Terminal

Telefonikõne:

-Helistan teile panga poolt, teil on terminal tellitud.

- Ehm, mis terminal?

- No makseterminal.

- Ehm, kellele te helistada tahate? Ma ei taha mingit terminali.

-Söögitakso OÜ.

-Pole päris õige koht.

Härra Toivo

Telefonikõne:

-Jaa, Tiina kuuleb.

-Palun härra Toivot.

-Vabandust, teil on vale number.

-Ahsoo, aga sina oled Tiina jah.

-Nii on.

-Nii kena tütarlapse nimi. Kas ma võin mõnikord veel helistada?

-No vaatame seda asja.

-Jaja. No näed ei teadnudki, et sedasi valesti satun.

-Vast ikka leiate õige numbri.

-No muidugi, see ainult päevade küsimus.

-Soovin edu.

-Jajaa, ära siis pikka viha pea.

-Kindlasti mitte. Kõike head.

-Jajaa. Vabandust ja kõike head!

Järjekordne peatuspunkt

Et siis Brasiilia elu sai märkamatult läbi. Mitte küll ehk igaveseks, kes teab, millal sinna tagasi satun, aga nüüd jällegi uus peatus, kus elurong korraks seisma jäänud. Või siis just teine raudtee ja rong, millele peale hüppasin. Sihtpunkti veel ei tea, aga küll see sõidu käigus selgub. Või siis kui piletita sõidu pärast kuskil tundmatus kohas keset tühje välju, kus tuul koriseb maha tõstetakse. Aga enne kui Brasiilia seiklusi hakkan vaikselt meenutama...

Higistavad jõuluvanad

Pildikene vanalinna Pelourinhos. Vanalinna nimi tähendab piinamisposti, mis oli püsti kunagisel orjaturul. Salvador oli siis peamine koht, kuhu Aafrikast saabunud orjad veeti.
Ühe torniga kirik. Lugu järgmine, et selle kiriku üks torn on ehitamata. Oli mingi raha teema.


Kookospähklid on väga head. Kõigepealt saab sisu ära juua, siis lasta kookospähkel puruks ja siis natukene seest kraapida valget asja ja süüa.


Poodud jõuluvana. Imelik on näha paksus vammuses vanameest sirava päikese all.

Tuletorn linna servas.

No ei saa selle kirjutamisega kohe mitte kuidagi vedama. Järgmine kord.

Esmapilk Salvadorile

Jutuke tuleb järgmine kord...

Pilguheit Iisraeli ja Jordaaniasse

Oli küll idee Keeniasse minna, aga läks nii nagu heade plaanidega alati. Sellisel ajal saab mõistliku hinnaga lennada päikesemaades Egiptusesse ja Kanaaridele. Tundub ju liiga tüüpiline kant, kuhu minna. Punase mere ääres asuv Iistaeli kuurortlinn Eilat kõlab ju tunduvalt põnevam.

Negevi kõrbe lõunapiiril asuv linnake pakub kõike, mis rannapuhkuseks tarvis võib olla. Palav ilm ja lausa 33 kraadi õhusooja, korallidega ja värvilistest kaladest kihav soe merevesi. Eilat, mille keskele aeg-ajalt potsatavad suured lennukid, sest asub suht kesklinnas ju siselendude lennuväli, on rohkem vene turistide pärusmaa, nii meenutavad kirevad kaubaletid rannapromenaadil tüüpilisi slaavilikke turge. Ka poodides ja söökohtades saab kergemini hakkama vene kui inglise keeles.

Kui viietunnise lennu järel Iisraelis raudlinnust välja astuda võtab reisijaid vastu turvamees, kes laksab järjest küsimusi a la kuhu, miks ja kellega. Harjumatu küll, aga riigist lahkumine on veelgi lõbusam.

Üleüldse on politseinike, turvameeste ja sõjaväelaste konsentratsioon üpriski suur. Kuigi peamised Iisraeli tutvustavad reisiraamatud kirjutavad, et suurem tõenäosus on liikluses hukka saada kui terrorirünnakus, siis hotellide ja kaubanduskeskuste turvakontrollid kinnitavad seda tähelepanekut. Autod küll ei tuututa nii hirmsasi nagu naaberriigis Egiptuses aga turvaline on uhkes kaubamajas, kus kõik teenindajad vastavad vene keeles, olla, kui teada, et enne tuleb ukse juures olnud turvamehele käekott koos peale rannaskäiku sinna jäänud aluspesuga ette näidata.

