Lihavõtted ja muu tramburai

Valget suurt karvast lumepalli meenutava aprikoosipuu juurest kostub ühtlast suminat. Mesilased tiirutavad ühelt õielt teisele. Päike kõrvetab - kraadiklaas viskab heal päeval 20 pügalat üle nulli. Kollased nartsissid koogutavad tuuleiili käes oma kaelu ning kummardavad alandlikult. Märkamatult on pruun ja kuivanud rohi asendunud roheliste mahlaste heinalibledega, mida lambad ja lehmad usinalt nosivad. Puude ja põõsaste lehed kasvavad silmnähtavalt. Võiks öelda, et isegi raginat on kuulda kui värske kaer varjab musta mulla. Kahe akna vahel sabistavad väiksemad ja suuremad, tiibadega ja tiibateda sipelgad nagu mahe vihmahoog vastu klaasi.
Hommikuses udus ja jaheduses bussile trügivad koolilapsed meenutavad Maleva filmist rehade, luudade ja kõblastega varustatud sõdivat talurahvast. Kollane kilekotike luua ümber turnib väike teise klassi Nastja kõrgetest bussiastmetest üles. Koolitundidest ja tarkuse kogumisest on nüüd tähtsam lillepeenarde kaevamine, lillede istutamine, rehitsemine. Kõik ikka selleks, et tähtsate direktorite külaskäigul aprilli keskel kõik säraks. Muidugi kui aeg käes, siis need direktorid üldse ei tulegi. Asi lükkub edasi maisse.
„Suvel on meil kümnenda klassi õpilastel praktika,“ jutustab üks päev Marina kui kolme kilomeetrit Krasnodarkasse kõmpsime.
„Mis see praktika siis tähendab?“ tunnen huvi ning meenutan, kuidas ülikooli ajal käisin praktika korras mööda talusid mälestusi kogumas.
„Oh, meie koristame,“ selgitab Marina. Praktika koristamises? Tulevikus kindlasti vajalik oskus aga kas seda siis tõesti mujalt kui koolist ei saa.
Samas kõik külaelanikud kaevavad agarodis, lupjavad ja värvivad maja, teevad oma tares suurpuhastust või sabivad muidu ringi nagu pisikesed mustad sipelgad, kes otsustanud Rita majapidamises pea kõik lillepotid hõivata.
„Õpetaja, miks te nii vara klubist ära läksite, seal oli hiljem veel tüli,“ vuristab Ivanna nagu kuulipildujast kui tares järjekordset proovi teeme. „Jah, kus oli alles diskoteek seekord. Järgmine kord peab kindlasti minema, sest siis võib veel kakluseks minna,“ lisab Saša. Tüdrukute sõnul olid diskole tulnud noormehed Timašovkast ning klubis suitsetanud. Keegi krasnodarkalastest oli neid keelanud ja siis oli tüliks kiskunud.
****
„Mina hakkan peale kooli lõppu traktoristiks kindlasti. Sellega teenib vähemalt,“ tunnistab 11. klassis õppiv Paša. Tema klassivend Andrei tahab aga inseneriks saada ning instituudis edasi õppida.
Poistel ja tegelikult üldse tervel 11. klassil on veel kaks nädalt koolitundides istuda ning siis juba hakkab eksamiperiood.
„Mul on esimene eksam 8. mail, biloogia,“ räägib Anja eesti keele tunnis. Ta tunnistab, et oleks ühe ainena ka eesti keele valinud, kuid kuna see on fakultatiivne ehk valikaine, siis ei saa selles eksamit teha. Kuigi varasematel aastatel sai. Esimest aastat on Krimmis ülepoolsaarelised eksamid. Sama nagu Eestis riigieksamid.
„Mis sa arvad, kas sa peale kooli veel eesti keelt kasutad kuskil?“ pärin Anjalt. Võimalusel lubab ta omale välispassi teha, et siis saaks Eestisse sugulastele külla ikka minna. Eks siis võib eesti keele oskus ka ära kuluda.
*****
Tare aias äsja õide puhkenud aprikoosipuude all matsutab musta-valge kirju Tsornõi rõõmuga keedetud mune. Just neid, mida oleks pidanud lihavõtete tähistamiseks lapsed kirevaks värvima.
„Aga nad läksid mul teel taresse katki kõik,“ põhjendab seitsmenda klassi tüdruk Aleksandra miks ta väikses kilekotis oleva kooretükikesi täis oleva munapudru, mis veel hea kujutlusvõime puhul meenutab nelja keedetud muna, koerale poetab.
„Ma võtsin keetmata muna, aga see läks juba kodu juures katki,“ ei suuda Saša klassiõde Ivanna naeru pidada. Kõkutab nii, et silmist pisarad voolavad. Ka nende klassikaaslastel pole rohkem õnne olnud. Ikka on ümarast keedetud munast saanud auke täis plönn, mille peale õues ringi silkav koer ainult keelt limpsab.
Nii jäävadki tares peetavatel lihavõtetel munad värvimata. Nädala pärast ehk 19. aprillil tähistab suurem osa Krimmi poolsaare elanikkonnast ülestõusmispühi ning siis toimub suurem munade värvimine. Vajalikke värve ja kleepekaid võib poest juba märtsi lõpust alates osta. Esmaspäev peale pühi on aga järjekordselt vaba päev.
Lihavõttet aga tähistamata tares ikka ei jää.
Teises klassi õppiv Anja tõmbab punse jope käised kõrgemale ning pusib ja pusib, kuid kollane lõng ei taha mitte pisikesest nõelaaugust läbi minna. Rohkem õnne on kolmandas klassis õppival Veronikal.
„Sellel tibul on ju kõik karvad pikad ja imelikud,“ kurdab tüdruk kui oma lõngast tibu lõpuks valmis saanud. Käärid teevad siiski imet.
„Me teeme need tibud kodus valmis, alustame hoopis piknikuga,“ pakub järsku kahe pika patsiga Ivanna.
Vaatamata sellele, et akna taga sirab päike ning möödunud paari päeva 18 soojakraadi on oma jälje jätnud kiiresti tärganud rohule ning õite alla mattunud aedadele, ei saa väljas muru peal pikniku pidada. Isegi sunnib tavalisi Eesti tormi-iile meenutav stepituul lapsed tares istuma jopedes – tuul kustutab ülimalt kiiresti maja soojendava gaasiahju leegi.
Ei ole muud teha kui pidada värviliste munadeta munadepüha söömaaeg tuult varjavate maja seinte vahel. Kuivikud, pannkoogi, pelmeenid, vorstivõileib, küpsisepallid. Võiks öelda, et rikkalik tubane piknik pisikeste mõjutustega erinevate rahvuste köögist.
„Me peame nüüd koju minema koristama,“ hüüavad tüdrukud kui ühest suust.
Juba paar päeva käivad täiskasvanud kohalikus surnuaias koristamas ja hauakive värvimas, et nädal peale siinset lihavõtet vanemate päeva tähistada ja siis surnuaeda värvitud mune viia lahkunute haudadele. Drušok saab siis hea suutäie sealt hiljem. Nimelt on koeral komme ikka aeg-ajalt käia nii külast natuke maad eemal kõrgema künka peal asuvas eesti surnuaias kui ka suure tee ääres asuvas halli betoonaiaga piiratud kalmistul. Drušok sibab sinna eriti peale pühi või matuseid, milla on loota, et saab haudadele jäetud komme kugistada. Üks päev tuli ta aga koju nagu tänapäeva punkar – mustad karvad olid siniseid triipe täis ning kõik püsti ja takkus. Kes teab, kus kolas, aga kuskil sellises kohas kolas, kus midagi siniseks värviti. Arvatavasti surnuaias pinkide all.
