Krimmi õrritav kevad

Ilm õrritab helgemate ja soojemate momentidega ning ninna tungivad kevadised lõhnad – tärkav värske rohi, mis pingutab, et oma nina läbi musta maa päikese poole suruda, ootamatult soojaks muutunud asfalt. Samas paar tundi hiljem lööb kogu selle mõnusa kevadetunde pihuks ja põrmuks ei tea kust kohale ilmunud meeletu tuul, mis keset tundi lööb akna valla, mille peale jällegi lendab uks suure pauguga seliti ning akna taga õõtsuv käbikandja korjaks oma koheva seeliku kokku ja kobiks ka aknast sisse. Viimasel ajal on väljas ikka kuskil 15 kraadi sooja olnud, päike särab aga siis jällegi hakkab järsku müristaba ja vihmapilveke soputab kogu oma kandami maha.

Koolis on selline kevadine tuuleke puhunud laste peadesse (näpud käivad neil aga ikka omasoodu, minu laua pealt on minema jalutanud seinale paberite kinnitamise näts ja kõik olid loomulikult puu otsas kui pauk käis) ootamatult suure huvi isegi Pranglimise võistluse vastu, kuid kõike seda morjendas möödunud nädalal kehv netiühendus, mis ühel hetkel laseb ülesandeid lahendada ja siis teisel hetkel ei saa mitte midagi teha. Ühel sellisel helgemal momendil sain korraks uudist teenetemärkide saajatest lugeda. Kahju, et Ritat seal nimekirjas ei olnud. See memmeke on ikka küll selline väike töösipelgas ja kõige eestluse alustala siin külas.

Muidugi minu siinolekus tekitas üks päev tagasilöögi järjekordne ähvardus mulle ja koolile trahvi teha kui sissekirjutuseks vajalikud dokumendid korda ei saa. Irina unustas mitu päeva järjest ära, et ma palusin tal passilauda helistada, sest kool pidi sinna veel ühe dokumendi esitama. Kui talle aga passilauas helistati, siis oli küll nagu viis kopikat keset tundi mul klassis, kui parajasti Viola ja Anjaga pusisime vanasõnadest arusaamise kallal. Parem hilja kui mitte kunagi.

Mida lähemale kompott-kontserdi aeg tuleb, seda kiiremaks ka nädalavahetused kisuvad. Pühapäeval oli meeldiv üllatus, et isegi kõik lapsed tulid taresse sõbrapäeva kaarte ja käepaelu meisterdama. Mõni tuli veel lausa tervelt tund või pool tundi varem kui kokkulepitud aed. Ei olnudki vabandust, et vaja pesta.

