Vaheaeg - kaks päeva rongis

Nädalane koolivaheaeg on sisustatud – kaks päeva rongis istumist. Pikalt juba plaan Lvovi (ukraina keeles Lviv) paarile tuttavale külla minna. Ainult, et sinna sõiduks kulub üks minut vähem kui 24 tundi. Nii tulebki edasi-tagasi kokku kaks päeva rongis ja poolteist päeva kohapeal. Mida siis selle ajaga rongis peale hakata? Ja oleks asi ainult ööpäevases rongisõidus, kõigepealt on kolm tundi vaba aega ka Kurmanis. Aeg kui kaduv nähtus ja juba kihutabki Lvivi rong jaama, nii et selle tuul ajab mantli hõlmad jalge ümber pea sõlme ja juuksed lendu.
Pikaks rongisõiduks arvan, et olen end hästi varustanud – hunnik süüa, paar raamatut, mõni film arvutis ja isegi heegeltustöö võtsin kaasa. Kupeekaaslane, keskeas härra, nohiseb esimesed paar tundi oma koikul. Loeb Komsomolskaja Pravdat või vahib aknast välja.
„Äkki natukene teed?“ surab ta mulle tassi nina alla.
Eupatooriast pärit Viktor, sündis Siberis ja päritolult üldse poolakas, on teel külla oma kunagisele klassikaaslasele, kelle juhuslikult internetist üles leidis.
„Ma vaatan, et sa sööd nii vähe,“ ja pistab mulle õuna kätte. Varem miilitsas töötanud Viktor tegeleb pangas krediitide ja laenudega.
„Oh, inimesed ka vahest lasevad ennast nii lollitada. Kord oli üks taat, kellele saadeti sms, et kandku teatud arvele 300 grivnat ja siis on võitnud omale kodukinosüsteemi. Kandis lausa kolm korda, sest alati öeldi tollele numbrile helistades, et veel vaja. Ja siis oli too telefoninumber välja lülitatud,“ kirjeldab Viktor oma tööd. Aeg-ajal tulevad talle rongisõidulgi tööd puudutavad kõned.
„Eks terve puhkus helistavad. Kolm aastat pole tegelikult puhanud,“ kurdab paari kuldhambaga mees ja keerutab närviliselt vasaku käe keskmise sõrme hõbesõrmust.
Olles joonud Viktoriga koos väga mitu tassi teed ning kuulanud ära tema arvamuse Ukraina poliitikast, kommunismist ja bandiitidest, süvenen jälle raamatu lugemisse. Aeg-ajalt ajab läbi seina WC-st tulev kloorine õhk silmad vidukile. Kohe kui raamatu kõrvale panen, kasutab Viktor juhust, et rääkida oma vennatütrest, kes läks Jaapanisse elama.
Sõbrad tuttavad Eestist saavad aeg-ajalt minult sms-e: „Veel 23 tundi veel rongis olla!“, „2 tundi möödas, 22 veel ja see ongi kiirrong“, „Aga kas ütlesin eelmine nädal, et sõit Lvivi on 24 tundi? 4 olen suutnud juba ära molutada, aga kann on juba tuim.“, „Tead, peale seda Lvivi sõitu ma pikamaa ronge tükk aega ei taha näha.“
Vaatamata vingumisele on peagi öö. Saab ka selgeks, miks see rong nii kaua sinna sõidab – teeb ju mingi imeliku ringi, kõigepealt ida Ukrainasse ja siis alles läände. Ööga (kupeekaaslane kollitab unenägudes varastades kõik mu asjad ja muutudes veel perverdiks) ongi varasem rongi saba muutunud peaks ja aknast vilksavad mööda lumiste katustega punastest tellistest majad, üksikutel sinised aknaraamid, siniste katustega kaevud ja auklikud porised külatänavad (selliseid teid vaadates on Krimmis ikka luksus).
Minu paari banaani ja pirukat vaadates vangutab Viktor pead ja surub mulle kätte keedetud muna, leivakääru ja murrab kitseliha tükist poole. Räägib veel, kuidas kaheksa ööpäeva Baikali äärde sõitis.
„Seal oli kupees üks noor mees, kellel karp kalaga. Vaatasin, et sõi ühe päeva, siis teise, kolmanda ja neljanda ka veel. Aga vot kui poisil lõpuks paha hakkas sellest soojas seisnud kalast.“
Lvivis on talv. Sajab õrna lund, õhk läheb üha jahedamaks.
„Seal võid pigem eesti keeles rääkida kui vene keeles, et mitte pahandustesse sattuda,“ hoiatab reisi eel üks õpetaja koolist. Õrnalt hallinevate ja suurte prillidega (nagu Heli Lääts oleks ta kui veel lokid pähe teeb) proua kiidab Lvovi taevani, kuid toob välja, et seal on ju ainult need ukrainlased (bandeirad vist oli nende nimetus?), kes venelasi ja venemeelsust ei salli.
