No ma ei ole mingi hull rocki fänn, uskuge mind. Aga vot eile ma ikka sellel kontserdil käisin. Ilma plaanimata. Teadsin, et Tibu läheb sinna mingeid flaiereid jagama no ja siis saab kontserdile ka. Nu soovisin edu ja mõtlesin, et oleks võinu ise ka asja uurida, aga mis seal ikka. Toidupoes riiulite vahel jalutades helises telefon ja Tibu teatas, et neil oleks sinna veel inimesi vaja ja siis ma saaks ka kontserdile ainult, et kiiresti peab kohal olema. See kiiresti tähendas siis umbes 15 minutiga. Mis seal ikka, võileib lendas riiulisse tagasi, sest selle söömiseks poleks aega niikuinii jäänud ja jooksuga poest minema. Pooleli olevad asjad lõpetasin ära, tellisin takso ja kihutasin ühikasse. No kõrge kontsaga ikka ei hakka sinna ronima. Kingad jäidki kuskile ukse ette vedelema, öösel korjasin need kokku.
Asjad kotti ja taksoga laulukale. Tibu ikka uuris kaugel ma olen ja kui ütlesin, et teel ühikasse, kostis selle peale ALLES!! Nu hiljem enam ei öelnud kaugel olen, ainult ütlesin, et jõuan. Tee peale tuli meelde teatrisse tormamine, väga sarnane olukord igaljuhul.
Nu lõpuks ikka jõudsin kohale, tuli mingeid küsimustikke lasta inimestel täita ja flaiereid jagada. Tore oli, aga muidugi mul olid ka õlad ja nägu lõpuks päikse käes põlenud. Nautisime (nu mulle meeldib tegelikult Padar ja Sun rohkem) väheke soojendavat muusikat ja siis trügisime läbi rahvamassi süüa ostma. Dääm, kaupmehed ka seal olid ikke kavalad, seisime tohut aja järjekorras ära ja siis teatavad meile, et me ei saa friikartuleid salatiga, no tohutu kallist šašlõkki kah ei ostnud, jurasime miskeid saiakeste moodi asju. VIP rahva peldiku järjekorda jälgides ja murul peesitades ootasime siis õhtu tähti. Ja tulidki lõpuks. Muidugi selleks tuli omale teed teha läbi inimmassi ja maas prügihunnikute näol varitsevate ohtude, lisaks tuli ettevaatlik olla inimestega, kellel käes mingisugune vedelik. Hüplevate soomlaste vahel trügides õnnestus ikka mõned korrad lavale ka näha ja tervelt kaks laulu olid mulle tuttavad. No ma tõesti ei tea Metallic lugusid:) Aga suure rahvamassiga keset ööd teel ühikasse laineid teha, karjuda ja jalutada oli ka tore. Hiljem võis ühikaaknast veel tükk aega kuulda linna peal liikuvaid ehk siis rohkem karjuvai inimesi.
Hommikul ärgates vaatas peeglist aga veel rohkem päikesest punasemaks läinud nägu ning kontsade asemel tuli plätud jalga panna. Vähe valutum jalutada.
Nu lõpuks ikka jõudsin kohale, tuli mingeid küsimustikke lasta inimestel täita ja flaiereid jagada. Tore oli, aga muidugi mul olid ka õlad ja nägu lõpuks päikse käes põlenud. Nautisime (nu mulle meeldib tegelikult Padar ja Sun rohkem) väheke soojendavat muusikat ja siis trügisime läbi rahvamassi süüa ostma. Dääm, kaupmehed ka seal olid ikke kavalad, seisime tohut aja järjekorras ära ja siis teatavad meile, et me ei saa friikartuleid salatiga, no tohutu kallist šašlõkki kah ei ostnud, jurasime miskeid saiakeste moodi asju. VIP rahva peldiku järjekorda jälgides ja murul peesitades ootasime siis õhtu tähti. Ja tulidki lõpuks. Muidugi selleks tuli omale teed teha läbi inimmassi ja maas prügihunnikute näol varitsevate ohtude, lisaks tuli ettevaatlik olla inimestega, kellel käes mingisugune vedelik. Hüplevate soomlaste vahel trügides õnnestus ikka mõned korrad lavale ka näha ja tervelt kaks laulu olid mulle tuttavad. No ma tõesti ei tea Metallic lugusid:) Aga suure rahvamassiga keset ööd teel ühikasse laineid teha, karjuda ja jalutada oli ka tore. Hiljem võis ühikaaknast veel tükk aega kuulda linna peal liikuvaid ehk siis rohkem karjuvai inimesi.
Hommikul ärgates vaatas peeglist aga veel rohkem päikesest punasemaks läinud nägu ning kontsade asemel tuli plätud jalga panna. Vähe valutum jalutada.
No comments:
Post a Comment