Jommaijoo ja dokumendisaaga jätkub

Möödunud laupäev alustasin asjaajamist, et oma sissekirjutus korda saada. Läksime passilauda siis varakult kohale, sest Rita teadis rääkida, et seal võivad pikad järjekorrad olla ja juba varem olen ma Kurmanis käies märganud, et selle asutuse ukse taga on rahvast palju justkui kärbseid mee peal.
Passilaud tehti kell üheksa lahti ja kui meie kaheksa 20 kohale jõudsime, siis oli enne meid nimekirjas (paberile tuli ukse taga oma nimi kirjutada vastavalt sellele, millisesse kabinetti oli soov minna, me panime end siiski vale kabineti järjekorda kirja, kuid lõpuks vist ei vaadanud küll keegi seda paberit) 14 nime. Ootasime ja vaatasime, kuidas 65 vaguniga kaubarong jõudis mööda kihutada. Härra Genadi kabinetti astudes, teatas ta kohe, et pribaltika jõudis. Ja kui ta siis hakkas pabereid välja otsima ja järjest üles kirjutama, mida sissekirjutuse jaoks vaja läheb. Umbes miljon paberit ja need kõik tuleb kolme päevaga korda saada, sest nüüd järsku näitas ta paberit, millel kirjas, et minu sissekirjutus oleks pidanud vinksis-vonksis olema 25. detsembriks. Rõhutan veel, et viisa hakkas kehtima 26. detsembril. Nii siis käisin Simferoopolis, et veel üks kindlustus teha (viisa jaoks juba üks kindlustus on olemas) ja pass ära lasta tõlkida. Avaldustest, kinnitustest ja erinevate dokumentide koopiatest ei tasu rääkidagi. Kui kolmapäevaks olid paberid olemas kõik, siis põrutasin jälle passilauda. Igal juhul hommikul Kurmanisse jõudes sellist tohutud saba passilaua ukse taga ei olnud ja üldsegi virutas blond naisterahvas, kel silmaümbrused tumelillaks värvitud mul nina ees ukse kinni ja ütles, et kolmas kabinet täna ei tööta ja Genadit ei ole täna. Lõpuks ikka tuli. Kuna ma ei ole ei esimene ega ka viimane, kellel pass kaheks nädalaks siin ära võetakse, siis nii juhtuski. Jäi see sinna Genadi kätte ja reedel tuleb helistada, et kas Simferoopoli ametnikud lepivad kõigi selle pataka paberitega, mis Genadi suure nõela, naaskli ja niidi abil lõpuks kokku sättis.
Kui bussi tagasi Krasnodarkasse ootasin, siis lonkas minu kõrvale istuma armeenlasest Genadi, kes natuke maad eemal jättis seisma oma vankrikese, millel puuokste hunnik. Suus olid tal ainult kuldhambad ja need ka võis tema laia naeratuse puhul kiiresti üle lugeda – heal juhul 6 oli neid. Tahtis hirmsasti minuga koos õlut juua ja pööritas silmi kui ma viisakalt keeldusin. Minu poole pöördus ta ainult nimedega milaja, madonna, kaspaša. Oli teine 10 aastat tagasi Armeeniast Krimmi tulnud perega, kahest pojast kahjuks üks surma saanud, gaasi ei ole ja nii ta siis neid puuoksi kokku kogubki, et saaks veel kuidagi majas sooja hoida. Oma kahest pirukast söötis ka osa katkise silmaga süüa nuruvale pulstis karvaga koerale. Kui hakkasin bussi peale minema, siis soovis ta mulle õnne ja edu tulevikus ja eraelus ning soovitas tungivalt siinsete meestega ettevaatlik olla, sest need pidid olema tema arvates kavalamad kui rebased.
Pühapäeviti ja igal muul võimalusel aga harjutame lastega näidendit, et veebruari lõpus maha pidada üks ühendpidu. Olude sunnil tuleb siis korraga tähistamisele vabariigi aastapäev, sõbrapäev ja jõulukingituste jagamine. Selline paras kompott ikkagi. Ning arvestades viimasel ajal lapsi niitvaid haiguseid, on ka see üritus paraja kahtluse all. Kui aga väljas päike särab ja 12 kraadi sooja nagu paaril viimasel päeval, ka siis on raskusi neil tegelastel proovi meeles pidamisega.
Kiievis maksustati surnuaias käimine, krimmi-tatarlased võitlevad Simferoopolis oma maa pärast, siinse gaasifirma juht Dubina sai infarkti, „Siilike udus“ multika siilike sai omale Kiievisse skulptuuri – okkad on kruvidest. Aga osad neist on juba vanad uudised. Surnuaias käimisest oli Postimehe veebilehel küll uudis ka aga siis siinseid teleuudiseid vahendades, tuleb maksta kõigil, kes tahavad autoga surnuaiale minna. Selle peale karguga memm teatas kaamera ees, et ta annaks oma karguga linnapeale vastu pead, sest, kuidas ta peaks kaks kilomeetrit oma sugulaste haua peale jalgsi maha käima.