Ainsad, kes aga siin ka uue kalendri järgi lihavõtteid peavad, on jehoova tunnistajad. „Mis neil johhovitel sinna taresse asja on,“ pahandab naabri Aino küla peal kõigile, kellele sai. Nimelt soovisid johhovid oma koosoleku tarbeks Eesti taret üürida paariks tunniks. Sättisid lillevaasid laudadele, tõmbasid valge tikitud lilledega kapi ette, lilleliste kardinatega varjasid rohelise köögiukse. Kõik selleks, et luua midagi ehk altari laadset.
„Poisid, kas te end tutvustasite?“ küsib blondide juuste, maani ulatuva musta mantliga Marina oma poegadelt.
Timofei, David vuristavad pisikesed alla kümne aasta poisikesed ning suruvad käe pihku. Marina ja tema mees Volodja on jehoova tunnistajate eestvedajad Kurmanis.
„See on meie pisikene Vera,“ võtab ta paariaastase roosas jopes plikatirtsu sülle. Üldse on neil kokku viis last.
Tare köögis on johhovite koosolekul küll lapsi rohkem kui täiskasvanuid. Kohe kui hallis ülikonnas brat Volodja piiblipeatüki nimetab sahistavad ülikondades väikesed poisid ning rosetikestega juustes tüdrukud kiiresti paksu raamatu lehti. Lilleliste pearättidega paar memmekest sätivad prillid paremini ninale, et peenikest pühakirja kaasa lugeda.
Kuidas luteri kirikus leivamurdmine käib, olen näinud. Aga, et jehoova tunnistajad kahte veiniklaasi ja kahte õhukeste vahvlitega taldrikut käest kätte edasi annavad, ei osanud küll aimata. Kui koosolek läbi valab brat Volodja veiniklaasidest punase vedeliku tagasi plastpudelisse ning vahvlid mähib kilekotikese sisse.
******
Krasnodarkas on kaks poodi. Mõlemad üpris lähestikku. Üks on n-ö kroonu pood. Selline valge suur maja kohe bussipeatuse juures. Siniste raamidega trellitatud aknad, millest õhtuti kumab läbi helesinist tuld. Teine väiksem pood on kohe vastas. Junusi pood. Peab seda tatarlastest perekond – ema, isa ja kaks tütart.
„Oh, päeval on ikka viimasel ajal siin hirmus igav. Kui rahvast on, läheb aeg kiiresti. Aga inimestel enam raha ei ole ja siis nad suurt poes ei käi,“ räägib tumedate lühikeste juustega Levisa. Tütarlaps õpib Simferoopolis kaugõppes raamatupidamist. Kui koolist aega üle, siis aitab vanemaid poes.
Sellest, et hinnad poes ainult tõusevad, räägib küll vist terve küla. Isegi sünnipäevapeol, kuhu satun, on perenaistel jutuks, et liha hind tõusis ning kala üldse enam poest osta ei saa. Enne oli liha 15 grivnat, nüüd aga juba 17. Hea sardellikilo on üldse 30 grivnat.
„Jah, meil noortel pole viga, läheme sõidame Kurmanisse ja ostame sealt odavama hinnaga asju. Aga pensionärid ei hakka ju linna sõitma. Ikka ostavad omale vajaliku siit poest, selle hinnaga,“ selgitab Aljona kui tema köögis kohvi joome. Mustapäise Aljona näost võib lugeda, et ta on elus nii mõndagi kogenud. Tõsi, mehele läks ta juba 16-aastaselt, tütred, Liana ja Diana käivad algkoolis. Aljona ise on kõigest 25, kuid otsa vaadates pakuks aastaid tunduvalt rohkem. Ema elab Venemaal. „Seal on tööd ja elu parem kui siin,“ põhjendab Aljona.
„Kes sul seal elavad?“ küsin kui väljudes näen koridoris puukasti, mille kohal siramas suure soojenduslampi.
„Pardikesed.“
****
Vene lihavõtted ehk пасха (pask hääldatakse kohalikus keeles) saab alguse juba neljapäeval, puhtal neljapäeval. Siis tuleb terve maja puhtaks kraamida, et puhtus oleks majapidamises terve aasta. Nii mõnigi õpilane jätab sel päeval kooli minemata, sest kodused koristustööd vajavad tegemist.
Juba paar päeva saab poest paske osta. Ehk siis kollane ümarik kõrge saikene, mis kaetud valge klasuuri ja värviliste pudinatega. Selliseid erisuuruses seenekesi on mõlema Krasnodarka poe letid täis, kõige väiksema saab juba paari grivna eest kätte. Maitselt tüüpilise kodukootud pärmisaia sarnane.
„Ega seda siis veel täna ei süüa,“ ahhetab Rita kui luban reedel poest läbi käies paar seda saia ka võtta, et ära maitsta. „Pühapäeval kui alles õige püha, siis tohib maiustada,“ kõlab selgitus kohalikest kommetest.
Meie leivaküpsetusmasinaga tehtud magus sai on seekord liiga edasipüüdlik. Kohe nii, et kerkib üle ääre ja terve masin on tainast täis. Terve maja kärsahaisu ka. Kui uuesti küpsema panna, siis tahab jälle hirmsasti üle ääre kerkida.
„Ma tegin kilponna, millest üks päev rääkisin, tule meile maitsma seda,“ kutsub Ljuda telefonis enda juurde lihavõtte lõunale. Kilpkonn on kakaokreemiga küpsetis, mis laotud taldrikule nagu suur must kahepaikne. Lihavõtte laud on rikkalik. Mis siis, et kurdetakse pidevalt raha nappuse üle. Siilikesed ehk riisis-hakkliha pallid, ahjus küpsetatud kartul, sibularullid, vinegret, kohupiima-küüslaugu salat, moonisai.
*****
Vanemate päeva hommiku poolikul kui lehmad lüpstud ja juba karja aetud, jalutavad Krasnodarkalased üheskoos küla serva surnuaiale. Hauakivid ja raudaiakesed läigivad uuest värvist, mõne küljest jääb veel hõbedane värvgi mantli külge kui hõlmad tuules lendu lähevad. Lillelise rätiga memmeke sätib kirevad kunstlilled ühe suure kadunukese pildiga hauakivi kõrvale stepimulda. Ühe haua juurest teise juurde jalutades panevad inimesed oma lahkunute mäletuseks kivide jalamile küll komme, küpsiseid, lihavõttesaiu, värvilisi mune ja ka pitsikese kangemat valget kraami.
Üks valge väike koeranäss juba müttab kõrge rohu sees ning nuusib õhku. Kui kõik on oma kadunukesi mälestanud, siis ootab koeri eest lõhkemiseni täispugimine.
„Oh, nii mitmedki lähevad oma suurte sumkadega hiljem surnuaiale. Neid (tulekahjus hukka saanud paar) enam ei ole, aga nemad käisid sedasi alati peale teisi surnuaial kraami korjamas,“ jutustab Rita.
Surnuaiast koju jõudes tuleb kohe käsi pesta. Miks sedasi, seda Rita ei oskagi mulle seletada. Lihtsalt on komme selline. Üldse on vanemate päeva tähistamine ja sedasi surnuaias kadunukeste mälestamine rohkem ukraina ja vene komme.
„Eestlased siin varem ei käinud sedasi. Ainult matused ja siis kevadel kui vaja haud korda teha.”

