täna hommikul see siis juhtuski. kui ma olin lõpuks suutnud üles ärgata, mis ikka nõudis väga suurt pingutust, ja pilgu aknast välja heitsin, siis nägin, et midagi kahtlast lendles õhtus. ja oligi - lumi, mis lumi. kuigi mõned nimetavad seda ka lörtsiks. kooli poole vantsides muidugi olid kõik suud ja silmad seda asja täis ning väga ettevaatlik pidin olema, et kellelegi otsa ei jookseks, sest pilk oli ainult enda varvastele suunatud.
audikas aknast välja vaadates (sest jube uni oli muidu silmis) mõtlesin selle üle, et see valge pudi tuleb ju enam-vähem tühjusest. aga no see minu isiklik traagika ja mõttekäik.
ühikasse tagasi kosserdades avastasin, et oleks vist õige aeg talvisemate jalanõudega kui potased käima hakata. seda just libeduse tõttu. päris mitu korda hakkas tasakaal ära minema.
eile õhtul hakkasin ajendatuna ühest loetud raamatust mõtlema selle üle, mis tunne ikkagi on kui ära surrakse. see ei tähenda, et mul suitsiidimõtted peas on, aga lihtsalt. hetkel ju tajun enda olemasolu ja ka magades, kui und näen, on mingi taju. aga edasi? mis peale surma on? keegi ei tea ju seda...
täna on rahvusvaheline tudengite päev ja linna peal on kõik muuseumid tasuta. jube tore, et ma siis selle alles õhtu poole teada sain.
No comments:
Post a Comment