Vaheaeg otsas, gaasi jagub veel

Nüüd siis pikad pühad (uus aasta saabus kolm korda, jõule oli põhimõtteliselt ka kaks korda) lõpuks peetud ja koolitöö hakkab ehk uuesti korralikult pihta. Esiteks aga suutis küla peal liikunud gripp ka mind tabada ja nii esimestel uue veerandi päevadel ma üldse kooli ei saanud – köha nagu hobusel, nuuska-või-nina-peast-nohu ja kogu muu tüüpiline. Sellega olen vist suutnud püstitada oma isikliku rekordi – ehk siis kui eelmine aasta olin ühe korra haige, aga siis ka kuu aega jutti, siis nüüd olen viimase kahe kuu jooksul olnud viis korda haige. Nelja korra süüks saab õnneks küll ajada Eesti kehva ilma ja suurt erinevust siinse ilmaga.

Siin on ilm ikka küll müstiline ja muutlikum kui tuju. Maa valge, miinuskraadid. Siis hakkab vihma sadama ja kraadiklaas näitab juba plusse. Järsku aga hakkab laia ilusat lund sadama. Kõik see muidugi on ühe päeva jooksul. Samas sel nädalal oli üks päev viis miinuskraadi, järgmisel aga juba kaheksa soojakraadi. Üldse lubas nädalalõpuks 11 kraadi sooja päeval, öösel aga ikka viie miinuskraadi ringis.

Siinne aastavahetus ja pühad, mis siis, et neid oli pidevalt, möödusid kiiresti. Harjutasin kitarri, õpilastega valmistasime vaikselt, et üks näidend lavale tuua. Ka lõpetasin tares raamatukoguga mässamise. Said kõik lõpuks tähestikulisse järjekorda ja ka keldris niiskust kogunud raamatud mahutasin riiulitele.

Kuna siin riigis on ikka gaasiga keeruline olukord, siis oli ka koolis soojaga raskusi. Nüüd Ukraina ei lase Venemaalt tulevat transiitgaasi läbi oma territooriumi. Krimmi telekanalid püstitasid küsimuse, et ehk peaks koolides pikem vaheaeg olema, kuna koolides ei köeta. Aleksandrovka koolis on pool kooli niigi ilma kütteta ja selles pooles, kus küte on aga osad klassid ikkagi külmad. Küttesüsteem ei tööta nii nagu peaks.

Klassi aga sain korralikud arvutid, kuigi raskusi on vajalike interneti lehekulgede avamisega.

Tagasi Krimmis

Teisipäev, 23. detsember 2008, kell 15.45
Istun Tallinn-Tartu rongis. Siin paar istet edasi on üks poisike, kes teel oma isa juurde Tamsallu ja vahva on vaadata, kuidas ta enda naabritega lobiseb. Muidugi poiss tegi pättust ka juba, ostis lühema otsa pileti, sest see ju odavam. Nii jättis ta piletimüüjale mainimata, et rongi astus ta juba Tallinnas ja ütles, et alustas hoopis Raasikult.
See selleks. Täna sai siis minu viisasaaga läbi. Hommikul anti saatkonnast pass koos värvilise paberiga lõpuks kätte. Muidugi on see viisa ikkagi ühekordne ja tähendab seda, et Krimmis algab mul saaga sissekirjutusega.
Hetkel aga mul käemusklid täitsa särisevad, sest vedasin paraja hunniku raamatuid ja erinevaid materjale Krimmi kaasa võtmiseks vanalinnast käe otsas raudteejaama – kaks kotti vasakul õlal, üks paremal ja kilekott raamatutega ka veel käe otsas. Eks näis, kas suudan kõik 20 kilo sekka ära mahutada või läheb üle.