Suurte prillidega pedagoog ise on aastaid Kiievi lähistel elanud. Siis aga kui mehe vanemad surid, otsustasid mehega koos Krimmi naise lapsepõlve kodusse vanemate juurde kolida. Suvel veedavad rõõmuga aega poolsaare mereäärsetes linnakestes. Tutvusidki üldse Krimmis. Naine oli just Aluštas peale instituudi lõppu kooli tööle saanud ja pidas suvevaheaega kui mees puhkama tuli.
„Poeg Maksim saab suvel 24 aga mitte ei taha naist leida. Ma juba ei jõua ära oodata, millal tal naine ja lapsed. Tütrele ütlesime, et kui veranda valmis saab ehitatud, siis on tal aeg mees võtta,“ räägib proua ja naerab ise muhedalt kilaval häälel hõh-hõh-hõh. Restoranis administraatorina töötav 20-aastane tütar pidi sellise jutu peale ainult muigama ja ei kõssa sõnagi.
„Heli Läätse“ jutt meenub kui vaksalis seisab vastas punase-valge kirju salliga Arsen. Araabiamaade pearätti meenutava mustriga rätid ja sallid, nagu hiljem selgub, on Lvivis ülimalt populaarsed ja ma oma Egiptusest ostetud rätiga sulandun hästi keskkonda.
„Ma väga hästi inglise keelt ei oska, vene keelt paremini, muidugi ukraina keel on mu emakeel,“ räägib katolikus ülikoolis sotsiaalpedagoogikat õppiv noormees. „Ülikooli majas on meil väljas rektori ristide kogu. Sellised suured ristid, mis kirikutornidel on, kodus on tal veel kogu väikestest ristidest,“ jutustab noormes näidates samal ajal erinevaid Lviv teatreid, kirikuid, ausambaid. Kui aga juba vähemalt kolmandal tee ületusel jään toppama veendumaks, et mitte ükski auto mind alla ei aja, siis Arsen ohkab ning lausub: „Jah, ma oleks pidanud sulle juba enne ütlema, et siin liikluses suuri reegleid ei ole. Ehk siis kui sedasi ootama jääd, ei saa sa kunagi üle tee. Kui aga teele astud, siis ole ettevaatlik, aga üldiselt autojuhid ikka alla ei aja.“ Tõesti, keset kõige tihedamat liiklust peatuvad autod kui astume üle tee ülbelt, ei mingit signaalitamist, keskmist sõrme ega sõimusõna. Korra näen aga ka õnnetust, trammide vahel on plekimõlkimine ning hiljem astub üks neiu teele otse ette tumedale masinale, mis pidurite kriiksudes peatud paar sentimeetrit tütarlapse põlvest.
„Nii huvitav, et sa Eestist oled. Ma olen juba viis aastat internetis ühe Tallinnast pärit tüdrukuga suhelnud, kunagi tahan talle kindlasti külla ka minna,“ räägib 21-aastane lokksipäine Arsen kui Franco ülikooli kohvikus teed joome.
Lvivis majandust õppivad õekesed Ljuba ja Lena ning nende sõbranna Uljana veavad mind endaga ülikooli klubisse luuleõhtule.
„Eh, see oli ikka kohutav,“ pahvatavad nad kõik kui oleme pisikesest ruumist tunniajase istumise järel välja trüginud.
„Me korraldame ka luuleõhtuid, aga üldiselt on need sellistes underground kohtades, kuulajaid on kuskil 200 ringis ning lisaks mängib seal mõni bänd. No ja luuletused ei ole ka nii naiivsed,“ räägib pruunisilmne Uljana kui kesklinnas ühest söögikohast teise kõnnime, sest kõik kohad on rahvast täis. Mõnes söögikohas avatakse uks ainult salasõna ütlemise peale.
Seltskonnaga liitunud noormehed pööritavad imestusest silmi kui kuulevad, et pigem räägin vene keeles ja inglise keeles ning ukraina keelt ei oska.
„Oi meil on tore-tore president ja imeilus peaminister, kes poseerib Playboyle,“ irvitavad nad vene keelt purssides. Üks roosat pluusi ja hõbedaselt läikivat lipsu kandvat noormeest võiks pidada vähemalt 25-aastaseks.
„Ta on tegelikult 17, Tšernobõl,“ muigavad tüdrukud kui hiljem neilt tolle sama noormehe vanust küsin.
„Mis asja?“ ei saa ma aru. „No meil on ütlemine, et noormehed, kes näevad vanemad välja kui nad tegelt on, on Tšernobõli tõttu sedasi,“ selgitab Lena.
