Järjekordne peatuspunkt

Et siis Brasiilia elu sai märkamatult läbi. Mitte küll ehk igaveseks, kes teab, millal sinna tagasi satun, aga nüüd jällegi uus peatus, kus elurong korraks seisma jäänud. Või siis just teine raudtee ja rong, millele peale hüppasin. Sihtpunkti veel ei tea, aga küll see sõidu käigus selgub. Või siis kui piletita sõidu pärast kuskil tundmatus kohas keset tühje välju, kus tuul koriseb maha tõstetakse. Aga enne kui Brasiilia seiklusi hakkan vaikselt meenutama...

Higistavad jõuluvanad

Pildikene vanalinna Pelourinhos. Vanalinna nimi tähendab piinamisposti, mis oli püsti kunagisel orjaturul. Salvador oli siis peamine koht, kuhu Aafrikast saabunud orjad veeti.
Ühe torniga kirik. Lugu järgmine, et selle kiriku üks torn on ehitamata. Oli mingi raha teema.


Kookospähklid on väga head. Kõigepealt saab sisu ära juua, siis lasta kookospähkel puruks ja siis natukene seest kraapida valget asja ja süüa.


Poodud jõuluvana. Imelik on näha paksus vammuses vanameest sirava päikese all.

Tuletorn linna servas.

No ei saa selle kirjutamisega kohe mitte kuidagi vedama. Järgmine kord.

Esmapilk Salvadorile

Jutuke tuleb järgmine kord...

Pilguheit Iisraeli ja Jordaaniasse

Oli küll idee Keeniasse minna, aga läks nii nagu heade plaanidega alati. Sellisel ajal saab mõistliku hinnaga lennada päikesemaades Egiptusesse ja Kanaaridele. Tundub ju liiga tüüpiline kant, kuhu minna. Punase mere ääres asuv Iistaeli kuurortlinn Eilat kõlab ju tunduvalt põnevam.

Negevi kõrbe lõunapiiril asuv linnake pakub kõike, mis rannapuhkuseks tarvis võib olla. Palav ilm ja lausa 33 kraadi õhusooja, korallidega ja värvilistest kaladest kihav soe merevesi. Eilat, mille keskele aeg-ajalt potsatavad suured lennukid, sest asub suht kesklinnas ju siselendude lennuväli, on rohkem vene turistide pärusmaa, nii meenutavad kirevad kaubaletid rannapromenaadil tüüpilisi slaavilikke turge. Ka poodides ja söökohtades saab kergemini hakkama vene kui inglise keeles.

Kui viietunnise lennu järel Iisraelis raudlinnust välja astuda võtab reisijaid vastu turvamees, kes laksab järjest küsimusi a la kuhu, miks ja kellega. Harjumatu küll, aga riigist lahkumine on veelgi lõbusam.

Üleüldse on politseinike, turvameeste ja sõjaväelaste konsentratsioon üpriski suur. Kuigi peamised Iisraeli tutvustavad reisiraamatud kirjutavad, et suurem tõenäosus on liikluses hukka saada kui terrorirünnakus, siis hotellide ja kaubanduskeskuste turvakontrollid kinnitavad seda tähelepanekut. Autod küll ei tuututa nii hirmsasi nagu naaberriigis Egiptuses aga turvaline on uhkes kaubamajas, kus kõik teenindajad vastavad vene keeles, olla, kui teada, et enne tuleb ukse juures olnud turvamehele käekott koos peale rannaskäiku sinna jäänud aluspesuga ette näidata.

Kuna Eilat on lähedal nii Egiptuse kui Jordaania piirile, siis ei ole rakse võtta ette päevane reis Jordaania peamisesse vaatamisväärsusesse Petrasse. Kuigi reisikorraldajad kerivad kahe tunni autosõidu tee kaugusel asuva ühe seitsme uuema maailmaimena tuntud liivakivisse loodud koobaslinna külastamise hinnad aasta-aastalt ühe kallimaks, tuleb omal käel kohale sõit tunduvalt odavam.

Kui hommikul viie ajal uniste silmadega Jordaania piirile, mis linnast kolme kilomeetri kaugusel, jõuame, teatab info piiriületusest, et riiki ei või viia joogivett ja toitu. Meil on käes tilpnemas just hotellist saadud hommikusöögikarbike, milles kook, köögiviljakotlett, paar keedetud muna, õuna, mandariin ja salat. Iisraelist väljumiseks tuleb maksta üle 90 kohaliku raha. Jordaania piirivalvur, kes kõik passid tembeldab ja käsitsi sinna veel viisa ka täidab, ei tahagi viisatasu. Selle-eest väravast väljudes kargab platsi turske valge pluusiga mees, kes pakub taksoga Petrasse sõitu üüratu hinnaga. Kaupleme.

