neljapäev, 16. juuli 2009, kell 21.04, Albaania Saranda
Öö Kerkyra sadamas möödus kuskil nurgas tulekustutite vahel magamiskotiga põrandal lösutades. Isegi baaris mängiv vali muusika ei suutnud enam häirida, väsimus tegi oma töö.
Olles Ionian Cruise´i kontorist pileti Santa III laevale lunastanud, asusime kotid seljas siis seda õiget kohta otsima, kust laeva peale saaks.
„Minge sinna edasi paremale,” ütles saia mugimise vahepeale sadama politsei peakontoris üks lapiliste pükste ja musta T-särgiga tüüp kui mööda sadama ala ringi uitasime.
Passikontrollis oli üks venelane hädas, et piirivalvele selgeks teha, kuhu ta oma õepojaga läheb kui vastavaid volitusi ei ole, et võiks lapse kaasa võtta endaga. Saatsidki kaks sihvakat revolvreid vööl kandvat tõmmut kreeka meest heledapäise venelase minema.
„Näed see naine,” kuulen järsku kedagi selja taga ütlemas.
„Eestlased?” küsin kiiresti.
Ongi. Terve grupp, kes samuti teel Sarandasse. Neil aga mingi ekskursiooni värk. Giid ja puha. Imestavad meie suuri kotte ja pärivad kaua me juba sedasi ringi rändame. Kuna sellised reisibüroo inimesed, siis saadetakse neid oma laeva peale. Meid lastakse aga kosmosesüstikut meenutava tiiburi pardale. Samal ajal vurab kohale politseiauto, millest väljunud vormikandja võtab tagaistmel sõitnud mehelt ära käerauad ning suunab ta samuti meie laeva peale.
Laevasõit Albaaniasse läheb tõesti kiiresti. Mägine maa nagu Korfu ja Kreeka, kuid Korfuga võrreldes on mäenõlvadel puid tunduvalt vähem. Majad pürivad kõrgustesse, tänavad on auklikud, tädikesed müüvad tänavanurgal puu- ja juurvilju, vanamehed istuvad baarides ja luristavad kohvi, mustlasnaised pisikeste lastega kerjavad tänaval.
Sadamas enne passikontrolli trehvame Tomiga. Albaanlane, kes Rainbow block´is peab hostelit ja kohe hakkab meile tuba pakkuma. Esialgse tingimisena saame kümnest eurost ühe alla.
Kuigi sadamahoone seinal ilutseval pikal jutul on selgitus, et Eestile on Albaania viisavaba tuleb siiski maksta riiki sisenemise maksu, meilt seda raha passi templi löönud tädi küsima ei hakka, nii me siis ise ka ei paku nagu teevad seda meie ees olnud prantslased.
Linna poole tuiates ja arutades, mida nüüd siis ikkagi edasi teha, ilmub järsku meie selja taha Tom, kes juhatab umbes viindat korda, kus asub tema hostel ja kuidas kesklinna saada. Kesklinna turismiinfot ei anna ikka Patrasel saadud vastuvõtuga võrrelda. Infomaterjale ei ole, bussiaegade jaoks on ka mingi käsitisi kirjutatud leht. Üldse on bussijaam tegelikult natuke tihedama liiklusega tänavanurgakene, kus siis valged mikrobussid peatuvad mingitel salastatud aegadel.
Kuna Tom tundus täitsa lahe tüüp, veame oma seljakotid ikka värviliste rõdudega maja kolmandale korrusele, kus peaks hostel asuma. Uksel silt, mis soovitab peremehe puudumisel minna esimesele korrusele minimarketisse. Mari lähebki ning saabub sealt korterivõtmega. Milline usaldus. Tükk aega istume sedasi tühjas korteris, milles viis kahekordset nari, väike kööginurk ja suur rõdu. Kuidas küll suudavad võõraid inimesi sedasi usaldada.
Samas võiks sedasi küll mõni näiteks veekeetja pihta panna, laudlina omale piknikulinana kasutusele võtta ja seinalt saaks täitsa tasuta Albaania kaarti ka (turismiinfos tahetakse sellise asja eest lausa kuus eurot).
„Are you happy?” küsib Tom kui oleme esialgsest hinnast veelgi alla kaubelnud. Toob meile veel kiiruga poest ühe leivapätsi, et äkki me näljased. Lubame seda hiljem süüa ning suundume linna vaatama.
Ei tea, kas see on nagu praemuna säriseval pannil taevas sirav päike või me olemegi Mariga parajad tohlakad, aga linnas tagasi oma korterisse (me oleme hostelis ainsad külalised) naaseme üheksakilose arbuusiga.
„Kuule meil on samasugune pool veel kapis,” irvitame Mariga kui üheksast kilost on ehk veerand magusat roosat viljaliha sisse aetud.
Õhtusel jalutuskäigul rannas käies on jälle järsku Tom meie selja taga.
„On ikka kõik korras või saan teile veel mingit informatsiooni anda?” tunneb ta muret.
„Ärge siis homme võtmeid unustage,” lisab ta lahkudes. Ei mingit kontrolli nagu näiteks mõnes Krimmi külalistemajas, kus peale lahkumist kontrollitakse väga täpselt kas ikka kõik toolid, klaasid ja rätikud on alles.
Õhtu jooksul lisanduvad meie hosteli korterisse öömajale veel Elia ja Marie, kes rahvuselt on ameeriklased, kuid kodumaal pole elanud enam aastaid. Elia rändab neljandat aastat mööda maailma ringi, vahest teeb erinevaid juhutöid, mõnda aega töötas Pariisis. Marie aga läks Istanbuli tööle ning leidis sealt omale abhaasia päritolu noormehe, kellega nüüd oli just Kreekas abiellunud. Kuid kuna Mariel ei ole kõik vajalikud paberid korras, siis ei lasta teda Türki tagasi. Nii nad siis reisivad koos ringi ja teevad aega parajaks.
esmaspäev, 20. juuli 2009, kell 15.59, Vlore lähistel, Albaania
Lõpuks siis oleme laagrisse jõudnud ning enam ei pea muretsema, kus järgmisel ööl magada. Terve nädal on voodi (Maril siiski telk) olemas ja pesta saab ka nii mitu korda kui ainult tahtmist.
Sarandast peale hommikusööki (keetsime ka ise kohalikku kohvi ning kui meie eeskujul ja ameeriklased Tomi kapis oleva kohvipaki kallale läksid, siis hiljem kohvipotti pestes põhjendas Mari seda sellega, et kuritöö jäljed ju tuleb kõrvaldada), vantsisime bussijaama ehk tänavanurgale, kus kohalikud bussid peatuvad, et otsida, kuidas Dhermisse saada. Enne kui arugi saime, tiris üks vana meid ühele kuskile teise tänava poole, et sealt läheb ta bussikene sinna, kuhu me minna tahame, kuid samas mingid teised hallpead pea-aegu lükkasid meid kuskile teise bussi. Nii siis lõpuks ühe pruuni bussi peal olimegi. Meie ees istunud prillidega kergelt hallinevate juustega vanatädike oli eriliselt rõõmus välismaalasi nähes. Kuuldes, et me Eestist, siis tema kõrval istunud valgepäine kepiga vanamees kurjustas kohe, et see ju kommunism. Käte ja jalgade keeles ei hakanud eriti pikemat vestlust nendega arendama, kuid ikkagi tädike vahepeal naeratas ja tahtis kätt pigistada ning oma peatuses maha minnes lehvitasid mõlemad taadiga meile tükk aega.
Bussisõit Dhermisse oli küll pikk ja käänuline, aga täis toredaid momente. Seda, kus tee peal bussipeatused on, ei ole lihtsalt märgistatud. Nii siis peatubki buss seal, kus parajasti vajadus on. Lisaks selle pidas bussijuht masina kinni, et omale kurki osta, neid pesta, külamehele värskeid ajalehti anda, mingile tüübile pliit üle anda, katki läinud iste bussist välja lammutada ning tagatipuks libistas bussijuht sõidu ajal õlut, mis talle ühes peatuses läbi akna ulatati.
„See on tavaline, et juhi joovad paar pudelit ja kui politsei kinni peab ei ole midagi hullu. Tuleb ainult natuke raha neile anda ja siis saab edasi sõita,” rääkis Alfred, kes oma sõpradega võtis meid auto peale kui me lõpuks Dhermisse mineva teeotsani jõudsime. Himares pidime enne aga bussi vahetama, kuigi kohalikud tüübid hakkasid küsima, et miks me nendega koos hoopis Jallasse ei sõida. Vastasime, et me kahjuks ei tea, kus selline koht võib asuda.
Igaljuhul kui buss meid kuskil kurvi peal maha pani ja juht näitas, et seal kuskil 600 meetri kõrguselt alla minna, kus meri paistab, seal on meie soovitud kohake, siis kohe seal samas seistes ja ohkides juba ees ootavast rännakust, oli lausa taevakingitus see valge Mercedes, mis meid alla sõidutas. Kolm albaanlast, kellest nii mõnigi töötanud või veel töötab Norras, olid tulnud mere äärde puhkama.
Meie aga otsisime sobiva kohakese rannas, kus paar järgmist päeva mööda saata. Esimene öö kõrval asuva klubi diskotümpsu taustal uinuda polnu vigagi. Väikeste kivikestega rand, mis ääristatud erinevatest kohvikutest, kuid samas mitte ühtegi avalikku käimlat. Nii siis käisime mõnes restoranis (sõna „water” tõlgendas ühes kohas kollase särgiga kelner „vodkana” ja tõi mulle hommikul vara pudeli vee asemel sada grammi ning jääd hoopis) või hotellis hädaliste nägudega luba palumas. Põõsastesse mineku soovi seal suurt ei olnud, sest prügikäitlemist Albaanias ikka veel ei tunta ning terve ilm on kaetud sodiga. Teine öö rannas magades ajas meri hirmu peale, sest järsku muutus vaikne meri tigedaks ning tuli üha lähemale.
„Kuule, ma arvan, et sul on mingi foobia nende lainete vastu ja sa peaks arsti poole pöörduma,” sõnas Mari poolpahuralt kui ma ta juba teist korda üles ajasin, et me oma kodinate ja magamiskottidega kaugemale koliks. Hea oli, et kolisime, sest hommikuks ei olnud seda rannaosa enam alleski, kus me algselt olime end sisse sättinud.
„See on nagu laevade pommitamine,” muigas Mari kui päikesevarjud üksteise järel maha kukkusid kui laine neid ampsas ja minema viis. Lisaks hulpis mere peal mingi paadike. Hommikul vaatas õlgkaabuga rannas päikesevarje välja rentiv mees mõtlikult oma varje, mis olid veel alles jäänud ja sügas kukalt.
Pühapäeval asusime Dhermist vaikselt Vlore poole teele. Esimene ots oli päris vaikne, sest pidime tagasi mäenõlvale suure tee peale saama. Kotid selga ja vantsima. Kuid parajasti olid ka kitsal auklikul liivasel teel ummikud. Juhid sõimlesid ja vehkisid kätega. Päris raske oli edasi saada, sest nii mõneski kohas ei olnud kahe auto vahel piisavalt ruumi, et me oma seljakottidega sealt läbi mahuks. Sedasi oodates sai Mari ühe kohalikuga itaalia keeles jutule. Seni kuulasin nende lobisemist kõrvalt kuni aru sain, et vana juba tahab mind naiseks ning Marile pakub oma vennapoega. Lõpuks saime aga üles mäkke kohalike sukeldujatega, kes teel Borshi. Kuna see koht jäi vales suunas, siis seisime teeserva oma Vlore sildiga. Vähem kui 10 minutit pöial püsti seismist ja järjekordne Mercedes peatas meie juures. Tükk maad eemal asuva ühe linnakese pangajuhataja Arthur tutvustas meile rõõmuga ümbrust. Oli ta ju ülikooli ajal turismi õppinud tegelikult.
laupäev, 25. juuli 2009, kell 21.24, Albaania Škorde
Lamama ühe suure järve kaldal, mille teisel pool on Serbia Montenegro. Täna oli laagri viimane päev, kuid meie lahkusime juba eile õhtul. Ühesõnaga, laager oli meeldiv nagu ikka – rand, päike, palju toredaid inimesi, jubedat muusikat mängiv DJ ja huvitavad albaania toidud. Kuid eile põrutasime siis Slovakkiasse sõitva bussiga Albaania linnakesse nimega Koplik. Kui buss poole nelja ajal meid kuskil pimedas mõningate majada vahel maha pani, oli esimene küsimus: „Kus kurat me nüüd oleme?”
Kaks norrakat ja kolm eestlast olid sellega sattunud mingisse tunmatusse Albaania linna, mis suhteliselt lähedal Serbia Montenegro piirile. Sel hetkel tundus ainuvõimalik variant kahe räbaldunud albaania lipu vahel seisva kuju all magamiskotid laiali tõmmata ja tukkuda ning kuulata lähedal asuva mošee esimest palvust. Hommikul kui kuskil poole kuue ajal vaikselt ärkama hakkasime linnamelu peale (vanamehed hobuvankritel parkisid panga ees, juurviljavana võttis oma kaupa lahti, kohvikud avasid uksi ja aknaid, rätikestega tädikesed jalutasid korvidega ringi), siis kohe ümbritsesid meid kuskil neli vanameest ning neid tuli ka järjest juurde. „Kus te minna tahate?” võis nende käte-jalgade keelest lõpuks aru saada.