Paksu juuksepahmakaga tüdruk teeb magistrikraadi majanduses. 21 ja juba magister?
„Sest meil oli kooliharidus 10 aastat, siis neli bakalaureus ja magister on üks aasta. Nüüd on keskkool aga 12 aastat nagu teil.“
Istume baaris, mille seinad on täis kleebitud valgeid A4 lehti, kus selgitatud negatiivset suhtumist valitsusse. „Palka pole? Löö oma ülemuse nägu üles,“ tõlgib Uljana ühe kirjakese. Menüüs hindu vaadates (4.99 või 8.11 näiteks) selgitab, et see on selle koha suhtumine majanduskriisi.
Uljana on pere ainus laps. Õpib samuti majandust. Aastas tuleb tema emal, Lesinal, kes töötab linnavalitsuses ametnikuna, ja isal, Igoril, tütre hariduse eest välja käia 1000 dollarit.
„Muidugi on ka ülikoole, kus riik maksab, aga seal tuleb maksta raha, et sisse saada. No altkäemaks. Aga sedasi on mu oma südametunnistus puhas ja tütar tõestab ausalt sisseastumiseksameid tehes, et ta sobib sinna õppima,“ pajatab kiitsaka näoga Igor hommikukohvi juues.
„Tohib küsida? Mulle nii pakub huvi, et sa Eestist. Kui ma veel tööl käisin, töötasin telekakinoskoope tootvas tehases, siis tihti käisin Vilniuses, vahest olin ka Tartus“ pudistab Igor ukraina ja vene kompott keeles. Uljana kuulab meid ja parandab me mõlema vene keelt.
Nüüd on aga Igor rohkem kodus, sest Tšernobõlis käimine on tervisele oma jälje jätnud. Nagu ta ise ütleb, siis tegeleb rohkem kunstiga. Teeb sõpradega koos maalidest odavamaid koopiad ja raamib neid.
Veebruari algusest asus Lvivis tööle eesti keele lektor. Kui Maarjaga (hiljem tuleb välja, et see nimi on tal oma valitud, sest mõjub paremini) telefonis kohtumist kokkuleppime ning ta teatab, et ta 50-aastane, siis häälest küll nii ei kõla. Ka kui mõõduka hilinemisega (trammijuht vahetus umbes neli korda täiesti suvalistes kohtades) jõuan Uljana juhatusel Franco kuju (mille kohta Arsen räägib legendi, et varem oli seal seisnud Stalini või Lenini kuju, kuid hiljem tõsteti büstiosa maha ja õlgadest üles on tänapäeva kuju) juurde, siis tumepunase läikega lühikeste juuste, pruunide silmade ja mustade tikk-kontsadega säärsaabastes pisikesele naisterahvale pakuks vanuseks heal juhul 35 aastat. Ka esmamuljel pole ta tavaline eestlane – kuigi kumb nüüd esimesena embas, seda ma täpselt ei mäletagi. Uljana ei tee väljagi, et vahest eesti keelt räägime ning juhatab meid söögikohta. „Gaasilambi“ ühelt korruselt teisele viib üpris kitsuke keerdtrepp. Riiulites, laes ja kus vähegi võimalik ripuvad gaasilambid. Viimaste leiutaja oli Lvivis elanud ja sellest ka söögikoha nimi.
„Mulle meeldib Lvivis, täiesti tunne, et võiksin pikemaks ajaks end siin sisse sättida ja ukrainkaks hakata,“ pahvatab Maarja. Viljandimaalt pärit naine on aastaid töötanud Tallinnas ja Narvas, aga ka Peterburgis. Pidevale töörabamisele tundub aga Lviv olevat talle ka mõnusaks hingetõmbepausiks.
„Juba rääkisin siin ühe kohalikuga, kes pakkus, et tal pool majakest kuskil linna servas tühi ja ehk saaksin sinna omale mõned peenrad teha, lilli kasvatada,“ vadistab Maarja kiiresti. Energiat ja särtsu paistab tal olevat küll. Pruunide silmade põhjuseks võib aga pidada armeenlasest isa.
Kiidame Maarjaga selle riigi meeste välimust. Alati on nad korralikult riides ja näevad kenad välja. Lvivis veel eriti. Aga no tõesti, isegi neljanda klassi poisike käib pidevalt koolis ülikonnas. Uljana ja Ljuba muigavad imelikult meie tähelepaneku peale. Nende jaoks ei midagi erilist.
Märkamatult kaob aeg lobisedes ning tänaval juba läheme eri suundades nägemist öeldes kohaliku kombe kohaselt – kallistus ja musi. Erinevad vanused ja staatused mõjutavad seda kommet, kuid Lvivis nende paari päevaga harjusin kohalikest eeskuju võttes tervitama musiga nii mehi kui naisi.
