Aeg läheb ikka lennates

Alles see oli kui ma asjad pakkisin ja Krimmi kolisin. Nüüd on juba jupp aega möödunud sellest kui tagasi Eestis. Eks lõpu aeg Krimmis läks nõnda kiireks, et ei jõudnudki kirjutada. Kooli lõpp, kontsert tares, heina niitmine, asjade pakkimine ja mida kõike veel selle sisse mahtus. Tagasisõit Eestisse läks kiire 36-tunniga. Varsti võtan kätte ja postitan veel toredamad seigad ja meenutused siia nagu näiteks 31-kraadine öötemperatuur ja lõpupidu.
Nüüd aga tagasi riigis, kuhu võtsin selle sooja suve kaasa, üritan elu radadele saada ja tööd leida.

Ukraina rongielu vol 3

Nüüd siis kolmas kord Lvivis käia ja alati on see sõit täis seiklusi, uusi huvitavaid tutvusi ja lõbusaid seiku. Seekordne neljapäevane sõit aga võrreldes möödunutega ei olnud ainult pääs külakesest suuremasse kohta, kus saab lattet juua ja märkamatult tänaval jalutada ilma et kõik teaks kellega tegu ning tähelepanelikult jälgiks iga sammu. Nüüd oli sõidul suur ja tähtis eesmärk – esindada eesti rahvust koos teiste Lvivis elavate vähemusrahvustega linna asutamist tähistaval festivalil. Selleks aga tegime tüdrukutega pea kuu aega iga päev proove – viimasel hetkel tekkis idee mulgimurdes regilaul selgeks õppida ning olude sunnil tuli ka mul Kaera-Jaani hüpata ja eesti polka karglemine kibekähku käppa saada.
Samal päeval kui meie kuuene reisiseltskond Krasnodarkas bussi astub, tehakse külas algust juba suure isamasõja võidu tähistamisega. Aleksandrovkast vurab bussitäis lapsi koos õpetajatega keskplatsile poe ette, et seal väike esinemine maha pidada.
Tüdrukute suureks kurvastuseks (seda ainult esialgu) kulgeb Lvivi sõit kupee vagunis. Nii teevad tüdrukud tutvust tädi Ljudaga, kes pärit Simferopolist ning sõidab Dernopolisse puhkama. Kahel tüdrukul tuleb jagada kupeed ühe noormehega, kes „pidevalt magab, aga ta on rikas, sest tal on ilus käekell ja suur telefon“ ning punapäise vaikse naisterahvaga .Mina satun ühte kupeesse aga Julia, Andrei ja nende kaheksa-aastase poja Igoriga. Perekond on parajasti teel turismireisile läbi Poola, Tšehhi ja Lõuna-Saksamaa.
„Ah, mees on pidevalt kutsunud, aga ma ei tahtnud lapsi üksi jätta. Nüüd jätsime oma 18-aastase poja üksi koju, ei tea, kuidas ta küll seal hakkama saab,“ muretseb heledapäine Julia. Kiilaspäine Andrei rehmab käega ja leiab, et las poiss lõbutseb. Andrei on aga töö meremehena viinud nii mitmetessegi eksootilistesse paikadesse üle maailma.
Kui Krimmist lahkudes näitab kraadiklaas ainuüksi varjus 29 kriipsu üle nulli, siis Lviv on jahutavam koht ja linnatänavaid katavad lahmakad porilombid. Vaatamata sellele organiseerib Maarja minu tüdrukutele ekskursiooni ülikoolis ja mööda linna.
„Oi, kus me nägime alles kirikut,“ õhkavad tüdrukud kui kahetunniselt jalutuskäigult naasevad. Ööbimine on organiseeritud ühiselamus, kus läbi madratsi turritavad vedrud ning tänaval laulavad tudengid. Vaatamata kõigele on uni ülimalt magus.
Lvivi asutamise 754nda aastapäeva puhul võtame läbi vanalinna kulgevast suurest rongkäigust, millele eelneb mootorratturite paraad läbi linna.
„Tere!“ hüüab üks nahktagis mootorrattur eesti rahvariietes ja sinimustvalgetega lehvitavaid tänava servas uudistavaid tüdrukuid nähes.
„Aga kus siis kuumad eesti mehed on?“ pärib helehalli Hondaga valget puhevil karvast mütsitaolist peakatet kandev pruuniks päevitunud näoga mees. Tüdrukud kihistavad selle peale.
„Kes need siis on?“ kostub rongkäiku jälgima tulnud rahvamassist kui me oma sinise plakatiga vehkides ja Eestimaa, Estonia karjudes ja „Welcome to Estonia, pudrujõed, piimamäed,“ lauldes läbi kesklinna jalutame. Marsime kohe ühe huvikooli tüdrukute kamba järel, meie selja taga sammuvad tõsiselt kollase-sinise kirjudes dressides judoklubi noored.
„Näed, see kollases dressis on ilus poiss,“ kilkavad minu tüdrukud ja heidavad vargsi pilke selja taha. Sõnapaari „ilus poiss“ kasutavad tüdrukud just eesti keeles, et mitte liigset tähelepanu tõmmata.