Norrakad läksid ära Montenegro poole ja meie vantsisime linnast välja kitsukest teed pidi, mis pidi viima Bogdasse – ilus org. Kaua ei saanud marssida, kui meid võttis peale oranž kastikas, mille roolis mees, kes nimetas ennast jugoslaavlaseks (arvatavasti siis Serbia Montenegrost pärit) ja tema sõber kreeklane (nimed olid kole keerulised, et neid suudaks meelde jätta). Kuigi ühiseid keeli nendega eriti ei osanud, saime ikkagi aru, et 50-aastased mehed töötavad metsas. Juhil on palju õdesid ja vendi ning kolm last, kellest üks elab Belgias ja teine Itaalias. Kreeklasel on kaks last, üks elab Kreekas ja teine käib alles koolis. Sedasi lobisedes sõitsime läbi üle mägede ja läbi orgude, kus väikesed kirikud, jumalaema kujudega hauakivid surnuaias, külarahvas jalutas lehmi või ajas lambaid karja. Enne Bogdad täiest inimtühjas kohas oli aga bar-restoran, kuhu siis meid kutsuti kohvile. Millegi pärast saadeti mind kohe leti taha, et ma õpiks kohalikku kohvi keetma. Võib öelda, et sarnane türgi kohvile, kuid vähem kordi lastakse kohvi keema.
Lõpuks selgus, et külamehed olid lausa nii lahked, et sõidutasid meid Bogdasse kohale, kuigi nad ise töötasid kuskil teises kohas ja veel andsid meile arbuusi ka enne kui ära sõitsid.
Bogda on pisike küla suurte kaljuste mägede vahel. Võõraid nähes kõik tervitavad suure naeratusega, lehmad ja valged eeslid jalutavad ringi parema söögi otsinguil (Mari muidugi tahtis kõiki loomi hirmsasti katsuda). Valgete hobuste lähistel põõsa all pikniku pidades tuli ka uus vanasõna: „Otsid printis ja saad ainult hobuse.”
Arbuus söödud jätsime kotid ühe valge rätiga ja pakse sukkpükse kandva (ei kujuta ette, kuidas nad nii kuuma ilmaga suudavad) tädi juurde ja läksime kaljude vahele ronima. Pikutamiseks sobivat varjulist kohta otsides ja pisikesi kive ringi tõstes, avastasime, et pole see loodus midagi nii ohutu. Kivi alt vaatas meile vastu pisike must skorpion. Sellega oli matkamisetuju küll läinud.
Siiski peale väikest uinakut asusime tagasiteele.
„Mu sõber võib teid Koplinkisse ära viia, 30 eurot ainult,” mainis tumedapäine punnpõskne noormees kui küla keskel asuvast allikast vett võtsime.
Njah, röövkapitalism õitseb siin riigis küll. Meenub, et Vloras postkaarte ostes tahtis tädi mind kolm korda petta – tuhandelisest rahatähest ei tahtnud mitte õiget summat tagasi anda.
Kui kiriku juures jalgu puhkasime ja meile lähenes valge Land Rover, ei osanud keegi arvata, et ees ootab sõit kuue kahtlaselt vallatu vanamehe seltsis. Õnneks hallpead endast mingit ohtu ei kujutanud ja tõid meid siia järve lähedusse ära. Küla baarist süüa otsimas ja poest vorsti otsimas käies tuli küll rohkem kui üks inimeni meid uudistama. Lisaks sõitis inglise keelt rääkinud baaripidaja sõber oma autoga vist spetsiaalselt järve ääre, et meid ära viia. Rand on küll vist maailma mustim ja prügiseim koht. Kuid meie lähedal jalgpalli mänginud noormeestest üks meile järsku lähenes, leppisime kokku, et räägime ainult eesti keelt, et siis nad ei hakka meid tüütama.
„Kas te inglise keelt räägite? Hmm, no me läheme nüüd minema, aga me jätame teile selle arbuusi ja siin on nuga ka,” ulatas helesiniste lühikeste pükstega noormees meile arbuusi.
Näed, ürita veel tõrjuv olla, aga mõni kohalik on ikka väga lahke.
esmaspäev, 27. juuli 2009, kell 8.43, Albaania Vlora
Istume hetkel sadama lähedal ühes kohvikus. Üllatuslikult on siin isegi Wifi, poleks arvanud ja ei hakanud isegi ennist proovima. Eile siis saime sealt külakesest ühe vanaga Tiranasse. Kuid pealinna jõudes selgus, et sattusime jällegi röövkapitalismi ohvriks. Vanahärra kas polnud hääletamise kontseptsioonist midagi kuulnud või polnud meie kuulnud nende kontseptsioonist raha võtta sõidu eest. Lubas isegi politsei kutsuda kui me ei maksa talle. Kuna raha tahtis palju, siis tuli otsida soodsamaid reisimisvariante ja hääletamise tuju oli ka läinud. Tutvusime kohaliku raudteejaamaga, kus rongiajad käsitis seinale kirjutatud ning näiteks Vlorasse käib neil päevas ainult üks rong ka. Kristiina põrutas Elbasani (mul seostub selle koha nimi Espumisaniga) ja meie ronisime katkiste akendega ja pidevalt tuututava veduriga kolisevasse raudvagunisse. Kuigi meil keegi peatustes akendest sisse ei roninud nagu Kristiina rongis oli huvitav ja pikk sõit ikkagi – üle viie tunni. Meie juurde istus aga suurte pruunida silmadega naisterahvas, kes jällegi näitas, et albaanlased võivad ka ülimalt lahked ja toredad inimesed olla. Kinkis meile kommi ja andis söögiks küpsetatud maisi.
Vloras otsisime ööpimeduses pikalt sadamat taga. Lõpuks viskasime kuskil ülikooli ees pargis puu alla ja nüüd siis ootame oma laeva, mis meid Itaaliasse viib.
Järgneb...
27.7.09
15.7.09
Kuidas me Mariga Lõuna-Euroopat avastasime, osa 1
10. juuli 2009, kell 0.22, Ateena, Kreeka
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis sai kogu see asi alguse juba päris mitu kuud tagasi. Kuid ei hakka pisidetailidesse süvenema ning pikka juttu heietama. Oli üks päikseline kolmapäev. Tegevuskohaks Tartu bussijaam. Kaks seljakottidega tüdrukut hakkavad juba vaikselt sõrmeküüsi närima, sest oodatud Riia bussi ei tule ega tule.
„Ma kohe hakkan jah seda kadunukest otsima. Kuid on tavaline, et see buss hilineb. Peterburgist tuleb ju. Oodake seal teise platvormi juures. Raudselt kunagi sinna ikka tuleb,” selgitab prille ette pannes roosas pintsakus Eurolines’i klienditeenindaja. Paarikümne minuti pärast ongi sõiduk koos juhtide Aleksandr ja Igoriga platsis ja meie teekond Riiasse võib alata. Ratastele sattunud seltskond on kirjum kui kuke saba. Ees istub keskealine paar ning härra püüab pidevalt naisele tutvustada kohti, millest buss mööda sõidab, kuid prouale ei paku asi üldse huvi. Selja tagant lendleb pea kohale pidevalt üks lilla täispuhutud tähekujuline õhupall. Kui punase lutiga lapsel sellest pallist villand saab, siis pistab ta pea kahe istme vahelt meie juurde ning hüüab kõrva „Uhuuu!” või siis sasib aeg-ajalt Mari juuksed.
„Kui see laps sasis, ma mõtlesin, et nii mõnus, tee veel,” jutustab Mari kui on Riias ja pisikesest kisakõrist ohutus kauguses.
Üle vahekäigu istunud seltskond on küll tunduvalt vaiksem, kuid selle-eest mälestusväärsem. Otse üle vahekäigu istub meremees. Täitsa nagu meremees – triibaline särk seljas, parajalt habetunud ka ning loeb Thomas Manni vene keeles. Aeg-ajalt lobiseb meiega inglise keeles või siis oma ees istuvate lesbitüdrukutega. (vahemärkusena, et Lesbose saar kuulub Kreekale) Nii tumedate juuste ja prillidega Kristiinal kui tema heledapäisel kaaslasel on ühtemoodi soengud. Igal võimalusel lipsavad noored õue suitsetama või siis miilustavad niisama. Meremehe selja taga istuba aga tõsine härra.
„Kus me nüüd oleme?” teeb järsku punapõskne blond härra silmad lahti ja küsib valju häälega vene keeles. Nii juhtub veel paar korda, kuid peagi on tal uni läinud ning ta lõigub oma metallkaussi õunu ja mugib neid.
Sedasi olemegi järsku Riias. Vihma kallab kui oavarrest. Hirmsat burksi isu rahuldab Hesburger viis minutit enne selle sulgemist. Nr 233 marsutka juht lubab, et ütleb kui saabub meiele vajalik peatus. Väikebussi aknale langevad jugadena vihmapiisad ning ümbritsevast linnast jääb mulje kui mööda kihutavatest üksikutest tulukestest.
„Tüdrukud!” hüüab bussijuht järsku vene keeles ning hiilib meie poole, et näha, kuidas kohmakalt kuid üpris kraatsiliselt oma seljakottidega õue vihma kätte hüppame. „Kust siis sellised kenad tüdrukud tulevad?” küsib hallipäine bussijuht vahepeal kui ootab, millal me end tema sõidukist lõplikult välja koperdame.
Ööga ei lähe Riias ilm paremaks. Hommikul lennujaama jõudes on järsku väljas veelgi hullem padukas. Terve ilm on hall ja tuuline. Raudlinnu võtab tuul natuke laperdama, kuid peagi on näha üksikuid pilvetuuste ja üle Ukraina Karpaatide lennates laperdab samamoodi lennuk Ateena lennuväljal maandumisrajale. Kui eesistuva valjuhäälse põngerjaga on võitlused peetud, et ei pea lennukist väljumist oodates aknale luuke ette tõmbama, siis ongi aeg asuta riiki, kus näkku kargab mõnusalt soe õhk.
„Kas teate palju meil täna sooja on?” küsib hallipäine juustesse ja habemesse uppuv vanakene, kel välismaailmaga pea ainsaks ühenduseks on veel läikivad prillid, turismiinfo lauas. „Kõigest 38 kraadi,” lööb ta käega ja seletab, et kümme päeva Kreekas on ikka selgelt liiga vähe ja kindlasti on vaja tagasi tulla siia. Lisaks sellele juhatab ta kätte vajaliku bussi.
„Las ma arvan, te tulete Norrast?” küsib helepruunide juuste ja väikese kitsehabemega administraatoripoiss Zeusi hosteli leti tagant. „Oi, ma olen käinud Tallinnas. Elasin Soomes ja sealt ei olnud ju Tallinn kaugel. Käisime odavat alkoholi seal ostmas,” räägib noormees ja lisab: „No kuna te olete nii toread, siis ma annan teile toa 38 EURoga.”
Eestiga kokkupuuteid on teistelgi ateenlastel olnud. „Mul oli eestlasest boyfriend kui ma 18 olin,” jutustab lühikeses roosas kleidist pika ja paksu juuksepahmakaga Elenie. Kümme aastat tagasi oli tütarlapse sõnul olnud tal elu parim ja ilusam armastus. Noormees oli Ateenas olnud puhkusreisil kaheks nädalaks. Tütarlapse pärast aga jäänud riiki veel viieks kuuks.
Kui kaubandustänavatel tunduvad kohalikud sõbralikud, jutukad ja toredad, siis korraks lööb turvatunde kõikuma parlamendi hoone lähedal toimuv meeleavaldus, mida jälgimas kiivrite ja klaaskilpidega kaitstud politseisalk ning lisaks veel mitu salka mootorratastel.
„Say cheese!” hüüab üks plasterdatud ninaga mootorrattur politseinik kui tänavanurgal nende salgast pilti teen.
„Need on immigranttöölised arvatavasti,” lausub lehekioskist juua ostnud rootsi härra Mari uudishimutsemisele. Peagi on see sama härra platsi peal purskkaevu eest esinevat orkestrit kuulamas ja popsutab vaikselt piipu Kreeka sumedas ja lämbes öös.
laupäev, 11. juuli 2009, kell 22.00 Patras, Kreeka
Kui reede hommikul peamised tähtsad ajaloolised varemed Ateenas läbi jalutatud, asume otsima bussiterminali, et siis pealinna kärast ja sagimisest kuhugi vaiksemasse kohta põrutada. Korinthos tundub selleks täitsa sobiv olema. Kui kitsuke ja tohutult sügavast Korinthose kanalit ületavast sillast on konditsioneeriga buss üle vuranud, poetab see meid peagi kuskil punaste taksodega ääristatud palmidest pargitukakese juures maha. Meri ei paista enam kaugel olevat. Ei olegi, kuid miks minna otse kui saab ringiga kuskilt üle suurte kivide turnides. Valgete vahuhunnikutega kaetud lained löövad juba kiviklibu pealt vaadates põlved nõrgaks. Koos keha külge kleebuva adruga on aga terve keha võimsalt mühava mere meeltevallas.
„Mul on ju see sodi ikka püksis nagu mingi kaka,” kurdab Mari kui peale väikest suplust oma suured seljakotid uuest õlgadele tirime ja rohkem linna avastama asume. Saame kõigest rannapromenaadi juures paar minuti istuda kui meile astuvad ligi kergelt hallinevate juustega kõhnuke Dimitri ja pidevalt mingeid võtmeid käes keerutav kongus ninaga albaanlane Dhomas.
„Oi, Maria ja Dina, need ju päris kreeka nimed!” imestab Dimitri. Kui 46-aastane mees on ära rääkinud oma töödest, viimasest suhtest ning peamiselt kogu oma armuelu ning tõlkinud ka albaanlasest sõbra jutu, pakub ta meile, et tal mingi sõber, kellel vaba korter.