Mäekünka jalamil, kus asub kõrge loss, selgub kurb tõsiasi – sport on tervislik. Krasnodarkas ilusamatel kevadpäevadel olen lastega palli tagunud, aga vaatamata sellele võtab põlved võdisema nagu äsjakeedetud spagetid ja sääred krampi kui päris mitmest trepist üles rühkides jõuan tuule käes lehviva sini-kollase lipu juurde. Ähin ja turtsun nagu aurumasin enne kui Karlsson katuselt selle õhku lasi ning luban endale, et kohe kui saab, hakkan rattaga koolis käima jälle.
Soovi peale linna üht surnuaeda külastada lähevad Ljuba ja Arseni kulmud korraks juuste piirini. „Aga me ei jõua enam, see pannakse varsti kinni. Ja kui me üle aia ronime, siis peetakse meid veel satanistideks,“ üritab Ljuba mind ümber veenda mitte surnaeda minna. Vaikselt pimenev tänav raekoja ümbruses on naervaid, kilkavaid, lobisevaid noori täis. Õrnad lumehelbed helgivad öötööle ärkavate laternate kumas. Külm näpistab nina. Jalutame hoopis jõe vasakule kaldale. Viimane on tegelikult söögikoht uhke ooperimaja keldris. Ooperimaja all oli aga kunagi jõgi olnud, mis siis sunniti torudes voolama, et saaks selle kohale ehitada Lvivi üheks sümboliks kujunenud maja. Loodus inimesele ei allu alati ja nii oli ooperimaja üsna kiiresti ikkagi vajunud. Maja arhitekt kartis, et peagi kukub kogu maja sedasi kokku ja oli enesetapu sooritanud.
Ooperimaja seisab siiani. Suurt platsi selle ees kasutab linnarahvas kokkusaamiskohana, memmekesed söödavad seal tuvisid ja lapsed kimavad elektriautodega ringi ning möödujatel tuleb äkilisi hüppeid teha, et näiteks mitte punase plastmass Ferrari alla jääda.
Kui juba „Gaasilamp“ oli huvitava sisekujunduse ja lahendustega, siis „Jõe vasak kallas“ on veelgi rohkem üritanud oma nišši leida. Seda on selgelt näha ka selles, et iga viimne kui laud on hõivatud. Ainsa vaba koha saab vanni kõrvale. Patjadega täidetud vannike. WC-sse minnes soovitab Ljuba aga fotoka kaasa võtta. Helendavates värvides palmid ja Marilyn Monroe näopildid. Et ise ka aru ei saaks, mida WC-s teed, siis klimberdab klaver üpris kõrva ääres läbi kõlari.
Lvivist õhkub oma hõngu, kultuursust, kunsti. Isegi piljardimänguks läheme kambakesi „Kabinetti“. Kohaliku bändi Godo solist on seltskonda sulandunud ja rõõmuga näitab armeenia kirikut kui sellest möödume.
„Kabinett“ on oma nime väärt – suured tugitoolid, maast laeni raamaturiiulid, klassikalised raamatukogu laualambid. Päeval linna peal nähtud Sherlock Holmesi kaksikvend oma musta mantli, kübara, läikiva jalutuskepi ja taskust paistva hõbedase uuriketiga on veel ainult puudu.
„Miks sa juba tagasi lähed? Võinud ikka kauemaks jääda. Tule veel, kui mul tervis parem, siis läheme mägedesse ka,“ ütleb Uljana isa kui sätin korteriuksest välja astuma. Hea meelega jääks. Kui ainult see rongisõit nii kaua ei kestaks. Seekordne kupeekaaslane, mustapäine naisterahvas on üpris vaikne – komandeeringust teel tagasi koju Saparošjasse, kus teda tütar pikisilmi ootab.
„Kas tead, et meie rongil ei ole üheksandat vagunit? Meie oma on kümnes ja ma tahtsin kaheksandasse minna töökaaslase juurde aga põrutasin mööda, sest lugesin kõrvalvaguni üheksandaks. Aga see hoopis kaheksas,“ jutustab Svetlana õhtuhakul.
Kurmanis rongilt maha astudes võtab mind vastu kevad. Päike särab, linnud laulavad, kuskilt hiilib ninna küpsetatud kartuli ja grillvorstide lõhn. Pulstis karvaga hall koer vudib suur pirukas hambus kiiresti bussipeatusest mööda.
Krasnodarkas on kevadtööd suures hoos. Paljud on agarodis mullas songimas, mõni paneb juba kartult maha. Küla mattub vaikselt hallikassinaka tossu sisse – sügise ja talvega kuhjunud sodist jääb alles vaid tuhk. Lapsed silkavad mööda tänavat, poisikesed paarutavad rolleritega ringi.