Reede, 26. detsember, 2008, kell 17.56, Kiiev

Istun juba tuttavas söögikohas Kiievi vaksalis – siin on ikka ülimalt head vareenikud seentega. Tiramisu magustoit veel ootab oma järge. Tuleb meenutada, et viimati siin istudes tegin oma aega parajaks, nii ka see kord. Just mingi tüüp pani ühe pruuni kujukese laua peale, ei julge nagu puudutadagi, pärast peab veel ära ostma või tea, mis see kuju asi tähendab. Just korjas jälle ära selle vidina, selline müügistrateegia siis.
Aga kui viimati siia riiki saabudes võeti mind üpris soojalt vastu, siis täna on lood teised. Väljas kuus kraadi külma, lumi ja jää. Krimmis olla aga täna terve päev päike paistnud. Buss lennujaamast vaksalisse venis nagu tatt edasi, pidevalt ummikutes passides. Raudteejaamas jällegi selgus kurb tõsiasi, et inimesed kipuvad reisima suurtel kiirustel ja hulga kaupa ning sobivat rongipiletit kohe ei saanudki. Loodetavasti homme lõunaks nüüd ikka jõuan Dšankoisse – polegi seal varem veel olnud. Vähemalt minu unenägu sellest, et ühtegi rongipiletit järgmised kolm nädalat ei ole, ei läinud täide. Hetkel pean mõned tunnid ainult rongi väljumiseni ära molutama.
Aga see kuu Eestis läks ikka ülimalt kiiresti ja väga sisutihedalt. Viisa passis ja sedasi läks ka piiriületus üllatavalt kiiresti ja libedalt. Piirivalvurionu ainult uuris, kus ma töötan ja miks ma Kiievis üheski koolis ei tööta, vaid nii kaugel.
Hommikune bussisõit Tartust Tallinna oli ka üpris meeldejääv, eriti seik, mil ma üritasin tukkuda, kuid selja taga istunud pisike poiss arvas, et tore oleks minu pead patsutamisalusena kasutada. Lennukis selle-eest puudusid mul kõrvalistujad üldse, ees istuv mees üritas ainult korduvalt mu põlve oma seljatoega siniseks lüüa, vist ikka ebaõnnestus tal see.
Lennuki väljumine Tallinnas natuke viibis ning kui piirivalvest üks vunts check-in'i naisterahvale seletas, et nad ühe reisija pagasist huvitava vidina leidnud, siis mõtlesin kohe oma kotis olevale leivajahule ja lõngavärvidele. Kuid need ei osutunud siiski nii huvitavaks.
Kell 19.26
Kõht täis ja ikka samas kohas. Nüüd venib aeg nagu tatt. Rong läheb alles 22.49.



Pühapäev, 28. detsember, 2008, kell 15.57, Krasnodarka

Ja tagasi ma olengi jälle. Rongisõit Kiievist Dšankoisse möödus kolinal ehk siis magasin kupee ülemisel asemel ja aeg-ajalt raputas rong päris tugevalt. Aga ei olnud viga. Reisisin koos Vikaga, kes läks Šaparošiasse vanemate juurde aastavahetust veetma. Samas kohas läks maha ka seitsmenda koha härra, kes pidevalt suitsetas ja norskas. Number 5 koha Andrei aga oli tibakene nukra näoga, kui mu kotti rongist maha aidates kuulis, et ma Eestist pärit. „Oleks võinud varem öelda, oleks saanud pikemalt juttu ajada,“ teatas see mees, kes ise teel Simferopolisse Kahe Kapteni kõrtsi sõbraga üle pika aja juttu puhuma. Dšankois kohe jalutas mulle vastu karvamütsiga vana, kes kõlistas käes autovõtmeid ja pakkus, et sõidab, kuhu tarvis. Leppisime hinnas kokku ja nii ta oma helerohelisele žigulil mootori möirgama lõi ja libedust trotsides (nii mitmeski kohas vibeles auto tee peal nagu väike puuleht suure tuule käes) Krasnodarka poole teele asus. Dšankoi paistis tüüpiline linnake – lumi maas, katuseräästas pikad jääpurikad; suure ringi keskel õhukese lumekihiga kaetud punatähtedega tank seismas; üksikud vanad mehed ratastel väntamas nii, et hingeõhk külmas auramas; musta nokamütsiga mees kuusk õlal jalutamas; lilla karvamütsi ja mantliga naisterahvas tee ääres seismas, värvilises kilekotis kõrge jõuluehete torn.
Taksojuht seletas mulle, kuidas ta omal ajal lendur oli ning nii Riias, Vilniuses kui ka Tallinnas käinud. Nüüd aga elu Valgevenest pärit mehel raske, raha vähe. Suvel kui ikka turiste rohkem Eupatooriasse, Jaltasse või Kertši sõidutada saab, siis ikka teenistus ka parem. Õele aga pole Valgevenesse enam ammu külla saanud, sest välispassi tegemiseks raha ei ole ning viisat ka ajada ei jaksa. Muidu pidas ta aga Krimmi elu ilusaks ja inimesi meeldivateks.
Krasnodarkas oli maas ainult väga õhuke lumekirme, täna selle-eest on päev läbi lund juurde sadanud. Mis siis, et päike ka pidevalt paistab.