„Selle atuoga me küll kaugele ei jõua, bens saab ju otsa,“ kommenteerib juhi kõrval istuv K. Jõuame Agava linna väiksele kõrvaltänavale, kus ootamas roheline takso.

„See on teie tänane autojuht,“ tutvustakse meile tumedate päikeseprillidega üle pea kammitud pikematega juustega meest, kellel väikese sõrme ja pöidla küüned eriti pikad.

Sõit Petrasse kulgeb kuninga kiirteed pidi. Tõesti pea igale liiklusmärgile on kleebitud ka kuninga pilt. Rahakoti sõbralik ei ole Petra piletisüsteem. Et regiooni rohkem raha saada, siis nõutakse linna külastajatelt tavaliselt pea 90 eurot, kui aga veeta piirkonnas kaks päeva, on ühepäeva pilet 50 eurot. Ameeriklaste suurepärane idee ja soovitus Jordaaniale. Ja meie veel mõtlesime, et on ikka ihne kuningas.

Surnumeri ja Jeruusalemm asuvad Eilatist mõnisada kilomeetrit eemal, seega on kõige mõistlikum auto rentida ja ise kohale sõita. Teed on Iisraelis väga heas korras, lausa lust on sõita.

Surnumeri on tõesti surev meri, mis üha väiksemaks kuivab, ja võimalust sealses vees hõljuda ei pruugi tulevikus enam ollagi. Ujumisest ei anna maailma madalaimas kohas rääkidagi, sest üle 30%-lise soolasisaldusega vees tõuseb mingi hetk keha korgani plumps! pinnale. Siiski ei tasu hõljudes ajalehte lugema jääda, sest tuul on kerge tekkima ning võib kiiresti veemõnude nautija mere teisel kaldal asuva Jordaania poolele viia.

Surnumerest tuleb mööda käänulist mägiteed sõita üle kilomeetri kõrgemale, et heita pilk religioonidest ja kultuuridest pakatavale Jeruusalemmale. Vanalinna tänavatele, mille kivid on kõndijad aegade jooksul libedaks lihvinud, võib uitama jäädagi. Tänavad on ääristatud metallustega suletavate müügikohtadega ning aeg-ajalt tekib küsimus, kus üldse siis kohalikud ise elavad.

Judaismi, moslemi ja kristluse püha linn pakub peale usklite palju vaatamist ka kõigle teistele. Kuid kindlasti on hea oma silmaga ära näha Nutumüür, mille ääres tõesti nutetakse; Kolgata mägi, mis peidetud Kristuse hauakiriku hämarusse ja kaunistatud kulla ja karraga ning Templimägi, kus asub moslemitele tähtsuselt kolmas pühapaik maailmas Al-Aqsa mošee. Sinna meid siiski ei lubata, relvadega mehed väravatel teatavad, et paari päeva pärast lastakse jälle turiste ligi.

Kombekuse rikkujate kividega loopimine on ehk küll ajalukku jäänud, kuid siiski tasub austada pühapaikades nõutavat riietust ning ortotoksete juutide linnaossa, Mea Sherim, sattudes tasub hoolikalt mõelda, kas laiade mustade kübaratega habemed ja oimulokid lehvimas mööda tänavaid ringi tuiskavaid kohalikke elanikke ikka tasub pildistada. Kive neil eriti ei paista kuskilt haarata olevat, aga sõimu osaliseks võib küll saada.

Omette lusti pakub Jeruusalemma tänavarägastikest rendiautoga õige tee leidmine.

„Nüüd on valikud?“ kõlab igal ristil kui tuleb otsustada suund. Poolteist tundi tiirutamist ja ukerdamist ning eriti hästi jäävad meelde rohelise tulega valgustatud suur hotell ja kuningas Georgi tänav. Kolm kaarti ja lõpuks saab päästvaks suunaks Scopose mägi.

Tervele reisi tipphetked on aga ülipõhjalik turvakontroll riigist lahkumumisel. Kui niisama sõbra või sõbrannaga reisil olla, siis võib eeldada, et piirikontrollis lüüakse lahku, esitatakse tohutult küsimusi ja siis hiljem kontroll, kas mõlemad ikka rääkisid reisist ja teineteisest sama juttu.

