Tagasi Krimmis

Teisipäev, 23. detsember 2008, kell 15.45
Istun Tallinn-Tartu rongis. Siin paar istet edasi on üks poisike, kes teel oma isa juurde Tamsallu ja vahva on vaadata, kuidas ta enda naabritega lobiseb. Muidugi poiss tegi pättust ka juba, ostis lühema otsa pileti, sest see ju odavam. Nii jättis ta piletimüüjale mainimata, et rongi astus ta juba Tallinnas ja ütles, et alustas hoopis Raasikult.
See selleks. Täna sai siis minu viisasaaga läbi. Hommikul anti saatkonnast pass koos värvilise paberiga lõpuks kätte. Muidugi on see viisa ikkagi ühekordne ja tähendab seda, et Krimmis algab mul saaga sissekirjutusega.
Hetkel aga mul käemusklid täitsa särisevad, sest vedasin paraja hunniku raamatuid ja erinevaid materjale Krimmi kaasa võtmiseks vanalinnast käe otsas raudteejaama – kaks kotti vasakul õlal, üks paremal ja kilekott raamatutega ka veel käe otsas. Eks näis, kas suudan kõik 20 kilo sekka ära mahutada või läheb üle.



Reede, 26. detsember, 2008, kell 17.56, Kiiev

Istun juba tuttavas söögikohas Kiievi vaksalis – siin on ikka ülimalt head vareenikud seentega. Tiramisu magustoit veel ootab oma järge. Tuleb meenutada, et viimati siin istudes tegin oma aega parajaks, nii ka see kord. Just mingi tüüp pani ühe pruuni kujukese laua peale, ei julge nagu puudutadagi, pärast peab veel ära ostma või tea, mis see kuju asi tähendab. Just korjas jälle ära selle vidina, selline müügistrateegia siis.
Aga kui viimati siia riiki saabudes võeti mind üpris soojalt vastu, siis täna on lood teised. Väljas kuus kraadi külma, lumi ja jää. Krimmis olla aga täna terve päev päike paistnud. Buss lennujaamast vaksalisse venis nagu tatt edasi, pidevalt ummikutes passides. Raudteejaamas jällegi selgus kurb tõsiasi, et inimesed kipuvad reisima suurtel kiirustel ja hulga kaupa ning sobivat rongipiletit kohe ei saanudki. Loodetavasti homme lõunaks nüüd ikka jõuan Dšankoisse – polegi seal varem veel olnud. Vähemalt minu unenägu sellest, et ühtegi rongipiletit järgmised kolm nädalat ei ole, ei läinud täide. Hetkel pean mõned tunnid ainult rongi väljumiseni ära molutama.
Aga see kuu Eestis läks ikka ülimalt kiiresti ja väga sisutihedalt. Viisa passis ja sedasi läks ka piiriületus üllatavalt kiiresti ja libedalt. Piirivalvurionu ainult uuris, kus ma töötan ja miks ma Kiievis üheski koolis ei tööta, vaid nii kaugel.
Hommikune bussisõit Tartust Tallinna oli ka üpris meeldejääv, eriti seik, mil ma üritasin tukkuda, kuid selja taga istunud pisike poiss arvas, et tore oleks minu pead patsutamisalusena kasutada. Lennukis selle-eest puudusid mul kõrvalistujad üldse, ees istuv mees üritas ainult korduvalt mu põlve oma seljatoega siniseks lüüa, vist ikka ebaõnnestus tal see.
Lennuki väljumine Tallinnas natuke viibis ning kui piirivalvest üks vunts check-in'i naisterahvale seletas, et nad ühe reisija pagasist huvitava vidina leidnud, siis mõtlesin kohe oma kotis olevale leivajahule ja lõngavärvidele. Kuid need ei osutunud siiski nii huvitavaks.
Kell 19.26
Kõht täis ja ikka samas kohas. Nüüd venib aeg nagu tatt. Rong läheb alles 22.49.