Kaks aastat juba elatud riigis, kus kellast kinnipidamine käib sujuvalt ja loominguliselt, aga ikka meeldib mulle arvestada täpsusega. Nii siis kiirustame laupäeval kella kolmeks Kultuuriparki, kus toimub kontsert „Värviline Lviv“, kus esinevad Lvivis esinevad vähemusrahvused. Kolmandatena, just pärast valgevenelasi, kes lõõritavad ennastunustavalt vähemalt pool tundi, ja juute, kelle nelja erineva tantsu- ja laulugrupi etteasted lähevad teokiirusel, astuvad lavale eestlased.
„Kolmas laul tuli kõige paremini,“ leiavad tüdrukud hiljem oma esinemist videost vaadates. Selleks oli mulgimurdes regilaul „Tule susi“.
„Aga kui ilusti me tantsime! Kõik ju lausa samal ajal!“ imestavad tüdrukud Kaera-Jaani ja Eesti polkat enda esituses nähes. Tantsimise ajal ju ei olegi aega teisi jälgida. Mul ainult kukub parmupill Kaera-Jaani hoogsate hüpete ajal pluusi sisse ning pean seda kinni hoidma kuidagi märkamatult, et päris minema ei lendaks.
„Jääme veel vaatama, varsti on ühed ilusad poisid,“ lunivad tüdrukud kui tahame kontserdilt koju minna, sest seni paistnud päike on kadunud ja taevas üha tumeneb. Laval keerutavad kreeklased ning sakslaste tantse keerutab ka tüdrukutele silma jäänud tumedapäine noormees.
Lvivist ärasõidu päeval, suurel tähtsal võidupühal, kallab ladinal vihma.
„Ma tahan kupeed!“ nuuksuvad tüdrukud hädiselt kui oleme platskarna vagunis number kolm oma kohad sisse võtnud. Aga nägus vagunisaatja Dmitri Vassiljevitš paneb tüdrukud kiiresti kupee mugavused unustama. Reisime koos kahe karvase jahimehega, kes keedavad aeg-ajalt suppi, mille lõhn sunnib tüdrukutel kampsunid nina ette toppima, memmekesega, kes istub ja suigatab vahelduva eduga akna all. Kuigi sõidu jooksul juba onu Dimaks nimetatud vagunisaatja pakub memmekesele voodipesu, et värvilise rätiga hallipäine proua võiks pikali visata, siis tädike keeldub. Nii ta istub hommikul kümnest päev läbi ja veel öö ka kuni hommikul kell viis Saparošijas maha läheb. Lisaks sõidu jooksul kelmikalt silma tegevale Dimale jutustavad tüdrukud eestlastest ja eestlusest veel Arteki sõitvatele eakaaslastele.
„Aga tädi Ljuda sõidab üheksandas vagunis, otsime ta üles,“ nurub Alla järsku. Kõikuvatest vagunites, kus vahelduvalt soki hais, toidu- ja õllelõhnad, läbi jalutades jõuamegi üheksandasse, mis kupeedeks jaotatud. Kena ja puhas ning värske õhu rikas. Võrreldes meie „koduga“ palju viisakam koht.
„Aga ma ei tea, millises kupees ta on,“ taipab Alla järsku. Jalutame läbi vaguni piiludes lahtistest ustest sisse lootes leida otsitavat tädi Ljudat.
„Oi, need olete ju teie!“ kargab meid silmates heledapäine naine järsku oma kohalt püsti.
„Ma nii muretsesin, kuidas teil küll esinemine läheb. Just rääkisin siin Ženjale ja Vasjale, et milliste toredate tüdrukutega ma siia sõitsin ja et nad peaks ka kuskil siin rongis olema. Meenutasin just, kuidas te oma eesti keele kontrolltööd seal tegite ja sõnu õppisite,“ vuristab suure naeratusega naisterahvas.
Sõidu jooksul käime veel paar korda Ljudal, Vasjal ja Ženjal külas. Õhtuks on nende kupees juba üpris lõbus meeleolu ning üles on ärganud ka neljas reisikaaslane onu Aleksander.
„Meil juba kolmas pudel veini,“ sosistab lühikestes pükstes ja rohelise särgiga kokk Vasja kui on ühes pikemas peatuses kala, kuivikuid, pirukaid, päevalilleseemneid ja muud träni müüvate tädikeste käest pudeli veini ostnud.
„Rong jääb tund aega hiljaks, kuskil sõitis rööbastel üks rong maha,“ selgitab Dima hommikul kell seitse kui lähen pärima, miks me veel ikka Ukraina piires oleme, aga mitte veel Krimmis. Vihm on ka Krimmi jõudnud. Valab lahinal.
Kurmanis tuleb Dimal ja tema sõbral meie reisiseltskonda rongist maha tõsta. Nimelt jääb rong niivõrd kaugel seisma, et perrooni ei ole ning vagunist maani on üpris suur vahemaa.
„Tule siia mu pisikene!“ sirutab Dima käsi, et mind maha tõsta.
Krasnodarkas on vahepeal viinamarjad lehte läinud. Rohi ragisedes suuremaks kasvanud ning terve küla on õitsvate sirelite lõhna mattunud.
„Ei ei, ma ei tee peatust, ma niigi hilinen graafikus,“ teatab meie bussijuht Viktor kui palun tal tare juures peatus teha, et ei peaks suurt ja rasket kotti üle porise staadioni tassima. Kuidas küll nüüd järsku on ajaarvestamine siin oluliseks muutunud?

