Aga enne sissejuhatuseks olukord tänavalt. Kitsas vanalinna tänav, lund sajab, lõikav tuul puhub ning raskusi on püsti seismisega, sest maapinnal valitseb meeletu libedus. Tulevad vastu kaks meest, keda lahutab üksteisest nende vahel olev kilesse pakitud diivan, ning nad püüavad seda tassides vaikselt libedal tänaval liikuda. Järsku hakkab esimene mees teisega pahandama. (Jutt toimub vene keeles). "Kurat, sa ju ütlesid, et see kolmteist (maja number ei ole jutustajal täpselt meeles) on siin pool. Ei ole ju." Ning mehed keeravad otsa ringi. Esimene ikka sõimleb. "No kurat, mis sa siis ütlesid, et siiapoole peame minema." Teine mees: "No aga ma arvasin, et on siin, kurat, mis sa sõimled." Esimen: "Näed siin on ju hoopis number viis ja kus kurat see hoov nüüd on? A gde eta hoov?." Sõimlemine muidugi jätkub. Lõpuks hõikab esimene mees suvalisele vastutulijale ja küsib kus vastava numbriga maja hoov on. Minust jäid nad siiski tänavale ukerdama.
Nii, nüüd siis teatri lugu. Juhtus see mõned tunnid peale diivani vedajatega kohtumist. Tööst väsinuna läksin koju, kus Tibu parajasti teatrisse minekuks valmis. Oli teine seda oodanud juba kolm kuud. Rabasin kiiresti külmkapist omale pooliku topsi jogurtit, salati ja saia ning ronis voodisse neid sööma. Kahe ampsu vahepeal küsisin ka Tibult, kes seal etenduses veel peale Matvere mängivad. Selle peale läks ta arvuti taha ning tahtis teatri kodukalt vaadata. Kell oli sel hetkel 17:43. Vaikselt sätib veel oma asju ja lobiseme. Heites pilgu Internetilehele teatab ta järsku, et teater hakkab kell kuus. Tibu arvas, et kell seitse. Edasine toimus juba meeletu kiirusega. Sabistamine, Tibu jõudis mõelda, et kursaõde, kellega koos ta pidi minema, lõpetab õppesõidu täpselt kell kuus ja ei jõuaks teatrisse. Kiire mõttekäik ja pakkusin, et tulen ise siis temaga. Kiired kõned mitmesse taksofirmasse, ühel ei olnud autot linnas, teine oli kinni ja kolmas pani ootele. Kiirelt riidevahetus, kes käskis hakkada kiirel hetkel jalga ajama varvassokke aga just seda ma tegin. "Kle anna mulle kiiresti midagi peale siia, noh näiteks pintsak kapist," jõudsin ma öelda pükse jalga tõmmates.
Üleriided selga ja kiire jooksuga välja. Lumi ja libe, hõlmad lahti. Võtmed lendavad lumme. Paistab üks takso. Uks lahti ja räntsatame sisse. "Linnateater ja nii kiiresti kui võimalik!" Taksojuht ei luba midagi, tipptund veel liikluses siiski. Otsin juba raha valmis. Kell on 17:56. Takso peatub. Tibu tormab välja. Maksan arvet. Astun autost välja. Tibut ei paista. Tormab teiselt poolt. Siseneme suurest uksest, vale koht. Tuleb hoopis keldrisse minna. Tormame sinna, riided kiiresti riidehoidu ja mingit koridori pidi jooksu. Kohad viimases reas, istume ja ongi teater:D
Tore oli, muidugi tuli hirmsasti teatud momentidel köha peale. Tibu oli õnneks mynhonit varunud. Napilt enne lõppu hakkas meeletult naljakas, sest Tibu kõht korises. Aga saalis oli väga vaikne.
Koju minek oli juba tunduvalt rahulikum. Jalutasime:)
Koju jõudes avasaime, et tuppa oli tuli põlema jäänud ning minu voodi ees vedeles sai, salat ja ikka veel poolik tops jogurtit.