Pühapäev, 28. detsember, 2008, kell 15.57, Krasnodarka

Ja tagasi ma olengi jälle. Rongisõit Kiievist Dšankoisse möödus kolinal ehk siis magasin kupee ülemisel asemel ja aeg-ajalt raputas rong päris tugevalt. Aga ei olnud viga. Reisisin koos Vikaga, kes läks Šaparošiasse vanemate juurde aastavahetust veetma. Samas kohas läks maha ka seitsmenda koha härra, kes pidevalt suitsetas ja norskas. Number 5 koha Andrei aga oli tibakene nukra näoga, kui mu kotti rongist maha aidates kuulis, et ma Eestist pärit. „Oleks võinud varem öelda, oleks saanud pikemalt juttu ajada,“ teatas see mees, kes ise teel Simferopolisse Kahe Kapteni kõrtsi sõbraga üle pika aja juttu puhuma. Dšankois kohe jalutas mulle vastu karvamütsiga vana, kes kõlistas käes autovõtmeid ja pakkus, et sõidab, kuhu tarvis. Leppisime hinnas kokku ja nii ta oma helerohelisele žigulil mootori möirgama lõi ja libedust trotsides (nii mitmeski kohas vibeles auto tee peal nagu väike puuleht suure tuule käes) Krasnodarka poole teele asus. Dšankoi paistis tüüpiline linnake – lumi maas, katuseräästas pikad jääpurikad; suure ringi keskel õhukese lumekihiga kaetud punatähtedega tank seismas; üksikud vanad mehed ratastel väntamas nii, et hingeõhk külmas auramas; musta nokamütsiga mees kuusk õlal jalutamas; lilla karvamütsi ja mantliga naisterahvas tee ääres seismas, värvilises kilekotis kõrge jõuluehete torn.
Taksojuht seletas mulle, kuidas ta omal ajal lendur oli ning nii Riias, Vilniuses kui ka Tallinnas käinud. Nüüd aga elu Valgevenest pärit mehel raske, raha vähe. Suvel kui ikka turiste rohkem Eupatooriasse, Jaltasse või Kertši sõidutada saab, siis ikka teenistus ka parem. Õele aga pole Valgevenesse enam ammu külla saanud, sest välispassi tegemiseks raha ei ole ning viisat ka ajada ei jaksa. Muidu pidas ta aga Krimmi elu ilusaks ja inimesi meeldivateks.
Krasnodarkas oli maas ainult väga õhuke lumekirme, täna selle-eest on päev läbi lund juurde sadanud. Mis siis, et päike ka pidevalt paistab.

Ikka veel Eestis

Esmaspäev oli tegelikult see päev, mil ma oleks pidanud esialgse plaani järgi tagasi Krimmi lendama. Aga ei miskit, ikka veel siin lumisel maal. Krimmis oli möödunud nädalal 20 kraadi sooja. Isegi mõned aastad tagasi oli ühe firma harukontori rajamiseks Rumeeniasse vajalike dokumentide ajamine tunduvalt lihtsam kui Ukraina viisa saamine. Nüüd see viisa siiski juba paistab, 23. peaks kätte saama. Jooksmist, sahmimist, närveldamist oli aga paras kopa täis.

Selgus ju, et HIV testi on viisa jaoks vaja teha. Tegin, aga minul mingi veider veri ja nii esimene proov ei andnud mitte mingit tulemust. Esmaspäeval aga andsin uue proovi ja eile teatas arst rõõmsa naeratusega, et negatiivne. No saan jõulud Eestis veeta, kuid plaanitud jõulukontsert Krasnodarkas jääb nüüd küll ära kahjuks. Vast siiski saame aastavahetuseks väikse esinemise kokku panna. Juba mõni päev tagasi helistati ka mulle Krimmist, et tulgu ma juba rutem tagasi, neil snegurotškat vaja:)