Vaheaeg - kaks päeva rongis

Nädalane koolivaheaeg on sisustatud – kaks päeva rongis istumist. Pikalt juba plaan Lvovi (ukraina keeles Lviv) paarile tuttavale külla minna. Ainult, et sinna sõiduks kulub üks minut vähem kui 24 tundi. Nii tulebki edasi-tagasi kokku kaks päeva rongis ja poolteist päeva kohapeal. Mida siis selle ajaga rongis peale hakata? Ja oleks asi ainult ööpäevases rongisõidus, kõigepealt on kolm tundi vaba aega ka Kurmanis. Aeg kui kaduv nähtus ja juba kihutabki Lvivi rong jaama, nii et selle tuul ajab mantli hõlmad jalge ümber pea sõlme ja juuksed lendu.
Pikaks rongisõiduks arvan, et olen end hästi varustanud – hunnik süüa, paar raamatut, mõni film arvutis ja isegi heegeltustöö võtsin kaasa. Kupeekaaslane, keskeas härra, nohiseb esimesed paar tundi oma koikul. Loeb Komsomolskaja Pravdat või vahib aknast välja.
„Äkki natukene teed?“ surab ta mulle tassi nina alla.
Eupatooriast pärit Viktor, sündis Siberis ja päritolult üldse poolakas, on teel külla oma kunagisele klassikaaslasele, kelle juhuslikult internetist üles leidis.
„Ma vaatan, et sa sööd nii vähe,“ ja pistab mulle õuna kätte. Varem miilitsas töötanud Viktor tegeleb pangas krediitide ja laenudega.
„Oh, inimesed ka vahest lasevad ennast nii lollitada. Kord oli üks taat, kellele saadeti sms, et kandku teatud arvele 300 grivnat ja siis on võitnud omale kodukinosüsteemi. Kandis lausa kolm korda, sest alati öeldi tollele numbrile helistades, et veel vaja. Ja siis oli too telefoninumber välja lülitatud,“ kirjeldab Viktor oma tööd. Aeg-ajal tulevad talle rongisõidulgi tööd puudutavad kõned.
„Eks terve puhkus helistavad. Kolm aastat pole tegelikult puhanud,“ kurdab paari kuldhambaga mees ja keerutab närviliselt vasaku käe keskmise sõrme hõbesõrmust.
Olles joonud Viktoriga koos väga mitu tassi teed ning kuulanud ära tema arvamuse Ukraina poliitikast, kommunismist ja bandiitidest, süvenen jälle raamatu lugemisse. Aeg-ajalt ajab läbi seina WC-st tulev kloorine õhk silmad vidukile. Kohe kui raamatu kõrvale panen, kasutab Viktor juhust, et rääkida oma vennatütrest, kes läks Jaapanisse elama.
Sõbrad tuttavad Eestist saavad aeg-ajalt minult sms-e: „Veel 23 tundi veel rongis olla!“, „2 tundi möödas, 22 veel ja see ongi kiirrong“, „Aga kas ütlesin eelmine nädal, et sõit Lvivi on 24 tundi? 4 olen suutnud juba ära molutada, aga kann on juba tuim.“, „Tead, peale seda Lvivi sõitu ma pikamaa ronge tükk aega ei taha näha.“
Vaatamata vingumisele on peagi öö. Saab ka selgeks, miks see rong nii kaua sinna sõidab – teeb ju mingi imeliku ringi, kõigepealt ida Ukrainasse ja siis alles läände. Ööga (kupeekaaslane kollitab unenägudes varastades kõik mu asjad ja muutudes veel perverdiks) ongi varasem rongi saba muutunud peaks ja aknast vilksavad mööda lumiste katustega punastest tellistest majad, üksikutel sinised aknaraamid, siniste katustega kaevud ja auklikud porised külatänavad (selliseid teid vaadates on Krimmis ikka luksus).
Minu paari banaani ja pirukat vaadates vangutab Viktor pead ja surub mulle kätte keedetud muna, leivakääru ja murrab kitseliha tükist poole. Räägib veel, kuidas kaheksa ööpäeva Baikali äärde sõitis.
„Seal oli kupees üks noor mees, kellel karp kalaga. Vaatasin, et sõi ühe päeva, siis teise, kolmanda ja neljanda ka veel. Aga vot kui poisil lõpuks paha hakkas sellest soojas seisnud kalast.“
Lvivis on talv. Sajab õrna lund, õhk läheb üha jahedamaks.
„Seal võid pigem eesti keeles rääkida kui vene keeles, et mitte pahandustesse sattuda,“ hoiatab reisi eel üks õpetaja koolist. Õrnalt hallinevate ja suurte prillidega (nagu Heli Lääts oleks ta kui veel lokid pähe teeb) proua kiidab Lvovi taevani, kuid toob välja, et seal on ju ainult need ukrainlased (bandeirad vist oli nende nimetus?), kes venelasi ja venemeelsust ei salli.
Suurte prillidega pedagoog ise on aastaid Kiievi lähistel elanud. Siis aga kui mehe vanemad surid, otsustasid mehega koos Krimmi naise lapsepõlve kodusse vanemate juurde kolida. Suvel veedavad rõõmuga aega poolsaare mereäärsetes linnakestes. Tutvusidki üldse Krimmis. Naine oli just Aluštas peale instituudi lõppu kooli tööle saanud ja pidas suvevaheaega kui mees puhkama tuli.
„Poeg Maksim saab suvel 24 aga mitte ei taha naist leida. Ma juba ei jõua ära oodata, millal tal naine ja lapsed. Tütrele ütlesime, et kui veranda valmis saab ehitatud, siis on tal aeg mees võtta,“ räägib proua ja naerab ise muhedalt kilaval häälel hõh-hõh-hõh. Restoranis administraatorina töötav 20-aastane tütar pidi sellise jutu peale ainult muigama ja ei kõssa sõnagi.
„Heli Läätse“ jutt meenub kui vaksalis seisab vastas punase-valge kirju salliga Arsen. Araabiamaade pearätti meenutava mustriga rätid ja sallid, nagu hiljem selgub, on Lvivis ülimalt populaarsed ja ma oma Egiptusest ostetud rätiga sulandun hästi keskkonda.
