitalism õitseb siin riigis küll. Meenub, et Vloras postkaarte ostes tahtis tädi mind kolm korda petta – tuhandelisest rahatähest ei tahtnud mitte õiget summat tagasi anda.
Kui kiriku juures jalgu puhkasime ja meile lähenes valge Land Rover, ei osanud keegi arvata, et ees ootab sõit kuue kahtlaselt vallatu vanamehe seltsis. Õnneks hallpead endast mingit ohtu ei kujutanud ja tõid meid siia järve lähedusse ära. Küla baarist süüa otsimas ja poest vorsti otsimas käies tuli küll rohkem kui üks inimeni meid uudistama. Lisaks sõitis inglise keelt rääkinud baaripidaja sõber oma autoga vist spetsiaalselt järve ääre, et meid ära viia. Rand on küll vist maailma mustim ja prügiseim koht. Kuid meie lähedal jalgpalli mänginud noormeestest üks meile järsku lähenes, leppisime kokku, et räägime ainult eesti keelt, et siis nad ei hakka meid tüütama.
„Kas te inglise keelt räägite? Hmm, no me läheme nüüd minema, aga me jätame teile selle arbuusi ja siin on nuga ka,” ulatas helesiniste lühikeste pükstega noormees meile arbuusi.
Näed, ürita veel tõrjuv olla, aga mõni kohalik on ikka väga lahke.

esmaspäev, 27. juuli 2009, kell 8.43, Albaania Vlora
Istume hetkel sadama lähedal ühes kohvikus. Üllatuslikult on siin isegi Wifi, poleks arvanud ja ei hakanud isegi ennist proovima. Eile siis saime sealt külakesest ühe vanaga Tiranasse. Kuid pealinna jõudes selgus, et sattusime jällegi röövkapitalismi ohvriks. Vanahärra kas polnud hääletamise kontseptsioonist midagi kuulnud või polnud meie kuulnud nende kontseptsioonist raha võtta sõidu eest. Lubas isegi politsei kutsuda kui me ei maksa talle. Kuna raha tahtis palju, siis tuli otsida soodsamaid reisimisvariante ja hääletamise tuju oli ka läinud. Tutvusime kohaliku raudteejaamaga, kus rongiajad käsitis seinale kirjutatud ning näiteks Vlorasse käib neil päevas ainult üks rong ka. Kristiina põrutas Elbasani (mul seostub selle koha nimi Espumisaniga) ja meie ronisime katkiste akendega ja pidevalt tuututava veduriga kolisevasse raudvagunisse. Kuigi meil keegi peatustes akendest sisse ei roninud nagu Kristiina rongis oli huvitav ja pikk sõit ikkagi – üle viie tunni. Meie juurde istus aga suurte pruunida silmadega naisterahvas, kes jällegi näitas, et albaanlased võivad ka ülimalt lahked ja toredad inimesed olla. Kinkis meile kommi ja andis söögiks küpsetatud maisi.
Vloras otsisime ööpimeduses pikalt sadamat taga. Lõpuks viskasime kuskil ülikooli ees pargis puu alla ja nüüd siis ootame oma laeva, mis meid Itaaliasse viib.

Järgneb...

Kuidas me Mariga Lõuna-Euroopat avastasime, osa 1

10. juuli 2009, kell 0.22, Ateena, Kreeka

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis sai kogu see asi alguse juba päris mitu kuud tagasi. Kuid ei hakka pisidetailidesse süvenema ning pikka juttu heietama. Oli üks päikseline kolmapäev. Tegevuskohaks Tartu bussijaam. Kaks seljakottidega tüdrukut hakkavad juba vaikselt sõrmeküüsi närima, sest oodatud Riia bussi ei tule ega tule.

„Ma kohe hakkan jah seda kadunukest otsima. Kuid on tavaline, et see buss hilineb. Peterburgist tuleb ju. Oodake seal teise platvormi juures. Raudselt kunagi sinna ikka tuleb,” selgitab prille ette pannes roosas pintsakus Eurolines’i klienditeenindaja. Paarikümne minuti pärast ongi sõiduk koos juhtide Aleksandr ja Igoriga platsis ja meie teekond Riiasse võib alata. Ratastele sattunud seltskond on kirjum kui kuke saba. Ees istub keskealine paar ning härra püüab pidevalt naisele tutvustada kohti, millest buss mööda sõidab, kuid prouale ei paku asi üldse huvi. Selja tagant lendleb pea kohale pidevalt üks lilla täispuhutud tähekujuline õhupall. Kui punase lutiga lapsel sellest pallist villand saab, siis pistab ta pea kahe istme vahelt meie juurde ning hüüab kõrva „Uhuuu!” või siis sasib aeg-ajalt Mari juuksed.