Eile tegelesin Tallinna kesklinnas aga auto jalutamisega, sest pärastlõunal asusime sõbranna ja tema pisikese pojaga autos teele Kostiverre Tallinnast. Esimene ristmik ja sõbranna auto otsustas välja surra. Nii totaalselt, et enam ei käivitunud. Mis siis ikka, sõbranna roolis ja lükkasin teistelt autodelt eest ära, aga libe ja vastu väikest tõusu ei olnud see üldsegi nii kerge. Lõpuks ühe auto roolis olnud naisterahval hakkas minust kahju ja tuli appi. Bensiinijaamas, kuhu auto järgnevalt seisma jäi, olin ülimalt rõõmus, et ma ikka kolm kuud Krimmis olen veetnud, sest seal tankinud autojuhtidelt krokodille küsides tuli nii mitmegagi vene keeles suhelda. Jutud said aetud, aga auto ei käivitunud ikka. Lõpuks üle tee asunud autosalongi töötajal hakkas kahest tüdrukust ja pisikesest lapsest kahju ning andis väheke voolu. Järgmise ristmiku juures aga selgus, et ei olnud sellest voolust midagi kasu. Jälle lükkasin masinat. Selleks ajaks oli juba pime ja närvilistelt kaasliiklejatelt tuli ainult signaalitamist.

Väga tore on omada abivalmis sõpru, kes appi tulevad ja nii nad vedasid masina ohutumasse paika. Ristmikul oli küll hirm, et mõni buss sõidab külje maha või järgmine masin sõidab tagant sisse, ohutuled ju tööle ei hakanud. Sõbranna lõpuks korraldas auto äraveo ja täna peaks juba parandusest sõitva masina kätte saama.

Sandid käinud, lehed läinud

Sai see kontserdi ja mardisanditamise trall ka meil siin tehtud. Pühapäeval oli ilm tuuline ja külm, ahjust puhus tuul tule ära. Tares oli suhteliselt jahe, suurtest pragudest seintes puhus tuul mühinal sisse. Rita juures ka millegi pärast ahi ei töödanud ja päris külm oli, kuskil 14 kraadi, eile sai lõpuks ikka ahju tööle kui parandaja Pervomaiskist käis.
Vaatamata sellele, et meie isadepäeva kontserdiks oli etteasteid näruselt vähe, luuletused pähe ei jäänud, kõik esinejad kohale ei tulnud ja publikut oli ka vähe (kuulamas-vaatamas ainult üks isa), sai kontsert ikkagi peetud. Läbi raskuste ja avastamiste vardasse tõmmatud lipp ei pannud ka tuulega küla peale minema. Läbi läinud pirni asendas teisest toast võetu. Pisikesed olid õnnelikud, suuremad vist lihtsalt rõõmsad, et asjaga maha said. Mardisanditamisest saadud saagi üle aga olid kõik rõõmsad ja kaduma läinud mobiiltelefonid leidsime ka ikkagi kuuvalgusel üles. Jauram ära ei lagunenud ja poisid õppisid põnevusega parmupilli mängimise ka suht kiiresti ära.
Lapsed on aga nüüd nõutud, et mis siis saab kui ma järgmisel nädalal mõneks ajaks ära Eestisse lähen. Lohutab neid aga see, et ma jõuluks ja aastavahetuseks ikka siia jään.