Kummikinnastega läbi kompamine, mis oli Jordaaniast riiki sisenedes, siiski jääb kahtlastematele isikutele.

Viietunnise lennuga tagasi Tallinna sai lähemat tutvust teha ka lennuki WC ehituse ja detailidega. Keedumuna saab toidunimekirjast igaveseks maha tõmmata nüüd.

Vahepeatus

Kui juba vussi hakkab minema, siis korralikult. Käisin üks nädalavahetus Ungaris. Tuli selline kiire minek, et hambahari ja puhtad sokid kaasa ja juba ärkasingi Budapesti lennujaamas. Siuh siia ja siuh sinna, oli päris asjalik nädalavahetus.
"Sa veidralt räägid nagu oleks lõuad kanged," teatas Budapesti tänaval üks mitmest britist kui küsisid minu käest juhisedi, et staadionile jõuda. Kolm korda küsis enne kui ma ta aktsendist aru sain. Kolasin linnas ja siis tuli piinarikas lennujaama sõit. Parkimismajas selgus, et üldiselt saab kaardiga maksta, aga sel hetkel kui mina seda soovisin, tegi masin mõttepausi. Otseloomulikult siis ei ole ühtegi pangaautomaati läheduses kui neid kõige rohkem vaja. Nagu meelega on need kuskile kaugele ära peidetud. GPS, millega ma muidu väga hästi läbi sain ja pikal autosõidul vestluskaaslasena kasutasin, mõtles just sel hetkel hakata nalja tegema ja juhatama mind niisama ringi sõitmisele mööda Budapesti. Bensiinijaama tankija irvitas küll hoolega kui autoga kohale sõitsin, aga endal polnud õrna aimugi kummal pool siis bensiinipaagi luuk. Ja pealegi oli veel diiselmootoriga masin. Kui müüja rääkis tagaruumis telefoniga, siis tankija mõtles, et peseb aknad ka puhtaks. Eriti aegluubis.
Silmapiiril liuglev lennuk oli kinnituseks, et suund ikka õige. Kui muidu oli kiirteel kiirusepiirang 130 ja keegi sellest kinni ei pidanud, siis nüüd olid kõik liiklejad eriti hoolikad ja venisid nagu teod. Jõudsin ikka lennujaama ja sain ka kohe auto pargitud, aga rendifirma poisse ei kuskil. Läinud teised just esimesse terminali. Hea, et nende letti auku ei trummeldanud sõrmedega. Päris viimane ei olnud check-in'i tegijatest, aga maailma pikim turvajärjekord on küll Budapestis. Ootajatele jagati vett ja kaheeuroseid kuponge, et odavamalt saaks midagi nende poodidest osta. Kui keegi Budapesti läheb, võib teada anda, aasta lõpuni saab kupongi veel kasutada. Ma läksin kohe turvakontrolliast lennukisse, sest juba närviline tädi luges valjuhääldis nimesid.
Aga tagasi ikka jõudsin.

Aeg läheb ikka lennates

Alles see oli kui ma asjad pakkisin ja Krimmi kolisin. Nüüd on juba jupp aega möödunud sellest kui tagasi Eestis. Eks lõpu aeg Krimmis läks nõnda kiireks, et ei jõudnudki kirjutada. Kooli lõpp, kontsert tares, heina niitmine, asjade pakkimine ja mida kõike veel selle sisse mahtus. Tagasisõit Eestisse läks kiire 36-tunniga. Varsti võtan kätte ja postitan veel toredamad seigad ja meenutused siia nagu näiteks 31-kraadine öötemperatuur ja lõpupidu.
Nüüd aga tagasi riigis, kuhu võtsin selle sooja suve kaasa, üritan elu radadele saada ja tööd leida.

