Ukraina rongielu vol 3

Nüüd siis kolmas kord Lvivis käia ja alati on see sõit täis seiklusi, uusi huvitavaid tutvusi ja lõbusaid seiku. Seekordne neljapäevane sõit aga võrreldes möödunutega ei olnud ainult pääs külakesest suuremasse kohta, kus saab lattet juua ja märkamatult tänaval jalutada ilma et kõik teaks kellega tegu ning tähelepanelikult jälgiks iga sammu. Nüüd oli sõidul suur ja tähtis eesmärk – esindada eesti rahvust koos teiste Lvivis elavate vähemusrahvustega linna asutamist tähistaval festivalil. Selleks aga tegime tüdrukutega pea kuu aega iga päev proove – viimasel hetkel tekkis idee mulgimurdes regilaul selgeks õppida ning olude sunnil tuli ka mul Kaera-Jaani hüpata ja eesti polka karglemine kibekähku käppa saada.
Samal päeval kui meie kuuene reisiseltskond Krasnodarkas bussi astub, tehakse külas algust juba suure isamasõja võidu tähistamisega. Aleksandrovkast vurab bussitäis lapsi koos õpetajatega keskplatsile poe ette, et seal väike esinemine maha pidada.
Tüdrukute suureks kurvastuseks (seda ainult esialgu) kulgeb Lvivi sõit kupee vagunis. Nii teevad tüdrukud tutvust tädi Ljudaga, kes pärit Simferopolist ning sõidab Dernopolisse puhkama. Kahel tüdrukul tuleb jagada kupeed ühe noormehega, kes „pidevalt magab, aga ta on rikas, sest tal on ilus käekell ja suur telefon“ ning punapäise vaikse naisterahvaga .Mina satun ühte kupeesse aga Julia, Andrei ja nende kaheksa-aastase poja Igoriga. Perekond on parajasti teel turismireisile läbi Poola, Tšehhi ja Lõuna-Saksamaa.
„Ah, mees on pidevalt kutsunud, aga ma ei tahtnud lapsi üksi jätta. Nüüd jätsime oma 18-aastase poja üksi koju, ei tea, kuidas ta küll seal hakkama saab,“ muretseb heledapäine Julia. Kiilaspäine Andrei rehmab käega ja leiab, et las poiss lõbutseb. Andrei on aga töö meremehena viinud nii mitmetessegi eksootilistesse paikadesse üle maailma.
Kui Krimmist lahkudes näitab kraadiklaas ainuüksi varjus 29 kriipsu üle nulli, siis Lviv on jahutavam koht ja linnatänavaid katavad lahmakad porilombid. Vaatamata sellele organiseerib Maarja minu tüdrukutele ekskursiooni ülikoolis ja mööda linna.
„Oi, kus me nägime alles kirikut,“ õhkavad tüdrukud kui kahetunniselt jalutuskäigult naasevad. Ööbimine on organiseeritud ühiselamus, kus läbi madratsi turritavad vedrud ning tänaval laulavad tudengid. Vaatamata kõigele on uni ülimalt magus.
Lvivi asutamise 754nda aastapäeva puhul võtame läbi vanalinna kulgevast suurest rongkäigust, millele eelneb mootorratturite paraad läbi linna.
„Tere!“ hüüab üks nahktagis mootorrattur eesti rahvariietes ja sinimustvalgetega lehvitavaid tänava servas uudistavaid tüdrukuid nähes.
„Aga kus siis kuumad eesti mehed on?“ pärib helehalli Hondaga valget puhevil karvast mütsitaolist peakatet kandev pruuniks päevitunud näoga mees. Tüdrukud kihistavad selle peale.
„Kes need siis on?“ kostub rongkäiku jälgima tulnud rahvamassist kui me oma sinise plakatiga vehkides ja Eestimaa, Estonia karjudes ja „Welcome to Estonia, pudrujõed, piimamäed,“ lauldes läbi kesklinna jalutame. Marsime kohe ühe huvikooli tüdrukute kamba järel, meie selja taga sammuvad tõsiselt kollase-sinise kirjudes dressides judoklubi noored.
„Näed, see kollases dressis on ilus poiss,“ kilkavad minu tüdrukud ja heidavad vargsi pilke selja taha. Sõnapaari „ilus poiss“ kasutavad tüdrukud just eesti keeles, et mitte liigset tähelepanu tõmmata.
Kaks aastat juba elatud riigis, kus kellast kinnipidamine käib sujuvalt ja loominguliselt, aga ikka meeldib mulle arvestada täpsusega. Nii siis kiirustame laupäeval kella kolmeks Kultuuriparki, kus toimub kontsert „Värviline Lviv“, kus esinevad Lvivis esinevad vähemusrahvused. Kolmandatena, just pärast valgevenelasi, kes lõõritavad ennastunustavalt vähemalt pool tundi, ja juute, kelle nelja erineva tantsu- ja laulugrupi etteasted lähevad teokiirusel, astuvad lavale eestlased.