Puudel lehed kollased, vaheaeg läbi

Pole jah enam tükk aega mahti saanud kirjutada. Koolis oli sügisene vaheaeg. See nädal läks muidugi lennates. Nädala esimese poole tegime lastega iga päev tares proove, et valmistuda isadepäeva kontserdiks - tantse ja laule meil ikka on, vaja need natukene selgemaks ainult saada. Lisaks võtsin tares ette raamatukogu tähestiku järjekorda sättimise. Selleks aga selgus, et oleks natuke rohkem riiuleid vaja. Vaatasin, et kapiusteks mõeldud jupikesed tegelikult sobiks riiuliteks ka. Nii tuli jälle liiga suuri tappe väiksemaks teha. Lõpuks eilse proovi ajal, kuhu tuli ainult üks õpilane, see ka ainus eesti keelt õppiv poiss, kes oma luuletuse harjutamiseks palju aega ei vajanud, aitas mul need riiulid paika saada.
Kuigi koolis pidi peale vaheaega küte sisse lülitatama, seda veel juhtunud ei ole. Nii ootame, kügeleme ja koolitunnid on ikka lühemad.
Möödunud reedel käisin Simferopolis. Üks Krasnodarkast pärit tütarlaps tutvustas mulle linna ja minu palvel seadsime ka sammud muusikapoodi, et mulle kitarri vaadata. Poes tüübid olid lahked, kohe leidsid sobiva – mina ju ei jaga kitarridest midagi. Lõpuks otsisme tükk aega sobivat pangaautomaati – küll ei sobinud ühele automaadile minu kaart, oli süsteem vale ja küll siis ei sobinud teisele. Muusikapoest kauplesime natuke allahindlust ka ja saingi omale pilli selga. Lubasin tüüpidele poes, et kui mängida oskan, siis lähen mängin neile kah.
Muidu on meil elu ikka tavaline siin. Mõni päev vett jälle ei ole. Gaas lubati ka kolmeks päevaks välja lülitada, lõpuks see piirdus sellega, et lülitati kaheks tunniks päeval välja. "Profülaktika sai otsa," nagu Rita ütles. Ja kohalikud uudised räägivad, et gripi viirus on siia teel.

Meenutused

Leidsin ühe reisikirja 11 päeva, mis vapustasid meie maailma, minu talveriided saabusid ka selle sama seltskonnaga Krimmi. Suured tänud teile! Aga huvitav, kas see järv, mille kaldal põõsa otsas lehvisid väsinud trussikud, sai mõjuvaks teguriks, et mul lahti pakkides tuli pea kogu koti sisu nöörile kuivama panna.

Laupäeval käisin Simferopolis, kuna kooli korraldatud ekskursioonile oli bussis kohti üle. Hommikul ootasin kell seitse bussipeatuses, läksin veel isegi natukene varem, hilinemine mulle eriti ei meeldi. Tervelt 50 minutit hiljem oligi punane bussike kohal. Veel enne linna jõudmist sai tutvuda teeäärse käimlaga. Nagu ikka auk maas ja püksisääred tuli korralikult üles käärida, et sealt normaalselt ja viisakalt hiljem välja astuda.

Simferopolis oli ekskursioon etnograafia muuseumis, peamistest asjadest isegi sain vene keeles aru. Kuna aga vihma sadas, tekkis küsimus, et mis edasi teha. Teater tundus olevat hea variant ja pookisin ennast ka sinna minevale grupile sappa. Kell 12 päeval täpselt oligi etendus nimega Посдняя любов algamas Amfiteatris. Ei mingit mitu kuud varem planeerimist, vaid 15 minutit enne algust piletike (ikka selline korralik pehmest tumedast paberist jupikene) kassast ja teatrisse. Kummaline oli näha nii palju lapsi ja noori seal, aga neil on selline kuupiletisüsteem, et siis saab normaalse hinnaga teatris käia. Pilet oli aga muidu 10 grivnat, korrutada 2,5 ja ongi kroonides hind olemas.

Amfiteatri tüüpi pisike saal, vanemas vene keeles kirjutatud tükk, pingutasin, et aru saada. Mõte jõudis ikka kohale. Rootsis olles plaanisime pikalt Globenisse minna muusikali vaatama, aga sinna see plaanimine jäigi. Teha ja valmis.

Vaheajal rabasin ühe šokolaadi, aga seda süüa ei jõudnud ja niigi irvitati kohanäitaja neitsiku kallal, kes käis ja keelas, et ei tohi seda ja ei tohi toda.

Etenduse lõpus aga jooksid kõik kiiruga (isegi vanemad inimesed, üks veel utsidas mind tagant) garderoobi juurde, et ikka saaks varakult oma joped kätte. Aeglasele eestlasele on sellised asjad ikka kummalised.

