Väike ülevaade aga ka Eesti reisist.
Sõit kodumaale kujuneb üpriski seiklusterohkeks. Ainuüksi teekond Krasnodarkast Kurmanisse Kiievi rongile venib ülimalt aeglaselt. Loomulikult põhjendatult sõidab punane Moskvitsh 40 kilomeetrit tunnist – kohati on tee kaetud kui klaasiga. Jää sillerdab õrnalt päikese käes, õhuke lumekiht helgib silmipimestavalt loojuva valgusketta kumas.
Rongisõit Kiievisse kulgeb loksudes ja raksudes platskartnas naabrite norskamise ja sokihaisuga. Öösel kukub ka ülemise naabri telefon juustesse. Uniselt tõstan selle laua peale. Kui seda aga ärgates enam laual ei näe, on küll hirm, et nüüd keegi selle pihta pannud ja mina jään veel süüdi. Ülemiselt asemelt alla roninud noormees aga kougib peagi rohelise telefoni teksataskust välja ning istub teed jooma.
Kiievi raudteejaam on suur ja rahvarohke isegi varasel tunnil. Eriliselt palju on aga hommikusöögi sööjaid ning vaba istekoha leidmine ukrainapärases kiirsöögikohas on aeganõudev üritus. Aega meil aga jagub.
„No, kus te nüüd siis täpselt olete ikkagi?“ pärib Eesti saatkonna autojuht Vladimir telefonis kui me Marinaga juba mitmendat korda käime raudteejaama esisel platsil edasi tagasi, et leida musta väikebussi. Selgub, et me teame küll, kus me oleme – vaksali lõunapoolses otsas. Kuid alles nüüd saab selgeks, et Vladimir seisab ja ootab meid aga vaksali peaukse juures.
Tööpäev Eesti saatkonnas Kiievis algab vaikselt. Nagu hommikud ikka alustavad inimesed alles oma tööpäeva.
„Mul kästi sind tervitada, kui kunagi peaksin nägema juhtuma,“ ütleb õrnalt hallinevate juustega Jaanus, keda näen esimest korda. Selgub jälle tõsiasi, et Eesti või siis maailm üldiselt on väike ja ühiseid tuttavaid leidub.
Ilmateade ja sõbrad-tuttavad Eestis räägivad tugevast tuulest. Tea, kas sedasi Riiast lennuk üldse Tartu lendabki?
Kiievist, kus linn kaetud Julia piltide ja keskväljakul sinetavad Janukovitši telgid ja lipud, Riiga küll lendab. Kuigi hetkeks kardan, et tekib probleeme minu kotiga, kus kaks viinapudelit ja terve hunnik tablette. Vabandus, et need tabletid pole minu omad ja need paluti kellelegi viia, on kindlasti piirivalvuritele narkokullerite suust tuttav ning nad ei usuks mind kindlasti.
„Mis on teie reisi eesmärk?“
„Konkursile läheme.“
„Ja mis konkurss see selline on seal?“ uurib ümaranäoga kogukas tumedapäine passikontrolli onu Riia lennujaamas Marina helesinist passi uurides ja puurides.
„Head reisi!“ heidab rohelises vormis mees kiire pilgu mu passi ning lööb plaksuga kinni.
„Kas Vilniuse lennuk on juba läinud?“ ähib musta portfelliga härra.
„Ei, kehvade ilmaolude tõttu on see edasi lükatud,“ vastab Bergeni lennuki väravas seisev helerohelise mantliga blond neitsik.
Samast väravast Vilniuse lennukiga väljub ka Tartu oma. Vähemalt nii tundub kui reisijad bussiga lumisel lennuväljal seisva fokkeri juurde sõidutatakse.
„Hetkel me veel ootame informatsiooni ilma kohta Tartus,“ selgitab mahedal häälel nukunäoga helerohelises mantlis raadiosaatjat käes hoidev tütarlaps, miks bussi uksi veel ei avata ning inimesi lennukisse, mille uksel seisab kollases turvavestis kõrvaklappidega mees, ei lasta. Eks me siis oota seda informatsiooni, kuigi niigi teada, et Tartus lumi ja tuul teeb oma tööd. Seni ootame kui buss raksuga kohalt liigub ja viib paarkümmend Tartusse lennata soovijat tagasi külma ootesaali.
