Porgand

Naisbussijuht

On ütlemine, et kui naine roolis, siis auto kraavis. Kuigi olen ka ise naissoost, tuleb tõdeda, et aega-ajalt võib see tõeks osutuda. Vaikne nädalavahetus sai Lõuna-Eestis veedetud ja tuli asuda tagasi teele. Linnapildis on naisbussijuhid suhteliselt tavaline nähtus, kuid maaliini bussi roolis naist nähes tuli vähe üllatunum nägu kui tavaliselt. Tore viisakas tädi oli muidu, aga võrreldes meesbussijuhtidega oli iste ikka tal tunduvalt rooli lähedal. Bussi ees osas istusid arvatavasti sanatooriumis puhkamas käinud mammid, kes kõik rõõmsalt kuulasid Elmarit ja hea laulu ajal ümisesid ka kaasa. Mõned korrad ka kommenteerisid vastu tulevate autojuhtide sõidukombeid kui nood piisavalt vara ei tahtnud täistulesid maha võtta või isegi kitsal teel liiga keskel sõitsid. Linna jõudes esimesel ringteel avaldus siis tuntud ütlus naisjuhtide pihta, sest tädi väga ülbelt ja julmalt keeras ringil sõitvale bemmile ette. Järgnes äkkpidurdus nii bussil kui autol. Aga seekord tädi ei kätsatanudki enam. Väga vait jäid hoopis...

tempel pihku igaveseks

No juhtus nii, et nüüd on tempel peos. Veel täpsemini öeldes lausa peopesas. Miks nii? Oli vaja mingile dokumendile templit alla lüüa, tegin seda. Sai see löödud, siis aga mingi valemiga suunasin templit natikene oma peopesa juurde ja siis nüüd seal ongi paras sinine lärakas. Neli korda olen kätt pesnud ja maha veel ei ole tulnud. Oi ma olen osav, ise ka imestan...

Kuidas me Tibuga teatris käisime

Aga enne sissejuhatuseks olukord tänavalt. Kitsas vanalinna tänav, lund sajab, lõikav tuul puhub ning raskusi on püsti seismisega, sest maapinnal valitseb meeletu libedus. Tulevad vastu kaks meest, keda lahutab üksteisest nende vahel olev kilesse pakitud diivan, ning nad püüavad seda tassides vaikselt libedal tänaval liikuda. Järsku hakkab esimene mees teisega pahandama. (Jutt toimub vene keeles). "Kurat, sa ju ütlesid, et see kolmteist (maja number ei ole jutustajal täpselt meeles) on siin pool. Ei ole ju." Ning mehed keeravad otsa ringi. Esimene ikka sõimleb. "No kurat, mis sa siis ütlesid, et siiapoole peame minema." Teine mees: "No aga ma arvasin, et on siin, kurat, mis sa sõimled." Esimen: "Näed siin on ju hoopis number viis ja kus kurat see hoov nüüd on? A gde eta hoov?." Sõimlemine muidugi jätkub. Lõpuks hõikab esimene mees suvalisele vastutulijale ja küsib kus vastava numbriga maja hoov on. Minust jäid nad siiski tänavale ukerdama.

Nii, nüüd siis teatri lugu. Juhtus see mõned tunnid peale diivani vedajatega kohtumist. Tööst väsinuna läksin koju, kus Tibu parajasti teatrisse minekuks valmis. Oli teine seda oodanud juba kolm kuud. Rabasin kiiresti külmkapist omale pooliku topsi jogurtit, salati ja saia ning ronis voodisse neid sööma. Kahe ampsu vahepeal küsisin ka Tibult, kes seal etenduses veel peale Matvere mängivad. Selle peale läks ta arvuti taha ning tahtis teatri kodukalt vaadata. Kell oli sel hetkel 17:43. Vaikselt sätib veel oma asju ja lobiseme. Heites pilgu Internetilehele teatab ta järsku, et teater hakkab kell kuus. Tibu arvas, et kell seitse. Edasine toimus juba meeletu kiirusega. Sabistamine, Tibu jõudis mõelda, et kursaõde, kellega koos ta pidi minema, lõpetab õppesõidu täpselt kell kuus ja ei jõuaks teatrisse. Kiire mõttekäik ja pakkusin, et tulen ise siis temaga. Kiired kõned mitmesse taksofirmasse, ühel ei olnud autot linnas, teine oli kinni ja kolmas pani ootele. Kiirelt riidevahetus, kes käskis hakkada kiirel hetkel jalga ajama varvassokke aga just seda ma tegin. "Kle anna mulle kiiresti midagi peale siia, noh näiteks pintsak kapist," jõudsin ma öelda pükse jalga tõmmates.
Üleriided selga ja kiire jooksuga välja. Lumi ja libe, hõlmad lahti. Võtmed lendavad lumme. Paistab üks takso. Uks lahti ja räntsatame sisse. "Linnateater ja nii kiiresti kui võimalik!" Taksojuht ei luba midagi, tipptund veel liikluses siiski. Otsin juba raha valmis. Kell on 17:56. Takso peatub. Tibu tormab välja. Maksan arvet. Astun autost välja. Tibut ei paista. Tormab teiselt poolt. Siseneme suurest uksest, vale koht. Tuleb hoopis keldrisse minna. Tormame sinna, riided kiiresti riidehoidu ja mingit koridori pidi jooksu. Kohad viimases reas, istume ja ongi teater:D