Vaatamata vihmale oli Simferopol pulmi täis, Hummeri limusiin ja kollane Ziguli väljendasid kahe äärmuse pulmaautosid ning purskkaevu taustal võeti kummalisi poose fotode tarbeks.

Kohalikus suures poes käies oli päris kodune tunne, rääkisin kaasõpetajatele, mis mango ja avokaado on, ning sain kaardiga maksta.

Tee tagasi möödus kiiresti – viinamarjaistandused, lehmakarjad keset tühju välju ühe väikese veesilma juures, teeäärsed sibula, puu- ja juurvilja letid, slaavi muinasjutu stiilis kohvik, surnuaiad keset tühje välju, kõik ei tule kohe meeldegi. Krasnodarkasse oli aga kuidagi kodune juba tagasi jõuda.

Kuigi tagasisõidul Simferopolist üürgas bussi kõlaritest venekeelne poppmuusika, ei anna seda võrrelda elektritš’ka sõidukogemusega, kus vagunisse kargas saksofoniga tüüp, pisike võimendi ja taustatümps ka veel kaasas. Lisaks saab nende rongist osta vist küll pea kõike, mida peaks hing ihaldama nagu Istanbuli ja Printsessi saarte vahel sõitva laeva peal. Edasi-tagasi lippavad suurte sumadanidega tädid, kes pakuvad kõlaval häälel ajakirju, ajalehti, kohvi, teed, saiakesi ja raamatuid.

Siiski transpordivahendite teemal jätkates. Milline on bussi ja veoauto ristsugutis? Vot täpselt selline valge masin, mis Simferopoli lennujaamas ringi vurab ja inimesi riigisiseselt lennult pisikese katuse alla koliseva lindi juurde viib pagasit kokku korjama. Valge veoautokabiin, mille külge on haagitud suur akendega osa (kastiks ei saa seda ju nimetada ja buss ka nagu ei ole) või ehk haagis. Uksed käivad täpselt nagu bussil.

Simferopolis nägin ringi vuramas ka selliseid väiksema kastiga kaubiku ja väikebussi poegi, millest tehtud kohalikud marsutkad. Seal valges osas, kus tavaliselt veetakse kaupa, paiknesid istmed ja kasti tegid natukene ühistranspordivahendi sarnaseks aknad.

Koolis on aga lastel juba vaheaja meeleolud. Nii tuleb neid tagant utsitada, et ikka tundi ilmuksid.

Riukalikud lapsed, udused ilmad

kolmapäev, 8. oktoober 2008, kell 21.50

Hommikul tuli ratta kumme pumbata, kipuvad tühjaks minema. Teel kooli kohe natuke maad eemal Krasnodarka tee otsast tuli rattal kett maha. Natuke enne Aleksandrovkat jäid minu lipendavad ja laiad püksisääred ratta ketti vahele. Hästi alanud rattasõit võib öelda.

Neljapäev, 9. oktoober 2008, kell 16.56

Kui eile olid koolis riukalikud õpilased pihta pannud ainult ühe poole eesti keele klassi ukse käepidemest, siis täna virutasid nad ära ka teise poole. Eile pani töömees küll allesjäänud rutška poldiga kinni, aga ikka oli poiskestel vaja sõrmed sinna vahele ajada ja käepide lahti kruvida. Ega ma ka siis võlgu jäänud neile, läksin direktori jutule. Tema tormas nende tundi sisse ja käskis asja korda teha. Nii palju kasu oli, et see osa käepidemest, mis nad eile ära kruvisid, leiti siiski üles.