Ukraina rongielu vol 3

Nüüd siis kolmas kord Lvivis käia ja alati on see sõit täis seiklusi, uusi huvitavaid tutvusi ja lõbusaid seiku. Seekordne neljapäevane sõit aga võrreldes möödunutega ei olnud ainult pääs külakesest suuremasse kohta, kus saab lattet juua ja märkamatult tänaval jalutada ilma et kõik teaks kellega tegu ning tähelepanelikult jälgiks iga sammu. Nüüd oli sõidul suur ja tähtis eesmärk – esindada eesti rahvust koos teiste Lvivis elavate vähemusrahvustega linna asutamist tähistaval festivalil. Selleks aga tegime tüdrukutega pea kuu aega iga päev proove – viimasel hetkel tekkis idee mulgimurdes regilaul selgeks õppida ning olude sunnil tuli ka mul Kaera-Jaani hüpata ja eesti polka karglemine kibekähku käppa saada.
Samal päeval kui meie kuuene reisiseltskond Krasnodarkas bussi astub, tehakse külas algust juba suure isamasõja võidu tähistamisega. Aleksandrovkast vurab bussitäis lapsi koos õpetajatega keskplatsile poe ette, et seal väike esinemine maha pidada.
Tüdrukute suureks kurvastuseks (seda ainult esialgu) kulgeb Lvivi sõit kupee vagunis. Nii teevad tüdrukud tutvust tädi Ljudaga, kes pärit Simferopolist ning sõidab Dernopolisse puhkama. Kahel tüdrukul tuleb jagada kupeed ühe noormehega, kes „pidevalt magab, aga ta on rikas, sest tal on ilus käekell ja suur telefon“ ning punapäise vaikse naisterahvaga .Mina satun ühte kupeesse aga Julia, Andrei ja nende kaheksa-aastase poja Igoriga. Perekond on parajasti teel turismireisile läbi Poola, Tšehhi ja Lõuna-Saksamaa.
„Ah, mees on pidevalt kutsunud, aga ma ei tahtnud lapsi üksi jätta. Nüüd jätsime oma 18-aastase poja üksi koju, ei tea, kuidas ta küll seal hakkama saab,“ muretseb heledapäine Julia. Kiilaspäine Andrei rehmab käega ja leiab, et las poiss lõbutseb. Andrei on aga töö meremehena viinud nii mitmetessegi eksootilistesse paikadesse üle maailma.
Kui Krimmist lahkudes näitab kraadiklaas ainuüksi varjus 29 kriipsu üle nulli, siis Lviv on jahutavam koht ja linnatänavaid katavad lahmakad porilombid. Vaatamata sellele organiseerib Maarja minu tüdrukutele ekskursiooni ülikoolis ja mööda linna.
„Oi, kus me nägime alles kirikut,“ õhkavad tüdrukud kui kahetunniselt jalutuskäigult naasevad. Ööbimine on organiseeritud ühiselamus, kus läbi madratsi turritavad vedrud ning tänaval laulavad tudengid. Vaatamata kõigele on uni ülimalt magus.
Lvivi asutamise 754nda aastapäeva puhul võtame läbi vanalinna kulgevast suurest rongkäigust, millele eelneb mootorratturite paraad läbi linna.
„Tere!“ hüüab üks nahktagis mootorrattur eesti rahvariietes ja sinimustvalgetega lehvitavaid tänava servas uudistavaid tüdrukuid nähes.
„Aga kus siis kuumad eesti mehed on?“ pärib helehalli Hondaga valget puhevil karvast mütsitaolist peakatet kandev pruuniks päevitunud näoga mees. Tüdrukud kihistavad selle peale.
„Kes need siis on?“ kostub rongkäiku jälgima tulnud rahvamassist kui me oma sinise plakatiga vehkides ja Eestimaa, Estonia karjudes ja „Welcome to Estonia, pudrujõed, piimamäed,“ lauldes läbi kesklinna jalutame. Marsime kohe ühe huvikooli tüdrukute kamba järel, meie selja taga sammuvad tõsiselt kollase-sinise kirjudes dressides judoklubi noored.
„Näed, see kollases dressis on ilus poiss,“ kilkavad minu tüdrukud ja heidavad vargsi pilke selja taha. Sõnapaari „ilus poiss“ kasutavad tüdrukud just eesti keeles, et mitte liigset tähelepanu tõmmata.
Kaks aastat juba elatud riigis, kus kellast kinnipidamine käib sujuvalt ja loominguliselt, aga ikka meeldib mulle arvestada täpsusega. Nii siis kiirustame laupäeval kella kolmeks Kultuuriparki, kus toimub kontsert „Värviline Lviv“, kus esinevad Lvivis esinevad vähemusrahvused. Kolmandatena, just pärast valgevenelasi, kes lõõritavad ennastunustavalt vähemalt pool tundi, ja juute, kelle nelja erineva tantsu- ja laulugrupi etteasted lähevad teokiirusel, astuvad lavale eestlased.