„Kahjuks ilm Tartusse lennata ei luba, kuid me organiseerime teile bussi, mis tunni aja pärast korjab teid lennujaama eest peale,“ räägib nukunägu. Ei paanikat, ei kisa, ei proteste. Rahulikult korjavad reisijad oma kotid pagasilindilt ja ootavad tund aega. Siis aga tuleb sinises kilejopes noormees, kes seletab, et ilm takistab ka bussi ning see jõuab kohale 15 minutit hiljem. Kulub pool tundi ning „lend“ bussiga Tartu võibki alata.
Võrreldes Krimmiga on tõesti ilma üpris heldelt lumega õnnistatud. Soojas bussis möödub mitmetunnine sõit vahelduva eduga tukkudes.
Järgmine päev Tartust Albusse sõitev buss pole pooltki nii soe. Nii põikab õpilasi täis buss teele jäävast tehnoülevaatuspunktist läbi, et jupsiv soojendus tööle saada.
„Kuidas lõunamaa inimesed end sellise külmaga tunnevad?“ uurib prillidega õpetaja meilt. Peame tunnistama, et nii lõunast me ikka ei tule.
Albu koolimaja on aga bussiga võrreldes tunduvalt soojem ning rahvarohkem. Lisaks Aleksandrovka keskkoolile on 42 erineva kooli seas esindatud ka Riia eesti keskkool. Konkursil osalevale 90 õpilasele ja nende juhendajatele loeb Laine Jänes Tammsaare novelli kärbsest, prussakast ja ämblikust, mis tekitab nii mõnegi naerupahvaku.
Marina esinemine konkursil paneb ka minu südame närvilisusest kiiremalt lööma. Tüdrukul endal on aga soov asjaga kiiresti ühele poole saada, nii läheb nii mõnigi õpetussõna õigel hetkel meelest ära. Aga tähtis ongi osavõtt.
Eesti lumerohkus annab aga mõnusamalt tunda juba õhtul, kui Valgehobusemäel suusad alla saame. Kui kerged pilpad tõusul rohkem tagasi libisevad, on küll tunne nagu esimest korda suusataks. Ausalt öelda ei meenugi, millal selle talispordiga viimati tegelesin. Kuid libedad plastikuid kiidan mäest alla tuhisedes. Pea asi ainult, et nüüd maa külgetõmbejõud ei tugevneks ootamatult ja mõni kuusk järsku teele ei hüppaks!
Marina võib aga küll kuskile suure risti teha, sest viis minutit suuskadel ukerdamist, mis lõppeb kukkumisega pehmesse lumehange on tal esimest korda elus. Tea, kas võib veel kunagi üldse kordudagi.
Järgmine päev ei rõõmusta lumi aga üldsegi nii palju. Üle raba kulgeval rahvamatjal ikka annab lumes sumbata.
„Hea meelega istuks küll kodus,“ niuksub Marina kurvalt ning kukub järjekordselt ähkides lumehange.
„Teil on küll juua vaja. Näe võta kommi ka, muidu jäädki siia rappa,“ tunneb musta suusamütsiga mees muret ning surub näost tulipunasele Marinale kommi pihku. Mees, tema sõber ja kaks väikest poissi on meist möödunud vähemalt viis korda ning seejärel kuskil raja servas puhanud, et meie omakorda neist saaks mööduda. Kuigi teisel pool raba valendav kõrged kuusetutid tunduvad kaugel olevat, võtab lõpuks metsarajal sumpamine kergendavalt ohkama. Ei saa enam lõpp kaugel olla. Vargamäel muuseumi väravas selgub aga, et teed mööda on veel tükk maad minna. Hea, et autod leiutatud on ning veelgi toredamad inimesed, kes neid juhivad.