Aga kõige parema vaatepilt oli siis, kui koju hakkasin sõitma. Keset Skolnaja tänavat sõitis üks tumedapäine poisiklutt oma pisikese jalgrattaga. Väheke oma sõidule põnevuse lisamiseks sõitis ta slaalomit ja takistuseks sobisid imehästi lehmakoogid – oli teisi seal paras rida ja just sobivate väikeste vahedega ka.

pühapäev, 12. oktoober 2008, kell 21.28

Üritasin täna selle küla esimest jauramit teha. No nokitsemist ja arenemist veel on, oks võiks natukene parema kujuga olla ja nööri asemel ikka tuleb kuskilt traati leida. Aga täitsa hea näeb välja. Mardi- ja kadripäeval saab kolistada küll.

teisipäev, 14. oktoober 2008, kell 9.02

Kui täna kooli jõudsin, olin parajalt härmas. Väljas täna selline mõnus piimasupitaoline udu ja rattaga sellest läbi sõites jäi osa sellest minu mantli ja kampsuni külge – olin kaetud õrna valge kihiga. Eilse eesti keele tunni asemel istutasid lapsed aga kooliaias roose. Pühapäeval tares nokitsesime õhupallist rahakassade tegemise kallal.

Tagasi Krimmis

Täna kooli tuli nagu ikka rattaga kooli. Hommikul tuli ratta tagumine kumm täis pumbata, on vist seal väike auk sees ja siis kipub vahest tühjaks minema. Sain natuke sõita kui tuli kett maha. Tegin korda. Sain jälle mõne aja sõita, aga siis jäi püksisäär keti vahele. Vaatamata takistustele kooli ikkagi jõudsin. Siin aga väike ülevaade, mis toimunud.

esmaspäev, 29. september 2008, kell 9.38

Kui täna kooli jõusin, siis oli jälle kogemus ühe hirmussuure ämblikuga. Jäin koridoris õpilasega juttu ajama, kui koristaja tuli ja ajas minu õla peal passinud eluka maha. Ju siis olin teel kooli rattaga kuskilt ämblikuvõrgust läbi sõitnud ja tegelasele lõbusõitu pakkunud sellega. (Aga Karin, ära sa selle pärast küll jäta külla tulemata, küll ma sind kaitsen nende elukate eest.)

Eile oli meil tares tänase mihklipäeva puhul piknik. Kõigile lastele meeldis idee väga, kõik lubasid tulla ja siis kui oli pikniku aeg, tuli täpselt viis last kohale. Küll oli suurematel probleem, et saa ju tulla, sest ainult väikesed on seal (neid suuremaid endid on täpselt neli kokku) ja siis on siin ka mureks, et osadel lastel ei ole midagi kaasa tuua. Ma valmistasin aga kama paraja kausi täie ja küpsiseid jäi ka lõpuks ikka terve hunnik üle. Laste kaasa toodud võileibadest rääkimata. Uudsena nende jaoks oli, et me lõket ei teinudki (liiga suur tuul oli ja suurt midagi ei ole ju siinkandis põletada ka), aga nad kiitsid selle heaks kui me hoopis mänge tegime.

Aga tares redutav hiireke ronis hiljem kotti, kus kamased topsid. Plikad ainult lasid selle hiirenati (Rita sõna) seal samas tares uuesti lahti.

Lisaks oli esimene tund täiskasvanutega. Ja need, kes eile kohal käisid, ei ole ise üldsegi eestlased, mehed on neil eestlased ja siis sellepärast tahavad ka keelt normaalselt selgeks saada ja ka meelde tuletada, sest nad on esimeste õpetajatega ikka õppinud.

Laupäeval asjatasin jälle tares. Ikka need raamatud ja riiulid. Seekord aga avastasin parema võtte liiga suurte tappide väiksemaks tegemiseks. Pliiatsiteritajaga said neist täpselt vajaliku suurusega tapid, et sain kokku klopsida ühe pisikese riiuli ajakirjade jaoks.

kolmapäev, 1. oktoober 2008, kell 17.26

Seekord on töönädal lühem. Homme Simferopol ja siis läbi Istanbuli Frankfurti ja sealt Grenchenisse Šveitsi (Dagö laulu Šveits võiks siin taustaks kuulata), kus kahe väga kalli inimese pulm. Aga no siiski on see töönädal selline, et karju appi. Lapsi peab tõesti paraja malgaga mööda kooli taga ajama, et nad tundi tuleks.