„Kolmas laul tuli kõige paremini,“ leiavad tüdrukud hiljem oma esinemist videost vaadates. Selleks oli mulgimurdes regilaul „Tule susi“.
„Aga kui ilusti me tantsime! Kõik ju lausa samal ajal!“ imestavad tüdrukud Kaera-Jaani ja Eesti polkat enda esituses nähes. Tantsimise ajal ju ei olegi aega teisi jälgida. Mul ainult kukub parmupill Kaera-Jaani hoogsate hüpete ajal pluusi sisse ning pean seda kinni hoidma kuidagi märkamatult, et päris minema ei lendaks.
„Jääme veel vaatama, varsti on ühed ilusad poisid,“ lunivad tüdrukud kui tahame kontserdilt koju minna, sest seni paistnud päike on kadunud ja taevas üha tumeneb. Laval keerutavad kreeklased ning sakslaste tantse keerutab ka tüdrukutele silma jäänud tumedapäine noormees.
Lvivist ärasõidu päeval, suurel tähtsal võidupühal, kallab ladinal vihma.
„Ma tahan kupeed!“ nuuksuvad tüdrukud hädiselt kui oleme platskarna vagunis number kolm oma kohad sisse võtnud. Aga nägus vagunisaatja Dmitri Vassiljevitš paneb tüdrukud kiiresti kupee mugavused unustama. Reisime koos kahe karvase jahimehega, kes keedavad aeg-ajalt suppi, mille lõhn sunnib tüdrukutel kampsunid nina ette toppima, memmekesega, kes istub ja suigatab vahelduva eduga akna all. Kuigi sõidu jooksul juba onu Dimaks nimetatud vagunisaatja pakub memmekesele voodipesu, et värvilise rätiga hallipäine proua võiks pikali visata, siis tädike keeldub. Nii ta istub hommikul kümnest päev läbi ja veel öö ka kuni hommikul kell viis Saparošijas maha läheb. Lisaks sõidu jooksul kelmikalt silma tegevale Dimale jutustavad tüdrukud eestlastest ja eestlusest veel Arteki sõitvatele eakaaslastele.
„Aga tädi Ljuda sõidab üheksandas vagunis, otsime ta üles,“ nurub Alla järsku. Kõikuvatest vagunites, kus vahelduvalt soki hais, toidu- ja õllelõhnad, läbi jalutades jõuamegi üheksandasse, mis kupeedeks jaotatud. Kena ja puhas ning värske õhu rikas. Võrreldes meie „koduga“ palju viisakam koht.
„Aga ma ei tea, millises kupees ta on,“ taipab Alla järsku. Jalutame läbi vaguni piiludes lahtistest ustest sisse lootes leida otsitavat tädi Ljudat.
„Oi, need olete ju teie!“ kargab meid silmates heledapäine naine järsku oma kohalt püsti.
„Ma nii muretsesin, kuidas teil küll esinemine läheb. Just rääkisin siin Ženjale ja Vasjale, et milliste toredate tüdrukutega ma siia sõitsin ja et nad peaks ka kuskil siin rongis olema. Meenutasin just, kuidas te oma eesti keele kontrolltööd seal tegite ja sõnu õppisite,“ vuristab suure naeratusega naisterahvas.
Sõidu jooksul käime veel paar korda Ljudal, Vasjal ja Ženjal külas. Õhtuks on nende kupees juba üpris lõbus meeleolu ning üles on ärganud ka neljas reisikaaslane onu Aleksander.
„Meil juba kolmas pudel veini,“ sosistab lühikestes pükstes ja rohelise särgiga kokk Vasja kui on ühes pikemas peatuses kala, kuivikuid, pirukaid, päevalilleseemneid ja muud träni müüvate tädikeste käest pudeli veini ostnud.
„Rong jääb tund aega hiljaks, kuskil sõitis rööbastel üks rong maha,“ selgitab Dima hommikul kell seitse kui lähen pärima, miks me veel ikka Ukraina piires oleme, aga mitte veel Krimmis. Vihm on ka Krimmi jõudnud. Valab lahinal.
Kurmanis tuleb Dimal ja tema sõbral meie reisiseltskonda rongist maha tõsta. Nimelt jääb rong niivõrd kaugel seisma, et perrooni ei ole ning vagunist maani on üpris suur vahemaa.
„Tule siia mu pisikene!“ sirutab Dima käsi, et mind maha tõsta.
Krasnodarkas on vahepeal viinamarjad lehte läinud. Rohi ragisedes suuremaks kasvanud ning terve küla on õitsvate sirelite lõhna mattunud.
„Ei ei, ma ei tee peatust, ma niigi hilinen graafikus,“ teatab meie bussijuht Viktor kui palun tal tare juures peatus teha, et ei peaks suurt ja rasket kotti üle porise staadioni tassima. Kuidas küll nüüd järsku on ajaarvestamine siin oluliseks muutunud?