Ukraina seagripi paanika

Nüüd siis on tervet seda riiki tabanud suur paanika seagripi ees. Koolid pandi kolmeks nädalaks kinni, Julia hoiatas uudistes, et riigist kuskile inimesi ei lasta. Lääne-Ukraina linnu on sisse- ja väljasõiduks suletud. Inimesed käivad ringi marlimaskides.
"Anke mulle mask. Julia ju käskis, et kõigis apteekides peab maske olema müügil," kurtis mees Pervomaiski apteegis kui apteeker teates, et neil ei ole mitte ühtegi näomaski müüa.
Inimese müüvad paaniliselt oma rongipileteid tagasi, sest gripiohus ei pidanud rongid enam kõigis jaamades peatuma, eriti neis üheksas, kus on suurem epideemia.
Meie Ritaga asume loodetavasti täna Kiievi poole teele. Eesti saatkonnast soovitati meil maskid ette panna ja ennas gripikolli eest kaitsta.
Vene telekanalid aga kommenteerivad seda gripipaanikat lähenevate presidenti valimistega. Võta sa kinni, mis jama on. Haigestunute ja surnute arvud on erinevates telekanalites hoopis erinevad.
Eile õhtul aga näitas Pervõi kanal saadet Urmas Otist - tuntud ja salapärane saatejuht. Huvitav saade, kuid natuke imelik oli, et keegi näitleja oli otsitud Urmas Oti häälega üksikuid kommentaare lugema nagu oleks veel Otiga intervjuu sees olnud. Eks see vist ole vene komme saadet teha.

Kuigi Aleksandrovka kool on samuti kinni, siis siin see gripiepideemia inimesi ei ole veel tabanud. Kuigi ilm läks järsku külmaks, üleöö miinus kraadid ja kõik puud viskasid ööga lehed maha ja täna isegi tuli kolm lumehelvest, siis on kuulda, et sellisest ootamatust ilmamuutusest inimesed külmetavad. Laupäeval aga pidasime tares karvnevali. Langes see küll halloweeni päevale, aga meie seostasime seda rohkem koolivaheaeja lõpuga (sel hetkel ei teadnud keegi, et see vaheaeg saab nõnda palju pikendust) ja läheneva mardipäevaga. Taresse kohale tulid nõiad, mustlasnaised, klounid (ka lapselapsega kaasa tulnud baba Vera värviti klouniks ning krapsakas memm tegi lastega kõik mängud kaasa), kassid, Malviinad ja ka üks Matrjoška.

Nüüd aga pöidlad pihku, et homme õhtuks Eestisse jõuaks kenasti!

Mitu meest mahub korraga rolleri peale?

Hetk enne pildistamist olid need tüübid tegelikult kõik neljakesi selle rolleri seljas. Ei tasu imestada, kui neel veel seal kuskil kartulikott ja elus kits ka peidus.