Kuna Eilat on lähedal nii Egiptuse kui Jordaania piirile, siis ei ole rakse võtta ette päevane reis Jordaania peamisesse vaatamisväärsusesse Petrasse. Kuigi reisikorraldajad kerivad kahe tunni autosõidu tee kaugusel asuva ühe seitsme uuema maailmaimena tuntud liivakivisse loodud koobaslinna külastamise hinnad aasta-aastalt ühe kallimaks, tuleb omal käel kohale sõit tunduvalt odavam.

Kui hommikul viie ajal uniste silmadega Jordaania piirile, mis linnast kolme kilomeetri kaugusel, jõuame, teatab info piiriületusest, et riiki ei või viia joogivett ja toitu. Meil on käes tilpnemas just hotellist saadud hommikusöögikarbike, milles kook, köögiviljakotlett, paar keedetud muna, õuna, mandariin ja salat. Iisraelist väljumiseks tuleb maksta üle 90 kohaliku raha. Jordaania piirivalvur, kes kõik passid tembeldab ja käsitsi sinna veel viisa ka täidab, ei tahagi viisatasu. Selle-eest väravast väljudes kargab platsi turske valge pluusiga mees, kes pakub taksoga Petrasse sõitu üüratu hinnaga. Kaupleme.

„Selle atuoga me küll kaugele ei jõua, bens saab ju otsa,“ kommenteerib juhi kõrval istuv K. Jõuame Agava linna väiksele kõrvaltänavale, kus ootamas roheline takso.

„See on teie tänane autojuht,“ tutvustakse meile tumedate päikeseprillidega üle pea kammitud pikematega juustega meest, kellel väikese sõrme ja pöidla küüned eriti pikad.

Sõit Petrasse kulgeb kuninga kiirteed pidi. Tõesti pea igale liiklusmärgile on kleebitud ka kuninga pilt. Rahakoti sõbralik ei ole Petra piletisüsteem. Et regiooni rohkem raha saada, siis nõutakse linna külastajatelt tavaliselt pea 90 eurot, kui aga veeta piirkonnas kaks päeva, on ühepäeva pilet 50 eurot. Ameeriklaste suurepärane idee ja soovitus Jordaaniale. Ja meie veel mõtlesime, et on ikka ihne kuningas.

Surnumeri ja Jeruusalemm asuvad Eilatist mõnisada kilomeetrit eemal, seega on kõige mõistlikum auto rentida ja ise kohale sõita. Teed on Iisraelis väga heas korras, lausa lust on sõita.

Surnumeri on tõesti surev meri, mis üha väiksemaks kuivab, ja võimalust sealses vees hõljuda ei pruugi tulevikus enam ollagi. Ujumisest ei anna maailma madalaimas kohas rääkidagi, sest üle 30%-lise soolasisaldusega vees tõuseb mingi hetk keha korgani plumps! pinnale. Siiski ei tasu hõljudes ajalehte lugema jääda, sest tuul on kerge tekkima ning võib kiiresti veemõnude nautija mere teisel kaldal asuva Jordaania poolele viia.

Surnumerest tuleb mööda käänulist mägiteed sõita üle kilomeetri kõrgemale, et heita pilk religioonidest ja kultuuridest pakatavale Jeruusalemmale. Vanalinna tänavatele, mille kivid on kõndijad aegade jooksul libedaks lihvinud, võib uitama jäädagi. Tänavad on ääristatud metallustega suletavate müügikohtadega ning aeg-ajalt tekib küsimus, kus üldse siis kohalikud ise elavad.

Judaismi, moslemi ja kristluse püha linn pakub peale usklite palju vaatamist ka kõigle teistele. Kuid kindlasti on hea oma silmaga ära näha Nutumüür, mille ääres tõesti nutetakse; Kolgata mägi, mis peidetud Kristuse hauakiriku hämarusse ja kaunistatud kulla ja karraga ning Templimägi, kus asub moslemitele tähtsuselt kolmas pühapaik maailmas Al-Aqsa mošee. Sinna meid siiski ei lubata, relvadega mehed väravatel teatavad, et paari päeva pärast lastakse jälle turiste ligi.