„Ma väga hästi inglise keelt ei oska, vene keelt paremini, muidugi ukraina keel on mu emakeel,“ räägib katolikus ülikoolis sotsiaalpedagoogikat õppiv noormees. „Ülikooli majas on meil väljas rektori ristide kogu. Sellised suured ristid, mis kirikutornidel on, kodus on tal veel kogu väikestest ristidest,“ jutustab noormes näidates samal ajal erinevaid Lviv teatreid, kirikuid, ausambaid. Kui aga juba vähemalt kolmandal tee ületusel jään toppama veendumaks, et mitte ükski auto mind alla ei aja, siis Arsen ohkab ning lausub: „Jah, ma oleks pidanud sulle juba enne ütlema, et siin liikluses suuri reegleid ei ole. Ehk siis kui sedasi ootama jääd, ei saa sa kunagi üle tee. Kui aga teele astud, siis ole ettevaatlik, aga üldiselt autojuhid ikka alla ei aja.“ Tõesti, keset kõige tihedamat liiklust peatuvad autod kui astume üle tee ülbelt, ei mingit signaalitamist, keskmist sõrme ega sõimusõna. Korra näen aga ka õnnetust, trammide vahel on plekimõlkimine ning hiljem astub üks neiu teele otse ette tumedale masinale, mis pidurite kriiksudes peatud paar sentimeetrit tütarlapse põlvest.
„Nii huvitav, et sa Eestist oled. Ma olen juba viis aastat internetis ühe Tallinnast pärit tüdrukuga suhelnud, kunagi tahan talle kindlasti külla ka minna,“ räägib 21-aastane lokksipäine Arsen kui Franco ülikooli kohvikus teed joome.
Lvivis majandust õppivad õekesed Ljuba ja Lena ning nende sõbranna Uljana veavad mind endaga ülikooli klubisse luuleõhtule.
„Eh, see oli ikka kohutav,“ pahvatavad nad kõik kui oleme pisikesest ruumist tunniajase istumise järel välja trüginud.
„Me korraldame ka luuleõhtuid, aga üldiselt on need sellistes underground kohtades, kuulajaid on kuskil 200 ringis ning lisaks mängib seal mõni bänd. No ja luuletused ei ole ka nii naiivsed,“ räägib pruunisilmne Uljana kui kesklinnas ühest söögikohast teise kõnnime, sest kõik kohad on rahvast täis. Mõnes söögikohas avatakse uks ainult salasõna ütlemise peale.
Seltskonnaga liitunud noormehed pööritavad imestusest silmi kui kuulevad, et pigem räägin vene keeles ja inglise keeles ning ukraina keelt ei oska.
„Oi meil on tore-tore president ja imeilus peaminister, kes poseerib Playboyle,“ irvitavad nad vene keelt purssides. Üks roosat pluusi ja hõbedaselt läikivat lipsu kandvat noormeest võiks pidada vähemalt 25-aastaseks.
„Ta on tegelikult 17, Tšernobõl,“ muigavad tüdrukud kui hiljem neilt tolle sama noormehe vanust küsin.
„Mis asja?“ ei saa ma aru. „No meil on ütlemine, et noormehed, kes näevad vanemad välja kui nad tegelt on, on Tšernobõli tõttu sedasi,“ selgitab Lena.
Paksu juuksepahmakaga tüdruk teeb magistrikraadi majanduses. 21 ja juba magister?
„Sest meil oli kooliharidus 10 aastat, siis neli bakalaureus ja magister on üks aasta. Nüüd on keskkool aga 12 aastat nagu teil.“
Istume baaris, mille seinad on täis kleebitud valgeid A4 lehti, kus selgitatud negatiivset suhtumist valitsusse. „Palka pole? Löö oma ülemuse nägu üles,“ tõlgib Uljana ühe kirjakese. Menüüs hindu vaadates (4.99 või 8.11 näiteks) selgitab, et see on selle koha suhtumine majanduskriisi.
Uljana on pere ainus laps. Õpib samuti majandust. Aastas tuleb tema emal, Lesinal, kes töötab linnavalitsuses ametnikuna, ja isal, Igoril, tütre hariduse eest välja käia 1000 dollarit.
„Muidugi on ka ülikoole, kus riik maksab, aga seal tuleb maksta raha, et sisse saada. No altkäemaks. Aga sedasi on mu oma südametunnistus puhas ja tütar tõestab ausalt sisseastumiseksameid tehes, et ta sobib sinna õppima,“ pajatab kiitsaka näoga Igor hommikukohvi juues.
„Tohib küsida? Mulle nii pakub huvi, et sa Eestist. Kui ma veel tööl käisin, töötasin telekakinoskoope tootvas tehases, siis tihti käisin Vilniuses, vahest olin ka Tartus“ pudistab Igor ukraina ja vene kompott keeles. Uljana kuulab meid ja parandab me mõlema vene keelt.
Nüüd on aga Igor rohkem kodus, sest Tšernobõlis käimine on tervisele oma jälje jätnud. Nagu ta ise ütleb, siis tegeleb rohkem kunstiga. Teeb sõpradega koos maalidest odavamaid koopiad ja raamib neid.
Veebruari algusest asus Lvivis tööle eesti keele lektor. Kui Maarjaga (hiljem tuleb välja, et see nimi on tal oma valitud, sest mõjub paremini) telefonis kohtumist kokkuleppime ning ta teatab, et ta 50-aastane, siis häälest küll nii ei kõla. Ka kui mõõduka hilinemisega (trammijuht vahetus umbes neli korda täiesti suvalistes kohtades) jõuan Uljana juhatusel Franco kuju (mille kohta Arsen räägib legendi, et varem oli seal seisnud Stalini või Lenini kuju, kuid hiljem tõsteti büstiosa maha ja õlgadest üles on tänapäeva kuju) juurde, siis tumepunase läikega lühikeste juuste, pruunide silmade ja mustade tikk-kontsadega säärsaabastes pisikesele naisterahvale pakuks vanuseks heal juhul 35 aastat. Ka esmamuljel pole ta tavaline eestlane – kuigi kumb nüüd esimesena embas, seda ma täpselt ei mäletagi. Uljana ei tee väljagi, et vahest eesti keelt räägime ning juhatab meid söögikohta. „Gaasilambi“ ühelt korruselt teisele viib üpris kitsuke keerdtrepp. Riiulites, laes ja kus vähegi võimalik ripuvad gaasilambid. Viimaste leiutaja oli Lvivis elanud ja sellest ka söögikoha nimi.