Miilits, kontrollid, suletud ärid

„Sa ikka tead, et Ukraina on üks imelik ja veider maa?“ küsis üks päev Aljona kui juttu oli sellest, et varem koolides üle maa puudus neljas klass. Peale kolmandat asusid lapsed kohe viiendasse klassi õppima. Järgmisel aastal ei olegi üheski koolis 11. klassi ehk lõpetajaid. Vaatamata kõigele tuleb ikka ja jälle tõdeda, et see on ikka üks veider maa küll. No tõesti. Nüüd on inimesed kõik ärevuses ja pea paanikas. Kõigil küsimuse miks, kuidas, kus. Juba paar viimast päeva ei julge Samira poodi lahti teha, sest pidid kontrollid ringi käima. Nii ta istub lähedal asuva maja lavotška peal ja avab uksed ainult siis, kui kindel ostja tuleb. Kiievist tulnud tähtsate kontrollide pärast on aga Kurmani äridest nagu katk üle käinud – ustel, akendel valged luugid ees, suurel turul letid tühjad, raudteejaama juures turul polnud tavalisi telkegi püsti, ainult üksikud memmed-taadid juur-puuvilju müümas. „Nõutakse 50 tuhat grivnat, siis võib äri pidada. Kust minul selline raha võtta?“ kurdab loomatoidu müüja Ritale. Müüja avab putka uksed ainult korraks, et vajalik kaup anda ning siis istub uuesti natuke maad eemal asuva rolleri peale. Leivapoes on järjekord pea uksest välja. Levib jutt, et vähemalt järgmised kaks päeva ei ole kuskilt lootust leiba saada. Vormikandjate konsentratsioon on suurenenud märkimisväärselt. Juba Kurmanisse sõites paistab punaste joonte ja läikivate kuldsete nööpidega siniste lohvakate pükste ja pintsakute kandjaid tunduvalt rohkem kui tavaliselt. Nii peabki paarikümne kilomeetrisel sõidul Eediku punase žiguli musta-valge sauaga vehkija kinni. „Miks teil see ratas sedasi viltu ja laperdav on?“ küsib kiirusemõõtjat käes hoides tumedapäine turske mees. Järjekorras teine kontroll siis. Läheb mõni kilomeeter mööda kui kolmas kord sau välgub. Kui varem läks Eedik autost välja, et istme alt dokumente kätte saada, siis seekord käsutatakse ka eesistmel olnud Sergei välja. Mehed kutsutakse tunnistajateks, sest tee ääres seisvast hõbehallist Volgast leidsid mendid puutoki, mis juhi sõnul kokkupandav piljardikii. Mendid aga tahavad leiu ekspertiisi saata. Võib ju olla sellega kedagi pekstud või tapetud või äkki lahtikruvitava kii sisse mahub narkootikume. Nii pidid Sergei ja Eedik neljale protokollile oma allkirjad andma, et nad olid tunnistajateks kui miilits imeliku eseme konfiskeeris. Kui hommikupoole olid mendid Kurmani lähedal asuvates külades, siis peale lõunat juba käivad mehed Krasnodarkas majast majja. Samaka ajajad ning suitsumüüjad panevad oma majale üldse luku ette ning lähevad naabri juurde olukorda jälgima. „Millega naabrid tegelevad? On nad joodikud? Narkomaanid? Kas öisel ajal ei käi purjus inimesed tülitamas?“ küsivad härrad miilitsad külarahvalt. Kontrollivad ega põldudel ei kasva kanepit ja moone. Jutud võõraste tegevusest levivad mööda küla kulutulena ning nii on õhtuks tervel külal teada, et ühe mehe viisid mendid kuskile Jelenovka poole minema. Ainult minema viidud Valdeku emale ei julge sellest keegi sõnagi lausuda. Piima kokkuostja Dima ei julge sellisel päeval oma vana logiseva koliseva sinise žiguliga kuskile sõita. Tema isa teeb halli volkswageniga tavapärast ringi. „Krasnogvardeiski rajooni saadeti Kiievist 1200 mundrikandjat,“ teab siilisoenguga mees rääkida. Samira aga juba teab, et Aleksandrovkasse jäävad miilitsad neljaks päevaks. Ööbivad seal ühiselamus, endises külalistemajas. Naabri-Aino aga ei tule väljagi kui suure miilitsamütsiga mees aia taga karjub. Hiljem kui aga purjus mees ja poeg Gena lavotškale istuma ja tinistama läevad, siis kostub proua hädaldamine ja karjumine võidu üle küla haukuvate koertega.

Kooli juubel ja õpetajate päev Krimmi moodi

Eelmine nädal möödus suurte sündmuste tähe all. Kõige pealt oli valmistumine selleks ehk iga päev peale tunde käisid lapsed mul tares proovides.

„Kas me saame veel laulda?“ küsis pruunide silmadega esimese klassi Darina kelmikalt kui oli koos Sveta ja Katjaga lõpetanud Põdra maja laulmise. Neljapäeva õhtul sai Rita kätte õnnitlused kolmelt Eesti ministrilt. Küll Rita hiljem ikka uuris, et kes ja mis see nüüd oli kui tähtsaid pabereid luges, endal õnnelik sära silmis.