„Kui see laps sasis, ma mõtlesin, et nii mõnus, tee veel,” jutustab Mari kui on Riias ja pisikesest kisakõrist ohutus kauguses.

Üle vahekäigu istunud seltskond on küll tunduvalt vaiksem, kuid selle-eest mälestusväärsem. Otse üle vahekäigu istub meremees. Täitsa nagu meremees – triibaline särk seljas, parajalt habetunud ka ning loeb Thomas Manni vene keeles. Aeg-ajalt lobiseb meiega inglise keeles või siis oma ees istuvate lesbitüdrukutega. (vahemärkusena, et Lesbose saar kuulub Kreekale) Nii tumedate juuste ja prillidega Kristiinal kui tema heledapäisel kaaslasel on ühtemoodi soengud. Igal võimalusel lipsavad noored õue suitsetama või siis miilustavad niisama. Meremehe selja taga istuba aga tõsine härra.

„Kus me nüüd oleme?” teeb järsku punapõskne blond härra silmad lahti ja küsib valju häälega vene keeles. Nii juhtub veel paar korda, kuid peagi on tal uni läinud ning ta lõigub oma metallkaussi õunu ja mugib neid.

Sedasi olemegi järsku Riias. Vihma kallab kui oavarrest. Hirmsat burksi isu rahuldab Hesburger viis minutit enne selle sulgemist. Nr 233 marsutka juht lubab, et ütleb kui saabub meiele vajalik peatus. Väikebussi aknale langevad jugadena vihmapiisad ning ümbritsevast linnast jääb mulje kui mööda kihutavatest üksikutest tulukestest.

„Tüdrukud!” hüüab bussijuht järsku vene keeles ning hiilib meie poole, et näha, kuidas kohmakalt kuid üpris kraatsiliselt oma seljakottidega õue vihma kätte hüppame. „Kust siis sellised kenad tüdrukud tulevad?” küsib hallipäine bussijuht vahepeal kui ootab, millal me end tema sõidukist lõplikult välja koperdame.

Ööga ei lähe Riias ilm paremaks. Hommikul lennujaama jõudes on järsku väljas veelgi hullem padukas. Terve ilm on hall ja tuuline. Raudlinnu võtab tuul natuke laperdama, kuid peagi on näha üksikuid pilvetuuste ja üle Ukraina Karpaatide lennates laperdab samamoodi lennuk Ateena lennuväljal maandumisrajale. Kui eesistuva valjuhäälse põngerjaga on võitlused peetud, et ei pea lennukist väljumist oodates aknale luuke ette tõmbama, siis ongi aeg asuta riiki, kus näkku kargab mõnusalt soe õhk.

„Kas teate palju meil täna sooja on?” küsib hallipäine juustesse ja habemesse uppuv vanakene, kel välismaailmaga pea ainsaks ühenduseks on veel läikivad prillid, turismiinfo lauas. „Kõigest 38 kraadi,” lööb ta käega ja seletab, et kümme päeva Kreekas on ikka selgelt liiga vähe ja kindlasti on vaja tagasi tulla siia. Lisaks sellele juhatab ta kätte vajaliku bussi.

„Las ma arvan, te tulete Norrast?” küsib helepruunide juuste ja väikese kitsehabemega administraatoripoiss Zeusi hosteli leti tagant. „Oi, ma olen käinud Tallinnas. Elasin Soomes ja sealt ei olnud ju Tallinn kaugel. Käisime odavat alkoholi seal ostmas,” räägib noormees ja lisab: „No kuna te olete nii toread, siis ma annan teile toa 38 EURoga.”

Eestiga kokkupuuteid on teistelgi ateenlastel olnud. „Mul oli eestlasest boyfriend kui ma 18 olin,” jutustab lühikeses roosas kleidist pika ja paksu juuksepahmakaga Elenie. Kümme aastat tagasi oli tütarlapse sõnul olnud tal elu parim ja ilusam armastus. Noormees oli Ateenas olnud puhkusreisil kaheks nädalaks. Tütarlapse pärast aga jäänud riiki veel viieks kuuks.

