Kuidas ma Makedoonias käisin

6. august 7.05
Olen hetkel Budapesti lennujaamas ja võitlen unega nind loodan, et aeg kiiresti läheks. Nüüd siis väike kokkuvõte viimastest päevades. Esiteks, ikka suutsin vist oma koti asja ära sõnuda. Mure ei olnud mitte sellega, et kas saab ikka kaasa ,vaid kas ikka õige kott õigesse kohta saab. Bussijaamas teiste juurde jõudes märkasin kohe, et tegu ei ole minu kotiga. Oli hoopis ühe norra tüdruku oma, kes arvatavasti võttis minu oma. Ja selle aja peale kui mina jõudsin neile helistada, olid nad juba check-in’i teinud ning minu kott lendas Oslosse. Loodan nüüd, et norrakad, kes siia tulevad, ikka selle kaasa toovad. Seni olen selle tüdruku oma ikka kenasti kaasas tassinud.
Bussisõit Skopjesse möödus peamiselt uneldes, piiril sain omale uue templi passi ning kui kotte kontrolliti, siis mõtlesin, et mis ikka minu ”uues” kotis olla võiks. Buss oli reisiks selline minibuss ja reisijad olid põnevad:
• oli üks tumedanahaline, kes luges NYTimes’i ja reisis ilma ühegi kotita;
• oli üks paarike, mees vedas kaasas suuri hantleid, piiripunktis oodates treenis nendega, ja võrkpalli. Naine oli sellel mehel küll vähemalt poole vanem.
• Lisaks bussijuht tahtis, et me ta suitse ja alkot üle piiri viiks, aga me keeldusime.

Skopjes läksime sööma ja mulle siis mõningaid uusi asju ostma, et ikka hakkama saaksin. Maja ema oli väga lahe: kuuldes, et neljast inimesest kolm on taimetoitlased, teatas ta selges inglise keeles (seda ta palju ei oska): Fuck it!
Pühapäeval käisime Ohrid’is. Tahtsime alguses liinibussiga minna, aga selgus, et ei ole piisavalt kohti. Püüdsime siis taksot saada normaalse hinnaga. Liitusid meiega ka kaks tütarlast. Lõpuks saime kellegi tuttava tuttava sõitma minibussiga. Sel hetkel need 2 tüdrukut (1 neist tegelikult) püüdis ikka veel kaubelda, kas tema ka ikka ei mahuks, kuigi 8kohaline buss oli juba täis.
Ohrid on neil järve äärne suvituskoht, aga nagu meie jaoks loodud, siis sadas ladinal vihma. Töllerdasime ikka linna peal rinigi nii palju kui saime. Väga lõbus oli ikka, kuigi ma sain sellest päevast tibakene külma.
Õhtul Maja juures tegin aega parajaks oma lennuni ja üldse magama ei läinudki. Selle mul hetkel ongi nii kapsas olla. Lisaks olid mul ainsateks jalanõudeks lahtised sandaalid. Laenasin sokke, et väga külm ei hakkaks, kuid kotti autosse pannes, astusin ikka ülisügavasse porilompi ja terve jalalaba koos laenatud sokiga oli märg. Makedoonias oli muidugi ka tore see, et enne meie minekut oli seal 47 soojakraadi, sel ajal kui me seal oli 17, järgmine päev peale lahkumist oli jälle 30 kraadi kanti. Nüüd plaanin nati tukkuda ja siin lennujaamas ringi uurida, tundub suht väike ja igav koht.