Tore oli, muidugi tuli hirmsasti teatud momentidel köha peale. Tibu oli õnneks mynhonit varunud. Napilt enne lõppu hakkas meeletult naljakas, sest Tibu kõht korises. Aga saalis oli väga vaikne.

Koju minek oli juba tunduvalt rahulikum. Jalutasime:)

Koju jõudes avasaime, et tuppa oli tuli põlema jäänud ning minu voodi ees vedeles sai, salat ja ikka veel poolik tops jogurtit.

Tee juhatamine

Tuleb tänaval suht soliidses eas daam vastu. Vaatab murelikult otsa ja küsib viisakalt, kus on Salo centre. Ilma pikemalt mõtlemata soovitan tal otse edasi minna ja siis paremal tellingute all enne maja lõppu. Oli see olukord umbes nädal tagasi.
Eile õhtul kõnnin jälle sama teed mööda kodu poole. Vaatan rahulikult ringi ja mõlgutan mõtteid. Järsku jääb silm pidama vaateaknal ilutseval mustal suurel kirjal Salo centre. Mõtlen sekundi murdosa ja taipan, et vanadaam, kes teed küsis, jõudis küll valesse kohta välja. Nimelt selle asemel, et teda Salo centre'isse juhatada, saatsin ma ta rõõmsalt hoopis Sony centre'isse.
Oi ma olen ikka tubli:P

asjatamine

Et siis kaasakegses keeles on lasteaia juhataja asemel koolieelse lasteasutuse juhataja. Väga omapärane leid.

Lahendasin mõistatuse miks mul parema põlve peale sinikad tekivad. Nimelt tööl püsti tõustes löön iga jumala kell selle põlve vastu lauda. Ise ka imestan kui tubli olen.

Kui mu blogi lugejatele huvi peaks pakkuma, siis detsembris sain valmis seminaritöö blogidest. Kui soovi, siis saab seda lugeda ja vastukaja on teretulnud.

Kuidas me Tibuga Riias käisime

Et nüüd kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et Tibu tahtis nädalavahetuseks Riiga sõbrannale külla minna. Kutsus veel minu ka kaasa. Nii pakkisingi oma seitse asja (või siis oli neid tiba rohkem) seljakotti ja reis võiski alata. Reede pärastlõunal kui poest oli vajalik kraam ostetud ning sein meile raha ka sülitas, lippasime trammi peale. Kõrvu kasvatama ei tahtnud hakata, seega tegime piletitesse vajalikud augud kah. Olles sõitnud edasi napilt ühe peatuse, jäi tramm seisma, uksed avanesid ja kõik jalutasid välja. Meie ka siiski, sest selle trammi ees seisis ohutuledes veel seitse selle taolist. Vantsisime siis bussijaama poole ning peale stocki risti oli trammide sõidukeelu põhjus ka näha - rohelise vahtralehega auto oli püüdnud trammi külje pealt rünnata. Aga ei tulnud tal see hästi välja.

Kondimootortiga bussijaama jõudnuna istusime esimese Pärnu bussi peale. Esmane istumine jäi aga lühikeseks, sest minu istmepadi (see asjandus, mis tagumiku all) ei püsinud paigal. Kolisime ette, kus saime bussijuhiga koos uudiseid kuulata. Väike uinak ja oligi Pärnu. Uus buss. Sihtpunkt: Metsapoole. Tibu üritas veel pimedas mulle mitmesuguseid vaatamisväärsusi näidata, väga põnev oli pimedust vaadata.