Reede hommikul võtsid kõiki õpetajaid kooliuksel vastu lühikeste kleidikeste, valgete põllede ja suurte patsituttidega 11. klassi tüdrukud nelgiõie ja kaardiga. Kuigi kuna viimase hetkeni tundus kõik veel organiseerimata olevat, tähistati reedel Aleksandrovka koolis korraga õpetajate päeva ja kooli 125. juubelit. Kohalik süsteem lihtsalt näeb ette, et direktor kui juht tegeleb ja korraldab kõike isiklikult. Nii tuli tal ka natuke enne kontserdi algust kõrgetel tikk-kontsadel ronida redelile, mida mehed kinni hoidsid, ja kinnitada ukraina lipuvärvides kangad seina külge, kuigi tuul need üpris pea jälle lahti rebis. Vaatamata üha tugevamaks muutunud tuulele, said koolilapsed, külarahvas ja kaugemalt külalised vaadata kena kontserti. Küll esinesid peotantsijad Petrovkast, kohalikud külamemmed ja koolilapsed. Irina ja Sergei, kes mängis ka kitarri, esitasid kahekesi veel laulu ning kõik õpetajad rivistati kooli ette ühiseks popurriiks (välja arvatud eesti keele õpetaja). Kohe kui pisikesed õhupallid ja sätendavad paberiribad tuul mööda küla laiali puhus, tassisid poisid kooliõue suure tordi, mida eelmine päev olid kokad sööklas terve õhtu valmistanud. Sellega õpilaste pidu piirdus. Tähtsad külalised nagu näiteks kohaliku haridusosakonna natšalnik (jälle kas Vladimir või Sergei võis ta nimi olla ega meelde siis ei jää), kunagine kolhoosi esimees, kes uue kooli ehitamises kõvasti osales ning praegune selts soveti esimees, lisaks veel külalised Eestist, aukonsul Simferoopolist, eesti seltsi esindajad Sevastopolist ja Eupatooriast, said osa ekskursioonist mööda kooli. Väikesed peatused kooli taga grillplatsil vorstikeste ja kartuliga, liiklusväljakul ning sööklas kaetud laudade taga istet võetigi. Salatid, kartulipuder, plov, sakuskad, viinamarjad, viin, vein ja pidu algas.

Heleda poisipeaga kokk Sveta ainult kurtis, et toiduainete jaoks anti neile raha küll, kuid toite pidid nad kaks päeva omast vabast ajast valmistama. „Ma mõtlesin, et pidutsen ka siis koos teistega. Meile öeldi, et te kollektiiv, siis võite teistele pidu teha küll,“ väljendas ta oma solvumist ning vihtus koos õpetajatega tantsu.

Eelmisel aastal õpetajate päeval kimasin ma Šveitsi, kuid seekord oli kolleegidega tore koos aega veeta. Kui väljas hakkas juba hämarduma, siis asusin koos eestlastega lõunaranniku poole teele.

Oktoobrikuu ning sügisest annavad märku värvikirevad puud mägede külgedel. Krasnodarkas ju metsa ei ole, siis ei saa sügisest aimugi. Livaadia rannas oli sellisel mõnusal sügispäeval 24 kraadi sooja ning 21-kraadises meres käis nii mõnigi päevitaja lainetega jõudu katsumas. Jalta rannapromenaadil esinesid õhtusel ajal jalutajatele indiaanlased, Jack Sparrow kostüümis poppmuusik, mugavalt toolis istuv laule jorutav vanahärra, tulekeradega vehkivad noored ning neile taustamuusikat trummeldavad noored hipid ja klassikalist muusikat esitavad keelpillimängijad. Noorte jaoks populaarne kohtumis- ja joomispaigaks on seal kindlasti Lenini kuju jalam – trepid pudeleid ja muud sodi paksult täis.

