Kuidas me Pariisis käisime

Pardikesed suvalise paadi aknal.

Sai see kõik alguse sellest, et kui jaanuaris Mariga Hamburgis kokku saime arutasime üksteise külastamise üle. Tema Prantsusmaal Erasmusega ja mina ju Rootsis. Plaan aga arenes nii kaugele, et tahtsime hoopis Pariisis kokku saada, mina polnud seal varem kunagi käinud, ta ainult läbi reisinud sealt. Mõeldud, tehtud – Maril oli vaheag, Ryanair tegi parajasti mingi sooduka ka lennukipiletitele ja nii me siis Pariisis kokku saimegi.

16. Aprill, esmaspäev kell 23.38 Pariisis hostelis

Uni on küll hirmsasti silmas aga tuleb ikka siinsed juhtumised üles märkida. Saabusin siia laupäeval peale kolmetunnist rongisõitu Rootsis lennujaama, 2 tundi lennukiga ja siis tund bussiga lennujaamast Pariisi. Eile alustasime Louvre’st, mis oli ikka meeletult suur. Sinna minekuks pidime mingist parkist läbi jalutama, aga see oli selline liivane ja kuna ilm oli kah selline kenakesti soe, siis minu musta värvi potased värvusid küll kenasti pea valgeks.

Ega me seal muuseumis kõike küll jõudnud läbi käia, aga vähemalt naeratav kaunitar sai ära nähtud ja ütlen ausalt, minu jaoks ei olnud see nüüd küll midagi erilist. Mulle meeldis rohkem Lõuna-Ameerika ja Uus-Meremaa kunst ja nende veidrad kujukesed. Ahjaa, muidugi riideid ma ei osanud küll selleks reisiks kaasa pakkida, sest Pariisis on kuskil +26 kraadi ja ma võtsin Rootsis omale isegi nahkmantli kaasa. Aga no saab vähemalt jumet natukene, mõne lühikese varrukaga särgi ikka oskasin kotti surada. Peale Lovre’t tegime paadisõidu jõe peal, sai näha rohkelt sildade aluseid elanikke. Vahvad putkad on nad omale ehitanud vai siis telgid püsti pannud. Notre-Dame aga ei olnud ka miskit erilist, kena kirik küll ja kogu lugu. Kuna ma Rootsist tulin nagu talvemaalt, siis pidin ka potased vähe rohkem õhku läbi laskvate jalavarjude vastu siin ümber vahetama. Saan nüüd ikka öelda, et käisin Pariisis omale uusi kingi ostmas. Otsustasime, et Eiffeli juurde me jalutame. Jäid ju ikkagi tee peale Sorbonne ja miski pargikene ja mida iganes. Aga palav ilm ja pidev vee joomine tekitasid oma vajadused. Aga no Pariis on ikka peldikuteta linn, tegelikult on neil ikka sellised kohad, aga peamiselt pool viis on tööpäev läbi ja ega siis enam ka nurmaalne inimene oma hädasid rahuldama pea. Ikka pikalt otsisime seda kohta. Muidugi Pariis on tuntud kui moepealinn tekitas Maris vastupandamatu soovi moekas olla. Nimelt kuskil tänavat ületades märkasin, et tema seelik on sedasi parema jala poolt pea tagumikuni üleval, kuskile käekoti taha kinni jäänud. Aga no vähemalt üle tee saime kenasti, sest aurojuht viisakalt peatas kui Mari kintsu välgutades üle tee läks. Ma karjusin talle ainult järele, et tal seelikuga miskit, et terve tänav aru ei saaks, siis tegin seda eesti keeles.

Eiffeli juures oli aga AINULT pool või tund aega järjekorras seismist ja üleval me olimegi. Ma arvan, et sama kaua aega läks ka alla saamisega.

Hostel on meil normaalne, aga siia saamiseks tuleb metrooga kolistada natukene. Peale tornis vaate nautimist otsisime metroojaama. Seisime tänava nurgal ja uurisime kaarti, kui meie juurde kihutas rattal noormees, kelle õlal oli kass. Esiteks ta ainult näugus. Mees, mitte kass. Ja siis ta küsis, kuhu meil vaja minna. Selgus, et metroojaam oli kõigest üle tänava.

Täna käisime Versaille’s, piknik murul ja tiirutasime minirongiga sealses tohutu suures aias ringi. Muidugi sai tibake päikest ka võetud. Peale seda müttasime Mouline Rouge’i otsima. Kui juba seal piirkonnas olime, siis nägime kõiki neid toredaid kohti nagu Pussy’d ja mis iganes veel need seal olid.