Vulkaani mõju või kõrvalkülast leitud sõjamiini ehmatus?

Igaljuhul reedel oli ka Aleksandrovka koolis evakuatsiooniõppus. Lapsed rabasid lauanurgal seisvad marlimaskid ette ja lippasid kõik majast välja. Ainult, et kui oleks tõeline plahvatusoht olnud, siis oleks sellel ka traagilised tagajärjed. Otsusti koguneda just gaasikatla lähedal ja mitte kaugel üle põllu jooksvatest kaugepingeliinidest.
Vulkaan pani lennujaamad kinni, aga igapäeva elu see siin meil ei sega, pisikene maavärin oli alles paar kuud tagasi Eupatoorias, kuid suuremaks ehmatuseks oli hoopis mõni küla edasi leitud sõjaaegne miin. Ja seal toimunud evakuatsioon koolis.

Õites aprikoosid ja huvitavad autod

Krimmi päevik. Õpetajapreili juhtumused stepikülas.

Võin lõpuks teada anda, et mu eelmise aasta Krimmi elu kokkuvõte on trükivalgust näinud. Raamat on poodides saadaval kahe erineva kujundusega. Ei ole kaks erinevat raamatut, nii võimekas nüüd ka ei ole. Mingile suurele kunstile pole selle teosega püüeldud, lootus, et rohkem lihtsalt muheda lugemisega tegemist.
Trükikojas oli selle raamatuga ka natuke nalja saanud. Nimelt kui esimest korda hakati trükkima, siis osa trükiplaate oli valesti laotud ja kolmel leheküljel kadus osa teksti ära. Tehti kogu tiraaž uuesti. Nüüd peaks kõik korras olema.

Krimmis on aga kevad suures hoos. Hommikul kell 8 näitas kraadiklaas juba 10 kraadi sooja. Munapühad on tulekul. Kui Eestis on homme vaba päev, siis siin me puhkame hoopis esmaspäeval.

Kaks päeva Ukraina rongis

Koolivaheaeg möödub lennates. Lapsed naudivad kevadist ilma, väiksed silkavad mööda küla ringi. Poisid putitavad oma jalgrattaid ning taovad staadionil palli. Jälle on rollerite sagedus liikluses suurenenud ning herilaspininaga kaherattalisi võib iga mõne aja tagant kuulda. Memmekesed istuvad väravate juures lavotškatel ja jälgivad küla peal toimuvat. Kassid ja koerad veel pulmitavad. Noored jalutavad sihitult mööda külatänavaid. Hea selge ilmaga paistavad Simferopoli veel õrnalt lumised mäedki Krasnodarkasse ära.

Olen juba ammu veendunud, et pikad rongisõidud siin riigis ei ole lihtsalt kui sõit punktist A puntki B. Teatud mõttes on see omaette maailm, millega kaasnevad omad ettevalmistused ja tegevused. Kui Kurmanis, mis rongijaamana tuntud kui Urašaina, kupeesse astun, võtavad mind seal vastu kolm naisterahvast, kellele pisikesel valgele lauale akna all on laotatud kilekotikestest leiba, saalat, kurki, salatit, vorsti ja kõige keskel pudel konjakiga.