Kuigi Jaltast Simferoopolisse käib troll, mille pilet maksab 12 grivnat, siis 20 grivnase piletiga marsutka sõidu valiku kaalub üles kohale jõudmine kõvasti üle tunni kiiremini. Krasnodarkas on aga jälle nagu kevad. Rohi tärkab ja maa kisub uuesti roheliseks peale suuri vihmasadusid.

Pidudest, abordist ja külalistest

Rita juubel peetud. Suured tänud kõigile, kes oma panusega memmekese Eestisse saatmises on osalenud. Pilet on juba olemas ning 4. novembri õhtul jõuame Tartusse. Tagasisõidu piletit veel ei ole ostnud, kuid Rital on kindel soov Eesti jõule ja aastavahetust näha eks siis alles jaanuaris sõidab ta tagasi.
Jätkuvalt natuke viimasel ajal Krasnodarkas ja Aleksandrovkas toimunust. Eile oli 24 kraadi sooja, täna kisub vihmale.
***
„Ei mina suuda tema teksti tõlkida, ta räägib nii kiiresti ja selliste imelike sõnadega,“ tõstab ärevalt hellehallide lühikeste juuste ja läikiva musta jopega Valdis käed alla-andlikult taeva poole. Prillidega mees peaks tõlkima Aleksandrovka keskkooli direktori Irina juttu 75le soomlasele, kes nädalasel reisil Krimmis ning tutvumas ka Krimmi eestlastega. Tuglase seltsi eestvedamisel ning kõhuka Tapio organiseerimisel jalutavadki härrad ja prouad Aleksandrovka kooli koridorides, söövad lusikaga (sest koolis kahvleid ei olegi) kanakoibi kooli sööklas ning üritavad mahtuda kitsukesse eesti keele klassi, et kuulata kiiret ülevaadet eesti keele õpetamise ajaloost sel poolsaarel.
„Palju õpilasi on? Mitu tundi nädalas? Mis on eesti keele tulevik siin? Kui hästi lapsed siis eesti keelt oskavad?“ esitavad härrad ja prouad küsimusi.
„Mind väga huvitav selle direktori päritolu. Ta on nii huvitav naine,“ pöördub klassist lahkudes vaikselt inglise keelt (sailor´s language nagu ta ise nimetab) rääkiv habeme ja prillidega härra minu poole.
„Ta tundub väga karm, kuid vapustav naisterahvas. Kas ta on abielus?“ küsib härra veel hiljem kui kaks bussi on peatunud Eesti tare ees. Soomlased, kelle seas siiski ka päris mitu eestlast, valguvad mööda küla laiali nagu veerevad õunad ümberläinud korvist.
„Kõigil on ju huvitav ja ega nad sellist küla ja steppi kuskil ei näe ka rohkem,“ lausub Tapio ning haarab kaamera selga ja põrutab aia ääres lavotškal istuva Elli ja Olga Stepanovnaga juttu puhuma.
„Oh, Eestisse niikuinii kunagi ei lähe, siis käime vähemalt Eesti Tares ära,“ muigavad Odessast pärit bussijuhid tare välisuksest sisse astudes.
„Noh, säti end professor nüüd sinna riiuli juurde,“ käsutab suure kõhuga musta vesti kandev kantpea välimusega bussijuht oma musta jopega kaastlast tare köögis raamaturiiuli juures poseerima.
„Sõidame minema, aga kus Mare veel on?“ hüüab valge kapsuniga Valdis bussiuksel seistes. Selgub, et osad on juba surnuaiale välja jõudnud. Ning külarahva pilkude all keeravadki kaks suurt bussi ninad ringi ning peagi külast kadunud ongi.
****
Küla peal viimasel ajal teemaks ühe noore tüdruku rasedus. Abielus teine, kuid kuskil ringi kooberanud. Ema ja mehe käsul pidi ikka aborti tegema, kuid samas käivat jutud, et tal soov ka laps alles jätta, sest sünni pealt saavad vanemad 25 000 grivnat. Abordi tegemine maksab 200 grivnat, kuid seda raha ei ole tüdrukul endal maksta ja nii pidi isa selleks raha teenima.
„Jah, oleks meil ka veel rohkemgi lapsi, kui me ei oleks neid aborte teinud,“ ohkab lokkispäine vanem naine, kes juba mitmekordne vanaema.
****
Seda, et siin kandis hästi ja palju süüa osatakse teha, sain ma teada juba saabumise päeval. Kuid ikka võtab sõnatuks, millised ettevalmistused tähtpäevade tähistamiseks neil on. Rita juubeli puhul tõmbasid poisid viinamarju üleval hoidvatele traatidele tekid ja katted, tarest tassiti kohale suur laud ja pikad pingid. Rita ja Ljuda käisid neljapäeval Kurmanis ning ostsid kogu vajaliku toidukraami kokku. Juba reede õhtul praadis Ljuda kolm viilutatud saiapätsi, et neist siis pidupäeval seapõrsad valmis teha. Laupäeval lõikusime, hakkisime, segasime Ljuda ja Oljaga varahommikust saadik. Lauale sai vähemalt viis salatit (lugemine võis sassi ka minna), mitut-setut sorti sakuskasid, maitsev plov ja veel täidetud paprikad ka.