Ikka veel Eestis

Esmaspäev oli tegelikult see päev, mil ma oleks pidanud esialgse plaani järgi tagasi Krimmi lendama. Aga ei miskit, ikka veel siin lumisel maal. Krimmis oli möödunud nädalal 20 kraadi sooja. Isegi mõned aastad tagasi oli ühe firma harukontori rajamiseks Rumeeniasse vajalike dokumentide ajamine tunduvalt lihtsam kui Ukraina viisa saamine. Nüüd see viisa siiski juba paistab, 23. peaks kätte saama. Jooksmist, sahmimist, närveldamist oli aga paras kopa täis.

Selgus ju, et HIV testi on viisa jaoks vaja teha. Tegin, aga minul mingi veider veri ja nii esimene proov ei andnud mitte mingit tulemust. Esmaspäeval aga andsin uue proovi ja eile teatas arst rõõmsa naeratusega, et negatiivne. No saan jõulud Eestis veeta, kuid plaanitud jõulukontsert Krasnodarkas jääb nüüd küll ära kahjuks. Vast siiski saame aastavahetuseks väikse esinemise kokku panna. Juba mõni päev tagasi helistati ka mulle Krimmist, et tulgu ma juba rutem tagasi, neil snegurotškat vaja:)

Eile tegelesin Tallinna kesklinnas aga auto jalutamisega, sest pärastlõunal asusime sõbranna ja tema pisikese pojaga autos teele Kostiverre Tallinnast. Esimene ristmik ja sõbranna auto otsustas välja surra. Nii totaalselt, et enam ei käivitunud. Mis siis ikka, sõbranna roolis ja lükkasin teistelt autodelt eest ära, aga libe ja vastu väikest tõusu ei olnud see üldsegi nii kerge. Lõpuks ühe auto roolis olnud naisterahval hakkas minust kahju ja tuli appi. Bensiinijaamas, kuhu auto järgnevalt seisma jäi, olin ülimalt rõõmus, et ma ikka kolm kuud Krimmis olen veetnud, sest seal tankinud autojuhtidelt krokodille küsides tuli nii mitmegagi vene keeles suhelda. Jutud said aetud, aga auto ei käivitunud ikka. Lõpuks üle tee asunud autosalongi töötajal hakkas kahest tüdrukust ja pisikesest lapsest kahju ning andis väheke voolu. Järgmise ristmiku juures aga selgus, et ei olnud sellest voolust midagi kasu. Jälle lükkasin masinat. Selleks ajaks oli juba pime ja närvilistelt kaasliiklejatelt tuli ainult signaalitamist.

Väga tore on omada abivalmis sõpru, kes appi tulevad ja nii nad vedasid masina ohutumasse paika. Ristmikul oli küll hirm, et mõni buss sõidab külje maha või järgmine masin sõidab tagant sisse, ohutuled ju tööle ei hakanud. Sõbranna lõpuks korraldas auto äraveo ja täna peaks juba parandusest sõitva masina kätte saama.