Kui kaubandustänavatel tunduvad kohalikud sõbralikud, jutukad ja toredad, siis korraks lööb turvatunde kõikuma parlamendi hoone lähedal toimuv meeleavaldus, mida jälgimas kiivrite ja klaaskilpidega kaitstud politseisalk ning lisaks veel mitu salka mootorratastel.

„Say cheese!” hüüab üks plasterdatud ninaga mootorrattur politseinik kui tänavanurgal nende salgast pilti teen.

„Need on immigranttöölised arvatavasti,” lausub lehekioskist juua ostnud rootsi härra Mari uudishimutsemisele. Peagi on see sama härra platsi peal purskkaevu eest esinevat orkestrit kuulamas ja popsutab vaikselt piipu Kreeka sumedas ja lämbes öös.

laupäev, 11. juuli 2009, kell 22.00 Patras, Kreeka

Kui reede hommikul peamised tähtsad ajaloolised varemed Ateenas läbi jalutatud, asume otsima bussiterminali, et siis pealinna kärast ja sagimisest kuhugi vaiksemasse kohta põrutada. Korinthos tundub selleks täitsa sobiv olema. Kui kitsuke ja tohutult sügavast Korinthose kanalit ületavast sillast on konditsioneeriga buss üle vuranud, poetab see meid peagi kuskil punaste taksodega ääristatud palmidest pargitukakese juures maha. Meri ei paista enam kaugel olevat. Ei olegi, kuid miks minna otse kui saab ringiga kuskilt üle suurte kivide turnides. Valgete vahuhunnikutega kaetud lained löövad juba kiviklibu pealt vaadates põlved nõrgaks. Koos keha külge kleebuva adruga on aga terve keha võimsalt mühava mere meeltevallas.

„Mul on ju see sodi ikka püksis nagu mingi kaka,” kurdab Mari kui peale väikest suplust oma suured seljakotid uuest õlgadele tirime ja rohkem linna avastama asume. Saame kõigest rannapromenaadi juures paar minuti istuda kui meile astuvad ligi kergelt hallinevate juustega kõhnuke Dimitri ja pidevalt mingeid võtmeid käes keerutav kongus ninaga albaanlane Dhomas.

„Oi, Maria ja Dina, need ju päris kreeka nimed!” imestab Dimitri. Kui 46-aastane mees on ära rääkinud oma töödest, viimasest suhtest ning peamiselt kogu oma armuelu ning tõlkinud ka albaanlasest sõbra jutu, pakub ta meile, et tal mingi sõber, kellel vaba korter.

„Mis te ikka tüdrukud siin rannal ööbite. Ma ju näen, et te tudengid ja raha ei ole palju,” selgitab Dimitri kätega hoogsalt kaasa rääkides. Vaatamata heale pakkumisele ja jutule, mis venib mitme tunniseks surume lõpuks Dimitri kätt ja kõik lähevad oma teed. Rannaäärne Legend kohvik aga valmistab suurepärast kuuma šokolaadi. Pea tunni saab seda nautida. Kuigi nii mitmeski kõrval baaris on korralik disko ja rannapromenaadil on alles inimesed jalutam hakanud, oleme me nagu kaks noort pensionäri ja poeme tuttu. Ühe kohviku lamamistoolide hunniku ja lauakeste vahel kiviklibu peal ja mõned meetrid mühisevast merest eemal on selleks just sobiv koht. Tähed säravad. Kui diskolt koju sättiv seltskond kiljudes mäslevasse merre jookseb ja selle kisa peale ärgates, märkan, et ka kuu on vahepeal paistma hakanud. Muud meeleolukat ei toogi öö rannas kaasa. Üks valgepäine daamike kahe koeraga ainult jalutab viie paiku hommikul mööda.

Järsku saan tutaka tagumiku pihta. Teen silmad lahti ja minust paari meetri kaugusel seisab tõmmu mees, kes vaatab nii haleda pilguga minu suunas nagu ta oleks just maailma kõige nunnumat koerakutsikat näinud. Tumeda mehe kõrval seisev hall härra teeb käega liigutuse, et kõik on normaalne ja lahkub vaikselt. Vaatame Mariga, kuidas tõmmu poiss palja jalu mööda randa ringi lippab – sätib lauakesi varjude juurde ning koristab kividelt tühju plekkpurke ja suitsupakke. Järsku tuleb istub meie juurde kividele.

