do you ever see in your dreams castles in the sky? kuulsin seda kuskilt laulust vist. jäi teine pähe kummitama. õhulosse ju võib ehitada, aga mingi hetk need võivad ka kokku kukkuda... aga unistamast ei tasu kunagi loobuda.
kõnnin mööda tänavat. lund sajab, hämar on juba, jalad takerduvad maapinda katvas lumesopases aines. räägin telefoniga ning ei jälgi ka eriti, kuhu täpselt jalad mu viivad. olles telefoni tagasi kotti pannud, märkan, et olen täiesti tundmatus kohas. väga valesti siiski ei läinud, järgmisest tänavast sain jälle õige suuna kätte. naljakas oli ennast avastada täiesti tundmatus kohas, kuigi hetk tagasi veel teadsin oma õiget teed. samas oli selles tundmatus kohas midagi uut ja huvitavat.
No comments:
Post a Comment