Nüüd see siis on käes. Üks asi sai otsa. Pakin asju ja kirun, et miks peab ikka nii palju trääni omale koguma. Kirbuturu võiks teha. Nodi on omajagu ja seljakott ja kummikud ootavad üldse veel ostmist. Kapid tühjaks üritust tegin ka, aga ikka kõike sööki ei saanud ära söödud.
Järgmine nädal põrutan Rootsi, saab vähe reaalsusest eemale. Aga juba naerdi minu pihta, et mina ja tolle maa rongid ole teada - viperdused ja seiklused ootavad.
No comments:
Post a Comment