Laupäeva hommikul keset vihma asusime teele. Enne Lätis Riia bussi peale minekut tegi Tibu veel kiire kõne sõbrannale. "Ma nüüd hakkan sõitma. Oot, sa rääkisid järgmisest nädalast!! Sa oled ise Pärnus!!!" Eelneva jutu põhjal sain auto tagaistmel aru on miski vist on tiba nihu ja jube naljakas hakkas.

Vaatamata sellele, et inimene, keda Riias plaan oli külastada ise seal ei ole, võtsime suuna Läti pealinnale. Läksime üle piiri ja mingis Läti külas, mille hääldamine mulle tiba keeruline, pidime kella kümnese bussi peale minema. Aga mis selgus busside ajatabelit vaadates? Kell 10 ei lähe bussi Riiga. Hoopis kell 11. Mis seal ikka. Tutvusime kohalike poodide ja turuga. Ka auk põrandas stiilis käimla sai üle vaadatud.

Riia bussis võtsime lõpuks nõuks ka siis kaarti vaadata, et kuhu me ikkagi läheme ja mis me seal teeme. Ma teadsin eelnevast kogemusest ainult seda, et seal on ohtralt vett ja munakivitee. Nimelt magasin bussis kui see Riiast läbi sõitis.

Minu kaardi uurimine aga jäi lühikeseks, sest eelnev öö Tibu äsja värvitud kodus oli kuidagi kehvasti mõjunud ja süda hakkas liikuvas sõidukis läikima. Tibu siiski üritas asjale pihta saada. "Ma kaotasin kesklinna ära," kurtis ta aga mingi hetk mulle kaarti uurides. Lõpuks päris kesklinna jõudes selgus, et ta vaatas üldse vale tee järgi linna sisse sõitu.

Riia lähistel hakkas ka päike pilvede vahelt piiluma ning Lidost mööda sõites jätsime koha meelde, et hiljem sinna tagasi minna.

Juba bussijaamas hakkas meil tekkima paranoia, et kõik inimesed vaatavad meid imelikult. Mingid väiksed poisikesed jõllitasid eriti imelikult, ma mõtlesin, et mul on tukkumisega mingi imelik nägu tekkinud. Siiski vaadati meid ka õhtul imelikult.

Päike juba siras veel rohkem ja me suundusime vanalinna uurima. Mingit sammast nähes püüdsin Tibule selgeks teha, et see on lätlaste kuulus vabaduse sammas. Lõpuks kui aga olime näinud suunaviita ja hoopis kõrgema samba leidsime, sain ma asjalikult öelda, et hoopis see on vabaduse sammas. Ehk siis kolmandal katsel läks täppi.

Mõne tunni pärast aga võtsime jalad selga ja suundusime Lidosse. Kaardi järgi sinna nagu väga pikk maa ei tundunudki ja plaanisime veel kuskilt üle nurga ka minna. Selle jalutusega saime näha ohtralt kasse, lagunenud maju, üht hulkuvat koera ja paadialuseid ringi kärutamas.

Lidos ootas meid ees meeletult palju rahvast ja suur valik süüa. Aga kui lauda istusime oli kontides tunda suurt väsimust jalutuskäigust.

Väljas hakkas jälle sadama, kohaliku bussiga põrutasime tagasi kesklinna. Sealt jälle uue bussi peale, et piiri peale saada. Buss hilines ning juht kutsus reisijaid peale istekohtade numbrite järgi. Saime me jah aru, millal meie number on. Mingi hetk lihtsalt trampisime peale ja sõit võis jälle alata. Järgmine päev tagasi Tallinna sõites nägin päevavalguses ka neid lahedaid kohti, mida Tibu oli mulle püüdnud näidata.

Veel tähelepanekuid Riiast:

• seal on parvede kaupa suuri tuvisid.
• mida koledamalt sul telefon häält teeb, seda popim on.
• mingi värk on neil musta kassiga, aga me ei taibanud ära täpselt mis.
• kõik punases riietuses mehed, kes bussi sisenevad on Tibu meelest jõuluvanad. Päkapikud on neil aga kaasas olevas suures spordikotis.