„Mis te ikka tüdrukud siin rannal ööbite. Ma ju näen, et te tudengid ja raha ei ole palju,” selgitab Dimitri kätega hoogsalt kaasa rääkides. Vaatamata heale pakkumisele ja jutule, mis venib mitme tunniseks surume lõpuks Dimitri kätt ja kõik lähevad oma teed. Rannaäärne Legend kohvik aga valmistab suurepärast kuuma šokolaadi. Pea tunni saab seda nautida. Kuigi nii mitmeski kõrval baaris on korralik disko ja rannapromenaadil on alles inimesed jalutam hakanud, oleme me nagu kaks noort pensionäri ja poeme tuttu. Ühe kohviku lamamistoolide hunniku ja lauakeste vahel kiviklibu peal ja mõned meetrid mühisevast merest eemal on selleks just sobiv koht. Tähed säravad. Kui diskolt koju sättiv seltskond kiljudes mäslevasse merre jookseb ja selle kisa peale ärgates, märkan, et ka kuu on vahepeal paistma hakanud. Muud meeleolukat ei toogi öö rannas kaasa. Üks valgepäine daamike kahe koeraga ainult jalutab viie paiku hommikul mööda.
Järsku saan tutaka tagumiku pihta. Teen silmad lahti ja minust paari meetri kaugusel seisab tõmmu mees, kes vaatab nii haleda pilguga minu suunas nagu ta oleks just maailma kõige nunnumat koerakutsikat näinud. Tumeda mehe kõrval seisev hall härra teeb käega liigutuse, et kõik on normaalne ja lahkub vaikselt. Vaatame Mariga, kuidas tõmmu poiss palja jalu mööda randa ringi lippab – sätib lauakesi varjude juurde ning koristab kividelt tühju plekkpurke ja suitsupakke. Järsku tuleb istub meie juurde kividele.
„What is your name?” raiub ta. Jafath-Ali (või midagi sellist) on ise pärit Pakistanist. Mis keeles ta rääkis raske öelda, kuid meie rannas ööbimise kohta küsis ainult: „(miski pikem jutt veidras keeles) house?”. Enne kui tõmmu ratta selga hüppab ja teadmata suunas sõidab, veab ta meie juurde lamamistoolid ja pakub roosat juukseklambrit, mille ta arvatavasti prügi seest leidis. Eks me sel hetkel või ka parajad paadialused välja näha.
„Ah, ma olen tavaline narts,” teeb Mari järelduse.
Nurgapealsest kohvikust ostetud kohvi ja saiake teevad aga imesid ja juba tuleb kividel kangeks jäänud kehasse ka rohkem energiat.
„Kas te räägite inglise keelt?” küsivad bussipeatuses kaks segaduses olevat noormeest meilt inglise keeles kui me oleme neile lähenenud just soovis neilt mingit infot saada, sest tundus, et selliste suurte seljakottidega tüübid ei saa olla midagi muud kui ka teadmatuses turistid. Selgub, et me pole ainsad hullikesed, kes sedasi ringi rändavad ja ise suurt midagi ei tea. Šveitsist pärit noormehed räägivad, et tahavad järgmisel päeval Patrasse sõita. Me tahame neist ette jõuda. Nii sõidutab pidevalt midagi oma keeles seletav taksist keset tühermaad asuvasse Korinthose raudteejaama. Ümberistumine ja juba põrutabki rongige mööda nii sini-sinistest kenadest randadest, palmi- ja sidrunipuudest, viinamarja istandustest (eks neid kasvavaid asju ole veel, kuid kõigi ei tunne ja ei tea ka).
Patrassesse jõudes tundub tulevik sama kitsas kui Kreeka raudtee, kus rong nii mõnedki korrad puudutab tee ääres kasvavaid puid ja põõsaid. Laevad Korfule väljuvad alles paari päeva pärast. Oi seda rõõmu kui selgub, et ühe laevafirma alus ikka sõidab ka pühapäeva õhtul ning isegi müügikiosk ei ole raudteejaamast kaugel. Meel läheb veel rõõmsamaks kui roosas kleidis särtsakas turismiinfopunkti neiu soovitab meile noortehosteli, annab infot Korfu kohta ning soovitab järgmisel päeval tagasi tulla, sest turistidele antakse tasuta jalgrattaid kasutada, et viimased saaks suuremaid ja väiksemaid sadamaid täis pikitud linnaga tutvuda.
kolmapäev, 15. juuli 2009, kell 19.20
Kui keegi peaks kunagi Korfu saarele minema, siis tasub meelde jätta, et siin saarel peamine tegevus on ujumine ja päevitamine. Täpselt nii me paar viimast päeva ka veetsime. Nüüd aga väike pilguheit möödunule. Kuna pühapäeval oli veel südaööl väljuva laevani tohutult aega, siis jätsime pakid vööri ehk hostelisse ja kondasime mööda Patrast. Seal olid mehed kunagi ammusel ajal mäe otsa ehitanud kindluse, mis siis ajaloo jooksul käis käest kätte nagu pinksipall. Ronisime meiegi nendest treppidest üles, et ilus koht üle vaadata. Vaade linnale oli tõesti kenagi. Kuid lisaks kõrvetavale päikesele, oli sel päeval veel midagi müstilist seal linnas toimumas. Kas siis mingi tõsine sündmus või politseinike suvepäevad. Igaljuhul olid vormikandjad väga mitme tänava oma trellitatud bussidega hõivanud.
Nagu kaks hullikest ikka, suutsime randa minnes päevituskreemi suurde seljakotti jätta. Kõik oleks tore ju olnud, kui see seljakott oleks kuskil käe ulatuses olnud. Ei miskit, õhtul kui sadamas väravas kuus oma laevakest ootasime, kulus kreemi selleks, et leevendada punetust nii mitmeski kehaosas.
Nagu Kreekas on kõik suhteliselt korrapäratu, siis oli seal sadamas üpris raske aru saada, kas sealt ka meile vajalik laev läheb. Mõned kahtlused, aga kõik lahenes ikka hästi. Lõpuks kui seisime oma laeva Lefkam Ori juures küsis üks blond poiss: „Kas seljakoti rändajad?”
Eks koer tunneb ikka teise koera ära nii on ka mingi kummaline äratundmine teiste seljakoti rändajate vahel:P Meie ees seisnud tüübid olid pärit USAst ja tulnud paariks kuuks Euroopat avastama. Kuigi meil Mariga on vahest arvamus, et meil ei ole mitte mingit plaani, siis tuleb välja, et see on kõigi seljkoti rändajatega. Siiski andsid need USA poisid meile paksu raamatu Itaalia kohta, nüüd saame väheke infot tulevase reisisihtpunkti kohta.
Lisaks nendele poistele saime juba laeval olles jutule inseneriks õppiva Chrisiga USAst. Tema tuuritab mööda Euroopat üksinda. „Sõber pidi ka tulema, kuid siis ta rääkis, et ei ole raha. Aga eks see tähendab, et tal uus tüdruksõber.”
Kuna meil oli kõige odavam laevapilet (tegelikult neil kolmel USA poisil oli paremini läinud ja kuskilt nurgatagusest reisibüroost olid nad veel odavama pileti välja ajanud), siis oli magamisplats meil laeva katusel.
Hommikul vara Korfule jõudes istusime tükk aega kohvikus, et plaani pidada tuleviku osas. See on vist küll juba igahommikune dialoog:
„Mis me siis täna teeme?”
„No mõtleme.”
„Kus me öösel oleme?”
„Hmm, no eks vaatame päeva peale, kuhu jõuame.”
„Mis nende kottidega teha?”
„Paneme kuskile hoiule või veame kaasas.”
Korfu pealinnas Kerkyras panimegi esmaspäeva hommikul kotid hoiule. Tuiaseime linna peal, vaatasime järgmist kindlust ja seiklesime mööda kitsaid tänavaid, et leida turismiinfot.
„Minge üles, paremale ja siis vasakule,” ütles üks lokkispäine tütarlaps reisibüroost kui teed küsisime.
No sellise tee juhatamise peale nüüd küll me infopunkti ei jõudnud. See vist on see kohalike eripära, sest tee juhatamist, et minge kuskile sinna, kohtasime veel korduvalt. Lõpuks ikka infopunkti leidsime, kuid selle teenindus jäi Patrase omast ikka allapoole igasugust piiri. Tundus, et habetunud tüüp ei teadnud ise ka kohalikust bussisüsteemist mitte midagi. Vaatamata kõigele kolasime õhtuks ühte telkimisplatsi, kus ootasid ees juba tuttavad kolm USA poissi.
Kuna isegi telkimise eest tahetakse üpris palju raha saada, siis järgmine hommik tõmbasime kotid jälle selga ja koperdasime saart pidi edasi. Ühes rannas sattusime kohalike mustlaste lähedal peatuma.
„Anna lapsele süüa midagi,” rääkis kohalikus keeles umbes viie aastane punase seelikuga plika hoides süles umbes aastast lokkispäist ilma riieteta põngerjat. Minu keeldumise peale võttis plika maast paar kivi ja viskas mind nendega. Samal ajal jooksid mööda randa paar poissi, kel püksitagumik näitas seal all oleva pruuni kannika nagu paaviani roosa tagumiku.
Kuna me ikka otsisime liivaranda, siis komberdasime veel edasi. Suplus päevitamine ja rikkalik õhtusöök palmi all koos elava muusikaga. Tegelikult natuke maal eemal täristasid paar tüüpi tromboone.
Hommikul seal samas palmi all silmi lahti tehes selgus, et me ei ole mitte ainsad, kes magavad kohiseva mere kaldal. Paar kohalikku olid ka end rätikutele kerra tõmmanud.
Hetkel aga oleme jälle tagasi saare pealinnas ja homme hommikul põrutame Albaaniasse.
Järgneb....
1.6.09
Pilte
Netiga on ikka kehvad lood. Ehk siis üritan mõned pildid üles panna ja pikem tekst saabub kunagi hiljem. Lühisalt: kool on läbi, kontserdid ja konkurss Simferoopolis veel ees ja Eestisse saabun 20. juuni.
27.4.09
Lihavõtted ja muu tramburai
Valget suurt karvast lumepalli meenutava aprikoosipuu juurest kostub ühtlast suminat. Mesilased tiirutavad ühelt õielt teisele. Päike kõrvetab - kraadiklaas viskab heal päeval 20 pügalat üle nulli. Kollased nartsissid koogutavad tuuleiili käes oma kaelu ning kummardavad alandlikult. Märkamatult on pruun ja kuivanud rohi asendunud roheliste mahlaste heinalibledega, mida lambad ja lehmad usinalt nosivad. Puude ja põõsaste lehed kasvavad silmnähtavalt. Võiks öelda, et isegi raginat on kuulda kui värske kaer varjab musta mulla. Kahe akna vahel sabistavad väiksemad ja suuremad, tiibadega ja tiibateda sipelgad nagu mahe vihmahoog vastu klaasi.
Hommikuses udus ja jaheduses bussile trügivad koolilapsed meenutavad Maleva filmist rehade, luudade ja kõblastega varustatud sõ
divat talurahvast. Kollane kilekotike luua ümber turnib väike teise klassi Nastja kõrgetest bussiastmetest üles. Koolitundidest ja tarkuse kogumisest on nüüd tähtsam lillepeenarde kaevamine, lillede istutamine, rehitsemine. Kõik ikka selleks, et tähtsate direktorite külaskäigul aprilli keskel kõik säraks. Muidugi kui aeg käes, siis need direktorid üldse ei tulegi. Asi lükkub edasi maisse.
„Suvel on meil kümnenda klassi õpilastel praktika,“ jutustab üks päev Marina kui kolme kilomeetrit Krasnodarkasse kõmpsime.
„Mis see praktika siis tähendab?“ tunnen huvi ning meenutan, kuidas ülikooli ajal käisin praktika korras mööda talusid mälestusi kogumas.
„Oh, meie koristame,“ selgitab Marina. Praktika koristamises? Tulevikus kindlasti vajalik oskus aga kas seda siis tõesti mujalt kui koolist ei saa.
Samas kõik külaelanikud kaevavad agarodis, lupjavad ja värvivad maja, teevad oma tares suurpuhastust või sabivad muidu ringi nagu pisikesed mustad sipelgad, kes otsustanud Rita majapidamises pea kõik lillepotid hõivata.
„Õpetaja, miks te nii vara klubist ära läksite, seal oli hiljem veel tüli,“ vuristab Ivanna nagu kuulipildujast kui tares järjekordset proovi teeme. „Jah, kus oli alles diskoteek seekord. Järgmine kord peab kindlasti minema, sest siis võib veel kakluseks minna,“ lisab Saša. Tüdrukute sõnul olid diskole tulnud noormehed Timašovkast ning klubis suitsetanud. Keegi krasnodarkalastest oli neid keelanud ja siis oli tüliks kiskunud.
****
„Mina hakkan peale kooli lõppu traktoristiks kindlasti. Sellega teenib vähemalt,“ tunnistab 11. klassis õppiv Paša. Tema klassivend Andrei tahab aga inseneriks saada ning instituudis edasi õppida.
Poistel ja tegelikult üldse tervel 11. klassil on veel kaks nädalt koolitundides istuda ning siis juba hakkab eksamiperiood.
„Mul on esimene eksam 8. mail, biloogia,“ räägib Anja eesti keele tunnis. Ta tunnistab, et oleks ühe ainena ka eesti keele valinud, kuid kuna see on fakultatiivne ehk valikaine, siis ei saa selles eksamit teha. Kuigi varasematel aastatel sai. Esimest aastat on Krimmis ülepoolsaarelised eksamid. Sama nagu Eestis riigieksamid.