„Mulle meeldib Lvivis, täiesti tunne, et võiksin pikemaks ajaks end siin sisse sättida ja ukrainkaks hakata,“ pahvatab Maarja. Viljandimaalt pärit naine on aastaid töötanud Tallinnas ja Narvas, aga ka Peterburgis. Pidevale töörabamisele tundub aga Lviv olevat talle ka mõnusaks hingetõmbepausiks.
„Juba rääkisin siin ühe kohalikuga, kes pakkus, et tal pool majakest kuskil linna servas tühi ja ehk saaksin sinna omale mõned peenrad teha, lilli kasvatada,“ vadistab Maarja kiiresti. Energiat ja särtsu paistab tal olevat küll. Pruunide silmade põhjuseks võib aga pidada armeenlasest isa.
Kiidame Maarjaga selle riigi meeste välimust. Alati on nad korralikult riides ja näevad kenad välja. Lvivis veel eriti. Aga no tõesti, isegi neljanda klassi poisike käib pidevalt koolis ülikonnas. Uljana ja Ljuba muigavad imelikult meie tähelepaneku peale. Nende jaoks ei midagi erilist.
Märkamatult kaob aeg lobisedes ning tänaval juba läheme eri suundades nägemist öeldes kohaliku kombe kohaselt – kallistus ja musi. Erinevad vanused ja staatused mõjutavad seda kommet, kuid Lvivis nende paari päevaga harjusin kohalikest eeskuju võttes tervitama musiga nii mehi kui naisi.
Mäekünka jalamil, kus asub kõrge loss, selgub kurb tõsiasi – sport on tervislik. Krasnodarkas ilusamatel kevadpäevadel olen lastega palli tagunud, aga vaatamata sellele võtab põlved võdisema nagu äsjakeedetud spagetid ja sääred krampi kui päris mitmest trepist üles rühkides jõuan tuule käes lehviva sini-kollase lipu juurde. Ähin ja turtsun nagu aurumasin enne kui Karlsson katuselt selle õhku lasi ning luban endale, et kohe kui saab, hakkan rattaga koolis käima jälle.
Soovi peale linna üht surnuaeda külastada lähevad Ljuba ja Arseni kulmud korraks juuste piirini. „Aga me ei jõua enam, see pannakse varsti kinni. Ja kui me üle aia ronime, siis peetakse meid veel satanistideks,“ üritab Ljuba mind ümber veenda mitte surnaeda minna. Vaikselt pimenev tänav raekoja ümbruses on naervaid, kilkavaid, lobisevaid noori täis. Õrnad lumehelbed helgivad öötööle ärkavate laternate kumas. Külm näpistab nina. Jalutame hoopis jõe vasakule kaldale. Viimane on tegelikult söögikoht uhke ooperimaja keldris. Ooperimaja all oli aga kunagi jõgi olnud, mis siis sunniti torudes voolama, et saaks selle kohale ehitada Lvivi üheks sümboliks kujunenud maja. Loodus inimesele ei allu alati ja nii oli ooperimaja üsna kiiresti ikkagi vajunud. Maja arhitekt kartis, et peagi kukub kogu maja sedasi kokku ja oli enesetapu sooritanud.
Ooperimaja seisab siiani. Suurt platsi selle ees kasutab linnarahvas kokkusaamiskohana, memmekesed söödavad seal tuvisid ja lapsed kimavad elektriautodega ringi ning möödujatel tuleb äkilisi hüppeid teha, et näiteks mitte punase plastmass Ferrari alla jääda.
Kui juba „Gaasilamp“ oli huvitava sisekujunduse ja lahendustega, siis „Jõe vasak kallas“ on veelgi rohkem üritanud oma nišši leida. Seda on selgelt näha ka selles, et iga viimne kui laud on hõivatud. Ainsa vaba koha saab vanni kõrvale. Patjadega täidetud vannike. WC-sse minnes soovitab Ljuba aga fotoka kaasa võtta. Helendavates värvides palmid ja Marilyn Monroe näopildid. Et ise ka aru ei saaks, mida WC-s teed, siis klimberdab klaver üpris kõrva ääres läbi kõlari.
Lvivist õhkub oma hõngu, kultuursust, kunsti. Isegi piljardimänguks läheme kambakesi „Kabinetti“. Kohaliku bändi Godo solist on seltskonda sulandunud ja rõõmuga näitab armeenia kirikut kui sellest möödume.
„Kabinett“ on oma nime väärt – suured tugitoolid, maast laeni raamaturiiulid, klassikalised raamatukogu laualambid. Päeval linna peal nähtud Sherlock Holmesi kaksikvend oma musta mantli, kübara, läikiva jalutuskepi ja taskust paistva hõbedase uuriketiga on veel ainult puudu.
„Miks sa juba tagasi lähed? Võinud ikka kauemaks jääda. Tule veel, kui mul tervis parem, siis läheme mägedesse ka,“ ütleb Uljana isa kui sätin korteriuksest välja astuma. Hea meelega jääks. Kui ainult see rongisõit nii kaua ei kestaks. Seekordne kupeekaaslane, mustapäine naisterahvas on üpris vaikne – komandeeringust teel tagasi koju Saparošjasse, kus teda tütar pikisilmi ootab.
„Kas tead, et meie rongil ei ole üheksandat vagunit? Meie oma on kümnes ja ma tahtsin kaheksandasse minna töökaaslase juurde aga põrutasin mööda, sest lugesin kõrvalvaguni üheksandaks. Aga see hoopis kaheksas,“ jutustab Svetlana õhtuhakul.
Kurmanis rongilt maha astudes võtab mind vastu kevad. Päike särab, linnud laulavad, kuskilt hiilib ninna küpsetatud kartuli ja grillvorstide lõhn. Pulstis karvaga hall koer vudib suur pirukas hambus kiiresti bussipeatusest mööda.
Krasnodarkas on kevadtööd suures hoos. Paljud on agarodis mullas songimas, mõni paneb juba kartult maha. Küla mattub vaikselt hallikassinaka tossu sisse – sügise ja talvega kuhjunud sodist jääb alles vaid tuhk. Lapsed silkavad mööda tänavat, poisikesed paarutavad rolleritega ringi.