„What is your name?” raiub ta. Jafath-Ali (või midagi sellist) on ise pärit Pakistanist. Mis keeles ta rääkis raske öelda, kuid meie rannas ööbimise kohta küsis ainult: „(miski pikem jutt veidras keeles) house?”. Enne kui tõmmu ratta selga hüppab ja teadmata suunas sõidab, veab ta meie juurde lamamistoolid ja pakub roosat juukseklambrit, mille ta arvatavasti prügi seest leidis. Eks me sel hetkel või ka parajad paadialused välja näha.

„Ah, ma olen tavaline narts,” teeb Mari järelduse.

Nurgapealsest kohvikust ostetud kohvi ja saiake teevad aga imesid ja juba tuleb kividel kangeks jäänud kehasse ka rohkem energiat.

„Kas te räägite inglise keelt?” küsivad bussipeatuses kaks segaduses olevat noormeest meilt inglise keeles kui me oleme neile lähenenud just soovis neilt mingit infot saada, sest tundus, et selliste suurte seljakottidega tüübid ei saa olla midagi muud kui ka teadmatuses turistid. Selgub, et me pole ainsad hullikesed, kes sedasi ringi rändavad ja ise suurt midagi ei tea. Šveitsist pärit noormehed räägivad, et tahavad järgmisel päeval Patrasse sõita. Me tahame neist ette jõuda. Nii sõidutab pidevalt midagi oma keeles seletav taksist keset tühermaad asuvasse Korinthose raudteejaama. Ümberistumine ja juba põrutabki rongige mööda nii sini-sinistest kenadest randadest, palmi- ja sidrunipuudest, viinamarja istandustest (eks neid kasvavaid asju ole veel, kuid kõigi ei tunne ja ei tea ka).

Patrassesse jõudes tundub tulevik sama kitsas kui Kreeka raudtee, kus rong nii mõnedki korrad puudutab tee ääres kasvavaid puid ja põõsaid. Laevad Korfule väljuvad alles paari päeva pärast. Oi seda rõõmu kui selgub, et ühe laevafirma alus ikka sõidab ka pühapäeva õhtul ning isegi müügikiosk ei ole raudteejaamast kaugel. Meel läheb veel rõõmsamaks kui roosas kleidis särtsakas turismiinfopunkti neiu soovitab meile noortehosteli, annab infot Korfu kohta ning soovitab järgmisel päeval tagasi tulla, sest turistidele antakse tasuta jalgrattaid kasutada, et viimased saaks suuremaid ja väiksemaid sadamaid täis pikitud linnaga tutvuda.

kolmapäev, 15. juuli 2009, kell 19.20

Kui keegi peaks kunagi Korfu saarele minema, siis tasub meelde jätta, et siin saarel peamine tegevus on ujumine ja päevitamine. Täpselt nii me paar viimast päeva ka veetsime. Nüüd aga väike pilguheit möödunule. Kuna pühapäeval oli veel südaööl väljuva laevani tohutult aega, siis jätsime pakid vööri ehk hostelisse ja kondasime mööda Patrast. Seal olid mehed kunagi ammusel ajal mäe otsa ehitanud kindluse, mis siis ajaloo jooksul käis käest kätte nagu pinksipall. Ronisime meiegi nendest treppidest üles, et ilus koht üle vaadata. Vaade linnale oli tõesti kenagi. Kuid lisaks kõrvetavale päikesele, oli sel päeval veel midagi müstilist seal linnas toimumas. Kas siis mingi tõsine sündmus või politseinike suvepäevad. Igaljuhul olid vormikandjad väga mitme tänava oma trellitatud bussidega hõivanud.

Nagu kaks hullikest ikka, suutsime randa minnes päevituskreemi suurde seljakotti jätta. Kõik oleks tore ju olnud, kui see seljakott oleks kuskil käe ulatuses olnud. Ei miskit, õhtul kui sadamas väravas kuus oma laevakest ootasime, kulus kreemi selleks, et leevendada punetust nii mitmeski kehaosas.