Üks päev aga käis mul klassis sanitaarkontroll, selline kummaline nähtus oli. Ehk siis vaadati kui korras klass on. Tahvel neile eriti ei meeldinud, olid mõned lapitriibud seal. Aga alati kui lapiga üle tahvli lasen, siis jällegi jääb värvi ikka trapka külge ja nii see tahvel ka heledamaks kulub.

neljapäev, 2. oktoober 2008, kell 18.42 Istanbulis

Passin hetkel siin lennujaamas, pea sama värava kandis olen, kui siin juunis käisin. Siiani on reis täiesti normaalselt läinud – hommikul Krasnodarkast bussiga Kurmanisse, bussi peal sobitasin sõprust ühe tatari neiuga, kes Simferopolis elab ja töötab ja tema abiga saingi õige rongi peale ja ta näitas ka lennujaama sõitva marsutka mulle kätte. Siin samas Istanbulis hetkeks tundus, et elu kisub kehvaks, kui minult krediitkaardi küsiti. Aga mul ju ei ole seda, sest see pilet ei ole minu kaardiga ostetud. Tegin siis suuri silmi ja ütlesin ausalt, et ei ole. Neiu leti tagant tahtis mind küll saata paberpiletit otsima, aga tema töökaaslased ütlesid, et pole hull, las minna ja oligi kõik jälle korras.

pühapäev, 5. oktoober 2008, kell 18.58, Grenchenis, Šveitsis

Nägin täna Alpe. Ilusad olid, lumised ja võimsad, kaamera akud said küll tühjaks, kuid vaade mälufilmile sai ikka jäädvustatu. Aga selle vaateni jõudmine oli omamoodi seiklus. Ei mina ega nii mõnigi minu reisiseiklustest kuulnu imesta selle üle enam. Aga jätkan kirjutamist natukene hiljem, väsimus on.

esmaspäev, 6. oktoober 2008, kell 11.05, Zürichi lennujaamas

Ootan nüüd oma lendu tagasi Krimmi. Üldse ei olnud plaanitud siit minna ega läbi Kiievi. Nimelt neljapäeval lendasin siis Simferopolist Istanbuli, kõik läks hästi, nii tore oli seda linnakest jälle näha (seekord küll ainult õhust), sai ju suvel seal alles käidud. Istanbulist oli lend edasi Frankfurti (ka juba tuttav lennujaam ajast, mil Rootsis elasin ja seal lennujaamas on päris mitu tundi passitud). Peab juba eelnevalt tunnistama, et kuigi pikalt ette teada üritus, oli mul raske sobivat lennupiletit leida. Frankfurdist korjas mind pulma teel olev sakslaste seltskond peale ja reede hommikul nelja paiku jõudsime mägimajja, kus järgmised paar ööd oli minu tudumise koht ka. Reedel kui lõpuks silmad lahti saime (taas kohtumine ka väga kallite sõpradega Eestist) jalutasime natuke selle mäe otsas ja kuskil kaugel pilvede sees võis silmata (kui kasutada head kujutlusvõimet) Alpe. Nii need tunnid möödusid ja juba oligi aeg end kenaks teha ja pidusse sättida. Registreerimist meie küll ei näinud, sest ruumi mahtus vähe inimesi, aga riisi värskele abielupaarile sai pilduda küll (ma üritasin seda sadu pildile jäädvustada). Ilusad olite kulla Kadri ja David (ja ma ikka arvan, et Robinil olid need kingad jalas metsa pooleJ).

Nagu kõik hea, sai ka see üritus üks hetk otsa. Tagasi mäe otsa majakesse.