Naistepäevast ja kevadest

Lumi on läinud. Linnud siristavad kui mitte öelda, et röögivad nagu segased. Lilled on oma ninakesed välja ajanud ja võimalusel juba ehivad end kirevate õiekleitidega. Mõni 17 soojakraadist jõudu saanud ärevam puu on ka pungadest jõudnud paar lehte välja ajada.
Pühad olid. Ehk siis naistepäev on selline paras püha lehm - pea kolm päeva varem alustatakse tähistamisega ja siis kolm päeva hiljem ka. Pikk nädalavahetus oli tänu sellele. Klubis kontsert (kus tuli esitamisele ka eesti tants, mis algselt pidi olema sügisesel kolhoosnike päeva kontserdil), õpetajad koolis (ka mina) külvati üle lillede ja kaartidega. Niigi nädal otsa jäid paljud tunnid ära, sest pool kooli oli gripis, siis reede enne naistepäeva ei tulnud tundidest midagi välja. Rohkem sarnanes kool sel hetkel diskosaaliga - lapsed tormasid edasi-tagasi, poisid kinkisid tüdrukutele läikivasse krõbisevasse paberisse pakitud nänni (kingi üleandmise tseremoonia juurde kuulub ka kindlasti musi suule, komme millega hakkan siin ka mina harjuma, nii et ärge imestage kui tagasi olles kõiki musitan).
Hea uudis on aga see, et eile sain lõpuks oma passi passilauast kätte. Mitu korda ma seal juba käisin, on sassi läinud. Sissekirjutus küll kehtib ainult 25. juunini, ehk siis enne seda pean siit riigist lahkuma.
Uudiseid veel see, et ka kariloomadel on kevad. Nii on Rita majapidamises juures pullvasikas Mart ja lambatall Tiina (et ikka loomadel eesti nimed oleks, siis on nii mõnigi lammas endiste õpetajate järgi nimetatud, seekord siis talle sai lammas Helle).