„Mis sa arvad, kas sa peale kooli veel eesti keelt kasutad kuskil?“ pärin Anjalt. Võimalusel lubab ta omale välispassi teha, et siis saaks Eestisse sugulastele külla ikka minna. Eks siis võib eesti keele oskus ka ära kuluda.
*****
Tare aias äsja õide puhkenud aprikoosipuude all matsutab musta-valge kirju Tsornõi rõõmuga keedetud mune. Just neid, mida oleks pidanud lihavõtete tähistamiseks lapsed kirevaks värvima.
„Aga nad läksid mul teel taresse katki kõik,“ põhjendab seitsmenda klassi tüdruk Aleksandra miks ta väikses kilekotis oleva kooretükikesi täis oleva munapudru, mis veel hea kujutlusvõime puhul meenutab nelja keedetud muna, koerale poetab.
„Ma võtsin keetmata muna, aga see läks juba kodu juures katki,“ ei suuda Saša klassiõde Ivanna naeru pidada. Kõkutab nii, et silmist pisarad voolavad. Ka nende klassikaaslastel pole rohkem õnne olnud. Ikka on ümarast keedetud munast saanud auke täis plönn, mille peale õues ringi silkav koer ainult keelt limpsab.
Nii jäävadki tares peetavatel lihavõtetel munad värvimata. Nädala pärast ehk 19. aprillil tähistab suurem osa Krimmi poolsaare elanikkonnast ülestõusmispühi ning siis toimub suurem munade värvimine. Vajalikke värve ja kleepekaid võib poest juba märtsi lõpust alates osta. Esmaspäev peale pühi on aga järjekordselt vaba päev.
Lihavõttet aga tähistamata tares ikka ei jää.
Teises klassi õppiv Anja tõmbab punse jope käised kõrgemale ning pusib ja pusib, kuid kollane lõng ei taha mitte pisikesest nõelaaugust läbi minna. Rohkem õnne on kolmandas klassis õppival Veronikal.
„Sellel tibul on ju kõik karvad pikad ja imelikud,“ kurdab tüdruk kui oma lõngast tibu lõpuks valmis saanud. Käärid teevad siiski imet.
„Me teeme need tibud kodus valmis, alustame hoopis piknikuga,“ pakub järsku kahe pika patsiga Ivanna.
Vaatamata sellele, et akna taga sirab päike ning möödunud paari päeva 18 soojakraadi on oma jälje jätnud kiiresti tärganud rohule ning õite alla mattunud aedadele, ei saa väljas muru peal pikniku pidada. Isegi sunnib tavalisi Eesti tormi-iile meenutav stepituul lapsed tares istuma jopedes – tuul kustutab ülimalt kiiresti maja soojendava gaasiahju leegi.
Ei ole muud teha kui pidada värviliste munadeta munadepüha söömaaeg tuult varjavate maja seinte vahel. Kuivikud, pannkoogi, pelmeenid, vorstivõileib, küpsisepallid. Võiks öelda, et rikkalik tubane piknik pisikeste mõjutustega erinevate rahvuste köögist.
„Me peame nüüd koju minema koristama,“ hüüavad tüdrukud kui ühest suust.
Juba paar päeva käivad täiskasvanud kohalikus surnuaias koristamas ja hauakive värvimas, et nädal peale siinset lihavõtet vanemate päeva tähistada ja siis surnuaeda värvitud mune viia lahkunute haudadele. Drušok saab siis hea suutäie sealt hiljem. Nimelt on koeral komme ikka aeg-ajalt käia nii külast natuke maad eemal kõrgema künka peal asuvas eesti surnuaias kui ka suure tee ääres asuvas halli betoonaiaga piiratud kalmistul. Drušok sibab sinna eriti peale pühi või matuseid, milla on loota, et saab haudadele jäetud komme kugistada. Üks päev tuli ta aga koju nagu tänapäeva punkar – mustad karvad olid siniseid triipe täis ning kõik püsti ja takkus. Kes teab, kus kolas, aga kuskil sellises kohas kolas, kus midagi siniseks värviti. Arvatavasti surnuaias pinkide all.
Ainsad, kes aga siin ka uue kalendri järgi lihavõtteid peavad, on jehoova tunnistajad. „Mis neil johhovitel sinna taresse asja on,“ pahandab naabri Aino küla peal kõigile, kellele sai. Nimelt soovisid johhovid oma koosoleku tarbeks Eesti taret üürida paariks tunniks. Sättisid lillevaasid laudadele, tõmbasid valge tikitud lilledega kapi ette, lilleliste kardinatega varjasid rohelise köögiukse. Kõik selleks, et luua midagi ehk altari laadset.
„Poisid, kas te end tutvustasite?“ küsib blondide juuste, maani ulatuva musta mantliga Marina oma poegadelt.
Timofei, David vuristavad pisikesed alla kümne aasta poisikesed ning suruvad käe pihku. Marina ja tema mees Volodja on jehoova tunnistajate eestvedajad Kurmanis.
„See on meie pisikene Vera,“ võtab ta paariaastase roosas jopes plikatirtsu sülle. Üldse on neil kokku viis last.
Tare köögis on johhovite koosolekul küll lapsi rohkem kui täiskasvanuid. Kohe kui hallis ülikonnas brat Volodja piiblipeatüki nimetab sahistavad ülikondades väikesed poisid ning rosetikestega juustes tüdrukud kiiresti paksu raamatu lehti. Lilleliste pearättidega paar memmekest sätivad prillid paremini ninale, et peenikest pühakirja kaasa lugeda.
Kuidas luteri kirikus leivamurdmine käib, olen näinud. Aga, et jehoova tunnistajad kahte veiniklaasi ja kahte õhukeste vahvlitega taldrikut käest kätte edasi annavad, ei osanud küll aimata. Kui koosolek läbi valab brat Volodja veiniklaasidest punase vedeliku tagasi plastpudelisse ning vahvlid mähib kilekotikese sisse.
******
Krasnodarkas on kaks poodi. Mõlemad üpris lähestikku. Üks on n-ö kroonu pood. Selline valge suur maja kohe bussipeatuse juures. Siniste raamidega trellitatud aknad, millest õhtuti kumab läbi helesinist tuld. Teine väiksem pood on kohe vastas. Junusi pood. Peab seda tatarlastest perekond – ema, isa ja kaks tütart.
„Oh, päeval on ikka viimasel ajal siin hirmus igav. Kui rahvast on, läheb aeg kiiresti. Aga inimestel enam raha ei ole ja siis nad suurt poes ei käi,“ räägib tumedate lühikeste juustega Levisa. Tütarlaps õpib Simferoopolis kaugõppes raamatupidamist. Kui koolist aega üle, siis aitab vanemaid poes.
Sellest, et hinnad poes ainult tõusevad, räägib küll vist terve küla. Isegi sünnipäevapeol, kuhu satun, on perenaistel jutuks, et liha hind tõusis ning kala üldse enam poest osta ei saa. Enne oli liha 15 grivnat, nüüd aga juba 17. Hea sardellikilo on üldse 30 grivnat.
„Jah, meil noortel pole viga, läheme sõidame Kurmanisse ja ostame sealt odavama hinnaga asju. Aga pensionärid ei hakka ju linna sõitma. Ikka ostavad omale vajaliku siit poest, selle hinnaga,“ selgitab Aljona kui tema köögis kohvi joome. Mustapäise Aljona näost võib lugeda, et ta on elus nii mõndagi kogenud. Tõsi, mehele läks ta juba 16-aastaselt, tütred, Liana ja Diana käivad algkoolis. Aljona ise on kõigest 25, kuid otsa vaadates pakuks aastaid tunduvalt rohkem. Ema elab Venemaal. „Seal on tööd ja elu parem kui siin,“ põhjendab Aljona.
„Kes sul seal elavad?“ küsin kui väljudes näen koridoris puukasti, mille kohal siramas suure soojenduslampi.
„Pardikesed.“
****
Vene lihavõtted ehk пасха (pask hääldatakse kohalikus keeles) saab alguse juba neljapäeval, puhtal neljapäeval. Siis tuleb terve maja puhtaks kraamida, et puhtus oleks majapidamises terve aasta. Nii mõnigi õpilane jätab sel päeval kooli minemata, sest kodused koristustööd vajavad tegemist.
Juba paar päeva saab poest paske osta. Ehk siis kollane ümarik kõrge saikene, mis kaetud valge klasuuri ja värviliste pudinatega. Selliseid erisuuruses seenekesi on mõlema Krasnodarka poe letid täis, kõige väiksema saab juba paari grivna eest kätte. Maitselt tüüpilise kodukootud pärmisaia sarnane.
„Ega seda siis veel täna ei süüa,“ ahhetab Rita kui luban reedel poest läbi käies paar seda saia ka võtta, et ära maitsta. „Pühapäeval kui alles õige püha, siis tohib maiustada,“ kõlab selgitus kohalikest kommetest.
Meie leivaküpsetusmasinaga tehtud magus sai on seekord liiga edasipüüdlik. Kohe nii, et kerkib üle ääre ja terve masin on tainast täis. Terve maja kärsahaisu ka. Kui uuesti küpsema panna, siis tahab jälle hirmsasti üle ääre kerkida.
„Ma tegin kilponna, millest üks päev rääkisin, tule meile maitsma seda,“ kutsub Ljuda telefonis enda juurde lihavõtte lõunale. Kilpkonn on kakaokreemiga küpsetis, mis laotud taldrikule nagu suur must kahepaikne. Lihavõtte laud on rikkalik. Mis siis, et kurdetakse pidevalt raha nappuse üle. Siilikesed ehk riisis-hakkliha pallid, ahjus küpsetatud kartul, sibularullid, vinegret, kohupiima-küüslaugu salat, moonisai.
*****
Vanemate päeva hommiku poolikul kui lehmad lüpstud ja juba karja aetud, jalutavad Krasnodarkalased üheskoos küla serva surnuaiale. Hauakivid ja raudaiakesed läigivad uuest värvist, mõne küljest jääb veel hõbedane värvgi mantli külge kui hõlmad tuules lendu lähevad. Lillelise rätiga memmeke sätib kirevad kunstlilled ühe suure kadunukese pildiga hauakivi kõrvale stepimulda. Ühe haua juurest teise juurde jalutades panevad inimesed oma lahkunute mäletuseks kivide jalamile küll komme, küpsiseid, lihavõttesaiu, värvilisi mune ja ka pitsikese kangemat valget kraami.
Üks valge väike koeranäss juba müttab kõrge rohu sees ning nuusib õhk
u. Kui kõik on oma kadunukesi mälestanud, siis ootab koeri eest lõhkemiseni täispugimine.
„Oh, nii mitmedki lähevad oma suurte sumkadega hiljem surnuaiale. Neid (tulekahjus hukka saanud paar) enam ei ole, aga nemad käisid sedasi alati peale teisi surnuaial kraami korjamas,“ jutustab Rita.
Surnuaiast koju jõudes tuleb kohe käsi pesta. Miks sedasi, seda Rita ei oskagi mulle seletada. Lihtsalt on komme selline. Üldse on vanemate päeva tähistamine ja sedasi surnuaias kadunukeste mälestamine rohkem ukraina ja vene komme.
„Eestlased siin varem ei käinud sedasi. Ainult matused ja siis kevadel kui vaja haud korda teha.”
Hommikuses udus ja jaheduses bussile trügivad koolilapsed meenutavad Maleva filmist rehade, luudade ja kõblastega varustatud sõ
divat talurahvast. Kollane kilekotike luua ümber turnib väike teise klassi Nastja kõrgetest bussiastmetest üles. Koolitundidest ja tarkuse kogumisest on nüüd tähtsam lillepeenarde kaevamine, lillede istutamine, rehitsemine. Kõik ikka selleks, et tähtsate direktorite külaskäigul aprilli keskel kõik säraks. Muidugi kui aeg käes, siis need direktorid üldse ei tulegi. Asi lükkub edasi maisse.„Suvel on meil kümnenda klassi õpilastel praktika,“ jutustab üks päev Marina kui kolme kilomeetrit Krasnodarkasse kõmpsime.
„Mis see praktika siis tähendab?“ tunnen huvi ning meenutan, kuidas ülikooli ajal käisin praktika korras mööda talusid mälestusi kogumas.
„Oh, meie koristame,“ selgitab Marina. Praktika koristamises? Tulevikus kindlasti vajalik oskus aga kas seda siis tõesti mujalt kui koolist ei saa.
Samas kõik külaelanikud kaevavad agarodis, lupjavad ja värvivad maja, teevad oma tares suurpuhastust või sabivad muidu ringi nagu pisikesed mustad sipelgad, kes otsustanud Rita majapidamises pea kõik lillepotid hõivata.
„Õpetaja, miks te nii vara klubist ära läksite, seal oli hiljem veel tüli,“ vuristab Ivanna nagu kuulipildujast kui tares järjekordset proovi teeme. „Jah, kus oli alles diskoteek seekord. Järgmine kord peab kindlasti minema, sest siis võib veel kakluseks minna,“ lisab Saša. Tüdrukute sõnul olid diskole tulnud noormehed Timašovkast ning klubis suitsetanud. Keegi krasnodarkalastest oli neid keelanud ja siis oli tüliks kiskunud.
****
„Mina hakkan peale kooli lõppu traktoristiks kindlasti. Sellega teenib vähemalt,“ tunnistab 11. klassis õppiv Paša. Tema klassivend Andrei tahab aga inseneriks saada ning instituudis edasi õppida.
Poistel ja tegelikult üldse tervel 11. klassil on veel kaks nädalt koolitundides istuda ning siis juba hakkab eksamiperiood.