Tumedapäine Katarina ehk Katja, punase poisipeaga Irina ehk Ira ning heledapäine Valentina ehk Valja on teel Prahasse. Esialgu rongiga Lvivi ning siis bussiga Prahasse nädalasele puhkusreisile. Kolmest esimesena tutvust sobitanud Katja töötab Sevastopoli turismifirmas, kuid on kätt proovinud ka sukeldumiskeskust ja spordiklubi juhtides. Lisaks on pikalt töötanud erinevatel filmiplatsidel koos suurte ja kuulsate vene näitlejatega, kelle nimede mainimine võtab ülejäänud seltskonna pea ahhetama. Katja sõbranna Ira on sünnitushaigla anestesioloog. Lisaks aga õppinud ka massaaži. Jutud esimesest ja teisest mehest ning sõbrast reedavad Ira keerulist eraelu.

Kolmest kõige vaiksem Valja on pärit üldse Jaltast ning töötab Villa Sofias majandusjuhatajana. „Alles üks päev jalutasime Sofia Rotaroga mööda rannapromenaadi ning keegi isegi ei tundnud teda ära. Inimesed on harjunud, et kui kuulsus, siis nad peidavad end küll mütside ja prillide varju, aga Sofial ei olnud tol päeval midagi erilist,“ jutustav Valja.
Mind nimetavad naised sõbralikult lapseks. „Meil kõigil on sinuaelised lapsed kodus, võta nüüd veel võileiba, ära häbene,“ surub Karja järjekordse võileiva pihku.

Kõrvalkupeest sulanduvad seltskonda veel Sevastopoli komandeeringusse sõitvad allveelaevnikud – Vitalik ja komandör Vitalik, kes toovad kaasa suurema koguse sibulaga praetud saiu ning vorsti-juustu võileibu. Komandöriga saab peale kaht pudelit konjakit, pudelit viina ning 98-kraadist piiritust („Ma olen meditsiinitöötaja, sellised asjad on mul alati kaasas,“ teatab Ira pisikest pudelikest kotist välja koukites) mahlaga segades eriti sõbralikult läbi just Ira. Komandör jutustab elavalt oma 11-aastasest pojast, kuid mainib ka, et juba ammu ei ole naisega kõige parem läbisaamine. Poola juurtega komandör kiidab pripaltika naiste ilu ning aeg-ajalt jääb kogemata silmitsema minu dekolteed. „Ma nüüd enam ei mäleta, kas ta oli Eestist võti Lätist, aga Maarika oli ta nimi ja küll oli kena naine,“ õhkab komandör ning paneb käe õrnalt mu põlvele nagu oleks see täiesti tavaline liigutus. Dnepropetrovskis toob Vitaliku sõber, keda mees ise nimetab vennaks, raudteejaama veel pudeli viina. See pudel seltskonnal jääbki poolikuks. Ira kaob komandöriga kuskile, mille peale Katja ja Valja itsitavad, et on ikka lõbus reisi algus.

Rongiakendest mööda vuhisev Ukraina on kui suures tulekahjus – külad on mattunud suitsu, siin-seal põlevad kõrged apelsinikarva hunnikud kui halli kassi silmad pimeduses. Hommikul korgivad naised järjekordse konjakipudeli lahti – Valja meenutab õde, kes viis aastat tagasi suri. Lvivi raudteejaamas, kus esimese asjana võtavad saabuja vastu pealetükkivad taksojuhid, ootab mind juba tuttav kahupäine Arsen.

Kui Krimmis vihjas ilmataat alles peagi algavale kevadele, siis Lvivis on kevad täies hoos. Ilm on soe, kui mitte öelda, et palav. Raudteejaamast kesklinnani lookleb trammitee ääres kõnniteel karjuv inimkett. „Need on meie ülikoolide tudengid, kes protestivad haridusministri vastu,“ selgitab Arsen kiirelt. Ketist mööda jalutades tervitab ta nii mõndagi ülikoolikaaslast. Ivan Franko nimelise ülikooli esine plats annab veelgi selgemat tunnistust kevade saabumisest – platsi servad on tudengeid täis, taevasse kõrguva koguka Franko kuju esistel treppidel trikitavad ratturid ja rulatajad. „Näed seal, lillepeenra esisel, oli varem tavaline paik, kus said kokku n-ö kultuursed tudengid, et siis arutada tähtsaid ja olulisi teemasid,“ jutustab Arsen kohalikust eluolust. Ka sel hetkel seisavad ümmarguse lillepeenra juures neli noort, kes näha, et peavad olulist ja energilist arutelu mingil üliolulisel teemal. „Neid nelja ma tunnen,“ lisab Arsen mõtlikult.

Harjumuspärast suurlinna sagimist ja kiirustamist ei ole Lvivis hämarduvas õhtus tunda. Maheda kevadvärskusega rikastatud õhus on liiklushäälte kõrval kuulda rohkem jutukõma. Ooperiteatri esisel platsil on iga viimne kui pink hõivatud, platsil jalutavad aeglaselt paarikesed ja noortekambad. Vanalinnas raekoja platsi kõrval pinkidel libistavad noormehed õlut. Tallinna jõuluturulikud puuputkad pakuvad rohketele jalutajatele lisaks sokkidele ja kinnastele, küünaldele ja meepurkidele, vorstile ja saalale, veinile ja konjakile rokkarite välimuses tuttavalikke kaelakette ja kõrvarõngaid.

