Nii täpselt täna hommikul juhtuski. Buss jäi tervelt pool tundi hiljaks, lapsed juba olid sisimas rõõmsad, et ehk saavad koju tagasi minna. Siledate sussidega buss vingerdas ja kinus kui kohapealt enam minema ei saanud selle lopase ja pakus lume pärast. Iga pöörde peal oli tunne, et hallipäine vanamees ei suuda seda masinat enam tee peal hoida.
Pühapäevane kontsert läks meil kenasti. Mõnes kohas läksid näidendis küll sõnad sassi ja mõni hakkas vales kohas laulma, aga üldiselt olid kõik maru tublid. Viola ja Anja laulu ajal hakkasid mõned publikus isegi diskoliigutusi tegema. Uueks moeriietusesk on aga seitsmendikel saanud laiad rahvariidevööd, mida nad igal võimalusel oma teksade peale kerivad.
Klubis hakkasime paraja pundiga eesti tantse õppima. Esimene proov oli meil esmaspäeval, kõik läks suhteliselt vussi, aga selle-eest nalja oli oi kui palju.
Eelmine nädal käisin Kurmanis passilauas, et oma passi kätte saada. Ei miskit, leppisime uue aja teisipäevaks kokku. Mõtlesin, et millal ikka oleks parem aeg passi tagasi saada, kui 24. veebruar. Eile ukse taga töllerdades selgus, et Gennadi oli haigeks jäänud ja oma passi ma ei saa isegi näha.
Laupäeval pidasime Sergei 50-aasta juubelit. Lambasašlõkk ja salateid mitu sorti.
Aga ehk siis täna saab mõne vastlaliu ka teha.
No comments:
Post a Comment