„Mul on esimene eksam 8. mail, biloogia,“ räägib Anja eesti keele tunnis. Ta tunnistab, et oleks ühe ainena ka eesti keele valinud, kuid kuna see on fakultatiivne ehk valikaine, siis ei saa selles eksamit teha. Kuigi varasematel aastatel sai. Esimest aastat on Krimmis ülepoolsaarelised eksamid. Sama nagu Eestis riigieksamid.
„Mis sa arvad, kas sa peale kooli veel eesti keelt kasutad kuskil?“ pärin Anjalt. Võimalusel lubab ta omale välispassi teha, et siis saaks Eestisse sugulastele külla ikka minna. Eks siis võib eesti keele oskus ka ära kuluda.
*****
Tare aias äsja õide puhkenud aprikoosipuude all matsutab musta-valge kirju Tsornõi rõõmuga keedetud mune. Just neid, mida oleks pidanud lihavõtete tähistamiseks lapsed kirevaks värvima.
„Aga nad läksid mul teel taresse katki kõik,“ põhjendab seitsmenda klassi tüdruk Aleksandra miks ta väikses kilekotis oleva kooretükikesi täis oleva munapudru, mis veel hea kujutlusvõime puhul meenutab nelja keedetud muna, koerale poetab.
„Ma võtsin keetmata muna, aga see läks juba kodu juures katki,“ ei suuda Saša klassiõde Ivanna naeru pidada. Kõkutab nii, et silmist pisarad voolavad. Ka nende klassikaaslastel pole rohkem õnne olnud. Ikka on ümarast keedetud munast saanud auke täis plönn, mille peale õues ringi silkav koer ainult keelt limpsab.
Nii jäävadki tares peetavatel lihavõtetel munad värvimata. Nädala pärast ehk 19. aprillil tähistab suurem osa Krimmi poolsaare elanikkonnast ülestõusmispühi ning siis toimub suurem munade värvimine. Vajalikke värve ja kleepekaid võib poest juba märtsi lõpust alates osta. Esmaspäev peale pühi on aga järjekordselt vaba päev.
Lihavõttet aga tähistamata tares ikka ei jää.
Teises klassi õppiv Anja tõmbab punse jope käised kõrgemale ning pusib ja pusib, kuid kollane lõng ei taha mitte pisikesest nõelaaugust läbi minna. Rohkem õnne on kolmandas klassis õppival Veronikal.
„Sellel tibul on ju kõik karvad pikad ja imelikud,“ kurdab tüdruk kui oma lõngast tibu lõpuks valmis saanud. Käärid teevad siiski imet.
„Me teeme need tibud kodus valmis, alustame hoopis piknikuga,“ pakub järsku kahe pika patsiga Ivanna.
Vaatamata sellele, et akna taga sirab päike ning möödunud paari päeva 18 soojakraadi on oma jälje jätnud kiiresti tärganud rohule ning õite alla mattunud aedadele, ei saa väljas muru peal pikniku pidada. Isegi sunnib tavalisi Eesti tormi-iile meenutav stepituul lapsed tares istuma jopedes – tuul kustutab ülimalt kiiresti maja soojendava gaasiahju leegi.
Ei ole muud teha kui pidada värviliste munadeta munadepüha söömaaeg tuult varjavate maja seinte vahel. Kuivikud, pannkoogi, pelmeenid, vorstivõileib, küpsisepallid. Võiks öelda, et rikkalik tubane piknik pisikeste mõjutustega erinevate rahvuste köögist.
„Me peame nüüd koju minema koristama,“ hüüavad tüdrukud kui ühest suust.
Juba paar päeva käivad täiskasvanud kohalikus surnuaias koristamas ja hauakive värvimas, et nädal peale siinset lihavõtet vanemate päeva tähistada ja siis surnuaeda värvitud mune viia lahkunute haudadele. Drušok saab siis hea suutäie sealt hiljem. Nimelt on koeral komme ikka aeg-ajalt käia nii külast natuke maad eemal kõrgema künka peal asuvas eesti surnuaias kui ka suure tee ääres asuvas halli betoonaiaga piiratud kalmistul. Drušok sibab sinna eriti peale pühi või matuseid, milla on loota, et saab haudadele jäetud komme kugistada. Üks päev tuli ta aga koju nagu tänapäeva punkar – mustad karvad olid siniseid triipe täis ning kõik püsti ja takkus. Kes teab, kus kolas, aga kuskil sellises kohas kolas, kus midagi siniseks värviti. Arvatavasti surnuaias pinkide all.
Ainsad, kes aga siin ka uue kalendri järgi lihavõtteid peavad, on jehoova tunnistajad. „Mis neil johhovitel sinna taresse asja on,“ pahandab naabri Aino küla peal kõigile, kellele sai. Nimelt soovisid johhovid oma koosoleku tarbeks Eesti taret üürida paariks tunniks. Sättisid lillevaasid laudadele, tõmbasid valge tikitud lilledega kapi ette, lilleliste kardinatega varjasid rohelise köögiukse. Kõik selleks, et luua midagi ehk altari laadset.
„Poisid, kas te end tutvustasite?“ küsib blondide juuste, maani ulatuva musta mantliga Marina oma poegadelt.
Timofei, David vuristavad pisikesed alla kümne aasta poisikesed ning suruvad käe pihku. Marina ja tema mees Volodja on jehoova tunnistajate eestvedajad Kurmanis.
„See on meie pisikene Vera,“ võtab ta paariaastase roosas jopes plikatirtsu sülle. Üldse on neil kokku viis last.
Tare köögis on johhovite koosolekul küll lapsi rohkem kui täiskasvanuid. Kohe kui hallis ülikonnas brat Volodja piiblipeatüki nimetab sahistavad ülikondades väikesed poisid ning rosetikestega juustes tüdrukud kiiresti paksu raamatu lehti. Lilleliste pearättidega paar memmekest sätivad prillid paremini ninale, et peenikest pühakirja kaasa lugeda.
Kuidas luteri kirikus leivamurdmine käib, olen näinud. Aga, et jehoova tunnistajad kahte veiniklaasi ja kahte õhukeste vahvlitega taldrikut käest kätte edasi annavad, ei osanud küll aimata. Kui koosolek läbi valab brat Volodja veiniklaasidest punase vedeliku tagasi plastpudelisse ning vahvlid mähib kilekotikese sisse.
******
Krasnodarkas on kaks poodi. Mõlemad üpris lähestikku. Üks on n-ö kroonu pood. Selline valge suur maja kohe bussipeatuse juures. Siniste raamidega trellitatud aknad, millest õhtuti kumab läbi helesinist tuld. Teine väiksem pood on kohe vastas. Junusi pood. Peab seda tatarlastest perekond – ema, isa ja kaks tütart.
„Oh, päeval on ikka viimasel ajal siin hirmus igav. Kui rahvast on, läheb aeg kiiresti. Aga inimestel enam raha ei ole ja siis nad suurt poes ei käi,“ räägib tumedate lühikeste juustega Levisa. Tütarlaps õpib Simferoopolis kaugõppes raamatupidamist. Kui koolist aega üle, siis aitab vanemaid poes.
Sellest, et hinnad poes ainult tõusevad, räägib küll vist terve küla. Isegi sünnipäevapeol, kuhu satun, on perenaistel jutuks, et liha hind tõusis ning kala üldse enam poest osta ei saa. Enne oli liha 15 grivnat, nüüd aga juba 17. Hea sardellikilo on üldse 30 grivnat.
„Jah, meil noortel pole viga, läheme sõidame Kurmanisse ja ostame sealt odavama hinnaga asju. Aga pensionärid ei hakka ju linna sõitma. Ikka ostavad omale vajaliku siit poest, selle hinnaga,“ selgitab Aljona kui tema köögis kohvi joome. Mustapäise Aljona näost võib lugeda, et ta on elus nii mõndagi kogenud. Tõsi, mehele läks ta juba 16-aastaselt, tütred, Liana ja Diana käivad algkoolis. Aljona ise on kõigest 25, kuid otsa vaadates pakuks aastaid tunduvalt rohkem. Ema elab Venemaal. „Seal on tööd ja elu parem kui siin,“ põhjendab Aljona.
„Kes sul seal elavad?“ küsin kui väljudes näen koridoris puukasti, mille kohal siramas suure soojenduslampi.
„Pardikesed.“
****
Vene lihavõtted ehk пасха (pask hääldatakse kohalikus keeles) saab alguse juba neljapäeval, puhtal neljapäeval. Siis tuleb terve maja puhtaks kraamida, et puhtus oleks majapidamises terve aasta. Nii mõnigi õpilane jätab sel päeval kooli minemata, sest kodused koristustööd vajavad tegemist.
Juba paar päeva saab poest paske osta. Ehk siis kollane ümarik kõrge saikene, mis kaetud valge klasuuri ja värviliste pudinatega. Selliseid erisuuruses seenekesi on mõlema Krasnodarka poe letid täis, kõige väiksema saab juba paari grivna eest kätte. Maitselt tüüpilise kodukootud pärmisaia sarnane.
„Ega seda siis veel täna ei süüa,“ ahhetab Rita kui luban reedel poest läbi käies paar seda saia ka võtta, et ära maitsta. „Pühapäeval kui alles õige püha, siis tohib maiustada,“ kõlab selgitus kohalikest kommetest.
Meie leivaküpsetusmasinaga tehtud magus sai on seekord liiga edasipüüdlik. Kohe nii, et kerkib üle ääre ja terve masin on tainast täis. Terve maja kärsahaisu ka. Kui uuesti küpsema panna, siis tahab jälle hirmsasti üle ääre kerkida.
„Ma tegin kilponna, millest üks päev rääkisin, tule meile maitsma seda,“ kutsub Ljuda telefonis enda juurde lihavõtte lõunale. Kilpkonn on kakaokreemiga küpsetis, mis laotud taldrikule nagu suur must kahepaikne. Lihavõtte laud on rikkalik. Mis siis, et kurdetakse pidevalt raha nappuse üle. Siilikesed ehk riisis-hakkliha pallid, ahjus küpsetatud kartul, sibularullid, vinegret, kohupiima-küüslaugu salat, moonisai.
*****
Vanemate päeva hommiku poolikul kui lehmad lüpstud ja juba karja aetud, jalutavad Krasnodarkalased üheskoos küla serva surnuaiale. Hauakivid ja raudaiakesed läigivad uuest värvist, mõne küljest jääb veel hõbedane värvgi mantli külge kui hõlmad tuules lendu lähevad. Lillelise rätiga memmeke sätib kirevad kunstlilled ühe suure kadunukese pildiga hauakivi kõrvale stepimulda. Ühe haua juurest teise juurde jalutades panevad inimesed oma lahkunute mäletuseks kivide jalamile küll komme, küpsiseid, lihavõttesaiu, värvilisi mune ja ka pitsikese kangemat valget kraami.
Üks valge väike koeranäss juba müttab kõrge rohu sees ning nuusib õhk
u. Kui kõik on oma kadunukesi mälestanud, siis ootab koeri eest lõhkemiseni täispugimine.„Oh, nii mitmedki lähevad oma suurte sumkadega hiljem surnuaiale. Neid (tulekahjus hukka saanud paar) enam ei ole, aga nemad käisid sedasi alati peale teisi surnuaial kraami korjamas,“ jutustab Rita.
Surnuaiast koju jõudes tuleb kohe käsi pesta. Miks sedasi, seda Rita ei oskagi mulle seletada. Lihtsalt on komme selline. Üldse on vanemate päeva tähistamine ja sedasi surnuaias kadunukeste mälestamine rohkem ukraina ja vene komme.
„Eestlased siin varem ei käinud sedasi. Ainult matused ja siis kevadel kui vaja haud korda teha.”
31.3.09
Vaheaeg - kaks päeva rongis
Nädalane koolivaheaeg on sisustatud – kaks päeva rongis istumist. Pikalt juba plaan Lvovi (ukraina keeles Lviv) paarile tuttavale külla minna. Ainult, et sinna sõiduks kulub üks minut vähem kui 24 tundi. Nii tulebki edasi-tagasi kokku kaks päeva rongis ja poolteist päeva kohapeal. Mida siis selle ajaga rongis peale hakata? Ja oleks asi ainult ööpäevases rongisõidus, kõigepealt on kolm tundi vaba aega ka Kurmanis. Aeg kui kaduv nähtus ja juba kihutabki Lvivi rong jaama, nii et selle tuul ajab mantli hõlmad jalge ümber pea sõlme ja juuksed lendu.
Pikaks rongisõiduks arvan, et olen end hästi varustanud – hunnik süüa, paar raamatut, mõni film arvutis ja isegi heegeltustöö võtsin kaasa. Kupeekaaslane, keskeas härra, nohiseb esimesed paar tundi oma koikul. Loeb Komsomolskaja Pravdat või vahib aknast välja.
„Äkki natukene teed?“ surab ta mulle tassi nina alla.
Eupatooriast pärit Viktor, sündis Siberis ja päritolult üldse poolakas, on teel külla oma kunagisele klassikaaslasele, kelle juhuslikult internetist üles leidis.
„Ma vaatan, et sa sööd nii vähe,“ ja pistab mulle õuna kätte. Varem miilitsas töötanud Viktor tegeleb pangas krediitide ja laenudega.
„Oh, inimesed ka vahest lasevad ennast nii lollitada. Kord oli üks taat, kellele saadeti sms, et kandku teatud arvele 300 grivnat ja siis on võitnud omale kodukinosüsteemi. Kandis lausa kolm korda, sest alati öeldi tollele numbrile helistades, et veel vaja. Ja siis oli too telefoninumber välja lülitatud,“ kirjeldab Viktor oma tööd. Aeg-ajal tulevad talle rongisõidulgi tööd puudutavad kõned.