Kui möödunud aastal lubasin Lvivi tagasi tulla, et külastada kuulsat Lychkavi surnuaeda, siis nüüd saab lubadus täidetud. Peamiselt hallide suurte ristide, skultuuridega hauad meenutavad katoliikliku surnuaeda, kuid Lvivi omas tundub valitsevat pisut rohkem kaootilisus. Seda vanas osas, kuhu maetud kõige kuulsamad, tuntumad ja auväärsemad. Haudadel konutavad põlenud küünlad, üksikud jõuluehted, vaasidega ümberläinud kunstlilled. Poola sõjaväelaste mälestuseks ehivad platsi aga korrapärased valgete ristide read. „Kas sa pileti ka ostsid?“ küsib Arsen kui on kuuldes minu käigust. „Tegelt ma tean üht väravat, kus kaudu saab sisse ilma piletit ostmata,“ lisab noormees kavala muigega. Ka pikajuukseline Ulyana on salakäigu asukohaga kursis – spordihoone poolne värav pidi olema ilma valveta.

Eelmine aasta jäi mul isegi märkamata, et suurepärase vanalinnaga Lviv on tõeline ülikoolilinn. Kesklinna kant on täis erinevaid õppehooneid – meditsiiniülikool oma mitmete suursuguste õppehoonetega; põllumajandusülikool, mille keskaegses stiilis peahoonele on külge poogitud staliniaegse arhitektuuriga kummaline monstrum. „Kui suur gripipaanika oli, siis oli ikka eriti hästi näha, et paljud elanikud Lvivis on just tudengid. Kõik koolid olid ju siis kinni ja nii oli linn väga vaikne ja tühi,“ selgitavad kohalikud tagamaid.

Juba varem Krimmis märkasin, et Ukrainas märgitakse toiduportsjonite juurde grammid ja hinnad vastavalt kogusele. Võib juhtuda, et menüüs on kirjas saja grammi hind, kuid kogus, mis lauda tuuakse on tunduvalt suurem, kuid sellest ei pruugi ettekandja alati ette hoiatada. Nii näiteks kala, mille sada grammi maksab paarkümmend grivnat realiseerub tellimusel terve kalana, mis taldrikule esitatud kahes osas ning koguhinnaks kujuneb isegi Ukraina mõistes kallis hind – pea sada grivnat.

Kriva Lipa on rohelise lehega, mille keskel oranž lusika-kahvli-noa-korgitseri puu, logo kandev söögikoht. Ise nimetavad Kiievist Lvivi kolinud noored omanikud seda kulinaarseks stuudioks, kus ei kasutada toitude valmistamisel geneetiliselt muundatud toiduaineid. Õhtul, mil massiivsete puust toolide ja laudadega sisustatud söögikoha rõdul musitseerib Arsen kitarril koos tšellot mängivate sõpradega, jalutab külastajate seas ringi üks neljast omanikust. Musta särgiga teksade peal saeketti meenutavat ehet kandev punkari soenguga tumedapäine noormees. Triibulisi liibuvaid pükse kandev kaasomanik teeb parajasti leti taga järgmist joogitellimust, et teksapõlledega kleenukesed ettekandjad saaks selle lauda viia. Juba laua taga istuva seltskonnaga liitub Mateo. Gruusiast pärit heledajuukseline pruunide silmade ja natuke kongus ninaga tüdruk, kes neljandat aastat Lvivis õpib. „Oi, mu vanavanaema oli eestlane,“ teatab Mateo kuuldes mu päritolu kohta. Eestis elavate sugulastega on neiul aga side kadunud. Lvivi tuli ta õppima, sest üks vanaema on tal siit pärit. Talveks sõitis Mateo kodumaale, sest tahtis soojemat kliimat. Veebruaris tagasitulles ei lastud teda aga Kiievi lennujaamas üle piiri. Pandi tagasi lennukile ja saadeti Gruusiasse tagasi. Miks nii tehti, ei saa tüdruk siiani aru, sest viisaga olid tal kõik korras. 23-aastane Jaroslav on jõudnud palju reisida. Lokkispäine ukrainlane teatab kohe, et ka temal on side Eestiga. Tal elavad Eestis sõbrad, kellega koos oli Hamburgis ja Göteborgis koos koolitusel. „Tead, et Šen-Šen on linn Hiinas?“ küsib Jaroslav kui samanimelist teed tellin ning selgitab kohe, et ta käis seal linnas paar korda seoses oma firmaga, mille direktor ta on. Üldse selgub, et noormees on palju reisinud. Lvivi noored on sellega võrreldes Krimmi omadest aktiivsemad ja võiks öelda, et euroopalikumad. Nad tahavad head haridust, reisida ja elavad aktiivset elu. Krimmi omad aga ei võta oma unistuste osas midagi ette. Ootavad, et midagi muutuks, kuid ise ei tee mitte midagi. Lviv noorte mõtetest käib tihti läbi, kuidas riigist välja saada. Nii Ulyana kui Arsen unistavad EVSi tegemisest. Arsenil on juba Tšehhis isegi võimalik tantsuõpetaja abilise koht olemas. Nüüd tuleb noormehel loota, et projekt heaks kiidetakse ning ka viisajamine suuri raskusi ei too.