Rongisõidul Tartusse ei olegi sokihaisu tunda ning mitte keegi ei müü vagunis sihvkasid, ajakirju, vilkuvaid võtmehoidjaid ja õlis praetud pirukaid. Ainult rongipiletit saab lahkelt naeratava brüneti käest osta. Puupingid on ka üpris puhtad ning lausa palav hakkab musta huugava radika lähedal.
Kuna Krimmis pidi olema kaheksa kraadi sooja, kasutan Tartus võimalust talverõõme nautida. Tuleb hoolega kelgutada, ei pruugi ju enam saada. Kuigi Lõuna-Eestis ei paista sellel taevast langeval valgel kraamil ei otsa ega äärt olevat. Ka õhtust Tartu lennukit takistab see valge ollus. Varahommikul lennujaama minnes selgub, et nii hull ilm enam ei ole, kuid nüüd on rohelise sabaga lennukit tabanud tehniline probleem. Mis muud kui päästev buss.
Just Riiga sisse sõites saadab airBaltic SMSi: „Kiievi lennuk hilineb 35 minutit, palun pidagi kinni esialgses check-in ajast. Vabandame võimalike ebameeldivuste pärast!“
Ei päästa see 35 minutit mitte midagi ning sekeldused alles ootavad ees.
„Ainus ja parim variant, mis me teile pakkuda saame on, et lendate homme,“ lausub rohelise lipsuga preili rohelise leti tagant. No Ukraina on ikka tõesti kinnine riik, isegi lend läheb sinna kord päevas. Pidev näägutamine ja pärimine ning lõpuks otsustab lennufirma ikka lisaks hotellile ka kõik söögid anda. Kaebuskirja saavad nad kunagi hiljem, sest õhtusele rongile pole küll võimalik sedasi jõuda.
Lõpuks Kiievi lennujaamas passikontrolli sabas seistes pean oma sõnu kordama: Ukraina on väga kinnine riik. Niigi lend tund aega hilineb, kuid punase templi saamine passi võtab veel omakorda tunni kellaosutite tiksumist.
Krasnodarkasse jõudmise seab aga kahtluse alla üldsegi lumi, mis möödunud aastal oli ühepäevane haruldus. Nüüd ööga maha sadanud paks lumi on aga nii paks, et bussiliiklus katkeb paariks päevaks. Kooli ei toimu mitte ainult Aleksandrovkas, vaid ka Simferopolis paneb valge kraam õppeasutused kinni.
„Kuidas küll me nüüd edasi saame?“ haamerdab mu peas küsimus kui Dšankois Kiievi rongilt kodinatega koos sügavasse lumehange astume. Rongis magab samal ajal õndsat und pool ööd vihikukesest vene keele reegleid õppinud prantslane. Veab tal.
Kurmanisse vuhisev puupinkidega elektrirong on jahe kui külmkapp. Siin küll uni peale ei tule.
„Küla peal kaks traktorit sõitsid ja nüüd saavad autod ka juba läbi,“ raporteerib Rita telefonis viimaseid lumeuudiseid. Hommikul sõitis buss ainult suurel teel asuva valge peatuseni, nüüd juba saab aeglaselt edasi rühkiv bussike külla ka sisse sõita.
Sergei on väravast raja kaevamisega jõudnud parajasti poolele teele. Mõne maja juurest ei tule aga rajakestki sõiduteeni välja.
„Homme on me jälle ikka töötame,“ teatab direktoriproua kui kannan ette, et tagasi poolsaarele olen jõudnud.
„Kas Eestis on ka selline lumi? Tõid külma ja lume endaga kaasa jah?“ pärivad memmekesed hommikul bussipeatuses. „Küll veel „veebruariaken“ tuleb,“ jutustavad memmekesed. Tavaline asi, et ilm võib üleöö kevadiselt soojaks kiskuda. Karmist ilmast aga annab tunnistust seik, et buss vurab lapsi peale korjama tavaliselst ajast pea 20 minutit hiljem. Lõuna ajal tuleb aga koju jõudmist oodata rohkem kui pool tundi.