„Kolmas laul tuli kõige paremini,“ leiavad tüdrukud hiljem oma esinemist videost vaadates. Selleks oli mulgimurdes regilaul „Tule susi“.
„Aga kui ilusti me tantsime! Kõik ju lausa samal ajal!“ imestavad tüdrukud Kaera-Jaani ja Eesti polkat enda esituses nähes. Tantsimise ajal ju ei olegi aega teisi jälgida. Mul ainult kukub parmupill Kaera-Jaani hoogsate hüpete ajal pluusi sisse ning pean seda kinni hoidma kuidagi märkamatult, et päris minema ei lendaks.
„Jääme veel vaatama, varsti on ühed ilusad poisid,“ lunivad tüdrukud kui tahame kontserdilt koju minna, sest seni paistnud päike on kadunud ja taevas üha tumeneb. Laval keerutavad kreeklased ning sakslaste tantse keerutab ka tüdrukutele silma jäänud tumedapäine noormees.
Lvivist ärasõidu päeval, suurel tähtsal võidupühal, kallab ladinal vihma.
„Ma tahan kupeed!“ nuuksuvad tüdrukud hädiselt kui oleme platskarna vagunis number kolm oma kohad sisse võtnud. Aga nägus vagunisaatja Dmitri Vassiljevitš paneb tüdrukud kiiresti kupee mugavused unustama. Reisime koos kahe karvase jahimehega, kes keedavad aeg-ajalt suppi, mille lõhn sunnib tüdrukutel kampsunid nina ette toppima, memmekesega, kes istub ja suigatab vahelduva eduga akna all. Kuigi sõidu jooksul juba onu Dimaks nimetatud vagunisaatja pakub memmekesele voodipesu, et värvilise rätiga hallipäine proua võiks pikali visata, siis tädike keeldub. Nii ta istub hommikul kümnest päev läbi ja veel öö ka kuni hommikul kell viis Saparošijas maha läheb. Lisaks sõidu jooksul kelmikalt silma tegevale Dimale jutustavad tüdrukud eestlastest ja eestlusest veel Arteki sõitvatele eakaaslastele.
„Aga tädi Ljuda sõidab üheksandas vagunis, otsime ta üles,“ nurub Alla järsku. Kõikuvatest vagunites, kus vahelduvalt soki hais, toidu- ja õllelõhnad, läbi jalutades jõuamegi üheksandasse, mis kupeedeks jaotatud. Kena ja puhas ning värske õhu rikas. Võrreldes meie „koduga“ palju viisakam koht.
„Aga ma ei tea, millises kupees ta on,“ taipab Alla järsku. Jalutame läbi vaguni piiludes lahtistest ustest sisse lootes leida otsitavat tädi Ljudat.
„Oi, need olete ju teie!“ kargab meid silmates heledapäine naine järsku oma kohalt püsti.
„Ma nii muretsesin, kuidas teil küll esinemine läheb. Just rääkisin siin Ženjale ja Vasjale, et milliste toredate tüdrukutega ma siia sõitsin ja et nad peaks ka kuskil siin rongis olema. Meenutasin just, kuidas te oma eesti keele kontrolltööd seal tegite ja sõnu õppisite,“ vuristab suure naeratusega naisterahvas.
Sõidu jooksul käime veel paar korda Ljudal, Vasjal ja Ženjal külas. Õhtuks on nende kupees juba üpris lõbus meeleolu ning üles on ärganud ka neljas reisikaaslane onu Aleksander.
„Meil juba kolmas pudel veini,“ sosistab lühikestes pükstes ja rohelise särgiga kokk Vasja kui on ühes pikemas peatuses kala, kuivikuid, pirukaid, päevalilleseemneid ja muud träni müüvate tädikeste käest pudeli veini ostnud.
„Rong jääb tund aega hiljaks, kuskil sõitis rööbastel üks rong maha,“ selgitab Dima hommikul kell seitse kui lähen pärima, miks me veel ikka Ukraina piires oleme, aga mitte veel Krimmis. Vihm on ka Krimmi jõudnud. Valab lahinal.
Kurmanis tuleb Dimal ja tema sõbral meie reisiseltskonda rongist maha tõsta. Nimelt jääb rong niivõrd kaugel seisma, et perrooni ei ole ning vagunist maani on üpris suur vahemaa.
„Tule siia mu pisikene!“ sirutab Dima käsi, et mind maha tõsta.
Krasnodarkas on vahepeal viinamarjad lehte läinud. Rohi ragisedes suuremaks kasvanud ning terve küla on õitsvate sirelite lõhna mattunud.
„Ei ei, ma ei tee peatust, ma niigi hilinen graafikus,“ teatab meie bussijuht Viktor kui palun tal tare juures peatus teha, et ei peaks suurt ja rasket kotti üle porise staadioni tassima. Kuidas küll nüüd järsku on ajaarvestamine siin oluliseks muutunud?