Ulyana aga kirub seda, et Ukrainast välja saamiseks peab alati viisa olema ning meenutab suvist Itaalias käiku. „Kui päev enne äralendu sain viisa ja vaatasin seda, siis selgus, et nad olid kuupäevad teised pannud kui mina tahtsin. Mul oli juba lennupiletki olemas, sest viisa jaoks tahetakse pileteid. Nüüd ma pidin uue pileti ostma,“ kurdab Ulyana. Kuigi ta mõtles ikka ostetud piletiga Itaaliasse lennata ja seni kaks päeva lennujaamas oodata, mil viisa kehtima hakkab, kuid talle öeldi turismifirmast, et arvatavasti ei lastaks teda Kiievis lennukilegi. Sedasi ta ei hakanudki riskima.

Ma poleks varem arvanud, et tunnen nii siirast rõõmu sellise lihtsa asja nagu vannitoa üle. Ise ka imestasin alguses kui mõnus on vannitoa kraanikausis hambaid pesta ning peeglisse vaadata, väikses ruumis end peale pesemist kuivatada. Võrreldes köögi nurgas oleva dušinurgaga on vannituba suur luksus. Ja milline erinevaid varjundeid täis kevadelõhn on Lvivis. Krimmis ei ole seda tunda. Seal on kuidagi varjundite vaesem lõhn.

Lvivis on räägitava keele teema üldse aktuaalne. Kuigi ukrainlased kardavad, et nende keel kaob. Rääkijaid kuskil 40 miljonit ja nemad kardavad, et nende keel kaob! Kui alustada Lvivis vestlust inglise keeles, siis võib tihti vastuseks saada: „No, no!“. Seejärel lülituda vene keelele, siis on suhtumine meeldiv ja sõbralik ning vastused tulevad kohe vene keeles. Kui aga ilma ettehoiatamata alustada vene keeles, siis on suhtumine mõningal määral reserveeritud ning vastused tulevad ikka ukraina keeles. Kui aga rääkida väga halba vene keelt, siis on lootust leebumisele, et saadakse aru, et tegemist välismaalasega.

Tagasisõidul Lvivist satun samasse kupeesse vanema prouaga ning järgmisel päeval 22-aastaseks saava heledapäise noormehega. Kui lillelise rätiga proua noormehele pähkleid pakub, siis Adidase mustas särgis noormees teatab, et tal allergia selliste asjade vastu. Osavõtlik proua aga oskab kohe soovitada head retsepti, mis peaks nahalöövet leevendama. Korraks lisandub kupeesse nahktagis suur higistav mees. „Mul ühe peatuse see koht siin, siis kolin teise vagunisse ümber. Ei olnud teistmoodi võimalik piletit saada,“ selgitab mees vanaprouale.
Kui blond lühikeses seelikus vagunisaatja allergia all kannatavale noormehele enne tema peatust pileti toob, jääb poiss pihkalt eemalduvale neiule järele vaatama. „Tüdruk on praktikal,“ selgitab proua kavalalt muiates kui märkab noormehe pilku neiu seelikus.

„Tere! Tuleb välja, et meie sõidame teiega koos,“ siseneb kupeesse siilisoenguga kõhukas noormees. Tema ja ta kõhn pruunisilmne kaaslane on komandeeringusse sõitvad tuletõrjujad. Koos prouaga, kes endine arhitekt-insener, arutavad nad Ukraina riigi häid ja halbu külgi. Proua meenutab, kuidas liidu aegadel oli Ukraina kinnine ning läände ei lastud sõita. Kuna temal tänu tööle õnnestus ikka Prantsusmaale sõita, pidi ta andma allkirja, et ei räägi kellelegi, kuidas inimesed seal elavad. „Ma siiski hiljem tüdrukutele sosinal rääkisin natuke,“ tunnistab proua nüüd. Kahetseb, et ta ei saanud Belgiasse ära minna, kuigi pakuti seal tööd, ei lubatud tal riigist välja sõita. „Oi, Tallinn on ilus. Ma käisin seal botaanikaaias konverentsidel ja mulle eriti meeldis teie teater,“ kiidab proua enne seda kui korjab oma ruudulised kotid ja ratastega raami kokku, et oma peatuses väljuda.