„Eks terve puhkus helistavad. Kolm aastat pole tegelikult puhanud,“ kurdab paari kuldhambaga mees ja keerutab närviliselt vasaku käe keskmise sõrme hõbesõrmust.
Olles joonud Viktoriga koos väga mitu tassi teed ning kuulanud ära tema arvamuse Ukraina poliitikast, kommunismist ja bandiitidest, süvenen jälle raamatu lugemisse. Aeg-ajalt ajab läbi seina WC-st tulev kloorine õhk silmad vidukile. Kohe kui raamatu kõrvale panen, kasutab Viktor juhust, et rääkida oma vennatütrest, kes läks Jaapanisse elama.
Sõbrad tuttavad Eestist saavad aeg-ajalt minult sms-e: „Veel 23 tundi veel rongis olla!“, „2 tundi möödas, 22 veel ja see ongi kiirrong“, „Aga kas ütlesin eelmine nädal, et sõit Lvivi on 24 tundi? 4 olen suutnud juba ära molutada, aga kann on juba tuim.“, „Tead, peale seda Lvivi sõitu ma pikamaa ronge tükk aega ei taha näha.“
Vaatamata vingumisele on peagi öö. Saab ka selgeks, miks see rong nii kaua sinna sõidab – teeb ju mingi imeliku ringi, kõigepealt ida Ukrainasse ja siis alles läände. Ööga (kupeekaaslane kollitab unenägudes varastades kõik mu asjad ja muutudes veel perverdiks) ongi varasem rongi saba muutunud peaks ja aknast vilksavad mööda lumiste katustega punastest tellistest majad, üksikutel sinised aknaraamid, siniste katustega kaevud ja auklikud porised külatänavad (selliseid teid vaadates on Krimmis ikka luksus).
Minu paari banaani ja pirukat vaadates vangutab Viktor pead ja surub mulle kätte keedetud muna, leivakääru ja murrab kitseliha tükist poole. Räägib veel, kuidas kaheksa ööpäeva Baikali äärde sõitis.
„Seal oli kupees üks noor mees, kellel karp kalaga. Vaatasin, et sõi ühe päeva, siis teise, kolmanda ja neljanda ka veel. Aga vot kui poisil lõpuks paha hakkas sellest soojas seisnud kalast.“
Lvivis on talv. Sajab õrna lund, õhk läheb üha jahedamaks.
„Seal võid pigem eesti keeles rääkida kui vene keeles, et mitte pahandustesse sattuda,“ hoiatab reisi eel üks õpetaja koolist. Õrnalt hallinevate ja suurte prillidega (nagu Heli Lääts oleks ta kui veel lokid
pähe teeb) proua kiidab Lvovi taevani, kuid toob välja, et seal on ju ainult need ukrainlased (bandeirad vist oli nende nimetus?), kes venelasi ja venemeelsust ei salli.
Suurte prillidega pedagoog ise on aastaid Kiievi lähistel elanud. Siis aga kui mehe vanemad surid, otsustasid mehega koos Krimmi naise lapsepõlve kodusse vanemate juurde kolida. Suvel veedavad rõõmuga aega poolsaare mereäärsetes linnakestes. Tutvusidki üldse Krimmis. Naine oli just Aluštas peale instituudi lõppu kooli tööle saanud ja pidas suvevaheaega kui mees puhkama tuli.
„Poeg Maksim saab suvel 24 aga mitte ei taha naist leida. Ma juba ei jõua ära oodata, millal tal naine ja lapsed. Tütrele ütlesime, et kui veranda valmis saab ehitatud, siis on tal aeg mees võtta,“ räägib proua ja naerab ise muhedalt kilaval häälel hõh-hõh-hõh. Restoranis administraatorina töötav 20-aastane tütar pidi sellise jutu peale ainult muigama ja ei kõssa sõnagi.
„Heli Läätse“ jutt meenub kui vaksalis seisab vastas punase-valge kirju salliga Arsen. Araabiamaade pearätti meenutava mustriga rätid ja sallid, nagu hiljem selgub, on Lvivis ülimalt populaarsed ja ma oma Egiptusest ostetud rätiga sulandun hästi keskkonda.
„Ma väga hästi inglise keelt ei oska, vene keelt paremini, muidugi ukraina keel on mu emakeel,“ räägib katolikus ülikoolis sotsiaalpedagoogikat õppiv noormees. „Ülikooli majas on meil väljas rektori ristide kogu. Sellised suured ristid, mis kirikutornidel on, kodus on tal veel kogu väikestest ristidest,“ jutustab noormes näidates samal ajal erinevaid Lviv teatreid, kirikuid, ausambaid. Kui aga juba vähemalt kolmandal tee ületusel jään toppama veendumaks, et mitte ükski auto mind alla ei aja, siis Arsen ohkab ning lausub: „Jah, ma oleks pidanud sulle juba enne ütlema, et siin liikluses suuri reegleid ei ole. Ehk siis kui sedasi ootama jääd, ei saa sa kunagi üle tee. Kui aga teele astud, siis ole ettevaatlik, aga üldiselt autojuhid ikka alla ei aja.“ Tõesti, keset kõige tihedamat liiklust peatuvad autod kui astume üle tee ülbelt, ei mingit signaalitamist, keskmist sõrme ega sõimusõna. Korra näen aga ka õnnetust, trammide vahel on plekimõlkimine ning hiljem astub üks neiu teele otse ette tumedale masinale, mis pidurite kriiksudes peatud paar sentimeetrit tütarlapse põlvest.
„Nii huvitav, et sa Eestist oled. Ma olen juba viis aastat internetis ühe Tallinnast pärit tüdrukuga suhelnud, kunagi tahan talle kindlasti külla ka minna,“ räägib 21-aastane lokksipäine Arsen kui Franco ülikooli kohvikus teed joome.
Lvivis majandust õppivad õekesed Ljuba ja Lena ning nende sõbranna Uljana veavad mind endaga ülikooli klubisse luuleõhtule.
„Eh, see oli ikka kohutav,“ pahvatavad nad kõik kui oleme pisikesest ruumist tunniajase istumise järel välja trüginud.
„Me korraldame ka luuleõhtuid, aga üldiselt on need sellistes underground kohtades, kuulajaid on kuskil 200 ringis ning lisaks mängib seal mõni bänd. No ja luuletused ei ole ka nii naiivsed,“ räägib pruunisilmne Uljana kui kesklinnas ühest söögikohast teise kõnnime, sest kõik kohad on rahvast täis. Mõnes söögikohas avatakse uks ainult salasõna ütlemise peale.
Seltskonnaga liitunud noormehed pööritavad imestusest silmi kui kuulevad, et pigem räägin vene keeles ja inglise keeles ning ukraina keelt ei oska.
„Oi meil on tore-tore president ja imeilus peaminister, kes poseerib Playboyle,“ irvitavad nad vene keelt purssides. Üks roosat pluusi ja hõbedaselt läikivat lipsu kandvat noormeest võiks pidada vähemalt 25-aastaseks.
„Ta on tegelikult 17, Tšernobõl,“ muigavad tüdrukud kui hiljem neilt tolle sama noormehe vanust küsin.
„Mis asja?“ ei saa ma aru. „No meil on ütlemine, et noormehed, kes näevad vanemad välja kui nad tegelt on, on Tšernobõli tõttu sedasi,“ selgitab Lena.
Paksu juuksepahmakaga tüdruk teeb magistrikraadi majanduses. 21 ja juba magister?
„Sest meil oli kooliharidus 10 aastat, siis neli bakalaureus ja magister on üks aasta. Nüüd on keskkool aga 12 aastat nagu teil.“
Istume baaris, mille seinad on täis kleebitud valgeid A4 lehti, kus selgitatud negatiivset suhtumist valitsusse. „Palka pole? Löö oma ülemuse nägu üles,“ tõlgib Uljana ühe kirjakese. Menüüs hindu vaadates (4.99 või 8.11 näiteks) selgitab, et see on selle koha suhtumine majanduskriisi.
Uljana on pere ainus laps. Õpib samuti majandust. Aastas tuleb tema emal, Lesinal, kes töötab linnavalitsuses ametnikuna, ja isal, Igoril, tütre hariduse eest välja käia 1000 dollarit.
„Muidugi on ka ülikoole, kus riik maksab, aga seal tuleb maksta raha, et sisse saada. No altkäemaks. Aga sedasi on mu oma südametunnistus puhas ja tütar tõestab ausalt sisseastumiseksameid tehes, et ta sobib sinna õppima,“ pajatab kiitsaka näoga Igor hommikukohvi juues.
„Tohib küsida? Mulle nii pakub huvi, et sa Eestist. Kui ma veel tööl käisin, töötasin telekakinoskoope tootvas tehases, siis tihti käisin Vilniuses, vahest olin ka Tartus“ pudistab Igor ukraina ja vene kompott keeles. Uljana kuulab meid ja parandab me mõlema vene keelt.
Nüüd on aga Igor rohkem kodus, sest Tšernobõlis käimine on tervisele oma jälje jätnud. Nagu ta ise ütleb, siis tegeleb rohkem kunstiga. Teeb sõpradega koos maalidest odavamaid koopiad ja raamib neid.
Veebruari algusest asus Lvivis tööle eesti keele lektor. Kui Maarjaga (hiljem tuleb välja, et see nimi on tal oma valitud, sest mõjub paremini) telefonis kohtumist kokkuleppime ning ta teatab, et ta 50-aastane, siis häälest küll nii ei kõla. Ka kui mõõduka hilinemisega (trammijuht vahetus umbes neli korda täiesti suvalistes kohtades) jõuan Uljana juhatusel Franco kuju (mille kohta Arsen räägib legendi, et varem oli seal seisnud Stalini või Lenini kuju, kuid hiljem tõsteti büstiosa maha ja õlgadest üles on tänapäeva kuju) juurde, siis tumepunase läikega lühikeste juuste, pruunide silmade ja mustade tikk-kontsadega säärsaabastes pisikesele naisterahvale pakuks vanuseks heal juhul 35 aastat. Ka esmamuljel pole ta tavaline eestlane – kuigi kumb nüüd esimesena embas, seda ma täpselt ei mäletagi. Uljana ei tee väljagi, et vahest eesti keelt räägime ning juhatab meid söögikohta. „Gaasilambi“ ühelt korruselt teisele viib üpris kitsuke keerdtrepp. Riiulites, laes ja kus vähegi võimalik ripuvad gaasilambid. Viimaste leiutaja oli Lvivis elanud ja sellest ka söögikoha nimi.
„Mulle meeldib Lvivis, täiesti tunne, et võiksin pikemaks ajaks end siin sisse sättida ja ukrainkaks hakata,“ pahvatab Maarja. Viljandimaalt pärit naine on aastaid töötanud Tallinnas ja Narvas, aga ka Peterburgis. Pidevale töörabamisele tundub aga Lviv olevat talle ka mõnusaks hingetõmbepausiks.
„Juba rääkisin siin ühe kohalikuga, kes pakkus, et tal pool majakest kuskil linna servas tühi ja ehk saaksin sinna omale mõned peenrad teha, lilli kasvatada,“ vadistab Maarja kiiresti. Energiat ja särtsu paistab tal olevat küll. Pruunide silmade põhjuseks võib aga pidada armeenlasest isa.
Kiidame Maarjaga selle riigi meeste välimust. Alati on nad korralikult riides ja näevad kenad välja. Lvivis veel eriti. Aga no tõesti, isegi neljanda klassi poisike käib pidevalt koolis ülikonnas. Uljana ja Ljuba muigavad imelikult meie tähelepaneku peale. Nende jaoks ei midagi erilist.
Märkamatult kaob aeg lobisedes ning tänaval juba läheme eri suundades nägemist öeldes kohaliku kombe kohaselt – kallistus ja musi. Erinevad vanused ja staatused mõjutavad seda kommet, kuid Lvivis nende paari päevaga harjusin kohalikest eeskuju võttes tervitama musiga nii mehi kui naisi.
Mäekünka jalamil, kus asub kõrge loss, selgub kurb tõsiasi – sport on tervislik. Krasnodarkas ilusamatel kevadpäevadel olen lastega palli tagunud, aga vaatamata sellele võtab põlved võdisema nagu äsjakeedetud spagetid ja sääred krampi kui päris mitmest trepist üles rühkides jõuan tuule käes lehviva sini-kollase lipu juurde. Ähin ja turtsun nagu aurumasin enne kui Karlsson katuselt selle õhku lasi ning luban endale, et kohe kui saab, hakkan rattaga koolis käima jälle.
Soovi peale linna üht surnuaeda külastada lähevad Ljuba ja Arseni kulmud korraks juuste piirini. „Aga me ei jõua enam, see pannakse varsti kinni. Ja kui me üle aia ronime, siis peetakse meid veel satanistideks,“ üritab Ljuba mind ümber veenda mitte surnaeda minna. Vaikselt pimenev tänav raekoja ümbruses on naervaid, kilkavaid, lobisevaid noori täis. Õrnad lumehelbed helgivad öötööle ärkavate laternate kumas. Külm näpistab nina. Jalutame hoopis jõe vasakule kaldale. Viimane on tegelikult söögikoht uhke ooperimaja keldris. Ooperimaja all oli aga kunagi jõgi olnud, mis siis sunniti torudes voolama, et saaks selle kohale ehitada Lvivi üheks sümboliks kujunenud maja. Loodus inimesele ei allu alati ja nii oli ooperimaja üsna kiiresti ikkagi vajunud. Maja arhitekt kartis, et peagi kukub kogu maja sedasi kokku ja oli enesetapu sooritanud.
