Tagasi Krimmis

Täna kooli tuli nagu ikka rattaga kooli. Hommikul tuli ratta tagumine kumm täis pumbata, on vist seal väike auk sees ja siis kipub vahest tühjaks minema. Sain natuke sõita kui tuli kett maha. Tegin korda. Sain jälle mõne aja sõita, aga siis jäi püksisäär keti vahele. Vaatamata takistustele kooli ikkagi jõudsin. Siin aga väike ülevaade, mis toimunud.

esmaspäev, 29. september 2008, kell 9.38

Kui täna kooli jõusin, siis oli jälle kogemus ühe hirmussuure ämblikuga. Jäin koridoris õpilasega juttu ajama, kui koristaja tuli ja ajas minu õla peal passinud eluka maha. Ju siis olin teel kooli rattaga kuskilt ämblikuvõrgust läbi sõitnud ja tegelasele lõbusõitu pakkunud sellega. (Aga Karin, ära sa selle pärast küll jäta külla tulemata, küll ma sind kaitsen nende elukate eest.)

Eile oli meil tares tänase mihklipäeva puhul piknik. Kõigile lastele meeldis idee väga, kõik lubasid tulla ja siis kui oli pikniku aeg, tuli täpselt viis last kohale. Küll oli suurematel probleem, et saa ju tulla, sest ainult väikesed on seal (neid suuremaid endid on täpselt neli kokku) ja siis on siin ka mureks, et osadel lastel ei ole midagi kaasa tuua. Ma valmistasin aga kama paraja kausi täie ja küpsiseid jäi ka lõpuks ikka terve hunnik üle. Laste kaasa toodud võileibadest rääkimata. Uudsena nende jaoks oli, et me lõket ei teinudki (liiga suur tuul oli ja suurt midagi ei ole ju siinkandis põletada ka), aga nad kiitsid selle heaks kui me hoopis mänge tegime.

Aga tares redutav hiireke ronis hiljem kotti, kus kamased topsid. Plikad ainult lasid selle hiirenati (Rita sõna) seal samas tares uuesti lahti.

Lisaks oli esimene tund täiskasvanutega. Ja need, kes eile kohal käisid, ei ole ise üldsegi eestlased, mehed on neil eestlased ja siis sellepärast tahavad ka keelt normaalselt selgeks saada ja ka meelde tuletada, sest nad on esimeste õpetajatega ikka õppinud.

Laupäeval asjatasin jälle tares. Ikka need raamatud ja riiulid. Seekord aga avastasin parema võtte liiga suurte tappide väiksemaks tegemiseks. Pliiatsiteritajaga said neist täpselt vajaliku suurusega tapid, et sain kokku klopsida ühe pisikese riiuli ajakirjade jaoks.

kolmapäev, 1. oktoober 2008, kell 17.26

Seekord on töönädal lühem. Homme Simferopol ja siis läbi Istanbuli Frankfurti ja sealt Grenchenisse Šveitsi (Dagö laulu Šveits võiks siin taustaks kuulata), kus kahe väga kalli inimese pulm. Aga no siiski on see töönädal selline, et karju appi. Lapsi peab tõesti paraja malgaga mööda kooli taga ajama, et nad tundi tuleks.

Üks päev aga käis mul klassis sanitaarkontroll, selline kummaline nähtus oli. Ehk siis vaadati kui korras klass on. Tahvel neile eriti ei meeldinud, olid mõned lapitriibud seal. Aga alati kui lapiga üle tahvli lasen, siis jällegi jääb värvi ikka trapka külge ja nii see tahvel ka heledamaks kulub.

neljapäev, 2. oktoober 2008, kell 18.42 Istanbulis

Passin hetkel siin lennujaamas, pea sama värava kandis olen, kui siin juunis käisin. Siiani on reis täiesti normaalselt läinud – hommikul Krasnodarkast bussiga Kurmanisse, bussi peal sobitasin sõprust ühe tatari neiuga, kes Simferopolis elab ja töötab ja tema abiga saingi õige rongi peale ja ta näitas ka lennujaama sõitva marsutka mulle kätte. Siin samas Istanbulis hetkeks tundus, et elu kisub kehvaks, kui minult krediitkaardi küsiti. Aga mul ju ei ole seda, sest see pilet ei ole minu kaardiga ostetud. Tegin siis suuri silmi ja ütlesin ausalt, et ei ole. Neiu leti tagant tahtis mind küll saata paberpiletit otsima, aga tema töökaaslased ütlesid, et pole hull, las minna ja oligi kõik jälle korras.

pühapäev, 5. oktoober 2008, kell 18.58, Grenchenis, Šveitsis

Nägin täna Alpe. Ilusad olid, lumised ja võimsad, kaamera akud said küll tühjaks, kuid vaade mälufilmile sai ikka jäädvustatu. Aga selle vaateni jõudmine oli omamoodi seiklus. Ei mina ega nii mõnigi minu reisiseiklustest kuulnu imesta selle üle enam. Aga jätkan kirjutamist natukene hiljem, väsimus on.

