Ei ole vist midagi ettearvamatut kui siinsete ametnikega pidev jauramine, et välismaalastelt nõutavad dokumendid korras oleks, et hiljem piiril trahvi ei saaks ega riiki sissesõit ära keelataks. Jaanuaris tagasi Krimmi jõudes palusin Irinal helistada passilaua ülemus Gennadile, et teada saada, mis seekord tarvis, sest ukraina konsul viisat tehes teatas, et peale kolme kuud tuled riigisviibimist pikendada. Gennadi lubas uurida, kuid pikalt valitses vaikus. Lõpuks oli ta veel ka haige. Lõpuks märtsi alguses kui korduvalt pärisin Irinalt, ei teinud ta kõssamagi. Ununes vist. Kuid kord juhtus ta rajoonikeskuses nägema ümaranäoga Gennadid.
„Tuleb välja, et Simferopol keeldub seda tegemast. Gennadi ammu teadis, aga ega ta siis ei saa öelda. Ma ju ei saa talle midagi öelda, selline kõrge ametnik,“ räägib Irina mahlakalt ja ärritunult. Seda, et selline ametnik on lihtsamalt öeldes klienditeenindaja ja informatsiooni edastaja, ei tasu siin mitte mõeldagi. Ta on kõrge härra. Aga mitte nii kõrge, et saaks vastu Kiievis asuvatele ministeeriumi ametnikele.
„Sõidad Kurmanisse, Gennadi seletab sulle, mis vaja teha ja milliseid dokumente tarvis,“ õpetab Irina. Kuulan. Sõidan. Telefoni teel ju selliseid asju ei seletata ning e-kirjast või koduleheküljest, kus kõik vajalik informatsioon üleval ei tasu unistadagi.
„Mul sõber just helistas ja rääkis, et Eupatoorias oodatakse täna kolmepallist maavärinat. Autod pidid mööda linna sõitma ning valjuhäälditest hoiatatakse inimesi,“ jutustab nahktagis noormees enda kõrval istuvale sinises mantlis prouale. Ma silmitsen metallist numbrit Gennadi kabineti uksel. Jalg väriseb närviliselt. Aeg läheb, järjekord pikk.
„Tere! Istu palun!“ takseerib Gennaadi mind vilksamisi pealaest jalatallani kui mingit imelooma kui tema kabineti uksest lõpuks sisse astun. Halli kampsuniga mees pöördub kiiresti oma sahtlites tuhlamise kallale tagasi. Lõpetades, võtab mu passi. Silmitseb, lehitseb mitu korda läbi ning jääb mõttesse.
„Jah, meil siin Kiievist tuli faks. Mis edasi saab, ma ei teagi, ma pean helistama.“ Võtab sinise telefoni ja helistab, kuid tulemusteta. Ma ei oska midagi öelda.
Gennadi lahkub kabinetist. Silmtsen tema kirevat vimplite kogu – Venemaa, Ukraina, Kasahstani, Uspekistani korravalvurite märgid. Lisaks ka Canberra jalgpalliklubi ja USA sheriff, Suur-Britannia ja Ameerika lipud.
„Kas direktor saab siia sõita?“ istub Gennadi oma tooli. Eks ikka saab. „Ma seletan talle, mis kooli poolt tarvis. Kas sul passitõlge on? Ei ole. No hea küll, sina pead siis passi laskma tõlkida ning tegema kuueks kuuks kindlustuse nagu eelmine kord ole.“
Miks kuueks kuuks kui viisa lõpeb natuke rohkem kui kolme kuu pärast?
„No siis selle ajani, mis viisa kestab,“ lepib lõpuks Gennadi kui üritan talle selgeks teha, et kuuekuuline kindlustus on jabur ja mõtetu. Eestis on niigi üks kindlustus tehtud juba.
***
Ei taha nüüd aja möödumist küll endale eriti tunnistada, kuid need üksikud väikesed hallid helklevad karvad juustes vist enam päris titekarvad ei ole. Ah, lõunamaa päike on hoopis juuksed ära pleegitanud. Koli veel Krimmi.
Kohalikud kombed juba hakkavad vaikselt teise aasta lõpuks ka mulle külge jääma. Et kui pidu, siis ikka pidu ja laud peab lookas olema. Nii siis ongi laual imemaitsva plovi kõrval veel üheksa erinevat sorti salatit.
Pannkoogi salat
Kanaliha
marineeritud sibul
ülepannipannkoogid
Pannkoogid lõigata väikesteks ribadeks, keedetud kanaliha väikesteks tükkiteks ning segada tükeldatud marineeritud sibulaga. Kõik segada majoneesiga ning maitsestada soolaga.
Käik pealinnas
Hommikul kell viis ärkan selleks, et jõuda bussi peale ning Kurmanist seitsmese elektritškaga Simferopoli sõita. Päike paitab kargete kiirtega valge härmatisega kattunud stepivälju, mis rongiaknast mööda vilksatavad. On ikka üldine prügimägi küll see kant. Ei ole põllulappi, kust ei helgiks vastu pudelid ja kilekotid. Üksikutes kohtades on sodi suurde hunnikusse kuhjatud või laiadesse aukudesse visatud. Millest väikesed künkakesed ja augud lagedatel väljadel on, ei suuda ma mõista. Kas ka midagi kaevatud nagu Krasnodarkas tare ümbrus on augukesi täis? Kellel raha tarvis, siis viimase aja võimalus selleks on käia ja kaevata vanametalli ning see kokkuosta anda. Kilo eest saab vastavalt kokkuostja tujudele ühe grivna või 65 kopikat.
Simferopol on nagu ikka sagimise, tuututamisega üleküllastunud ja auklike tänavate pärusmaa. Kesklinnas kaubanduskeskuse ees sätivad abordivastased oma stendid üles. Telekaamerad platsis kohe. Päike paistab. Kui tuul ei segaks, siis võiks 15 kraadi sooja olla. Kesklinnas kaks üksteiselt tugeotsivat härrat jälgivad huviga, kuidas roosas jopes proua telekaamera ees intervjuud annab. Härrad kihistavad nagu koolitüdrukud omavahel kui neist veel pilti teha.
No comments:
Post a Comment