Laupäeval oli hommikul (rohkem vist tegelikult lõuna paiku, mil mägimajakese aknast võis esimese asjana näha öösel sadanud lund) suund Berni, et ostelda (kohalikus mõistes hindu arvestades, siis rohkem ikka ainult akna pealt kauba imetlemiseks), aga kuna udu hakkas mägede vahelt pisitasa kaduma ja päike pani mägiojad ja nõlvadel olevad lumelaigud helkima, siis võttis väike bussikene hoopis suuna mägedesse. Roheline (natuke ka sinist tooni) mägijärv, järsud kaljunõlvad, lumised tipud, käänuline kitsas tee, kaljudelt alla langev kosk, lehmad oma kolisevate kelladega, majakesed nõlvadel, mägiraudtee, kirikud ja veel palju muud võis näha sel sõidul.

Pühapäeva hommikul vara tegin silmad lahti, sest siis oli mul rong Frankfurti. Kaks peatust rong sõitis ja siis jäi seisma. Mul oli just nii hea uni. Saksa ja prantsuse keelest sain aga aru, et rong seisab, sest tükk maad eemal on teise rongi ette keegi hüpanud. Lõpuks selgus, et enam see rong ei saagi edasi sõita. Peas käis mul ainult mõte, et hakkab jälle pihta. Vehkisin oma pileteid, sest mul oli Baselist järgmine rong edasi Franfurti, et õigeks ajaks lennuki peale jõuda. Purssisin saksa keeles ich habe flug, flug, snell. Sellest aga ei olnud suurt kasu, sest pühapäeva hommik ja linnast nimega Delemont ei olnud sel hetkel ühtegi taksot saada. Meil kästi bussi oodata, see buss viis edasi Laufenisse, kust oli rong Baselisse. Veel julgustavad sõnad tulid läbi telefoni Baderite perelt, aga ikka ma jäin rongist, mis Baselist läks 7.12, maha ja ka järgmise, mis pidi minema 8.12, peale ei jõudnud, tervelt kaheksa minutit jäi puudu. David hiljem lasi mul täita lotopileti, sest selliseid rongi all oma elu lõpetada tahtjaid pidi olema aastas kuskil viiel juhul, kasutasin loto jaoks lennuga seotud numbreid.

Lõpuks ei paistnud muud lahenust olukorral olevat, kui tagasi Grenchenisse ja otsida mõni teine võimalus tagasi Krimmi saada, sest samal päeval pidi Frankfurdist Istanbuli minema küll lend, aga edasi Simferopolisse oli see juba täis ja siis oli Tyrkish Airlines teatanud, et järgmine sobiv lend on neil 10. oktoober.

Väike aja ja raha kulu (ning peas keerlevad oleksid, millest hiljem pole enam midagi kasu) ning nüüd siis ootangi Zürichis lendu Kiievisse ja sealt edasi Simferopolisse.

Aga, et mul oli päevake veel selles imekenas riigis, siis käisime pühapäeval ühe mäe otsas (üle 1300 meetri kõrgusel), kust oli üle oru vapustavalt ilus vaade Alpidele.

teisipäev, 7. oktoober 2008, kell 17.03, Krasnodarkas

Ja olengi tagasi oma rännakult jälle. Siin sajab vihma, aga ilm on suhteliselt soe. Eile läks lend Kiievisse kenasti, ainult lend Simferopolisse jäi kõvasti üle tunni hiljaks. Ööd olin Simferopolis Meeri juures, hommikul põrutasime marsutkaga vaksalisse ja sealt juba elektritškaga Kurman ja tuttav roheline bussike vuras peagi minust Aleksandrovkas edasi Krasnodarka poole. Lastega ka üks tund, asjatamist kooli peal, sest riukalikud õpilased olid ukse käepideme pihta pannud ja nüüd on raskusi klassi sisse saamisega. Käib ju uks väljapoole lahti. Ja kuna ma pidin direktorit ootama, kes lõpuks ikka ei tulnud, jäin ka lõunasest bussist maha, siis vantsisin rõõmsalt Krasnodarkasse.

Täna on parajalt suureks sündmuseks külas Kanadast pärit paari külaskäik. On teised eesti juurtega ja nende esivanemad läksid kunagi siit samast külast ära Kanadasse. Nii nad siis rändavad ja tutvuvad oma juurtega.