Ooperimaja seisab siiani. Suurt platsi selle ees kasutab linnarahvas kokkusaamiskohana, memmekesed söödavad seal tuvisid ja lapsed kimavad elektriautodega ringi nin
g möödujatel tuleb äkilisi hüppeid teha, et näiteks mitte punase plastmass Ferrari alla jääda.
Kui juba „Gaasilamp“ oli huvitava sisekujunduse ja lahendustega, siis „Jõe vasak kallas“ on veelgi rohkem üritanud oma nišši leida. Seda on selgelt näha ka selles, et iga viimne kui laud on hõivatud. Ainsa vaba koha saab vanni kõrvale. Patjadega täidetud vannike. WC-sse minnes soovitab Ljuba aga fotoka kaasa võtta. Helendavates värvides palmid ja Marilyn Monroe näopildid. Et ise ka aru ei saaks, mida WC-s teed, siis klimberdab klaver üpris kõrva ääres läbi kõlari.
Lvivist õhkub oma hõngu, kultuursust, kunsti. Isegi piljardimänguks läheme kambakesi „Kabinetti“. Kohaliku bändi Godo solist on seltskonda sulandunud ja rõõmuga näitab armeenia kirikut kui sellest möödume.
„Kabinett“ on oma nime väärt – suured tugitoolid, maast laeni raamaturiiulid, klassikalised raamatukogu laualambid. Päeval linna peal nähtud Sherlock Holmesi kaksikvend oma musta mantli, kübara, läikiva jalutuskepi ja taskust paistva hõbedase uuriketiga on veel ainult puudu.
„Miks sa juba tagasi lähed? Võinud ikka kauemaks jääda. Tule veel, kui mul tervis parem, siis läheme mägedesse ka,“ ütleb Uljana isa kui sätin korteriuksest välja astuma. Hea meelega jääks. Kui ainult see rongisõit nii kaua ei kestaks. Seekordne kupeekaaslane, mustapäine naisterahvas on üpris vaikne – komandeeringust teel tagasi koju Saparošjasse, kus teda tütar pikisilmi ootab.
„Kas tead, et meie rongil ei ole üheksandat vagunit? Meie oma on kümnes ja ma tahtsin kaheksandasse minna tö
ökaaslase juurde aga põrutasin mööda, sest lugesin kõrvalvaguni üheksandaks. Aga see hoopis kaheksas,“ jutustab Svetlana õhtuhakul.
Kurmanis rongilt maha astudes võtab mind vastu kevad. Päike särab, linnud laulavad, kuskilt hiilib ninna küpsetatud kartuli ja grillvorstide lõhn. Pulstis karvaga hall koer vudib suur pirukas hambus kiiresti bussipeatusest mööda.
Krasnodarkas on kevadtööd suures hoos. Paljud on agarodis mullas songimas, mõni paneb juba kartult maha. Küla mattub vaikselt hallikassinaka tossu sisse – sügise ja talvega kuhjunud sodist jääb alles vaid tuhk. Lapsed silkavad mööda tänavat, poisikesed paarutavad rolleritega ringi.
Pikaks rongisõiduks arvan, et olen end hästi varustanud – hunnik süüa, paar raamatut, mõni film arvutis ja isegi heegeltustöö võtsin kaasa. Kupeekaaslane, keskeas härra, nohiseb esimesed paar tundi oma koikul. Loeb Komsomolskaja Pravdat või vahib aknast välja.
„Äkki natukene teed?“ surab ta mulle tassi nina alla.
Eupatooriast pärit Viktor, sündis Siberis ja päritolult üldse poolakas, on teel külla oma kunagisele klassikaaslasele, kelle juhuslikult internetist üles leidis.
„Ma vaatan, et sa sööd nii vähe,“ ja pistab mulle õuna kätte. Varem miilitsas töötanud Viktor tegeleb pangas krediitide ja laenudega.
„Oh, inimesed ka vahest lasevad ennast nii lollitada. Kord oli üks taat, kellele saadeti sms, et kandku teatud arvele 300 grivnat ja siis on võitnud omale kodukinosüsteemi. Kandis lausa kolm korda, sest alati öeldi tollele numbrile helistades, et veel vaja. Ja siis oli too telefoninumber välja lülitatud,“ kirjeldab Viktor oma tööd. Aeg-ajal tulevad talle rongisõidulgi tööd puudutavad kõned.
„Eks terve puhkus helistavad. Kolm aastat pole tegelikult puhanud,“ kurdab paari kuldhambaga mees ja keerutab närviliselt vasaku käe keskmise sõrme hõbesõrmust.
Olles joonud Viktoriga koos väga mitu tassi teed ning kuulanud ära tema arvamuse Ukraina poliitikast, kommunismist ja bandiitidest, süvenen jälle raamatu lugemisse. Aeg-ajalt ajab läbi seina WC-st tulev kloorine õhk silmad vidukile. Kohe kui raamatu kõrvale panen, kasutab Viktor juhust, et rääkida oma vennatütrest, kes läks Jaapanisse elama.
Sõbrad tuttavad Eestist saavad aeg-ajalt minult sms-e: „Veel 23 tundi veel rongis olla!“, „2 tundi möödas, 22 veel ja see ongi kiirrong“, „Aga kas ütlesin eelmine nädal, et sõit Lvivi on 24 tundi? 4 olen suutnud juba ära molutada, aga kann on juba tuim.“, „Tead, peale seda Lvivi sõitu ma pikamaa ronge tükk aega ei taha näha.“
Vaatamata vingumisele on peagi öö. Saab ka selgeks, miks see rong nii kaua sinna sõidab – teeb ju mingi imeliku ringi, kõigepealt ida Ukrainasse ja siis alles läände. Ööga (kupeekaaslane kollitab unenägudes varastades kõik mu asjad ja muutudes veel perverdiks) ongi varasem rongi saba muutunud peaks ja aknast vilksavad mööda lumiste katustega punastest tellistest majad, üksikutel sinised aknaraamid, siniste katustega kaevud ja auklikud porised külatänavad (selliseid teid vaadates on Krimmis ikka luksus).
Minu paari banaani ja pirukat vaadates vangutab Viktor pead ja surub mulle kätte keedetud muna, leivakääru ja murrab kitseliha tükist poole. Räägib veel, kuidas kaheksa ööpäeva Baikali äärde sõitis.
„Seal oli kupees üks noor mees, kellel karp kalaga. Vaatasin, et sõi ühe päeva, siis teise, kolmanda ja neljanda ka veel. Aga vot kui poisil lõpuks paha hakkas sellest soojas seisnud kalast.“
Lvivis on talv. Sajab õrna lund, õhk läheb üha jahedamaks.
„Seal võid pigem eesti keeles rääkida kui vene keeles, et mitte pahandustesse sattuda,“ hoiatab reisi eel üks õpetaja koolist. Õrnalt hallinevate ja suurte prillidega (nagu Heli Lääts oleks ta kui veel lokid
pähe teeb) proua kiidab Lvovi taevani, kuid toob välja, et seal on ju ainult need ukrainlased (bandeirad vist oli nende nimetus?), kes venelasi ja venemeelsust ei salli.Suurte prillidega pedagoog ise on aastaid Kiievi lähistel elanud. Siis aga kui mehe vanemad surid, otsustasid mehega koos Krimmi naise lapsepõlve kodusse vanemate juurde kolida. Suvel veedavad rõõmuga aega poolsaare mereäärsetes linnakestes. Tutvusidki üldse Krimmis. Naine oli just Aluštas peale instituudi lõppu kooli tööle saanud ja pidas suvevaheaega kui mees puhkama tuli.
„Poeg Maksim saab suvel 24 aga mitte ei taha naist leida. Ma juba ei jõua ära oodata, millal tal naine ja lapsed. Tütrele ütlesime, et kui veranda valmis saab ehitatud, siis on tal aeg mees võtta,“ räägib proua ja naerab ise muhedalt kilaval häälel hõh-hõh-hõh. Restoranis administraatorina töötav 20-aastane tütar pidi sellise jutu peale ainult muigama ja ei kõssa sõnagi.
„Heli Läätse“ jutt meenub kui vaksalis seisab vastas punase-valge kirju salliga Arsen. Araabiamaade pearätti meenutava mustriga rätid ja sallid, nagu hiljem selgub, on Lvivis ülimalt populaarsed ja ma oma Egiptusest ostetud rätiga sulandun hästi keskkonda.
„Ma väga hästi inglise keelt ei oska, vene keelt paremini, muidugi ukraina keel on mu emakeel,“ räägib katolikus ülikoolis sotsiaalpedagoogikat õppiv noormees. „Ülikooli majas on meil väljas rektori ristide kogu. Sellised suured ristid, mis kirikutornidel on, kodus on tal veel kogu väikestest ristidest,“ jutustab noormes näidates samal ajal erinevaid Lviv teatreid, kirikuid, ausambaid. Kui aga juba vähemalt kolmandal tee ületusel jään toppama veendumaks, et mitte ükski auto mind alla ei aja, siis Arsen ohkab ning lausub: „Jah, ma oleks pidanud sulle juba enne ütlema, et siin liikluses suuri reegleid ei ole. Ehk siis kui sedasi ootama jääd, ei saa sa kunagi üle tee. Kui aga teele astud, siis ole ettevaatlik, aga üldiselt autojuhid ikka alla ei aja.“ Tõesti, keset kõige tihedamat liiklust peatuvad autod kui astume üle tee ülbelt, ei mingit signaalitamist, keskmist sõrme ega sõimusõna. Korra näen aga ka õnnetust, trammide vahel on plekimõlkimine ning hiljem astub üks neiu teele otse ette tumedale masinale, mis pidurite kriiksudes peatud paar sentimeetrit tütarlapse põlvest.
„Nii huvitav, et sa Eestist oled. Ma olen juba viis aastat internetis ühe Tallinnast pärit tüdrukuga suhelnud, kunagi tahan talle kindlasti külla ka minna,“ räägib 21-aastane lokksipäine Arsen kui Franco ülikooli kohvikus teed joome.
Lvivis majandust õppivad õekesed Ljuba ja Lena ning nende sõbranna Uljana veavad mind endaga ülikooli klubisse luuleõhtule.
„Eh, see oli ikka kohutav,“ pahvatavad nad kõik kui oleme pisikesest ruumist tunniajase istumise järel välja trüginud.
„Me korraldame ka luuleõhtuid, aga üldiselt on need sellistes underground kohtades, kuulajaid on kuskil 200 ringis ning lisaks mängib seal mõni bänd. No ja luuletused ei ole ka nii naiivsed,“ räägib pruunisilmne Uljana kui kesklinnas ühest söögikohast teise kõnnime, sest kõik kohad on rahvast täis. Mõnes söögikohas avatakse uks ainult salasõna ütlemise peale.
Seltskonnaga liitunud noormehed pööritavad imestusest silmi kui kuulevad, et pigem räägin vene keeles ja inglise keeles ning ukraina keelt ei oska.
„Oi meil on tore-tore president ja imeilus peaminister, kes poseerib Playboyle,“ irvitavad nad vene keelt purssides. Üks roosat pluusi ja hõbedaselt läikivat lipsu kandvat noormeest võiks pidada vähemalt 25-aastaseks.
„Ta on tegelikult 17, Tšernobõl,“ muigavad tüdrukud kui hiljem neilt tolle sama noormehe vanust küsin.
„Mis asja?“ ei saa ma aru. „No meil on ütlemine, et noormehed, kes näevad vanemad välja kui nad tegelt on, on Tšernobõli tõttu sedasi,“ selgitab Lena.
Paksu juuksepahmakaga tüdruk teeb magistrikraadi majanduses. 21 ja juba magister?
„Sest meil oli kooliharidus 10 aastat, siis neli bakalaureus ja magister on üks aasta. Nüüd on keskkool aga 12 aastat nagu teil.“
Istume baaris, mille seinad on täis kleebitud valgeid A4 lehti, kus selgitatud negatiivset suhtumist valitsusse. „Palka pole? Löö oma ülemuse nägu üles,“ tõlgib Uljana ühe kirjakese. Menüüs hindu vaadates (4.99 või 8.11 näiteks) selgitab, et see on selle koha suhtumine majanduskriisi.
Uljana on pere ainus laps. Õpib samuti majandust. Aastas tuleb tema emal, Lesinal, kes töötab linnavalitsuses ametnikuna, ja isal, Igoril, tütre hariduse eest välja käia 1000 dollarit.
„Muidugi on ka ülikoole, kus riik maksab, aga seal tuleb maksta raha, et sisse saada. No altkäemaks. Aga sedasi on mu oma südametunnistus puhas ja tütar tõestab ausalt sisseastumiseksameid tehes, et ta sobib sinna õppima,“ pajatab kiitsaka näoga Igor hommikukohvi juues.
„Tohib küsida? Mulle nii pakub huvi, et sa Eestist. Kui ma veel tööl käisin, töötasin telekakinoskoope tootvas tehases, siis tihti käisin Vilniuses, vahest olin ka Tartus“ pudistab Igor ukraina ja vene kompott keeles. Uljana kuulab meid ja parandab me mõlema vene keelt.
Nüüd on aga Igor rohkem kodus, sest Tšernobõlis käimine on tervisele oma jälje jätnud. Nagu ta ise ütleb, siis tegeleb rohkem kunstiga. Teeb sõpradega koos maalidest odavamaid koopiad ja raamib neid.