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa

Nii täpselt täna hommikul juhtuski. Buss jäi tervelt pool tundi hiljaks, lapsed juba olid sisimas rõõmsad, et ehk saavad koju tagasi minna. Siledate sussidega buss vingerdas ja kinus kui kohapealt enam minema ei saanud selle lopase ja pakus lume pärast. Iga pöörde peal oli tunne, et hallipäine vanamees ei suuda seda masinat enam tee peal hoida.
Pühapäevane kontsert läks meil kenasti. Mõnes kohas läksid näidendis küll sõnad sassi ja mõni hakkas vales kohas laulma, aga üldiselt olid kõik maru tublid. Viola ja Anja laulu ajal hakkasid mõned publikus isegi diskoliigutusi tegema. Uueks moeriietusesk on aga seitsmendikel saanud laiad rahvariidevööd, mida nad igal võimalusel oma teksade peale kerivad.
Klubis hakkasime paraja pundiga eesti tantse õppima. Esimene proov oli meil esmaspäeval, kõik läks suhteliselt vussi, aga selle-eest nalja oli oi kui palju.
Eelmine nädal käisin Kurmanis passilauas, et oma passi kätte saada. Ei miskit, leppisime uue aja teisipäevaks kokku. Mõtlesin, et millal ikka oleks parem aeg passi tagasi saada, kui 24. veebruar. Eile ukse taga töllerdades selgus, et Gennadi oli haigeks jäänud ja oma passi ma ei saa isegi näha.
Laupäeval pidasime Sergei 50-aasta juubelit. Lambasašlõkk ja salateid mitu sorti.
Aga ehk siis täna saab mõne vastlaliu ka teha.

Krimmi õrritav kevad

Ilm õrritab helgemate ja soojemate momentidega ning ninna tungivad kevadised lõhnad – tärkav värske rohi, mis pingutab, et oma nina läbi musta maa päikese poole suruda, ootamatult soojaks muutunud asfalt. Samas paar tundi hiljem lööb kogu selle mõnusa kevadetunde pihuks ja põrmuks ei tea kust kohale ilmunud meeletu tuul, mis keset tundi lööb akna valla, mille peale jällegi lendab uks suure pauguga seliti ning akna taga õõtsuv käbikandja korjaks oma koheva seeliku kokku ja kobiks ka aknast sisse. Viimasel ajal on väljas ikka kuskil 15 kraadi sooja olnud, päike särab aga siis jällegi hakkab järsku müristaba ja vihmapilveke soputab kogu oma kandami maha.

Koolis on selline kevadine tuuleke puhunud laste peadesse (näpud käivad neil aga ikka omasoodu, minu laua pealt on minema jalutanud seinale paberite kinnitamise näts ja kõik olid loomulikult puu otsas kui pauk käis) ootamatult suure huvi isegi Pranglimise võistluse vastu, kuid kõike seda morjendas möödunud nädalal kehv netiühendus, mis ühel hetkel laseb ülesandeid lahendada ja siis teisel hetkel ei saa mitte midagi teha. Ühel sellisel helgemal momendil sain korraks uudist teenetemärkide saajatest lugeda. Kahju, et Ritat seal nimekirjas ei olnud. See memmeke on ikka küll selline väike töösipelgas ja kõige eestluse alustala siin külas.

Muidugi minu siinolekus tekitas üks päev tagasilöögi järjekordne ähvardus mulle ja koolile trahvi teha kui sissekirjutuseks vajalikud dokumendid korda ei saa. Irina unustas mitu päeva järjest ära, et ma palusin tal passilauda helistada, sest kool pidi sinna veel ühe dokumendi esitama. Kui talle aga passilauas helistati, siis oli küll nagu viis kopikat keset tundi mul klassis, kui parajasti Viola ja Anjaga pusisime vanasõnadest arusaamise kallal. Parem hilja kui mitte kunagi.

Mida lähemale kompott-kontserdi aeg tuleb, seda kiiremaks ka nädalavahetused kisuvad. Pühapäeval oli meeldiv üllatus, et isegi kõik lapsed tulid taresse sõbrapäeva kaarte ja käepaelu meisterdama. Mõni tuli veel lausa tervelt tund või pool tundi varem kui kokkulepitud aed. Ei olnudki vabandust, et vaja pesta.