Ljubovnitsa salat
Punapeet
pähklid
juust
küüslauk
porgand
rosinad
majonees

Punapeet segada pähklite, küüslaugu ja majoneesiga ning sellest kausikese põhja esimene kiht. Juust segada küüslaugu ja majoneesiga ning see tõsta kihina punapeedi peale. Porgand segada rosinate, suhkru ja vähese majoneesiga ning see kolmanda kihina kõige peale. Maitse järgi lisada segudele soola.
***
Krasnodarka kroonu poes töötab iga laupäev baar. Toolid ja lauad tõstetakse tühja kivipõrandaga saali ning enne klubisse diskotama minemist külarahvas trimpab seal õlut kui ka kangemat ja näkitseb šokolaadi, pähkleid ja krõpse peale.
„Teate, Klipininas on juba kontrollid baaris,“ hoiatab järsku telefonikõne lõpetanud laua ääres viina visanud Šurik. Kibekähku korjavad kahe tumedapäise tatarlasest müüjaneiu juhendamisel baari külastajad oma kraami laudadelt, toolid taharuumi ning kogu kamp kolib poe ette – lauana läheb kasutusele aknalaud.
„Ma helistasin juhatajale ja ta ütles, et mul ei ole öösel töötamise luba,“ põhjendab suurte pruunide silmadega neiu nukralt.
***
Kui mina kukkusin esmaspäeval piimapurke värava juurde viies omal põlve ja püksid puruks, siis päeve hiljem õues haamrit otsimas käies, kukkus Rita käpuli. Tal vasak põlv marraskil, mul parem põlv katki ja kivikesi täis. Lavotškal istudes ja kraatsilise õhulennu tulemis vaadates jooksid mul mööda põski pisarad rohkem niisama nukrusest, et kõik kehvasti kisub, kui suurest valust. Aga piimapurgid vähemalt jäid terveks. Täna lonkasin mööda kooli ja selgitasin, et ei ole selles ratas süüdi.
„Ei no, sa pidid ikka küll kiiresti kõndima, et sedasi püksid puruks kukkuda. Nagu tsikli seljast oleks lennanud,“ kõlasid lohutavad sõnad.

Kampaania Rita jõuluks Eestisse

Et siis esmaspäeval on Rita 70-aasta juubel ning kuna tal on veel suur soov näha, kuidas Eestis jõule peetakse, on kõik Krasnodarka sõbrad ja ka mitte sõbrad oodatud osalema panusega vanaproua unistuse teoks tegemises.
Lähem info: tinkuke@gmail.com
PS! Ritale endale veel mitte sellest rääkida!!!

Eluke stepikülas läheb edasi

teisipäev, 8. august 2009, kell 19.55

Ja ongi märkamatult suvi möödunud ja tagasi külakeses, kus sirtsud siristavad ööpimeduses nagu oleks kõige häälekama valimise võistlused pooleli ja koerad klähvivad jätkuvalt oma hääli ära.

