Meenutused

Leidsin ühe reisikirja 11 päeva, mis vapustasid meie maailma, minu talveriided saabusid ka selle sama seltskonnaga Krimmi. Suured tänud teile! Aga huvitav, kas see järv, mille kaldal põõsa otsas lehvisid väsinud trussikud, sai mõjuvaks teguriks, et mul lahti pakkides tuli pea kogu koti sisu nöörile kuivama panna.

Laupäeval käisin Simferopolis, kuna kooli korraldatud ekskursioonile oli bussis kohti üle. Hommikul ootasin kell seitse bussipeatuses, läksin veel isegi natukene varem, hilinemine mulle eriti ei meeldi. Tervelt 50 minutit hiljem oligi punane bussike kohal. Veel enne linna jõudmist sai tutvuda teeäärse käimlaga. Nagu ikka auk maas ja püksisääred tuli korralikult üles käärida, et sealt normaalselt ja viisakalt hiljem välja astuda.

Simferopolis oli ekskursioon etnograafia muuseumis, peamistest asjadest isegi sain vene keeles aru. Kuna aga vihma sadas, tekkis küsimus, et mis edasi teha. Teater tundus olevat hea variant ja pookisin ennast ka sinna minevale grupile sappa. Kell 12 päeval täpselt oligi etendus nimega Посдняя любов algamas Amfiteatris. Ei mingit mitu kuud varem planeerimist, vaid 15 minutit enne algust piletike (ikka selline korralik pehmest tumedast paberist jupikene) kassast ja teatrisse. Kummaline oli näha nii palju lapsi ja noori seal, aga neil on selline kuupiletisüsteem, et siis saab normaalse hinnaga teatris käia. Pilet oli aga muidu 10 grivnat, korrutada 2,5 ja ongi kroonides hind olemas.

Amfiteatri tüüpi pisike saal, vanemas vene keeles kirjutatud tükk, pingutasin, et aru saada. Mõte jõudis ikka kohale. Rootsis olles plaanisime pikalt Globenisse minna muusikali vaatama, aga sinna see plaanimine jäigi. Teha ja valmis.

Vaheajal rabasin ühe šokolaadi, aga seda süüa ei jõudnud ja niigi irvitati kohanäitaja neitsiku kallal, kes käis ja keelas, et ei tohi seda ja ei tohi toda.

Etenduse lõpus aga jooksid kõik kiiruga (isegi vanemad inimesed, üks veel utsidas mind tagant) garderoobi juurde, et ikka saaks varakult oma joped kätte. Aeglasele eestlasele on sellised asjad ikka kummalised.

Vaatamata vihmale oli Simferopol pulmi täis, Hummeri limusiin ja kollane Ziguli väljendasid kahe äärmuse pulmaautosid ning purskkaevu taustal võeti kummalisi poose fotode tarbeks.

Kohalikus suures poes käies oli päris kodune tunne, rääkisin kaasõpetajatele, mis mango ja avokaado on, ning sain kaardiga maksta.

Tee tagasi möödus kiiresti – viinamarjaistandused, lehmakarjad keset tühju välju ühe väikese veesilma juures, teeäärsed sibula, puu- ja juurvilja letid, slaavi muinasjutu stiilis kohvik, surnuaiad keset tühje välju, kõik ei tule kohe meeldegi. Krasnodarkasse oli aga kuidagi kodune juba tagasi jõuda.

Kuigi tagasisõidul Simferopolist üürgas bussi kõlaritest venekeelne poppmuusika, ei anna seda võrrelda elektritš’ka sõidukogemusega, kus vagunisse kargas saksofoniga tüüp, pisike võimendi ja taustatümps ka veel kaasas. Lisaks saab nende rongist osta vist küll pea kõike, mida peaks hing ihaldama nagu Istanbuli ja Printsessi saarte vahel sõitva laeva peal. Edasi-tagasi lippavad suurte sumadanidega tädid, kes pakuvad kõlaval häälel ajakirju, ajalehti, kohvi, teed, saiakesi ja raamatuid.

Siiski transpordivahendite teemal jätkates. Milline on bussi ja veoauto ristsugutis? Vot täpselt selline valge masin, mis Simferopoli lennujaamas ringi vurab ja inimesi riigisiseselt lennult pisikese katuse alla koliseva lindi juurde viib pagasit kokku korjama. Valge veoautokabiin, mille külge on haagitud suur akendega osa (kastiks ei saa seda ju nimetada ja buss ka nagu ei ole) või ehk haagis. Uksed käivad täpselt nagu bussil.

Simferopolis nägin ringi vuramas ka selliseid väiksema kastiga kaubiku ja väikebussi poegi, millest tehtud kohalikud marsutkad. Seal valges osas, kus tavaliselt veetakse kaupa, paiknesid istmed ja kasti tegid natukene ühistranspordivahendi sarnaseks aknad.

Koolis on aga lastel juba vaheaja meeleolud. Nii tuleb neid tagant utsitada, et ikka tundi ilmuksid.