esmaspäev, 6. oktoober 2008, kell 11.05, Zürichi lennujaamas

Ootan nüüd oma lendu tagasi Krimmi. Üldse ei olnud plaanitud siit minna ega läbi Kiievi. Nimelt neljapäeval lendasin siis Simferopolist Istanbuli, kõik läks hästi, nii tore oli seda linnakest jälle näha (seekord küll ainult õhust), sai ju suvel seal alles käidud. Istanbulist oli lend edasi Frankfurti (ka juba tuttav lennujaam ajast, mil Rootsis elasin ja seal lennujaamas on päris mitu tundi passitud). Peab juba eelnevalt tunnistama, et kuigi pikalt ette teada üritus, oli mul raske sobivat lennupiletit leida. Frankfurdist korjas mind pulma teel olev sakslaste seltskond peale ja reede hommikul nelja paiku jõudsime mägimajja, kus järgmised paar ööd oli minu tudumise koht ka. Reedel kui lõpuks silmad lahti saime (taas kohtumine ka väga kallite sõpradega Eestist) jalutasime natuke selle mäe otsas ja kuskil kaugel pilvede sees võis silmata (kui kasutada head kujutlusvõimet) Alpe. Nii need tunnid möödusid ja juba oligi aeg end kenaks teha ja pidusse sättida. Registreerimist meie küll ei näinud, sest ruumi mahtus vähe inimesi, aga riisi värskele abielupaarile sai pilduda küll (ma üritasin seda sadu pildile jäädvustada). Ilusad olite kulla Kadri ja David (ja ma ikka arvan, et Robinil olid need kingad jalas metsa pooleJ).

Nagu kõik hea, sai ka see üritus üks hetk otsa. Tagasi mäe otsa majakesse.

Laupäeval oli hommikul (rohkem vist tegelikult lõuna paiku, mil mägimajakese aknast võis esimese asjana näha öösel sadanud lund) suund Berni, et ostelda (kohalikus mõistes hindu arvestades, siis rohkem ikka ainult akna pealt kauba imetlemiseks), aga kuna udu hakkas mägede vahelt pisitasa kaduma ja päike pani mägiojad ja nõlvadel olevad lumelaigud helkima, siis võttis väike bussikene hoopis suuna mägedesse. Roheline (natuke ka sinist tooni) mägijärv, järsud kaljunõlvad, lumised tipud, käänuline kitsas tee, kaljudelt alla langev kosk, lehmad oma kolisevate kelladega, majakesed nõlvadel, mägiraudtee, kirikud ja veel palju muud võis näha sel sõidul.

Pühapäeva hommikul vara tegin silmad lahti, sest siis oli mul rong Frankfurti. Kaks peatust rong sõitis ja siis jäi seisma. Mul oli just nii hea uni. Saksa ja prantsuse keelest sain aga aru, et rong seisab, sest tükk maad eemal on teise rongi ette keegi hüpanud. Lõpuks selgus, et enam see rong ei saagi edasi sõita. Peas käis mul ainult mõte, et hakkab jälle pihta. Vehkisin oma pileteid, sest mul oli Baselist järgmine rong edasi Franfurti, et õigeks ajaks lennuki peale jõuda. Purssisin saksa keeles ich habe flug, flug, snell. Sellest aga ei olnud suurt kasu, sest pühapäeva hommik ja linnast nimega Delemont ei olnud sel hetkel ühtegi taksot saada. Meil kästi bussi oodata, see buss viis edasi Laufenisse, kust oli rong Baselisse. Veel julgustavad sõnad tulid läbi telefoni Baderite perelt, aga ikka ma jäin rongist, mis Baselist läks 7.12, maha ja ka järgmise, mis pidi minema 8.12, peale ei jõudnud, tervelt kaheksa minutit jäi puudu. David hiljem lasi mul täita lotopileti, sest selliseid rongi all oma elu lõpetada tahtjaid pidi olema aastas kuskil viiel juhul, kasutasin loto jaoks lennuga seotud numbreid.

Lõpuks ei paistnud muud lahenust olukorral olevat, kui tagasi Grenchenisse ja otsida mõni teine võimalus tagasi Krimmi saada, sest samal päeval pidi Frankfurdist Istanbuli minema küll lend, aga edasi Simferopolisse oli see juba täis ja siis oli Tyrkish Airlines teatanud, et järgmine sobiv lend on neil 10. oktoober.

Väike aja ja raha kulu (ning peas keerlevad oleksid, millest hiljem pole enam midagi kasu) ning nüüd siis ootangi Zürichis lendu Kiievisse ja sealt edasi Simferopolisse.

Aga, et mul oli päevake veel selles imekenas riigis, siis käisime pühapäeval ühe mäe otsas (üle 1300 meetri kõrgusel), kust oli üle oru vapustavalt ilus vaade Alpidele.

teisipäev, 7. oktoober 2008, kell 17.03, Krasnodarkas

Ja olengi tagasi oma rännakult jälle. Siin sajab vihma, aga ilm on suhteliselt soe. Eile läks lend Kiievisse kenasti, ainult lend Simferopolisse jäi kõvasti üle tunni hiljaks. Ööd olin Simferopolis Meeri juures, hommikul põrutasime marsutkaga vaksalisse ja sealt juba elektritškaga Kurman ja tuttav roheline bussike vuras peagi minust Aleksandrovkas edasi Krasnodarka poole. Lastega ka üks tund, asjatamist kooli peal, sest riukalikud õpilased olid ukse käepideme pihta pannud ja nüüd on raskusi klassi sisse saamisega. Käib ju uks väljapoole lahti. Ja kuna ma pidin direktorit ootama, kes lõpuks ikka ei tulnud, jäin ka lõunasest bussist maha, siis vantsisin rõõmsalt Krasnodarkasse.

Täna on parajalt suureks sündmuseks külas Kanadast pärit paari külaskäik. On teised eesti juurtega ja nende esivanemad läksid kunagi siit samast külast ära Kanadasse. Nii nad siis rändavad ja tutvuvad oma juurtega.