Tuletõrjujad tüse Sergei ja kleenuke Vitalik tähistavad komandeeringu algust pipraviinaga. „No ma ikka ei saa aru, miks sa tulid siia, Ukrainasse. See pole ju mingi elu siin. Ma saan palka ainult 200 dollarit, no sellega ei ela ju normaalselt ära. Vot, käisin kord Saksmaal. Kui saaks, ma ikka läheks kuskile sinna kanti mitte ei tuleks siia, Ukrainasse,“ imestab Sergei. Pipraviina kogus paneb teda veelgi rohkem imestama ja näo teeb punasemaks. „Palju teil seal õlu maksab?“ uurib Sergei kui viina otsalõppemisel kihisevat vedeliku tumedast pudelist kuivatatud kala peale rüüpab. Sõber Vitalik on vaiksem poiss, kes räägib ainult ukraina keeles ning peatustes lipsab rongist välja suitsu kimuma.

„Kas siin on koht number 31?“ pistab pea kupeeukse vahelt pruunipäine naine sisse. „Kuidas me küll siia kolmekesi ära mahume?“ muigab teda saatmas olev mees. Tatjana Aleksandrovna on algklassideõpetaja, kes teel Jaltasse puhkama. „No jäi üks koht üle ja mul mees, Vasja ütles, et küll Tanja sõidab,“ räägib ülimalt jutukas naine lisaks eluloole kiiresti ka kõik oma sõidu tagamaad ära. „Jooge, jooge poisid. Võtke ikka sakukskat ka peale!“ utsitab Tatjana tema kohal istuvaid noormehi kuuldes, et poisid tähistavad. „Mul tütar sama vana kui teie. Ma selline emalik“ lisab ta kohe poistele kui need tunnevad muret ehk peaks koha vabastama ning oma ülemistele koikudele ronima.

Tatjana Aleksandrovna jutustab kiiresti oma taimetoitlasest tütrest, kes töötab reklaamialal. Aleksandra tegeleb küll sukeldumise ja langevarjuhüpetega ning oskab mitmeid keeli, kuid ei ole siiani omale sobivat meest leidnud. „Ma ikka räägin tütrele, et kui ta noormehes ei näe sobivat isa oma lastele, siis pole mõtet seal midagi üritada. Ja mis sa selliste poistega ikka teed,“ lööb Tatjana käega vastu kõri vihjates kupeest väljunud tuletõrjujatele, kes juba parajalt jommis. „Ta alguses hakkas norskama, aga siis ärkas ise selle peale üles. Keeras külge ja enam ei norsanud,“ jutustab Tatjana Aleksandrovna Sergeist, kelle norskamisest oli õhtul juttu, kui hakkame Kurmanisse jõudma. Tuletõrjujad läksid Saparošijas hommikul kell viis maha. Kevadist soojust Kurmanis ei ole tunda. Õhk on talviselt karge ning õrn tuuleke sasib juukseid ja keerutab tolmu üles koos kilekottidega.

Ei taha vinguda, aga elu nõuab

Ei ole vist midagi ettearvamatut kui siinsete ametnikega pidev jauramine, et välismaalastelt nõutavad dokumendid korras oleks, et hiljem piiril trahvi ei saaks ega riiki sissesõit ära keelataks. Jaanuaris tagasi Krimmi jõudes palusin Irinal helistada passilaua ülemus Gennadile, et teada saada, mis seekord tarvis, sest ukraina konsul viisat tehes teatas, et peale kolme kuud tuled riigisviibimist pikendada. Gennadi lubas uurida, kuid pikalt valitses vaikus. Lõpuks oli ta veel ka haige. Lõpuks märtsi alguses kui korduvalt pärisin Irinalt, ei teinud ta kõssamagi. Ununes vist. Kuid kord juhtus ta rajoonikeskuses nägema ümaranäoga Gennadid.

„Tuleb välja, et Simferopol keeldub seda tegemast. Gennadi ammu teadis, aga ega ta siis ei saa öelda. Ma ju ei saa talle midagi öelda, selline kõrge ametnik,“ räägib Irina mahlakalt ja ärritunult. Seda, et selline ametnik on lihtsamalt öeldes klienditeenindaja ja informatsiooni edastaja, ei tasu siin mitte mõeldagi. Ta on kõrge härra. Aga mitte nii kõrge, et saaks vastu Kiievis asuvatele ministeeriumi ametnikele.