Nagu Kreekas on kõik suhteliselt korrapäratu, siis oli seal sadamas üpris raske aru saada, kas sealt ka meile vajalik laev läheb. Mõned kahtlused, aga kõik lahenes ikka hästi. Lõpuks kui seisime oma laeva Lefkam Ori juures küsis üks blond poiss: „Kas seljakoti rändajad?”

Eks koer tunneb ikka teise koera ära nii on ka mingi kummaline äratundmine teiste seljakoti rändajate vahel:P Meie ees seisnud tüübid olid pärit USAst ja tulnud paariks kuuks Euroopat avastama. Kuigi meil Mariga on vahest arvamus, et meil ei ole mitte mingit plaani, siis tuleb välja, et see on kõigi seljkoti rändajatega. Siiski andsid need USA poisid meile paksu raamatu Itaalia kohta, nüüd saame väheke infot tulevase reisisihtpunkti kohta.

Lisaks nendele poistele saime juba laeval olles jutule inseneriks õppiva Chrisiga USAst. Tema tuuritab mööda Euroopat üksinda. „Sõber pidi ka tulema, kuid siis ta rääkis, et ei ole raha. Aga eks see tähendab, et tal uus tüdruksõber.”

Kuna meil oli kõige odavam laevapilet (tegelikult neil kolmel USA poisil oli paremini läinud ja kuskilt nurgatagusest reisibüroost olid nad veel odavama pileti välja ajanud), siis oli magamisplats meil laeva katusel.

Hommikul vara Korfule jõudes istusime tükk aega kohvikus, et plaani pidada tuleviku osas. See on vist küll juba igahommikune dialoog:

„Mis me siis täna teeme?”

„No mõtleme.”

„Kus me öösel oleme?”

„Hmm, no eks vaatame päeva peale, kuhu jõuame.”

„Mis nende kottidega teha?”

„Paneme kuskile hoiule või veame kaasas.”

Korfu pealinnas Kerkyras panimegi esmaspäeva hommikul kotid hoiule. Tuiaseime linna peal, vaatasime järgmist kindlust ja seiklesime mööda kitsaid tänavaid, et leida turismiinfot.

„Minge üles, paremale ja siis vasakule,” ütles üks lokkispäine tütarlaps reisibüroost kui teed küsisime.

No sellise tee juhatamise peale nüüd küll me infopunkti ei jõudnud. See vist on see kohalike eripära, sest tee juhatamist, et minge kuskile sinna, kohtasime veel korduvalt. Lõpuks ikka infopunkti leidsime, kuid selle teenindus jäi Patrase omast ikka allapoole igasugust piiri. Tundus, et habetunud tüüp ei teadnud ise ka kohalikust bussisüsteemist mitte midagi. Vaatamata kõigele kolasime õhtuks ühte telkimisplatsi, kus ootasid ees juba tuttavad kolm USA poissi.

Kuna isegi telkimise eest tahetakse üpris palju raha saada, siis järgmine hommik tõmbasime kotid jälle selga ja koperdasime saart pidi edasi. Ühes rannas sattusime kohalike mustlaste lähedal peatuma.

„Anna lapsele süüa midagi,” rääkis kohalikus keeles umbes viie aastane punase seelikuga plika hoides süles umbes aastast lokkispäist ilma riieteta põngerjat. Minu keeldumise peale võttis plika maast paar kivi ja viskas mind nendega. Samal ajal jooksid mööda randa paar poissi, kel püksitagumik näitas seal all oleva pruuni kannika nagu paaviani roosa tagumiku.

Kuna me ikka otsisime liivaranda, siis komberdasime veel edasi. Suplus päevitamine ja rikkalik õhtusöök palmi all koos elava muusikaga. Tegelikult natuke maal eemal täristasid paar tüüpi tromboone.

Hommikul seal samas palmi all silmi lahti tehes selgus, et me ei ole mitte ainsad, kes magavad kohiseva mere kaldal. Paar kohalikku olid ka end rätikutele kerra tõmmanud.

Hetkel aga oleme jälle tagasi saare pealinnas ja homme hommikul põrutame Albaaniasse.

Järgneb....

Pilte

Netiga on ikka kehvad lood. Ehk siis üritan mõned pildid üles panna ja pikem tekst saabub kunagi hiljem. Lühisalt: kool on läbi, kontserdid ja konkurss Simferoopolis veel ees ja Eestisse saabun 20. juuni.