Jommaijoo ja dokumendisaaga jätkub

Möödunud laupäev alustasin asjaajamist, et oma sissekirjutus korda saada. Läksime passilauda siis varakult kohale, sest Rita teadis rääkida, et seal võivad pikad järjekorrad olla ja juba varem olen ma Kurmanis käies märganud, et selle asutuse ukse taga on rahvast palju justkui kärbseid mee peal.
Passilaud tehti kell üheksa lahti ja kui meie kaheksa 20 kohale jõudsime, siis oli enne meid nimekirjas (paberile tuli ukse taga oma nimi kirjutada vastavalt sellele, millisesse kabinetti oli soov minna, me panime end siiski vale kabineti järjekorda kirja, kuid lõpuks vist ei vaadanud küll keegi seda paberit) 14 nime. Ootasime ja vaatasime, kuidas 65 vaguniga kaubarong jõudis mööda kihutada. Härra Genadi kabinetti astudes, teatas ta kohe, et pribaltika jõudis. Ja kui ta siis hakkas pabereid välja otsima ja järjest üles kirjutama, mida sissekirjutuse jaoks vaja läheb. Umbes miljon paberit ja need kõik tuleb kolme päevaga korda saada, sest nüüd järsku näitas ta paberit, millel kirjas, et minu sissekirjutus oleks pidanud vinksis-vonksis olema 25. detsembriks. Rõhutan veel, et viisa hakkas kehtima 26. detsembril. Nii siis käisin Simferoopolis, et veel üks kindlustus teha (viisa jaoks juba üks kindlustus on olemas) ja pass ära lasta tõlkida. Avaldustest, kinnitustest ja erinevate dokumentide koopiatest ei tasu rääkidagi. Kui kolmapäevaks olid paberid olemas kõik, siis põrutasin jälle passilauda. Igal juhul hommikul Kurmanisse jõudes sellist tohutud saba passilaua ukse taga ei olnud ja üldsegi virutas blond naisterahvas, kel silmaümbrused tumelillaks värvitud mul nina ees ukse kinni ja ütles, et kolmas kabinet täna ei tööta ja Genadit ei ole täna. Lõpuks ikka tuli. Kuna ma ei ole ei esimene ega ka viimane, kellel pass kaheks nädalaks siin ära võetakse, siis nii juhtuski. Jäi see sinna Genadi kätte ja reedel tuleb helistada, et kas Simferoopoli ametnikud lepivad kõigi selle pataka paberitega, mis Genadi suure nõela, naaskli ja niidi abil lõpuks kokku sättis.
Kui bussi tagasi Krasnodarkasse ootasin, siis lonkas minu kõrvale istuma armeenlasest Genadi, kes natuke maad eemal jättis seisma oma vankrikese, millel puuokste hunnik. Suus olid tal ainult kuldhambad ja need ka võis tema laia naeratuse puhul kiiresti üle lugeda – heal juhul 6 oli neid. Tahtis hirmsasti minuga koos õlut juua ja pööritas silmi kui ma viisakalt keeldusin. Minu poole pöördus ta ainult nimedega milaja, madonna, kaspaša. Oli teine 10 aastat tagasi Armeeniast Krimmi tulnud perega, kahest pojast kahjuks üks surma saanud, gaasi ei ole ja nii ta siis neid puuoksi kokku kogubki, et saaks veel kuidagi majas sooja hoida. Oma kahest pirukast söötis ka osa katkise silmaga süüa nuruvale pulstis karvaga koerale. Kui hakkasin bussi peale minema, siis soovis ta mulle õnne ja edu tulevikus ja eraelus ning soovitas tungivalt siinsete meestega ettevaatlik olla, sest need pidid olema tema arvates kavalamad kui rebased.
Pühapäeviti ja igal muul võimalusel aga harjutame lastega näidendit, et veebruari lõpus maha pidada üks ühendpidu. Olude sunnil tuleb siis korraga tähistamisele vabariigi aastapäev, sõbrapäev ja jõulukingituste jagamine. Selline paras kompott ikkagi. Ning arvestades viimasel ajal lapsi niitvaid haiguseid, on ka see üritus paraja kahtluse all. Kui aga väljas päike särab ja 12 kraadi sooja nagu paaril viimasel päeval, ka siis on raskusi neil tegelastel proovi meeles pidamisega.
Kiievis maksustati surnuaias käimine, krimmi-tatarlased võitlevad Simferoopolis oma maa pärast, siinse gaasifirma juht Dubina sai infarkti, „Siilike udus“ multika siilike sai omale Kiievisse skulptuuri – okkad on kruvidest. Aga osad neist on juba vanad uudised. Surnuaias käimisest oli Postimehe veebilehel küll uudis ka aga siis siinseid teleuudiseid vahendades, tuleb maksta kõigil, kes tahavad autoga surnuaiale minna. Selle peale karguga memm teatas kaamera ees, et ta annaks oma karguga linnapeale vastu pead, sest, kuidas ta peaks kaks kilomeetrit oma sugulaste haua peale jalgsi maha käima.

Vaheaeg otsas, gaasi jagub veel

Nüüd siis pikad pühad (uus aasta saabus kolm korda, jõule oli põhimõtteliselt ka kaks korda) lõpuks peetud ja koolitöö hakkab ehk uuesti korralikult pihta. Esiteks aga suutis küla peal liikunud gripp ka mind tabada ja nii esimestel uue veerandi päevadel ma üldse kooli ei saanud – köha nagu hobusel, nuuska-või-nina-peast-nohu ja kogu muu tüüpiline. Sellega olen vist suutnud püstitada oma isikliku rekordi – ehk siis kui eelmine aasta olin ühe korra haige, aga siis ka kuu aega jutti, siis nüüd olen viimase kahe kuu jooksul olnud viis korda haige. Nelja korra süüks saab õnneks küll ajada Eesti kehva ilma ja suurt erinevust siinse ilmaga.

Siin on ilm ikka küll müstiline ja muutlikum kui tuju. Maa valge, miinuskraadid. Siis hakkab vihma sadama ja kraadiklaas näitab juba plusse. Järsku aga hakkab laia ilusat lund sadama. Kõik see muidugi on ühe päeva jooksul. Samas sel nädalal oli üks päev viis miinuskraadi, järgmisel aga juba kaheksa soojakraadi. Üldse lubas nädalalõpuks 11 kraadi sooja päeval, öösel aga ikka viie miinuskraadi ringis.

Siinne aastavahetus ja pühad, mis siis, et neid oli pidevalt, möödusid kiiresti. Harjutasin kitarri, õpilastega valmistasime vaikselt, et üks näidend lavale tuua. Ka lõpetasin tares raamatukoguga mässamise. Said kõik lõpuks tähestikulisse järjekorda ja ka keldris niiskust kogunud raamatud mahutasin riiulitele.

Kuna siin riigis on ikka gaasiga keeruline olukord, siis oli ka koolis soojaga raskusi. Nüüd Ukraina ei lase Venemaalt tulevat transiitgaasi läbi oma territooriumi. Krimmi telekanalid püstitasid küsimuse, et ehk peaks koolides pikem vaheaeg olema, kuna koolides ei köeta. Aleksandrovka koolis on pool kooli niigi ilma kütteta ja selles pooles, kus küte on aga osad klassid ikkagi külmad. Küttesüsteem ei tööta nii nagu peaks.

Klassi aga sain korralikud arvutid, kuigi raskusi on vajalike interneti lehekulgede avamisega.