Väliselt on kõik siin ikka sama – hein on suvega pruuniks kuivanud, kalkunid koperdavad mööda tänavat, viinamarjad on prisked ja mahlased, poe juures Samira räägib, kuidas hinnad ainult lähevad kallimaks, kooli koristaja näitab oma lapselast, kes kaks kuud juba kõnnib ja näo katki kukkunud. Viimasel ajal levib külas aga mingi kummaline viirus. Dšankois viskas keefirist saadud pisik 126 inimest haiglasse ning ka Krasnodarkas kurdavad inimesed kõhutõve üle. Millest see alguse saanud, keegi ei tea. Kuigi vett iga päev kraanist ei tulegi, ei soovita paljud seda ikkagi juua.

Ka koolis on kõik kuidagi tuttav – tunniplaani veel paigas ei ole, internetist pole ka paar nädalat midagi kuulda olnud. Augusti lõpus oli siin kandis nimelt nii karm äikesetorm, et lisaks mitmele elektrisüsteemile lõi välk maha ka ühe lamba ning parajast stepis lehmi karjatanud mehe.

Aleksandrovka kool kuulutati aga rajooni parimaks koolist. Ei saanudki aru, kas välimuse või ka õppetaseme poolest. Ka on Ukraina seadnud sisse kindlad reeglid õpilaste riietuses ning üritatakse jälle koolivormi kandmist juurutada. Nii lippavadki tüdrukud iga päev kooli soovitatavalt valge pluusi ja musta seeliku või pükstega ning poistel on ikka ülikond võimalusel seljas. Sportlikud, värvikirevad riided, ehted ja silmapaistev meik on rangelt keelatud. Sautkini Vasja oma tumehallis õrnalt läikivas ülikonnas bussipeatusesse loivates näeb üpris šikk välja, kuid juba kolmandal päeval harjub silm sellega ära. Enam ei olegi midagi erilist.

Teisipäev, 15. september, 2009, kell 19.24

Ei eluke Krasnodarkas kunagi igavaks kisu. Reedel korraldas 11. klass 9. klassile midagi Eesti rebaste ristimise taolist. Tunduvalt leebem variant muidugi – küsiti kooli puudutavaid küsimusi, näiteks, mis on kooli lipul ning paluti koolihümni laulda või toolil tantsida. Hümni meeles pidamisega oli osadel probleeme, nii käsutas Sergei Sergejevitš vanemate klasside tuumikumi pioneeride tuppa (!!! varem ei teadnuki sellise koha olemasolust) seda selgeks õppima. Kuid see oli kõigest avapauk tormilisele nädalavahetusele. Laupäeva õhtul sai terve küla osa pulmapeost, mille muusika kostus kõigini.

„Oh, nüüd läheb lõbusaks!“ kilkasid järsku poisid klubi kinnilöödud akende juures kui seal läks järsku kakluseks. Purupurjus Vova kippus kõigiga tüli norima. Eriti endast suuremate meestega. Nii siis jooksiski seni suure poe saalis ehk baaris istunud seltskond vaatama, kes keda taob.

Dšankoi difteeria puhang on ka Aleksandrovka kooli töötajad ärevusse ajanud. Nii pandi söökla kinni. „Ei tea kaua, vähemalt kuu aega kindlasti,“ rääkis tumedapäine sööklajuhataja. Et lapsed päris näljas ei oleks, siis tuuakse saiakesi suurtes plastkarpides Petrovkast. Lapsed pidid aga klassijuhataja tunnis kirjutama etteütlust kätepesu ja puhtuse teemadel, et siis seda hiljem alanud lastevanemate koosolekul õpetajad vanematega arutada saaks. Kuuenda kuni üheteistkümnenda klassi tüdrukud käsutatakse sel nädalal riburadapidi günekoloogi vastuvõtule. Kohustuslik tervisekontroll.