Veebruari algusest asus Lvivis tööle eesti keele lektor. Kui Maarjaga (hiljem tuleb välja, et see nimi on tal oma valitud, sest mõjub paremini) telefonis kohtumist kokkuleppime ning ta teatab, et ta 50-aastane, siis häälest küll nii ei kõla. Ka kui mõõduka hilinemisega (trammijuht vahetus umbes neli korda täiesti suvalistes kohtades) jõuan Uljana juhatusel Franco kuju (mille kohta Arsen räägib legendi, et varem oli seal seisnud Stalini või Lenini kuju, kuid hiljem tõsteti büstiosa maha ja õlgadest üles on tänapäeva kuju) juurde, siis tumepunase läikega lühikeste juuste, pruunide silmade ja mustade tikk-kontsadega säärsaabastes pisikesele naisterahvale pakuks vanuseks heal juhul 35 aastat. Ka esmamuljel pole ta tavaline eestlane – kuigi kumb nüüd esimesena embas, seda ma täpselt ei mäletagi. Uljana ei tee väljagi, et vahest eesti keelt räägime ning juhatab meid söögikohta. „Gaasilambi“ ühelt korruselt teisele viib üpris kitsuke keerdtrepp. Riiulites, laes ja kus vähegi võimalik ripuvad gaasilambid. Viimaste leiutaja oli Lvivis elanud ja sellest ka söögikoha nimi.
„Mulle meeldib Lvivis, täiesti tunne, et võiksin pikemaks ajaks end siin sisse sättida ja ukrainkaks hakata,“ pahvatab Maarja. Viljandimaalt pärit naine on aastaid töötanud Tallinnas ja Narvas, aga ka Peterburgis. Pidevale töörabamisele tundub aga Lviv olevat talle ka mõnusaks hingetõmbepausiks.
„Juba rääkisin siin ühe kohalikuga, kes pakkus, et tal pool majakest kuskil linna servas tühi ja ehk saaksin sinna omale mõned peenrad teha, lilli kasvatada,“ vadistab Maarja kiiresti. Energiat ja särtsu paistab tal olevat küll. Pruunide silmade põhjuseks võib aga pidada armeenlasest isa.
Kiidame Maarjaga selle riigi meeste välimust. Alati on nad korralikult riides ja näevad kenad välja. Lvivis veel eriti. Aga no tõesti, isegi neljanda klassi poisike käib pidevalt koolis ülikonnas. Uljana ja Ljuba muigavad imelikult meie tähelepaneku peale. Nende jaoks ei midagi erilist.
Märkamatult kaob aeg lobisedes ning tänaval juba läheme eri suundades nägemist öeldes kohaliku kombe kohaselt – kallistus ja musi. Erinevad vanused ja staatused mõjutavad seda kommet, kuid Lvivis nende paari päevaga harjusin kohalikest eeskuju võttes tervitama musiga nii mehi kui naisi.
Mäekünka jalamil, kus asub kõrge loss, selgub kurb tõsiasi – sport on tervislik. Krasnodarkas ilusamatel kevadpäevadel olen lastega palli tagunud, aga vaatamata sellele võtab põlved võdisema nagu äsjakeedetud spagetid ja sääred krampi kui päris mitmest trepist üles rühkides jõuan tuule käes lehviva sini-kollase lipu juurde. Ähin ja turtsun nagu aurumasin enne kui Karlsson katuselt selle õhku lasi ning luban endale, et kohe kui saab, hakkan rattaga koolis käima jälle.
Soovi peale linna üht surnuaeda külastada lähevad Ljuba ja Arseni kulmud korraks juuste piirini. „Aga me ei jõua enam, see pannakse varsti kinni. Ja kui me üle aia ronime, siis peetakse meid veel satanistideks,“ üritab Ljuba mind ümber veenda mitte surnaeda minna. Vaikselt pimenev tänav raekoja ümbruses on naervaid, kilkavaid, lobisevaid noori täis. Õrnad lumehelbed helgivad öötööle ärkavate laternate kumas. Külm näpistab nina. Jalutame hoopis jõe vasakule kaldale. Viimane on tegelikult söögikoht uhke ooperimaja keldris. Ooperimaja all oli aga kunagi jõgi olnud, mis siis sunniti torudes voolama, et saaks selle kohale ehitada Lvivi üheks sümboliks kujunenud maja. Loodus inimesele ei allu alati ja nii oli ooperimaja üsna kiiresti ikkagi vajunud. Maja arhitekt kartis, et peagi kukub kogu maja sedasi kokku ja oli enesetapu sooritanud.
Ooperimaja seisab siiani. Suurt platsi selle ees kasutab linnarahvas kokkusaamiskohana, memmekesed söödavad seal tuvisid ja lapsed kimavad elektriautodega ringi nin
g möödujatel tuleb äkilisi hüppeid teha, et näiteks mitte punase plastmass Ferrari alla jääda.Kui juba „Gaasilamp“ oli huvitava sisekujunduse ja lahendustega, siis „Jõe vasak kallas“ on veelgi rohkem üritanud oma nišši leida. Seda on selgelt näha ka selles, et iga viimne kui laud on hõivatud. Ainsa vaba koha saab vanni kõrvale. Patjadega täidetud vannike. WC-sse minnes soovitab Ljuba aga fotoka kaasa võtta. Helendavates värvides palmid ja Marilyn Monroe näopildid. Et ise ka aru ei saaks, mida WC-s teed, siis klimberdab klaver üpris kõrva ääres läbi kõlari.
Lvivist õhkub oma hõngu, kultuursust, kunsti. Isegi piljardimänguks läheme kambakesi „Kabinetti“. Kohaliku bändi Godo solist on seltskonda sulandunud ja rõõmuga näitab armeenia kirikut kui sellest möödume.
„Kabinett“ on oma nime väärt – suured tugitoolid, maast laeni raamaturiiulid, klassikalised raamatukogu laualambid. Päeval linna peal nähtud Sherlock Holmesi kaksikvend oma musta mantli, kübara, läikiva jalutuskepi ja taskust paistva hõbedase uuriketiga on veel ainult puudu.
„Miks sa juba tagasi lähed? Võinud ikka kauemaks jääda. Tule veel, kui mul tervis parem, siis läheme mägedesse ka,“ ütleb Uljana isa kui sätin korteriuksest välja astuma. Hea meelega jääks. Kui ainult see rongisõit nii kaua ei kestaks. Seekordne kupeekaaslane, mustapäine naisterahvas on üpris vaikne – komandeeringust teel tagasi koju Saparošjasse, kus teda tütar pikisilmi ootab.
„Kas tead, et meie rongil ei ole üheksandat vagunit? Meie oma on kümnes ja ma tahtsin kaheksandasse minna tö
ökaaslase juurde aga põrutasin mööda, sest lugesin kõrvalvaguni üheksandaks. Aga see hoopis kaheksas,“ jutustab Svetlana õhtuhakul.Kurmanis rongilt maha astudes võtab mind vastu kevad. Päike särab, linnud laulavad, kuskilt hiilib ninna küpsetatud kartuli ja grillvorstide lõhn. Pulstis karvaga hall koer vudib suur pirukas hambus kiiresti bussipeatusest mööda.
Krasnodarkas on kevadtööd suures hoos. Paljud on agarodis mullas songimas, mõni paneb juba kartult maha. Küla mattub vaikselt hallikassinaka tossu sisse – sügise ja talvega kuhjunud sodist jääb alles vaid tuhk. Lapsed silkavad mööda tänavat, poisikesed paarutavad rolleritega ringi.
11.3.09
Naistepäevast ja kevadest
Lumi on läinud. Linnud siristavad kui mitte öelda, et röögivad nagu segased. Lilled on oma ninakesed välja ajanud ja võimalusel juba ehivad end kirevate õiekleitidega. Mõni 17 soojakraadist jõudu saanud ärevam puu on ka pungadest jõudnud paar lehte välja ajada.
Pühad olid. Ehk siis naistepäev on selline paras püha lehm - pea kolm päeva varem alustatakse tähistamisega ja siis kolm päeva hiljem ka. Pikk nädalavahetus oli tänu sellele. Klubis kontsert (kus tuli esitamisele ka eesti tants, mis algselt pidi olema sügisesel kolhoosnike päeva kontserdil), õpetajad koolis (ka mina) külvati üle lillede ja kaartidega. Niigi nädal otsa jäid paljud tunnid ära, sest pool kooli oli gripis, siis reede enne naistepäeva ei tulnud tundidest midagi välja. Rohkem sarnanes kool sel hetkel diskosaaliga - lapsed tormasid edasi-tagasi, poisid kinkisid tüdrukutele läikivasse krõbisevasse paberisse pakitud nänni (kingi üleandmise tseremoonia juurde kuulub ka kindlasti musi suule, komme millega hakkan siin ka mina harjuma, nii et ärge imestage kui tagasi olles kõiki musitan).
Hea uudis on aga see, et eile sain lõpuks oma passi passilauast kätte. Mitu korda ma seal juba käisin, on sassi läinud. Sissekirjutus küll kehtib ainult 25. juunini, ehk siis enne seda pean siit riigist lahkuma.
Uudiseid veel see, et ka kariloomadel on kevad. Nii on Rita majapidamises juures pullvasikas Mart ja lambatall Tiina (et ikka loomadel eesti nimed oleks, siis on nii mõnigi lammas endiste õpetajate järgi nimetatud, seekord siis talle sai lammas Helle).
Pühad olid. Ehk siis naistepäev on selline paras püha lehm - pea kolm päeva varem alustatakse tähistamisega ja siis kolm päeva hiljem ka. Pikk nädalavahetus oli tänu sellele. Klubis kontsert (kus tuli esitamisele ka eesti tants, mis algselt pidi olema sügisesel kolhoosnike päeva kontserdil), õpetajad koolis (ka mina) külvati üle lillede ja kaartidega. Niigi nädal otsa jäid paljud tunnid ära, sest pool kooli oli gripis, siis reede enne naistepäeva ei tulnud tundidest midagi välja. Rohkem sarnanes kool sel hetkel diskosaaliga - lapsed tormasid edasi-tagasi, poisid kinkisid tüdrukutele läikivasse krõbisevasse paberisse pakitud nänni (kingi üleandmise tseremoonia juurde kuulub ka kindlasti musi suule, komme millega hakkan siin ka mina harjuma, nii et ärge imestage kui tagasi olles kõiki musitan).
Hea uudis on aga see, et eile sain lõpuks oma passi passilauast kätte. Mitu korda ma seal juba käisin, on sassi läinud. Sissekirjutus küll kehtib ainult 25. juunini, ehk siis enne seda pean siit riigist lahkuma.
Uudiseid veel see, et ka kariloomadel on kevad. Nii on Rita majapidamises juures pullvasikas Mart ja lambatall Tiina (et ikka loomadel eesti nimed oleks, siis on nii mõnigi lammas endiste õpetajate järgi nimetatud, seekord siis talle sai lammas Helle).
25.2.09
Lumi tuli maha ja valgeks läks maa
Nii täpselt täna hommikul juhtuski. Buss jäi tervelt pool tundi hiljaks, lapsed juba olid sisimas rõõmsad, et ehk saavad koju tagasi minna. Siledate sussidega buss vingerdas ja kinus kui kohapealt enam minema ei saanud selle lopase ja pakus lume pärast. Iga pöörde peal oli tunne, et hallipäine vanamees ei suuda seda masinat enam tee peal hoida.
Pühapäevane kontsert läks meil kenasti. Mõnes kohas läksid näidendis küll sõnad sassi ja mõni hakkas vales kohas laulma, aga üldiselt olid kõik maru tublid. Viola ja Anja laulu ajal hakkasid mõned publikus isegi diskoliigutusi tegema. Uueks moeriietusesk on aga seitsmendikel saanud laiad rahvariidevööd, mida nad igal võimalusel oma teksade peale kerivad.
Klubis hakkasime paraja pundiga eesti tantse õppima. Esimene proov oli meil esmaspäeval, kõik läks suhteliselt vussi, aga selle-eest nalja oli oi kui palju.
Eelmine nädal käisin Kurmanis passilauas, et oma passi kätte saada. Ei miskit, leppisime uue aja teisipäevaks kokku. Mõtlesin, et millal ikka oleks parem aeg passi tagasi saada, kui 24. veebruar. Eile ukse taga töllerdades selgus, et Gennadi oli haigeks jäänud ja oma passi ma ei saa isegi näha.
Laupäeval pidasime Sergei 50-aasta juubelit. Lambasašlõkk ja salateid mitu sorti.
Aga ehk siis täna saab mõne vastlaliu ka teha.
Pühapäevane kontsert läks meil kenasti. Mõnes kohas läksid näidendis küll sõnad sassi ja mõni hakkas vales kohas laulma, aga üldiselt olid kõik maru tublid. Viola ja Anja laulu ajal hakkasid mõned publikus isegi diskoliigutusi tegema. Uueks moeriietusesk on aga seitsmendikel saanud laiad rahvariidevööd, mida nad igal võimalusel oma teksade peale kerivad.
Klubis hakkasime paraja pundiga eesti tantse õppima. Esimene proov oli meil esmaspäeval, kõik läks suhteliselt vussi, aga selle-eest nalja oli oi kui palju.
Eelmine nädal käisin Kurmanis passilauas, et oma passi kätte saada. Ei miskit, leppisime uue aja teisipäevaks kokku. Mõtlesin, et millal ikka oleks parem aeg passi tagasi saada, kui 24. veebruar. Eile ukse taga töllerdades selgus, et Gennadi oli haigeks jäänud ja oma passi ma ei saa isegi näha.
Laupäeval pidasime Sergei 50-aasta juubelit. Lambasašlõkk ja salateid mitu sorti.
Aga ehk siis täna saab mõne vastlaliu ka teha.
Subscribe to:
Posts (Atom)