Muideks prantsuse pannkoogid on ikka väga head, sõin ühte peale järjekordset kiriku külastust. Kui pannikas söödud tekkis meil plaan veel ringi jalutada enne hostelisse minekut. Tahtsime miskit kanalit ja ehitist vaatama minna, ei tundunud kaardilt vaadatas teine eriti kaugel olevat ja lisaks ei olnud väljas veel pime kah. Siiski olime enne infomaterjalidest lugenud, et sealsetes piirkondades ei tasu väga hilisel õhtul tolkneda. Jalutasime siis vaikselt ja ootamatult hakkas meil järel käima miski tüüp, kes karjus kallike ja mida veel kõike prantsuse keeles. Eks selle põhjuseks võis olla ka Mari miniseelik. Siiski kiirendasime sammu ja vast peale teist foori saime temast lahti. Veel edasi jalutades avastasime endid aga araabia rahvaste piirkonnas. Olime muidugi sel hetkel ka ainsad naissoost isikud sellel tänaval. Ühes kohas aga ei olnud tüüpidel aega Mari miniseelikut märgata, sest nad olid kogunenug kohaliku baari ja selle ukse juurde jalgpalli vaatama. Siiski kui me korraks jäime tänava nurgale seisma ja ma juhtusin kaarti vaatama, siis mööduv noormees kohe hakkas uurima, kas meil abi vaja oma teekonna leidmisel.

19. Aprill, neljapäev, tagasi Rootsis

Teisipäeval käisime Pariisi kõrghooneid vaatamas, oli vahva äripiirkond küll. Eriti mulle meeldisid Pariisis motorolleri rahvas. Tegelased on tavaliselt pintsaku ja lipsuga, tütarlapsed seelikuga, põlved on miski tekikese vai sellise asjaga kinni kaetud ja siis sedasi nad tiirutavad seal ringi.

Tahtsime veel ka üht kirikut Notre-Dame’i lähedal näha, aga esiteks oli neil lõunapaus. Tegime siis ka oma lõuna jõe äärsel paadisillal. Lõpuks aga tuli välja, et kirikusse sisenemiseks oleks me pidanud raha maksa ja siis me loobusime sellest üldse, seadsime oma sammud suure surnuaia suunas. Ja järjekordselt pidime tõdema, et Pariis on peldikuteta linn. Surnuaias ikka oli, õnneks.

Nägime ära, kuhu Edit Piaf, Balzac, Marcel Proust, Oscar Wilde ja paljud teised on maetud. Krematoorium oli ka seal tohutu suur, meeletult suurte korstendega. Natuke võigas oli aga see, et seal kõndisime mööda ühest kohast, kus kohalikud töölised hauakivi lammutasid või miskit sellist ümberehitust tegid. Aga meid, kolme tüdrukut nähes kukkusid nad lehvitama ja silma tegema ja mida iganes. Ei tea muidugi, kas surnuaed on just see kõige sobivam koht…

Hiljem jalutasime veel linnas ringi, et postkaarte osta ja oma viimast õhtut nautida. Sattusime kuskil silla peal mööda jalutama mingist filmivõttest, samuti teisel pool silda nägime kohalikku papparazzot, kes oma suure objektiiviga pilte noolis. Küll me ka siis ikka spekuleerisime, milline kuulsus see olla võiks. Kahjuks ikka silm ei seletanud nii kaugele ja miskit me teada ei saanud:P Läksime hoopis triumfikaare juurde.

Enne hostelisse minekut tahtsime ka veel, et võiks kuskil head magusad creppe’i süüa, aga vot mida me ei leidnud, oli koht, kus seda pakutaks. Lõpuks kui jalatallad juba valutasid ja ahastus hakkas tekkime, küsisime ühe võileiva söögika pidajalt. Selline tore vana oli, sigar hambus. Olles kuulnud ära meie mure, palus ta meil ainult talle järgneda ja siis viis ta meid üle tänava asuvasse söökikohta, kus pidid linna parimad creppe’id olema. Väga kenaja õdus kohake oli. Tükk aega saime irvitada kui koomiline ikka sellel vanamehel võis olla. Vähemalt meil küll oli.
Kolmapäeva hommikul pakkisime oma asjad ja ma püüdsin uuesti üles leida selle koha, kus mu buss lennujaama pidi minema. Esialgu me aga sattusime kuskile ringtee keskele, kuid meil oli vaja teisele poole teed saada ja täiesti lootusetu oli selline olukord. Ronisime maa alla tagasi ja läksime kuskil teises kohas välja. Lend väheke raputas, aga muidu polnud hullu. Isegi rongisõit tagasi Örebrosse oli ilma suuremate valudeta. Korra tee peal hoiatati küll, et rong jääb hiljaks ja siis ma oleks oma järgmisest ühendusest maha jäänud, aga imekombel ikka jõudis õigel ajal.