Kombekuse rikkujate kividega loopimine on ehk küll ajalukku jäänud, kuid siiski tasub austada pühapaikades nõutavat riietust ning ortotoksete juutide linnaossa, Mea Sherim, sattudes tasub hoolikalt mõelda, kas laiade mustade kübaratega habemed ja oimulokid lehvimas mööda tänavaid ringi tuiskavaid kohalikke elanikke ikka tasub pildistada. Kive neil eriti ei paista kuskilt haarata olevat, aga sõimu osaliseks võib küll saada.

Omette lusti pakub Jeruusalemma tänavarägastikest rendiautoga õige tee leidmine.

„Nüüd on valikud?“ kõlab igal ristil kui tuleb otsustada suund. Poolteist tundi tiirutamist ja ukerdamist ning eriti hästi jäävad meelde rohelise tulega valgustatud suur hotell ja kuningas Georgi tänav. Kolm kaarti ja lõpuks saab päästvaks suunaks Scopose mägi.

Tervele reisi tipphetked on aga ülipõhjalik turvakontroll riigist lahkumumisel. Kui niisama sõbra või sõbrannaga reisil olla, siis võib eeldada, et piirikontrollis lüüakse lahku, esitatakse tohutult küsimusi ja siis hiljem kontroll, kas mõlemad ikka rääkisid reisist ja teineteisest sama juttu.

Kummikinnastega läbi kompamine, mis oli Jordaaniast riiki sisenedes, siiski jääb kahtlastematele isikutele.

Viietunnise lennuga tagasi Tallinna sai lähemat tutvust teha ka lennuki WC ehituse ja detailidega. Keedumuna saab toidunimekirjast igaveseks maha tõmmata nüüd.

Vahepeatus

Kui juba vussi hakkab minema, siis korralikult. Käisin üks nädalavahetus Ungaris. Tuli selline kiire minek, et hambahari ja puhtad sokid kaasa ja juba ärkasingi Budapesti lennujaamas. Siuh siia ja siuh sinna, oli päris asjalik nädalavahetus.
"Sa veidralt räägid nagu oleks lõuad kanged," teatas Budapesti tänaval üks mitmest britist kui küsisid minu käest juhisedi, et staadionile jõuda. Kolm korda küsis enne kui ma ta aktsendist aru sain. Kolasin linnas ja siis tuli piinarikas lennujaama sõit. Parkimismajas selgus, et üldiselt saab kaardiga maksta, aga sel hetkel kui mina seda soovisin, tegi masin mõttepausi. Otseloomulikult siis ei ole ühtegi pangaautomaati läheduses kui neid kõige rohkem vaja. Nagu meelega on need kuskile kaugele ära peidetud. GPS, millega ma muidu väga hästi läbi sain ja pikal autosõidul vestluskaaslasena kasutasin, mõtles just sel hetkel hakata nalja tegema ja juhatama mind niisama ringi sõitmisele mööda Budapesti. Bensiinijaama tankija irvitas küll hoolega kui autoga kohale sõitsin, aga endal polnud õrna aimugi kummal pool siis bensiinipaagi luuk. Ja pealegi oli veel diiselmootoriga masin. Kui müüja rääkis tagaruumis telefoniga, siis tankija mõtles, et peseb aknad ka puhtaks. Eriti aegluubis.
Silmapiiril liuglev lennuk oli kinnituseks, et suund ikka õige. Kui muidu oli kiirteel kiirusepiirang 130 ja keegi sellest kinni ei pidanud, siis nüüd olid kõik liiklejad eriti hoolikad ja venisid nagu teod. Jõudsin ikka lennujaama ja sain ka kohe auto pargitud, aga rendifirma poisse ei kuskil. Läinud teised just esimesse terminali. Hea, et nende letti auku ei trummeldanud sõrmedega. Päris viimane ei olnud check-in'i tegijatest, aga maailma pikim turvajärjekord on küll Budapestis. Ootajatele jagati vett ja kaheeuroseid kuponge, et odavamalt saaks midagi nende poodidest osta. Kui keegi Budapesti läheb, võib teada anda, aasta lõpuni saab kupongi veel kasutada. Ma läksin kohe turvakontrolliast lennukisse, sest juba närviline tädi luges valjuhääldis nimesid.
Aga tagasi ikka jõudsin.