Sandid käinud, lehed läinud

Sai see kontserdi ja mardisanditamise trall ka meil siin tehtud. Pühapäeval oli ilm tuuline ja külm, ahjust puhus tuul tule ära. Tares oli suhteliselt jahe, suurtest pragudest seintes puhus tuul mühinal sisse. Rita juures ka millegi pärast ahi ei töödanud ja päris külm oli, kuskil 14 kraadi, eile sai lõpuks ikka ahju tööle kui parandaja Pervomaiskist käis.
Vaatamata sellele, et meie isadepäeva kontserdiks oli etteasteid näruselt vähe, luuletused pähe ei jäänud, kõik esinejad kohale ei tulnud ja publikut oli ka vähe (kuulamas-vaatamas ainult üks isa), sai kontsert ikkagi peetud. Läbi raskuste ja avastamiste vardasse tõmmatud lipp ei pannud ka tuulega küla peale minema. Läbi läinud pirni asendas teisest toast võetu. Pisikesed olid õnnelikud, suuremad vist lihtsalt rõõmsad, et asjaga maha said. Mardisanditamisest saadud saagi üle aga olid kõik rõõmsad ja kaduma läinud mobiiltelefonid leidsime ka ikkagi kuuvalgusel üles. Jauram ära ei lagunenud ja poisid õppisid põnevusega parmupilli mängimise ka suht kiiresti ära.
Lapsed on aga nüüd nõutud, et mis siis saab kui ma järgmisel nädalal mõneks ajaks ära Eestisse lähen. Lohutab neid aga see, et ma jõuluks ja aastavahetuseks ikka siia jään.

Puudel lehed kollased, vaheaeg läbi

Pole jah enam tükk aega mahti saanud kirjutada. Koolis oli sügisene vaheaeg. See nädal läks muidugi lennates. Nädala esimese poole tegime lastega iga päev tares proove, et valmistuda isadepäeva kontserdiks - tantse ja laule meil ikka on, vaja need natukene selgemaks ainult saada. Lisaks võtsin tares ette raamatukogu tähestiku järjekorda sättimise. Selleks aga selgus, et oleks natuke rohkem riiuleid vaja. Vaatasin, et kapiusteks mõeldud jupikesed tegelikult sobiks riiuliteks ka. Nii tuli jälle liiga suuri tappe väiksemaks teha. Lõpuks eilse proovi ajal, kuhu tuli ainult üks õpilane, see ka ainus eesti keelt õppiv poiss, kes oma luuletuse harjutamiseks palju aega ei vajanud, aitas mul need riiulid paika saada.
Kuigi koolis pidi peale vaheaega küte sisse lülitatama, seda veel juhtunud ei ole. Nii ootame, kügeleme ja koolitunnid on ikka lühemad.
Möödunud reedel käisin Simferopolis. Üks Krasnodarkast pärit tütarlaps tutvustas mulle linna ja minu palvel seadsime ka sammud muusikapoodi, et mulle kitarri vaadata. Poes tüübid olid lahked, kohe leidsid sobiva – mina ju ei jaga kitarridest midagi. Lõpuks otsisme tükk aega sobivat pangaautomaati – küll ei sobinud ühele automaadile minu kaart, oli süsteem vale ja küll siis ei sobinud teisele. Muusikapoest kauplesime natuke allahindlust ka ja saingi omale pilli selga. Lubasin tüüpidele poes, et kui mängida oskan, siis lähen mängin neile kah.
Muidu on meil elu ikka tavaline siin. Mõni päev vett jälle ei ole. Gaas lubati ka kolmeks päevaks välja lülitada, lõpuks see piirdus sellega, et lülitati kaheks tunniks päeval välja. "Profülaktika sai otsa," nagu Rita ütles. Ja kohalikud uudised räägivad, et gripi viirus on siia teel.