„Sõidad Kurmanisse, Gennadi seletab sulle, mis vaja teha ja milliseid dokumente tarvis,“ õpetab Irina. Kuulan. Sõidan. Telefoni teel ju selliseid asju ei seletata ning e-kirjast või koduleheküljest, kus kõik vajalik informatsioon üleval ei tasu unistadagi.

„Mul sõber just helistas ja rääkis, et Eupatoorias oodatakse täna kolmepallist maavärinat. Autod pidid mööda linna sõitma ning valjuhäälditest hoiatatakse inimesi,“ jutustab nahktagis noormees enda kõrval istuvale sinises mantlis prouale. Ma silmitsen metallist numbrit Gennadi kabineti uksel. Jalg väriseb närviliselt. Aeg läheb, järjekord pikk.

„Tere! Istu palun!“ takseerib Gennaadi mind vilksamisi pealaest jalatallani kui mingit imelooma kui tema kabineti uksest lõpuks sisse astun. Halli kampsuniga mees pöördub kiiresti oma sahtlites tuhlamise kallale tagasi. Lõpetades, võtab mu passi. Silmitseb, lehitseb mitu korda läbi ning jääb mõttesse.

„Jah, meil siin Kiievist tuli faks. Mis edasi saab, ma ei teagi, ma pean helistama.“ Võtab sinise telefoni ja helistab, kuid tulemusteta. Ma ei oska midagi öelda.

Gennadi lahkub kabinetist. Silmtsen tema kirevat vimplite kogu – Venemaa, Ukraina, Kasahstani, Uspekistani korravalvurite märgid. Lisaks ka Canberra jalgpalliklubi ja USA sheriff, Suur-Britannia ja Ameerika lipud.

„Kas direktor saab siia sõita?“ istub Gennadi oma tooli. Eks ikka saab. „Ma seletan talle, mis kooli poolt tarvis. Kas sul passitõlge on? Ei ole. No hea küll, sina pead siis passi laskma tõlkida ning tegema kuueks kuuks kindlustuse nagu eelmine kord ole.“

Miks kuueks kuuks kui viisa lõpeb natuke rohkem kui kolme kuu pärast?

„No siis selle ajani, mis viisa kestab,“ lepib lõpuks Gennadi kui üritan talle selgeks teha, et kuuekuuline kindlustus on jabur ja mõtetu. Eestis on niigi üks kindlustus tehtud juba.

***

Ei taha nüüd aja möödumist küll endale eriti tunnistada, kuid need üksikud väikesed hallid helklevad karvad juustes vist enam päris titekarvad ei ole. Ah, lõunamaa päike on hoopis juuksed ära pleegitanud. Koli veel Krimmi.

Kohalikud kombed juba hakkavad vaikselt teise aasta lõpuks ka mulle külge jääma. Et kui pidu, siis ikka pidu ja laud peab lookas olema. Nii siis ongi laual imemaitsva plovi kõrval veel üheksa erinevat sorti salatit.

Pannkoogi salat

Kanaliha

marineeritud sibul

ülepannipannkoogid

Pannkoogid lõigata väikesteks ribadeks, keedetud kanaliha väikesteks tükkiteks ning segada tükeldatud marineeritud sibulaga. Kõik segada majoneesiga ning maitsestada soolaga.

Käik pealinnas

Hommikul kell viis ärkan selleks, et jõuda bussi peale ning Kurmanist seitsmese elektritškaga Simferopoli sõita. Päike paitab kargete kiirtega valge härmatisega kattunud stepivälju, mis rongiaknast mööda vilksatavad. On ikka üldine prügimägi küll see kant. Ei ole põllulappi, kust ei helgiks vastu pudelid ja kilekotid. Üksikutes kohtades on sodi suurde hunnikusse kuhjatud või laiadesse aukudesse visatud. Millest väikesed künkakesed ja augud lagedatel väljadel on, ei suuda ma mõista. Kas ka midagi kaevatud nagu Krasnodarkas tare ümbrus on augukesi täis? Kellel raha tarvis, siis viimase aja võimalus selleks on käia ja kaevata vanametalli ning see kokkuosta anda. Kilo eest saab vastavalt kokkuostja tujudele ühe grivna või 65 kopikat.

Simferopol on nagu ikka sagimise, tuututamisega üleküllastunud ja auklike tänavate pärusmaa. Kesklinnas kaubanduskeskuse ees sätivad abordivastased oma stendid üles. Telekaamerad platsis kohe. Päike paistab. Kui tuul ei segaks, siis võiks 15 kraadi sooja olla. Kesklinnas kaks üksteiselt tugeotsivat härrat jälgivad huviga, kuidas roosas jopes proua telekaamera ees intervjuud annab. Härrad kihistavad nagu koolitüdrukud omavahel kui neist veel pilti teha.